läheb lõikamiseks

täna sai kinnituse tõsiasi, et K-del tuleb 10. mail minna adenoidide operatsioonile. eks see otsus oli tulemas juba märtsi algusest, aga täna arvas kõrva-nina-kurguarst ikka väga kindlalt, et see asi tuleb kiiremas korras ära teha. doktor lausa imestas, et lapsed veel nii aktiivsed on olukorda arvestades. 

põhimõtteliselt on nii, et nina ja kõrva vaheline käik on ummistunud adenoidi tõttu. see tähendab, et läbi nina hingamine on raskendatud, kõrvakile ei saa korralikku õhutust, mille tõttu ei ole see korralikult pinge all ega ka kuiv. loomulikult on selline pidev niiske ja soe sisekliima patsillustele liigagi hea arenemiskeskkond ja kõrvakuulmisele ei mõju selline olukord ka teps mitte hästi. kõrvauuringu tulemus oli pehmelt öeldes masendav.

õnneks ei ole vaja veel kurgumandlite kallale minna!

kui kõik planeeritult läheb, siis hommikul päevaravisse sisse, lõuna ajal koju. kõige hullem pidavat olema hoopiski rahuliku režiimi pidamine järgneva nädala jooksul. seda ma usun muidugi väga ja see nädal keset suurt kevadet saab tõeline katsumus olema.

ja nüüd kõikse hullem faktor: VANAEMAD! ja nende hell süda. et ikka jube ja kole, lapsed nii väikesed alles. valus ja puha. mina isiklikult olen näiteks oma ema liiga hella südame tõttu pidanud kogu lapsepõlve ja noorukiea kannatama lõputu kurguvalu ja angiinide käes, sest ta lihtsalt ei julgenud minuga sellele operatsioonile minna :S mu põhiline mälestus ongi see, et KOGU AEG kurk valutab :( isegi minu jutt teemal, et lapsed võivad kurdiks jääda, kui seda asja ära ei tee, ei lõpetanud oigamist... aga õnneks pole mina nemad ning loodan väga, et operatsiooni järgselt saavad mu neiud järgmisel talveperioodil oluliselt tervemad olla. suur suvi ka vahel, taastumiseks aega seega maailm.

nii et jah, läheb lõikumiseks.

päh

oma tervis jamab ka. vähe sellest, et ma väänasin sama jala pahkluust 2 x järjest välja (teist korda ikka nii, et lonkasin mõne päeva ja kõik oli paistes), tuli teisipäeva õhtul too palavikuga köhaviirus, mis meil töö juures ringi luusib :S võtsin kasutusele kõik abinõud ja järgmisel päeval jõudsin ikka lastega ringid ära käia, sest kauaoodatud arstiaega ei saanud ju minu tõve tõttu ära öelda. tänaseks sain palaviku alla, käisin isegi tööl (õhtuks tundus küll, et olen laibastunud), aga nüüd on köhale lisandunud nohu. jätkan raviprotseduure, nüüd on vähemalt mitu päeva aega ravida.

muud polnudki, tänan tähelepanu eest, head ööd!

haigus vol 12

ja ongi aasta jagu haigusi täis meie majas :( seekord siis Karina - palavik, köha-nohu. eks sellisest hiilivast köhast kõik alguse sai. omast arust peletasin teist küll nii kuis jaksasin, aga jäin kaotajaks :S kuna ka kopsus oli raginat, siis ikka vana tuttav AB. arst lausa küsis, et kas meil pole kedagi vanaema või tädi, kes lastega suveni kodus saaks olla. no ei ole sellist vitaalset, kes jaksaks kahe kohe kolmesega maid jagada ja neile järele joosta. 

ma hakkan haiguste koha pealt oma külma närvi kaotama. ausõna, see on juba liig - väljas selline ilus kevad ja me peame jälle toas kopitama. seekord kavatsen pärast AB-d anda maksimumkoguse häid baktereid, vaatame siis, kas peab veidi kauem.

tuulerõuged pildis teema lõpetuseks meie peres

tipphetk

herr Abikaasa poolt läbipõetud tuulerõuged oli väga õudne kogemus. talle nagunii, aga mulle ka. pildi panin siia selleks, et propageerida täiskasvanutele mõeldud tuulerõugete vaktsiini. ausalt, inimesed, see on olemas ja palun kasutage seda, sest too lastehaigus on suurel inimesel väga hull!

Meie majas oli sel aja keelatud:

1. parastav irvitamine

2. enda tema silme all sügamine

3. igasugune tema katsumine ükskõik kustkohast

Härra ei väljunud majas muidu, kui pimeduse varjus. arvas, et ehmatab kevadlinnud ära ;) väga pikk meil teekond kuuri puude järele just ei ole, aga ju ta enesetunne oli siis niivõrd õudne, et ei saanud valges välja minna... magas eraldi teki all, sest igasugune riide liikumine vastu nahka olevat õudne piin.

loomulikult tuli ka palavik, püsis 39-piires, alla läks väga visalt. pilt on siis tipphetkel tehtud. igal õhtul sai klõpsitud uued pildid. ma juba esimesel täpiõhtul mõtlesin, et jube. kolmandal fotosessioonil tabas mind juba õud. täppe oli sellise tihedusega IGAL POOL ÜLE KEHA välja arvatud peopesad ja tallaalused, isegi suus ja kõrvas oli... aga õnneks on tänaseks seis selline, et inimese nägu on peaaegu tagasi, tuju ja naljasoon ka, nii et sõbralik tögamine on juba täitsa võimalik ;) homme julgeb isegi tööle minna (kus ootab teda sadakond irvitavat kolleegi, kes tahavad hirmsasti tolle lastehaiguse kohta sõna võtta :D ). kohalikeks naljadeks oli meil haiguse ajal, et mu meheks on nüüd Frankensteini prototüüp või et elan koos mullikilest mehega (tihedalt vill villi kõrval nägi täpselt selline välja, nagu oleks naha asemel mullikile).

aga tõsiselt, pean mehele au andma - mina sellist haigust vist hetkel küll nii tublilt üle elanud poleks. see on suur katsumus. tavaline mehine hädaldamine ei tõusnudki esiplaanile :) sõjaväelise enesedistsipliini rida vist.

ah et millega me ravisime?

• ohtralt saialilletinktuuri mitu korda päevas (Vene oma on parem, sest see on kangem ja odavam ka)
• soodavannidega (vannitäie vee kohta tass soodat - kuivatab väga hästi, lapse puhul pool tassi)
• hiljem juba palju-palju niisutavat kreemi, sest on oht armide tekkimisele, mis peaks selle mure ära hoidma

loodan, et meie perel on selle haiguega nüüd kõik, sest lastel oli ka täppe suht palju. olen kuulnud, et mõne täpiga ei pruugi täit immuunsust saada ja tuleb teist korda veel.

Karita täpitab rõõmuga

Karinal on kopp jummala ees

I jõulupühal

mul on peal mingi needus :( kui kõik on kena ja tore ja ilus, siis midagi peab selle ikka ära rikkuma. jõululaupäeva õhtu kõige kallimate ja Jõuluvanaga oli väga tore, kingid suurepärased - aitähhhhhh!!!!!!!!

õhtuspoole ööd aga hakkas Karinal väga paha, hiljem liitus temaga ka Karita. oh vaesed lapsed! sellest ma üldse ei räägi, et ma ise olin lõpuks täpselt samahaisev, kui see, mis neil öö läbi suust väljus... voodist ja tubadest ma üldse parem ei räägi. 

siiamaani nuputan, et mis selle põhjustas. ülesöömine ei saa kohe kindlasti see olla (ei läinud 24. neil eriti midagi sisse), maiustustega liialdamine samuti mitte, puuviljad olid kenasti pestud. ometigi viitab kõik toidumürgitusele, sest mõlemad piinlesid ikka kõvasti, Karital on siiani väga paha - tugev kõhuvalu. ämm teadis rääkida, et selline vaikselt algav mürgistus peab olema kaugema taustaga, et ikka 24 või 36h läheb enne, kui välja tuleb. lapsed käisid mehega ühe sõbra lapse sünnipäeval küll üleeile, kus söödi salatit ja veidi kooki. väga agaralt mängiti kuuldavast plastiliiniga, kahtlustan, et järelevalveta rändas sellest suhteliselt suur osa hoopis suhu :S aga ei või kindel olla. mees olevat selles lastekarjas kõrvale hoidnud ja püüdnud mitte väga segada, arusaadav ju. mina ise tegin samal päeval grillkanasalatit, mille olin Selverist eelmisel päeval ostnud, aga ma nägin ISE, kuidas see ahjust välja tuli. maitse oli ka hea. aga mine sa seda lapse õrna seedekulglat tea, eksole.

nüüd jääb üle loota, et homme hommik on helgem. Karina oli juba täna suht kõbus, sõi terve banaani ja veidi jogurtit ja ühe saiaviilu. Karitast oli näha, et ta oleks süüa tahtnud küll, aga kõht ei lubanud. heaküll, 3 lonksu teed ja pool saiaviilu jäi sisse.

mees on kah tööl, see oli õnneks ette teada, aga ega pühade ajal tore pole see sellegipoolest. magamata olla kodus diivanil või 24 h jutti töökohustusi täita on ikka kaks erinevat asja. 

ehk II püha on ikka parem. tahaks ju vanaema hauale minna homme ja sugulaste juurde.