teisipäev, 13. märts 2012

tuulerõuged pildis teema lõpetuseks meie peres

tipphetk
herr Abikaasa poolt läbipõetud tuulerõuged oli väga õudne kogemus. talle nagunii, aga mulle ka. pildi panin siia selleks, et propageerida täiskasvanutele mõeldud tuulerõugete vaktsiini. ausalt, inimesed, see on olemas ja palun kasutage seda, sest too lastehaigus on suurel inimesel väga hull!
Meie majas oli sel aja keelatud:
1. parastav irvitamine
2. enda tema silme all sügamine
3. igasugune tema katsumine ükskõik kustkohast
Härra ei väljunud majas muidu, kui pimeduse varjus. arvas, et ehmatab kevadlinnud ära ;) väga pikk meil teekond kuuri puude järele just ei ole, aga ju ta enesetunne oli siis niivõrd õudne, et ei saanud valges välja minna... magas eraldi teki all, sest igasugune riide liikumine vastu nahka olevat õudne piin.
loomulikult tuli ka palavik, püsis 39-piires, alla läks väga visalt. pilt on siis tipphetkel tehtud. igal õhtul sai klõpsitud uued pildid. ma juba esimesel täpiõhtul mõtlesin, et jube. kolmandal fotosessioonil tabas mind juba õud. täppe oli sellise tihedusega IGAL POOL ÜLE KEHA välja arvatud peopesad ja tallaalused, isegi suus ja kõrvas oli... aga õnneks on tänaseks seis selline, et inimese nägu on peaaegu tagasi, tuju ja naljasoon ka, nii et sõbralik tögamine on juba täitsa võimalik ;) homme julgeb isegi tööle minna (kus ootab teda sadakond irvitavat kolleegi, kes tahavad hirmsasti tolle lastehaiguse kohta sõna võtta :D ). kohalikeks naljadeks oli meil haiguse ajal, et mu meheks on nüüd Frankensteini prototüüp või et elan koos mullikilest mehega (tihedalt vill villi kõrval nägi täpselt selline välja, nagu oleks naha asemel mullikile).
aga tõsiselt, pean mehele au andma - mina sellist haigust vist hetkel küll nii tublilt üle elanud poleks. see on suur katsumus. tavaline mehine hädaldamine ei tõusnudki esiplaanile :) sõjaväelise enesedistsipliini rida vist.

ah et millega me ravisime?
  • ohtralt saialilletinktuuri mitu korda päevas (Vene oma on parem, sest see on kangem ja odavam ka)
  • soodavannidega (vannitäie vee kohta tass soodat - kuivatab väga hästi, lapse puhul pool tassi)
  • hiljem juba palju-palju niisutavat kreemi, sest on oht armide tekkimisele, mis peaks selle mure ära hoidma
loodan, et meie perel on selle haiguega nüüd kõik, sest lastel oli ka täppe suht palju. olen kuulnud, et mõne täpiga ei pruugi täit immuunsust saada ja tuleb teist korda veel.
Karita täpitab rõõmuga
Karinal on kopp jummala ees

reede, 9. märts 2012

mees, kes teadis ussisõnu - etendus

väga hea etendus on! soovitan! mulle vähemalt sobis, erinevalt enamikest kriitikutest. võibolla tõesti, kui raamat lugemata, on raske pihta saada (kuigi Leemet seletas kõik ilusti ära), aga asi sujub, on huvitab ja teistmoodi, nalja saab ka ikka :)
et see siis nullib ilusti lasteetenduse õuduse ära. vaatame, mis järgmine kord toob.

titendust meenutades

nooitvanheurd_in_dipers.jpg



seda postitust ajendas mind kirjutama üks väike laps, keda ennist nägin, lutt nii moe pärast hambus. pakun, et ta oli umbes 2-aastane. olen tagantjärele palju mõelnud lutivõõrutuse ja mähkmevabaduse teemadel. 
mul oli nagu mingi kinnismõte, et enne 2. sünnipäeva peab nendega ühele poole saama. luttidega saigi, üllatavalt probleemivabalt isegi, öise mähkmeralliga läks veidi kauem. päeval olid nad juba ammu-ammu kuivad. K-d olid  vist 2 a 5 k vanad, kui öösel ära võtsin. sealt edasi kulus veel kuukene, kui neiud aru said, et ma mingi aeg öösel tulen ja tõstan neid potile, ehk seni tuleb jalgu risti hoida. õige öse rünnaku aega timmisin ka nädalakese, sest ikka oli juba liiga hilja. Karina on meil tubli - kui see arusaam tekkis, siis pärast on õnnetusi juhtunud ainult haiguse ajal ja sedagi harva. Karital on suht suva, tema lahistas sügamerahuga veel mitu kuud voodisse. see oli suht õudne aeg. algul ma kartsin, et pistab kisama, kui püksi tuleb, aga ei! tüüp magas lihtsalt edasi :S nüüd on nii ülbeks muutunud, et kui juhtub, katkub pidžaamapüksid jalast, kaitselina voodist ära, märjakassaanud teki ka ja magab edasi. voodi otsalt on ju teine tekk võtta, mis nii viga toimetada seal pimeduse varjus, eksole. veel praegugi loen igal õhtul sõnu peale ja kui unustan, siis on tulemus käes... sellest ma üldse ei räägi, millise südamevärinaga igal ööl nende tuppa lähen, et kas on või mitte. enesepiinamine tegelt.
enesepiinamine tõesti! mis siis oleks juhtunud, kui lutid oleks veel 2,5-aastastel suus olnud ja mähkmed püksis. ei midagi. pool maailma elabki nii, veel 3-4-aastasel lapsed on USA-s mähkmetes. sealse ühiskonna norm. minu jaoks on see JUBE! kasvõi hügieeni ja terviseriskide prismast vaadatuna. uuringud on tõestanud, et liig-pikk mähkmeperiood põhjustab poiste viljatust ja tütarlastel günek. haigusi. luti kuritarvitamine tõsiseid hambumushäireid. miks sellest kõva häälega ei räägita? või ei juurdlegi nad selle teema üle teiselpool lompi? enamik väljismaal kirjutatud potitreeningu raamatuid ütleb kohe ju välja, et enne kolme pole mõtet harjutama hakata... minu meelest 3-aastane on suur inimene juba. iseloomu ja mõtteid on, väljendusvõime ka, aga eakohased oskused puuduvad vanemate viitsimatuse tõttu. ma üldse ei eita, et on raske öösel tõusta, et neid potile panna, on, isegi väga! samas ma olen uhke, et minu lapsed mähkmevabad on. selline masohismile kalduv tegevus, aga uhke olen ikka ;) meie USA sugulasel on ka 3-aastasel lapsel ikka lutt vahel hambus ja öine mähe püksis, sest nii on ju mugav. Eesti tutvuskonnas on ikka seisukoht, et mida varem, seda parem.
eks siis näis, mis seisukohal ma siis olen, kui endal vanaemana noortele nõu anda vaja, kui küsima tullakse. selleks ajaks saab vist selgeks, kas mähkmevabadus ja kaotatud närvirakud kaaluvad üles mugavuse/laiskuse.