märka mind ka ;)

on parim, et Eesti taasiseseisvuspäev on just samas kandis, kui mul sünnipäev :) eriti sel aastal. öölaulupeo tõttu ikka. kestvad ovatsioonid, eriti koorilaulude kohta. kirjeldada kõike seda ei saa, kuigi väga tahaks. hea oli olla ja ilus. südames oli ja on soe-soe, sest eestlased on ikkagi oma rahvuse ja riigi üle uhked, olenemata tarbimisühiskonna võidujooksust. selle üle on mul siiralt hea meel, et inimesed on ilusad ja head :)

salakokk?

hmm... mu mehest on saamas salakokk. kui te teda tunneksite, siis te imestaks. mina ka imestasin. asi algas kõik sellest, et töökohas jagati ühikatubasid, kus on mõlemal üks tuba ja kahepeale köök ja muud ruumid. selgus, et köögis on olemas pliit ja külmik ja kraanikauss. mehed ostsid muidugi kohe mikrouuni, et ei-ei, nemad küll süüa tegema ei hakka ega oskakski, ainult soojendavad. ja mida minu kõrvad peavad kuulma! kohe sissekolimise järgselt viidi kohale taldrikud-tassid-kausid, seejärel küsiti, millist panni osta. ka pott oli siginenud. ja nüüd, kas teate, helises mul üksõhtu telefon ja hakati uurima, mida ikka prae sisse panna, et parem tuleks :P naljamehed, ma ütlen. ise räägivad, et ei oska munagi praadida, aga tegelt kokkavad salaja. eile uuriti, kust saaks sellise sõela, mis meil kodus on...
loodan, et kaugesse tulevikku jääb aeg, kus mees maitseb kooki ja teatab, et selle või tolle aine lisamisega tuleks ikka veel parem. või tegelt, võiks kiiremini tulla, siis saan mina teleka ees logeleda, kui mees köögis kokkab ;)

miks head mõtted ära kaovad?

ja miks nad alati õhtul voodis või mingit mõttetut tegevust tehes tulevad. tavaliselt hetk enne magamajäämist on mul valmis teema ja mitu head lauset, mida siia blogisse kirjutada tahaks. hommikul, kui arvuti taas lahti, tean, et midagi oli, aga miskit ei tule meelde. või siis näiteks niidan muru või riputan pesu kuivama, rida mõtteid peas keerlemas, jõuan tuppa, tühi ekraan vilgub ja midagi ei tule. veidier, kas pole?

üks hea virtuaalväline mõte on mul küll - plaanin minna põldmarju korjama. nendest pidi hiiglama head moosi saama, mahl on ka super, seda on proovida antud mehe juures maal. moosist seni vaid legende kuulnud. marjade korjamine on muidu jube tüütu töö, aga kui tulemus mõnusalt magus tuleb, siis natuke võib vahel vaeva näga ;)
nii et ärge mu kassi süüdistega, kui mul käed "kriimud" on varsti, sest põldmari on igavesti okkaline.

Venemaa naabriks olemisest

olen püüdnud Gruusias toimuvat vältida, see tundub kuidagi kõik liiga õudu tekitav. oma eksistentsi pärast ma just sageli hirmu ei tunne, kuid praegu ma kardan. tõsiselt, oma elu ja turvalisuse pärast. see kõik on liiga reaalne.
toimunud on nii palju, et eilseks jõudsin punkti, kus uudiseid enam ei vaadanud - paha hakkas.
minu seisukoht on, et pole vaja torkida herilasepesa, kui sa nende vastu allergiline oled. ma saab aru, et grusiinid on keevalise verega, kuid igalühel meist peaks (ja eriti nende liidritel) olema niipalju arvutamisoskust, et kui tanke ja armee koosseisu üle lugeda ning võrrelda vaenlase omaga, siis saad aru, kes ülekaalus on... 10:1000-le ei ole just tore võrdlus. see on nagu oma rahva meeleda surma viimine. ja siis tunnistab veel nende president, et jah, meie alustasime. ajulagedus mu meelest :(
teine teema, mis mind endast välja viis, oli Eesti-Läti-Leedu-Poola presidentide sõit Gruusiasse. miks? mida sellega saavutatakse? toetuse näitamiseks, hea küll. seda saab ka muud moodi teha. võtnuks nad vähemalt Saksamaa või brittide tähtsad ametnikud kaasa. me oleme oma asukohaga samavõrd ohustatud, kui ükskõik milline Venemaa naaberriik ja nad võivad iga hetk tulla. kas me tahame, et Eestimaa purustatakse selle hinnaga, et mõni teine riik terveks jääks. mina ei taha seda kindlasti mitte. see on täpselt sama hea, kui hullunud karu käest minna päästma sõpra ja ise ka surma saada.
on loomulikult õige, et arglikult ei tohi käituda ükski riik, kui kedagi teist okupeeritakse. samas ei pea väike, just alles normaalsele elujärjele jõudmas Eesti, kangelaslikult välja astuma. konfliktides katsutakse ikka tugevamaid liitlasi ka enda poolele meelitada enne, kui rusikatega vehkimiseks läheb, või mis?

aga üht ma ütlen, kui Eestis midagi juhtuma peaks hakkama, siis mina jään siia. mehe püss mul on, mõnele ikka pihta saan. kodu peab ju kaitsma, mitte võitluseta alla andma. ei vaata ma hea pilguga neile, kes lahkusid toona ega ka neile, kes praegu vehkat teeksid. võidelda tuleb, rahvas! kodumaal saab ka ellu jääda, hoida tuleb end eemale suurematest linnadeks, sõjaväe- ja riigiobjektidest. kuskil kesk-eesti metsas on võimalus terveks jääda suht suur.

ja ikkagi on väga jube, et aastal 2008 tuleb mõelda reaalselt olukorrale, kui juhtub. kuhu ja kelle juurde minna, kuidas tegutseda, kellele helistada...

loodan, et see reaalsus ei saabu kunagi enam.

kiri sõbrale

see akustiline kontsert oli mõnus ja armas ja hell. eriti head olid The Sun ja Jaan Tätte. eriti Tätte. eriti oma lugudega :)

Märkamise aeg

19.08.08 21:00 Tallinn Eesti taasiseseisvumist ja öölaulupidude 20. aastapäeva tähistav sündmus Tallinna lauluväljakul

Sel aastal möödub 20 aastat öölaulupidudest. Mujal on ikka imestatud, et kuidas me seda siin teeme. Et võtame kätte ja kätest kinni ning laulamegi “pilvest päikse välja”! Isegi kui “pilv” ei taha. Eriti siis, kui “pilv” ei taha.
Just seetõttu toimub 19. augusti õhtul Tallinna Lauluväljakul lauluöö pealkirjaga ”Märkamisaeg”. Selle sündmuse sisuks on meie rahvast läbi aegade toetanud, trööstinud ja innustanud muusika ning vormiks seda muusikat endas kandnud, loonud ja laulnud rahva lugu elavas muusikalises ettekandes toetatuna sõnast ja pildist. Sündmuse kannab üle ja säilitab aegade otsani Rahvusringhääling. Muidugimõista on see piletiteta kontsert. Muidugimõista ei müüda lauluväljakul sel ööl alkoholi.

“Märkamisaeg” on üks EV 90 juubeliaasta suursündmusi. August on sel juubeliaastal Kultuuriministeeriumi kureeritav eksiili, vastupanu ja iseseisvuse taastamise kuu. Lauluööga 19. ja 20. augusti vahel saame vääriliselt ja väärikalt tähistada nii 20 aasta möödumist öölaulupidudest kui ka taasiseseisvumispäeva.

Kultuuriministeerium on lauluöö korraldamise teinud ülesandeks sihtasutusele Eesti Teatri Festival.

Kallid lauljad, koorijuhid, pillimehed ja teie lähedased!

Ma tahaksin, et me kohtuksime sel lauluööl kõik– nii need, kellega me oleme juba laulukaare all kokku saanud kui ka need, kellega veel pole.

Osaleda saab mitut moodi. Vaadake palun üle laulude nimekiri (vt ja kui see sobib, tulge esinema! Andke endast kiiresti teada, sest seekord on võimalik kaare alla mahutada ainult kuni 6000 lauljat. Sellisele hulgale on korraldajail võimalik pakkuda ka tasuta suppi.

Ja kui tervet koori kokku ei saa, siis tulgu või pool. Või kui ka see ei õnnestu, tulge niisama, oma pere või sõpradega! Sest tegelikult me ei jagune ju nagunii kuulajaiks ja esinejaiks. Me oleme rahvas, kes 20 aastat tagasi laulis end üheskoos vabaks. Seda ei saa korrata. Aga seda ei ole tark ka unustada.

Kohtumiseni ja seniks ikka parimat soovides,

Margus Kasterpalu

lauluöö “Märkamisaeg” peakorraldaja;
SA Eesti Teatri Festival juhataja,
laulu- ja tantsupeo “Ilmapuu lävel” lavastaja

lähme kõik koos, eksju!

matkasell või siiski mitte

Hea seikleja Cristal
	Sa oled Maie ja Valdur filmist Vanad ja Kobedad
Sinu kirjeldus: Iga suvi vähemalt üks reis on sinu eesmärgiks. Olgu see siis Nuustaku, Pärnu rand, mõisatuur või Pariis. Kuskil peab ju käima, sest sügisel räägivad kõik tööl ja mitte reisinul pole midagi vastu panna. Grillahi ja shashlõkivardad on auto pagasniku kohustuslikud suvised komponendid. Matkarent.ee soovitus: Ükskõik kuhu reis viib, alati on hea kui GPS on varuks

Milline matkasell oled sina?

aga ma käin seenel, tihti ja palju. see on ju ka väike matk ;)

help!

jõin töö juures just veini. nüüd ma ei saa siit minema :( see läks otse pähe :) ei ole imestada ka, kui pool päeva muretsed kontrollide pärast ja teine pool mõtled, et polnudki midagi.
nädalavahetus tuleb, kullakesed! aga mina lähen Kõlakotta akustilist tuuri kuulama täna. teinekord kirjutan, kuidas oli. ja olümpiamängud hakkavad - sport telekas - jee!!!

kadunud X

x-files'i filmi pole kinno vaja vaatama minna. uskuge mind! igav oli ja üldse mitte ulmeline. see kestis ainult mingi 1,5 h, aga ma suutsin mitu korda mõelda, et nüüd lähen ära. ja siis see tavaline mõte kõikide filmide puhul, et millal see nüüd päriselt pihta hakkab? mul tekkis see küsimus veel ka pärast tunniajast filmivaatamist...
viimati oli kinos nii igav, kui Kristiina Lauritsatütart vaatamas käisin kauges nooruses.
kahju tegelt, sest Fox on mu ammune armastus. ei saagi aru, miks selline jama kokku tehti. esimene film oli ju super. kas sai raha otsa või vahetati tsenariste? lähen täna lohutuseks esimest filmi laenutama ;)
aga muidu on puhas rõõm - nädalavahetusel vedasime sisse 20 ruumi küttepuid. ei taha ühtki halgu järgmise kuu jooksul nähagi :p

pime?

täna pidi päikesevarjutus olema. varjutab juba hommikust peale :( lähme pilvi laiali puhuma! äkki siis 13.22 näeb ka midagi.

Mamma Mia!

ei läinudki kaua aega mööda, kui uut filmipostitust tegema saan hakata :) ja neid tuleb veel ;)
igatahes eile sai vaadatud ABBA muusikal põhinevat filmi Mamma Mia! Sisu oli tavaline - noorpaari pulmad, isa teadmata, lõpuks hoopis ema abiellub isaga - muusika aga super.
mul on mingi ABBA-pisik juba ammusest ajast sees. selles muusikas lihtsalt on midagi. kas te ei leia? võibolla on asi ka selles, et koorilaulu algusaegadel segakooris laulsime "Endlaga" ABBA popuriid koori juubeli puhuks ja sealt said kõik sõnad kenasti pähe. tavaliselt ongi ju nii, et ingliskeelsete laulusõnade peale eriti ei mõtle, kuidagi niisama jäävad meelde, ja olgem ausad, ega tänapäeva lauludel väga sisu pole ka. Filmis aga olid laulud ritta ja tegelaste suhu pandud just sõnade järgi. tõlge oli all ja puha. ilus lüürika on, isegi väga.
nii ma siis hõljusin pärast kodu poole, hea kerge tunne oli ja süda nii soe nii soe.
ja mida ma näen, reedest hakkab jooksma Pärnus! esilinastusena "The X- Files: I Want To Believe" ootan huviga.

lillepeenart vaadates

tahaks käsi laiutada või lausa kiruda. no ei õitse sel aastal midagi ja kõik on valesti. ma ei saa kohe üldse aru. probleem on olnud põhiliselt selles, et taimed, mida istutan, hakkavad kenasti kasvama, moodutavad ilusad õied, jõuan neist isegi rõõmu tunda ja siis mõned päevad hiljem vaatan, kuidas kõik lihtsalt ära kolletab. no ei saa aru. vahepeal oli ju vihma ja kui pole olnud, siis oli kastekann. aga ikka samamoodi kuivavad nagu ära - lähevad kollaseks ja kuivavad :( ei julge kohe uusi ostagi...
ja siis veel igasugused imelikud asjad, mille tõttu olen jõudnud otsusele, et järgmisel aastal ostetavate lillesibulate tsekid tuleb alles hoida kuni õite saabumisteni, et vajadusel poodi tagasi minna ja uurida, kuidas nii juhtuda saab. nimelt ostsin tulipunased gladioolid, mis osutused lilladeks! ja lilled (mille nime ma ei mäleta), mis pidid tulema pikad oranzide õitega, on praegu madalad ja ma arvan, et nendest tulevad päevalilled!!! ma ei salli päevalilli! üldse mitte. sellegipoolest toovad inimesed neid mulle järjekindlalt sünnipäevaks, sest need õitsevad siis. ma ei kujuta elu ette inimesel, kellel on sünnipäev maikuus ja ta ei armasta piibesid. vaeseke! neil on ju nii intensiivne lõhn, õnneks päevalilled ei haise ;)
see oli ikka paras ninanips küll, kui ma ootasin ja ootasin, aga mitte ei saanud aru, miks mu taimekesed üldse pikemaks ei sirgu. ühes naaberaias on taolised ja need olid juba heina kasvu selleks ajaks, kui minu omad 5-10 cm pikkused olid... tänapäeva kaubandus ma ütlen. kusjuures need olid pakendis, korralikus pakendis.
mõtlen siin nüüd, et tuleb ikka püsikud panna, need on kindlamad ja tulevad ise, et pea pidevalt turule jooksma.
aga lilliad olid ilusad, õitsesid mitu nädalat :)

tere maailm

ma olen nüüd ka usinate töömesilaste pere juures tagasi, kahjuks :( Puhkus läbi ühesõnaga.
mehe "30" jubileum ka peetud. ma väga täpselt sellest ei räägiks, teavad, kes nägid. aga pidu oli, no kuidas seda nüüd kirjeldadagi, mu mees ütleb selliste asjade peale tavaliselt ränk-raju-pime-lend. selline oligi. kuna oli ka mängujuht, siis õhtu ja öö jooksul toimus nii mõndagi pildistamisväärset. ja kuna sõjaväelastel valehäbi absoluutselt puudub, siis üsna mitme pildi peal on seismas mehepoegi, kes kannavad aadamaülikonda ja on selle üle veel väga uhked ka ;) naera ribadeks ennast. asjatavad ja seletavad, aga ise on porgandpaljad :p
see, et mina täna väga udu sees kõnnin, käib vist asja juurde, sest 2 magamata ööd järjest ja pidev jalul olemine, et 50 inimest ikka söönuks saaksid, nõudsid oma osa.

tukun nüüd edasi. seda olen tähele pannud küll, et ilm on ilus ja lilled tahavad kasta, aga hiljem, kullakesed, hiljem.

keele viib alla

puhkuse lõpus otsustasin natuke täiuslik koduperenaine ka olla. sel ajal kui mees metsas sokku taga ajas (ja sai ka!), küpsetasin mina saia. teate küll, sellist kodusaia, mis vanaemadel hästi välja tulevad. minul tuli ka! kohe esimese korraga :P
mees hakkas ükspäev rääkima, et tema tahaks päris saia, sellist, mida vanaema tegi - suur ja kohev ja hea.
et kõik algusest ära rääkida, nagu asjad olid, siis peab kõigepealt ütlema seda, et Häää vormisai olevat suht sarnase maitsega. no ma ei tea, aga kui mees nii ütleb, siis küllap tema arust ka on ;)
igatahes mõte hakkas idanema. kui raske üks saia küpsetamine siis olla saab. mul ema tegi kogu aeg, kui ma laps olin. tal kippusid need küll veidi "seebid" jääma, aga tihti olid head ka. siinkohal pean mainima, et ma pole kunagi elus varem midagi pärmi kasutades küpsetanud. igasugu muud küpsetised ja pirukad on mu spetsialiteet (eriti itaalia juustu-singipirukas), aga pärmitaignaga pole seni sõber olnud. nüüd on sein meie vahel lõhutud ja ma arvan, et varsti tulevad ühed hiiglama head pärmitaigna lihapirukad :)
aga sai sai hea, väga hea - ilus ja kohev ja maitsev.
ega ma ei bossa, ma niisama räägin ;)

kui õnnelikku lõppu ei oleks olnud, siis oleks ikka jube olnud

käisin kinos. selle sündmuse võiks lausa ära märkida, kuna nii harva on Pärnus põhjust seda asutust külastada. et mis seal siis oli, et pidi minema? eks ikka "Sex and the City"
teate, kui see poleks nii lõppenud, nagu lõppes, siis ma oleks ikka tõsiselt häiritud olnud. mu mehel on minu arust veitsa mr. Bigi iseloom. no selles mõttes, et teab oma väärtust ja on selline veitsa ülbe ka. too tegelane on mulle alati meeldinud ja pigem on Carrie mind häirinud oma suhete keeruliseks ajamisega. aga ikka jube kole koht oli see abiellumise eelne hetk... ma vist vajutasin oma mehel kinos küüned peopessa, kui nad oma limudest välja astusid ja Big lillebuketiga sai.
tegelt ma tahtsin öelda, et hea film oli ja minu arust ei olnud nad üldse vanaks jäänud, nagu kõik siin kurdavad. ainuke asi, mis tegemata jäi, oli Samantha tiivaripsutus Naabrimehega. see oleks ikka olnud nii nagu vanasti ;)

hea küll, järgmised pool aastat filmiarvustusi ei tule enam vist. lihtsalt nii harva on Pärnus midagi vaatamas käia.