viimane tööpäev

ja see ongi käes :)
tegelikult ei ole siin praegu toredat midagi, kõik on kuhjas laual peal, aga õhtuks peab õhk puhas olema. nüüd ma siis vehin kõiki lohisevaid sabasid ära lõpetada.
kolleegidega peab ikka "nägemist" ka ütlema, jäätis juba ootab külmikus. praegu on selline imelik rahu, üldse pole närvi sees. aga küll see tulla jõuab, nagu ma lennukit näen, siis kindlasti tahan otsa ümber pöörata ja kodu poole liduda.

komlmapäeva õhtu oli lahe. Aimur tuli oma nodiga töö juurest koju. põhimõtteliselt tõi ta ära kõik asjad, mis märgivad tema eksistentsi rahuvalves. mõnes mõttes on see positiivne, sest ehk ei vii ta neid sinna kunagi tagasi. teisalt kurb, 8 aastat on ikka väga pikk aeg sellise koha peal töötamiseks. noh eks ta on enne ka kõik kokku pakkinud, sest missiooni ajaks peab tuba tühi olema, aga nii palju asju pole ma meie elutoa põrandal veel küll näinud.
pole veel vaatama hakanudki, mis seal on ja mida nendega peale hakata. saladuskatte all võin öelda, et kui kotid saabusid, siis ma piilusin kiiresti kõigisse sisse, et veenduda, ega seal mingit laskeriista pole. õnneks polnud. need on ju minu foobiad, tegelikkuses ei saagi midagi sellist ära tuua, sest relvad on arvel.

aga mu armas kallis kiisu on nii vahva pärast "vaevast lahti saamist" - tahab uuesti mängida ja seltskonnas olla, käib mul järgi nagu kutsikas, nurrub palju ja on üldse täitsa sõber kohe :))))

C.

heast muusikast purjus

just selline oli eilne tunne "armastuatud superhitte läbi aegade" kontserdil. tõesti oli hea!

kui koit toome alustas, siis mõtlesin, et mnjaa, ei tea, kas ikka on nii nagu lootsin, aga kui ivo linna ja gerli padar ja kaire vilgats oma raskekahurväena mõjunud laulud ära olid laulnud, siis oli küll selline lõputu energia ja tehatahtmise-tunne. täpselt nagu siis, kui on maru hea seltskond, juba parajal määral häid jooke ja tants-trall.

muidugi pean mainima, et naised ületasid mehi kõrge kaarega. kui ikka vilgats huilgas oma suurepäraste vokaalsete võimetega madonna "like a virgin" või britney spears'i "ups, i did it again!", siis käisid külmavärinad üle selja. gerli ettekandes tina turneri laulud või roxette'st ma üldse ei räägi. see oli liiga hea! ivo linna "olen nagu sangar seiklusfilmis..." oli klassika, ikka kohe päris ivo laulis :)

ma niiväga loodan, et sügisel tuleb vol 2.

ja siis ma otsustasin, et just sellise natuke joobnud tundega ma sinna shotimaale lähengi - süda valla, hing rõõmu täis, uusi elamusi otsima.

Cristal

nalja kah

ma lugesin eile oma kurva nädalavahetuse lõpetuseks ühe hea anektoodi, Volkonski oma muideks.

Mees ja naine einestavad restoranis. Sisse astub kaunis blondiib, läheneb ja suudleb meest põsele.
Naine: "kes see oli?"
Mees: "minu armuke"
Naine: "nii, mulle aitab, nõuan koheselt lahutust!"
Mees: "hea küll, aga siis unusta ära shopingud Pariisi, luksuslikud puhkused paradiisisaartel, basseiniga villa ja edev punane auto."
Naine vaikib. Siseneb perekonnatuttav neiuga.
Naine: "kellega see Bob koos on?"
Mees: "oma armukesega..."
Naine (pärast pisikest mõttepausi): "meie oma on ilusam"

raha jõud on ikka liiga suur.

13 versus 14

ja üleüldse, minu arust on 14 ja laupäev palju hullem päev kui 13 ja reede. reede on tore, peaaegu alati. eriti muidugi siis, kui mees koju tuleb. seda õnne pole ammu küll olnud, aga ehk veel tuleb ikka.
eriti kui lõppevat nädalat võrrelda, siis joonistub reele ilu (olgu see mis kuupäev tahes) täiuslikult välja.

muuseas, istutasin kõik toalilled ümber. küll see on üks vahva ajaviide :) kohe selline positiivne tunne tuleb, et oled kellelegi head teinud. nüüd nad mul edvistavad seal aknalaual. kohe poole tumedamad on. ma ikka seekord eriti hellitasin neid - viisin õue ja segasin mullad kõik ära, nemad senikaua võtsid päikese ja värkse õhu vanne. dushi said ka kõik, kes seda välja kannatavad. ma muide alati tahan uusi taimi koju tuua, kui poes lilleletist mööda käin, aga kahjuks pole kuhugi panna. seetõttu ootan koos taimedega suuremat pinda.

oma mehe tädi sarnaseks ei saa ma aga kindlasti kunagi. temaga on nii, et kui sügisel neil kolida aitasime, siis 3 autotäit oli asju ja mööblit, 1 lilli. arvake siis ise, kui hästi seal uues kodul liikuda saab. õige! ei saagi, kõik mõeldavad ja mitte mõeldavad kohad on taimi täis. kui sünnipäev või miskit on, siis ikka taimed on tähtsamad kui inimesed...
C.

p.s. telekast ei ole midagi vaadata. vahel harva, kui ma selle taha istuda tahaks, ei ole seal midagi. aga õhtul, kui juba uni väga kallal, siis kõik eesti kanalid näitavad häid filme. aru ma ei saa! tahaks päeval ka midagi head!

õnneliku lõpuga lugu Lordist (tema jaoks küll mitte nii õnnelikuga)

eile olid hullud üleelamised Lordiga. ta juba mitu päeva köhib justkui midagi kurgust välja, aga ei saa ega saa. mul oli hirm, et ta ei saagi enam varsti süüa ja nurruda. jäi kuidagi närbiks ega tahtnud välja minna. silmad kilasid ja läksid punaseks.

otsustasin siis, et lähen küsin vet.arsti käest, et äkki mingi lihtne värk ja et arst ütleb, et jah, see on see või too asi, andke seda või toda. ei läinud nii, kästi kohe kohale tuua. tehti narkoos, kopsupilt ja uuriti kõri igatpidi läbi. mina muidugi ulgusin ja paanitsesin omaette kodus senikaua. põhjuseks asjaolu, et enne minekut oli Lordi maja taha lauavirna alla pugenud ega reageerinud kutsumisele. teatavasti lähevad kassid kodust välja surema. minu loogika vähemalt nii ütles.

õnneks ei olnud mingit luud ega konti tal kurgus ega kopsupõletikku ka :) oli mingi üldine põletik hingamisteedes, mis tulenes külmetamisest (2 kuud serenaade kassineiudele külma tuule käes annavad sellise tulemuse). nüüd pean andma 10 päeva hommikul ja õhtul 1/4 tabletti. teatavasti on kassikesel teatav vastumeelsus tablettide vastu, mis väljendub juba minu läbihammustatud näpu kujul... no pole hullu, küll ma need talle sisse söödan.

teine katsumus oli Lordi egole palju hävitavam. nimelt, kuna ta juba narkoosi all oli, kasutasime juhust ja kastreerisime kassi. kurb, aga linnakassil pole vaja mööda tänavaid ringi joosta naisi taga ajama. tohter lubas, et temast saab nüüd eeskujulik kodukass, aga kas midagi läks nihu või pole meie loom aru saanud, et isaskassi omadusi tal enam pole, igatahes on ta juba jälle kadunud.

koju tulles oli küll täitsa segane, magas ega saanud midagi aru. aga juba õhtul tahtis välja. ega ma ei lasknud, oli teine alles täitsa peast soe, isegi tuikus natuke. öösel asi muidugi muutus, kraapis ja lõhkus ja nõudis... lõpuks ma alistusin kell 4 hommikul ja tegin ukse lahti. vend pani otsejoones üle naabertänava, tundus, et täiesti selge siht oli silme ees, kuhu mina vaja on. mul ju süda valutas ka, arst ikkagi ütles, et ta on ebaadekvaatne ja võib ära eksida, ärge enne ööpäeva möödumist välj laske. ega ma siis enam magada ei saanud, keerasin küljelt-küljele suurest ärevusest. pool 7 käsin kõik tänavad läbi ja muudkui kiisutasin. Lordit ei kuskil. kell 8 siis ilmus nagu õige mees kunagi... minu õnn oli muidugi piiritu, ei olnud isegi mahti kuri olla :) ja siis me magasime, nii kella 11-ni (lõpuks ometi, ime siis, et ma esmaspäeviti zombi töö juures olen, kui sellised jamad).

aga arsti käest peaks vist raha tagasi küsima, sest kodukassi mul pole, ikka hulkur.

sellsed lood siis. muide, talle ei pandud mingit rohelist või hõbedast vedelikku tühjakslõigatud kotikeste peale. Ester rääkis kunagi, kui tema kiisu oma sootunnused kaotas, et liikus teine hõbedaste munadega ringi :) Nüüd pean vaid jälgima, et Lordi end liiga laiaks ei söö ;)

Cristal

teate, ma olen hommiku otsa koostanud arveid, helistanud inimestele ja pakkunud neil tuhandet erinevat aega arsti vastuvõtule tulekuks, et nad oma kauaoodatud rehabilitatsiooniteenused kätte saaksid.
püha müristus, kus on jultumus veel nüüd valima hakata mingi tühise vastuvõtu kellalaja üle. kui sa oled ikka üle aasta oodanud, siis võiks esimesel pakutud ajal siiapoole punuma hakata, et mitte jälle ilma jääda.

selles mõttes on küll 13. ja reede, et rahvas pikardab. muidu pole hullu. ah jaa, must kass lonkis üsna ükskõikselt hommikulauto eest läbi just siis, kui töö juurde hoovi keerasin. ei tal polnud minust sooja ega külma. mul temast ka mitte ;)

selle helistamisralli peale olen nüüd täiesti zombi ja kuklas tuikab. aga veel on vaja vähemalt 5 inimest kokku saada järgmiseks nädalaks...

ilusamat reedet siis teile!

C.

näiteid kevadisest Lordist

kadaka-ralli

see suur et suveniirid on jube kallid. peab mul neid nii palju vaja minema.
eile käisin siis nodi kokku ostmas. ilma kadakata ju ei saa. tõesti-tõesti, igasugu ilusaid nikerdusi oli saada, minu erilised lemmikud on voolitud köögiriistad. no kujutage te ette, et üks väike võinuga võib maksta 30 krooni, tõesõna, ma ei valeta. just nii ongi. läksin siis turule, et seal ehk miskit originaalsemat või odavamat, aga oh üllatust, samad asjad veel kallimad...
mõne ikka ostsin, tahaks kuumaaluseid ka, need on nii nunnud. ja shokolaadi ostsin ka. vana tallinna jahile lähen nädalavahetusel. ja infopunkti lähen, ehk on welcome to estonia nodi.

mul on see jama, et mitu peret on ja see koordinaator ja koolituse läbiviijad ja ma ei tea kes kõik veel. nagu ma aru sain, peaks kõigile miskit viima. pagas on ju ka piiratud, nii et üle pingutada ei saa. kui kellelgi on veel mingeid häid ideid, siis andke tulla.

ja mu kassi jalutusgraafik on valmis, et siis kui ma ära olen, võivad kõik temaga suhtlemas käia. muidu unustab veel ära, kuidas nurrumine käib ;)

Cristal

kristallkass=mina

miks mul selline nimi on kujunenud? aga selleks, et kunagi ammu-ammu keegi noormees teatas ühel õhtul, et ma olen külm nagu kristall, üldse endale lähedale ei lase. ja siis veel lisas, et kassid on kõik sellised, kõnnivad omapäi ega arva teistest midagi.
ja nii jäigi. ilusti kõlab ka.
kirjapildi panin kunagi eesti-pärase ja olen rahul.

viimase 5 aasta jooksul on sellele nimele nagu teine tähendus ka juurde tulnud. see pole üldse hea, sest kristallamfetamiin on noorte seal liigagi populaarne... siinkohal ütlen selgelt ära, et minul pole sellega kunagi mingit pistmist olnud ja nakro-asjandusega ei seostanud ma seda nime enne üldse, kui üks isik mu tähelepanu eelnimetatud asjaolule juhtis.

aga jah, külm ja kauge. omadele turvaline tugisammas.

Kristallkass ;)

taksi

käisin praegu töökaaslasele lille ostmas ja nägin vahvat vaatepilti:
jalutas selline pruun pikakarvaline ilus läikiv taks oma perenaisega. nad olid vist just uksest väljunud ja suundusid mere poole. see jutt, et omanik ja koer ühte nägu lähevad, oli nende puhul täiesti õige. nägudes oli vaid üks tagasihoidlik erinevus - koera nina oli temast vähemalt 2 meetrit eespool kevade lõhnu nuusutamas :) ta nägi hiiglama äge välja, selline suur õieli nina ja väikesed käpad üliasjalikult ninale järgi sibamas :D

kohe hea tuju tekitas.

lille käisin ostmas sünnipäeva puhul. ma olen ikka eriline ajukääbik küll! käsin juba mitu tiiru seal toas ja kiitsin uut käeketti, aga näe ei tulnud meelde, et sünnipäev. jube piinlik! nüüd siis viisin lille. pidime porgandikeeksi saama, aga see ei olevat kerkinud ja läks kõrbema :( nüüd tuleb tavapärane õuna-kaneeli-rosina-keedukreemi kringel, mis on õudselt hea :)

vabade päevade lummus

ma olen koogimasin. tõesõna noh - pühade ajal tegin 2 suurt toorjuustu-kirsi kooki, mis tulid jummala head välja. ühe viisime reedel mehe vanematele ja teise laupäeval minu omadele. ära söödi kõik suure heakskiidu mõmina saatel :)

vabu päevi oli niiväga vaja, sai veidi akusid laadida. algul mõtlesime, et läheme kellelegi külla või midagi, aga lõpuks olime lihtsalt kodus. nii hea oli :) väikest rolli mängis ka asjaolu, et Aimur saabus üle 38 palavikuga. kolmapäeva õhtul oli 39,6. ta rääkis, et töö juures hakkasid kõik end kiiresti liigutama ja talle rohtu/teed/kraadiklaasi tooma, kui ta kohalikku sõdurikohvikusse läks ja diivanile praktiliselt kokku vajus... õnneks kaua see õudus ei kestnud, hommikuks oli ikka vähem. nõrk ta muidugi oli ja isutu, aga kobedamaks ta laupäeva õhtuks igatahes sai. siis läks jälle. praegu on lätis laskelaagris.
kusjuures nii on lihtsam, kui ta Eestist ära on, tekib kohe selline paratamatuse ja kättesaamatuse tunne - kui ära, siis ära - peabki sellega leppima.

nüüd hakkavad tööl 2 viimast nädalat, kiire on. pean ju kõik ette valmistama, et pikalt ära olla. sukeldungi töösse nüüd.

C.

üksinduse pisarad on need kõige hullemad. ausõna. see on lihtsalt jube, kui pole seda ainust ja ühte inimest, kellega oma elu tavaliselt jagad, talle pea sülle paned ja lihtsalt oled, kui raske hakkab.
nüüd on möödas kõigest 2 nädalat, kui Aimur on ära olnud ja mul juba katus sõidab... see väljendub ülitundlikkuses ja üliemotsionaalsuses ja tujukuses ja tujutuses. kõik on nii mõttetu ja kurjaks-või kurvakstegev.
täna sõitsin autoga kodu poole. tulla oli vähe - papiniidu ristist raekülla - selle aja peale oleks võinud 3 korda juhtuda, et ma põhjustan avarii. õnneks teistel juhtidel polnud halb päev. asi ooi nimelt selles, et ma lihtsalt ei näinud neid autosid ehk ei pannud tähele. olin kui vati sees. tavaliselt kui midagi liikluses juhtub, siis süda hakkab peksma. täna olin jummala apaatne ega saanud üldse nagu aru, et riskimoment oli. oeh!
õnneks homme koidab see õnnis päev, kui Ta koju tuleb. ja mida mina teen? paanitsen juba sellepärast, et ta jälle laupäeval kaheks nädalaks ära läheb. oh seda naise südant küll!

öeldakse, et lahusoleku esimene kuu on kõige hullem, see on täitsa õige. arvan, et ma tegutsesin alateadlikult, kui seda shoti koolitust endale sebima hakkasin, sest teadsin, et seda 3. korda ma üle muidu ei ela. esimese kahe missi vahe oli nii väike, seda head turvalist rutiini ei jõudnudki veel tekkida, kui ta jälle läks. aga nüüd oleme üle 2 aasta pidevalt koos olnud iga vaba hetke ja ABIELLUNUD ja plaanime peret luua ja uut kodu ehitada. saate ju aru, kui õudne see olema saab.
ei tasu uskuda minu tugevat välisfassaadi, mida tavaliselt näha on, kui missioonist ja sõjast jutt käib, sest see on VÄGA petlik. millegipärast ma arvan, et seekordse 6 kuu jooksul saate te kõik näha seda õudsat pilti, kui ma kokku varisen. ma ei taha seda üldse, aga kardan ja tunnetan, et seekord see tuleb... ma ei taha ju seda, ei taha.

harjutusi iseseisvaks eluks

neid on suht palju viimasel ajal olnud (ma mõtlen mehe eemalviibimise ajal)

reedel oli kalli sõbra Kadri sünnipäev. kuidagimoodi kargas mulle pähe mõte, et võiks ilma autota sinna minna. helistasin siis ühele töökaaslasele ja kohal ta oligi :) sünnipäev oli ülivahva, veini oli palju ja kõik sõbrad olid ka kohal. juttu jätkus kauemaks. koju jõudsin enne ühte vist, Kait tõi. ja siis ei tulnud loomulikult und, jõudsin terve suure ristsõna ära lahendada.

laupäeval olin tubli laps ja käisin vanematel abis õuet koristamas ja prügi viimas, mille käigus
õnnestus autokäruga tuua minu lillepeenarde äärde ilusad looduslikud kivid. nüüd on kohe kena peale vaadata, ikka peenra tunne on kohe. ja kassid ei saa mulda laiali kraapida ;) tulbid kasvavad, panin liiliad ka, aga ei tea, kas sel aastal nad kohe nina välja pistavad. loodan. meil oli Paikusel (see, kus enne elasime) nii ilusad liiliad, aga sinna jäid. pean siin vaikselt plaani, et lähen kaevan nad ühel ööl välja vaikselt. ei mina usu, et uued omanikud näevad mind maja ees sehkendamas kell öö. no see oli nüüd uitmõte, ega ma ei lähe vist ikkagi...
laupäeval tõmbasin isa reisipildid ka arvutisse talle ja plaadile ka. ta vist paberfotosid ei teegi, ütles, et ekraani pealt kõigil parem vaadata. seal oli hullult palju ilusaid lilli ja loodust ja ehitisi. siis tekkis küll tunne, et tahaks, aga kui elu vaadata, siis mitte. minu kingituseks osutus rubiinidega sõrmus, mis on tõesti väga paras ja nagu valatud minu ja minu stiiliga kokku. teise sõrmuse tõi isa ka, aga selle peab veidi ümber tegema. teemantit ei saanud, neid lihtsalt niisama ei müüda, sest see oli riiklik kaevandus :(

ja siis pühapäeval sai lebotada ja natuke tubli olla - autopesu, riiete pesu, kodu pesu :)

pean kahjuks konstanteerima fakti, et kass on uue ringiga peast"isane" tuppa ei tulda ja reedesed krõbinad seisavad endiselt kausis...

Cristal

hea muusika võidukäik

ma ei taha üldse vinguda, aga miks peavad just siis kõik head esinejad Eestis üles astuma, kui ma ära olen!
just nägin, et maikuus on metsatöll ja korpiklaani rock cafe's, iu-iu-iu, tahan ka!!!!!!!!!!!!!
korpiklaani jättis väga veidra, aga hea mulje rabarocki teise päeva alguses. rahvas oli mõnusalt soe või leige alles, mõned tuiasid just telgist välja ja siis alustas soome umpa oma etteastet. päike praadis mõnusalt, ka hambavahed olid meeldivalt tolmused ,saabastest ja riietest rääkimata. ja nad olid head, alguses ei saanud küll mina isiklikult vedama, aga ikkagi, mälestus on hea, isegi väga hea.
enne ärasõitu tuleb just venemaalt Mumiy Troll ja Ally Mc Beal'i Vonda Shepard USA-st.

ja siis on type o negative, selleks ajaks olen küll just eestisse tagasi jõudnud, aga ma ei arva, et suudan sinna nii äkki pärast kojujõudmist minna. pean ju kohe esmaspäeval tööle minema :(

ja aerosmith tuleb. no seda ma saaksin vaatama minna küll, aga kellega? mees on ära ju. kui keegi läheb, andke märku, ma tuleks siis ka.

Aimur siin võttis nädalavahetusel ja juba varemgi samal teemal sõna, et miks alati siis kõik head asjad tulevad, kui tema ära on. tipp oleks muidugi see, kui sügisel Rammstein tuleks jälle siiamaile, aga tema missioonil. ühtki eelmist korda pole ta näinud, ikka on missil olnud. eks see kolmas kord tuleb ka samamoodi, ma olen suht kindel, sest R teeb uut plaati praegu, sügisel võib tuur alata küll.

teine teema on muidugi see, et miks kõik hea kraam korraga letti lüüakse, mul pole ju nii palju raha, et seda kõike osta... eriti shotimaa vinklist vaadatuna. see on ikka hullu raha võtnud. aga eks on seda väärt ka.

C. *muusikauimas*

miks on hea olla eurooplane

lugege Hannes Rummi blogist, mida head on meile andnud EL-is olemine.

kui mõleda, et praegu peaks saksamaale või suurbritanniasse sõitmiseks viisat taotlema ja 2 kuud närvedama, kas ikka antakse, siis täna ostame lihtsalt pileti või istume autosse ja läheme :)
või et oma sugulastele, kes väljamaale tööle on läinud, külla sõitmiseks mingeid pabereid ajama peaks hakkama. ikka ainult täna pilet ja homme lendad.

ja seda ei kujuta keegi enam ammu ette, et läti piir on piir ;)