Toredat isadepäeva!!

 

minu kallid isadepäeva hommikul

õnnitlen siinkohal kõiki noori ja vanasid isasid (eriti enda oma! kes ei ole ei noor ega vana). see on esimene kord, kui ma oma isaga sel päeval koos ei ole, mis on väga veider kogemus.  aga lõpuks on ju head soovid need, mis loevad, eks!

jäk ilm ja väk tujud

ma ei suuda ära otsustada kumb on vastikum kas porine või lörtsine ilm :S igatpidi on öka! 

kui on lörts, siis esialgu nagu vaatad, et oh! täna ei peagi laste kombesid pesema, aga ei, eksin rängalt, sest lörtsi alt tuleb välja igasugu löga, kui sinna kukutakse või libisetakse või visatakse lihtsalt suurest heameelest külili.  minutehtud lomememme lõhkumisega saadakse ka ülikiirelt hakkama ja vaadatakse mulle sellise näoga otsa, et miks ma juba härgmist ei tee, keda ümber lükata...

porise ilmaga ei tahaks ise tegelt üldse välja minna, aga teatud kontingent nurub ukse taga muudkui "õue-õue!!" siis on kohe pärast esimest lompi teada värk, et tuleb pesupäev. Karita saab aru, kui talle öelda, et ei lähe lompi, Karina saab ka aru, aga vaatab jonnaka näoga mulle otsa ja läheb  ikka, vihuti! oh kuidas see ajab harja punaseks! täna näiteks tulin Karinaga 10 min. ühest maja otsast toa poole. no ei ole normaalne - laps lihtsalt ei võta jalgu alla ja keeldub liikumast. ise sinna juurde muidugi hirmast jonnijoru ajades (ühtki pisarat loomulikult ei tule ja kõik naabrid juba aknast vaatavad). Karita lasin trepile lahti, mees võttis ta üleval vastu. kui meie ükskord suure sõjaga tuppa jõudsime, selgitas Karita õele, et ta on juba kõik mängud jõudnud ilma temata ära mängida ja  läheb nüüd ära tudule. jonn tuli muidugi sellest, et ta ei tahtnud tuppa, vaid veel poriloigus sulistada. kui mina eriarvamusele jäin, tuligi hull protest :( iseenesest oleks pidanud ta jooksujalu tuppa liikuma, sest mu meelest hakkas nälg neil silmanägemist ära võtma ja me olime ikka hea poolteist tundi seal mütanud ka juba. aga kui hambad tulevad, siis söögiisu pole ja nii ongi!

tegelikult tahtsin ma öelda hoopis seda, et me elame maal - eile jalutas kitseke akna taga aiamaadel (mul oli siin ükskord pilt ka üleval, milline potipõllunduse vaade meil siin laiub) ja nosis head paremat :) nii nummi!!!

rallihullud

meie lapsed on rallihullud või vähemalt autohullud. 

käisin Pärnus Nurmenuku mängumaal, mis asub Reldori uute majade keskmises boksis. seal oli igasugu mänge ja tegevust igas vanuses lastele. mina lootsin, et rõõmukilked pääsevad valla pallimere või liumäe või kiigu peale, aga ei. seal olid ka taolised ekraaniga toolid, kus on küljes rool ja käigukang ja pedaalid. saab nagu arvutimängus rallirada mööda sõita. seal nad siis istusidki enamuse meie tunniajasest külastusest ja roolisid ülitähtsate nägudega. küll ma meelitasin neid liikuvate ja laulvate karuselli või rongi või motikaga, kuhu saab peale istuda. tühi vaev! autod ruulivad. 

kodus sama asi - nukud istuvad nukralt nurgas, võiks lausa öelda, et nälgivad, kuna peale minu neid keegi ei toida ega kasi. aga autod, vat autodega on teine asi, need juba tolmu ei kogu - pidevalt on sõidus - mänguhoos tehakse kaasa häälitsusi, piibutatakse ja rallitakse :) kõik mänguasjakastid ja muud asjad on ka autod, millel rattad all. "auto" oli suht üks esimesi sõnu ka neil. ja loomulikult on nukuvanker, buss, traktor, tramm ja troll ka autod ;)

sõnu tuleb nüüd nagu Vändrast saelaudu :D Karina on eriti agar neid järgi ütlema. tublid tibud! ma nii uhke kohe - hakkavad inimesteks saama. üksteise nimesid on ka ütlema hakanud, see on nii armas!!!

talvine haigustehooaeg on alanud :(

täitsa tõsiselt kohe, vähemalt meie pere jaoks. mees mul pikalt juba siin vindub, nüüd metsast tulles oli täitsa siruli. vedasin ta eile Võrru EMO-sse, kus tuvastati algav kopsupõletik. sai rohud ja teave olukorra kohta. eks olek oli nii kehv vist, et oli nõus arstile minema, muidu pole tal ju oma jutu järgi kunagi midagi häda... kopsupõletikuga nalja pole, peab ikka ravima! nüüd ta siin köhib ja ohib ja jälle köhib. treppidest käia ei jõua eriti, köhida ka enam mitte. aga tööle läheb. eks näis, mis sellest välja tuleb. kui ei lähe, siis on kooliga ühel pool - seal selline seadus, et kui 10 päeva puudud, siis oled nii palju maha jäänud, et järtamine pole sel õppeaastal võimalik :(

õnneks lastele see ei nakka vist. teen täna ühe rohke küüslauguga roa ja magamistuppa panen neile ka mõned lõhnama, ehk hoiab pahalased eemal. ei ole siin laatsaretti vaja!

õnnetunne

RABAROCK IS BACK!!!

saate aru, jah?

kestvad ovatsioonid!

minu mehest

sellised tähelepanekud viimasel ajal:

• ta armastab süüa (aga kes meist ei armastaks!), ka öösiti. samas ei meeldi talle sellega kaasnev kaalutõus (kellele meeldiks). viimane sähvatus ta ajus viis mõtted niikaugele, et otsustas selle söögiisu vastu võitlema hakata. aga kuidas, te küsite? väga lihtsalt - sööb nii palju ja nii kaua, kui isu otsa saab! jee rait!! vaadake mind: ma olen söönud kogu oma elu, aga ei ole mingitki märku sellest, et isu otsa saab :( aga las ta proovib (kahjuks kaasneb sellega meie pere pankrott, aga mees on ikka kallim, kui rahakoti sisu, sest iga endast lugupidav mees armastab ju liha ja vorsti ja juustu). mind võite selle perioodi jooksul kohata seega peaasjalikult köögis, sest kes need hõrgutised talle siis ikka valmis vaaritab (ega te arvanud, et ta ise ;)

• ja ta armastab hooti sporti teha (muidu vihkab seda kirglikult). see hoog saabub hetkel, kui maa läheb valgeks ja suusad tahavad kapist välja tulla. muul ajal ei salli ta sporti silmaotsaski, kuigi peab aastas vähemalt 2 x sooritama kaitseväe füüsilise testi, mis koosneb kätekõverdustest, istessetõusudest ja jooksust (oli 3 koma midagi km). ise ta väidab, et teeb seda "vana rasva pealt" ehk siis selle vormi pealt, mille omandas kunagi hallidel aegadel ajateenistuses ja misside väljaõpetel. mina küll seda ei usu, aga ju jääb. spordi koha pealt on ta mu  meelest täielik enesepiinaja. nimelt võib ta suuskadel läbida hullult palju kilomeetreid ja selle üle veel õnnelik olla. no ta üks sõber ja mõned töökaaslased on ka samasugused, ega neile saa ometi alla jääda. näiteks kogu mu talvise raseduse perioodi veetsime me Jõulumäe suusaradadel, kus mina raja kõrval ringide aega võtsin ja rõõmsalt ringi tatsasin. loomulikult käib ta ka Tartu Maratonil! lastest lubab ka suusatajad teha. kui juhtub nii, et teleka pult satub mingil veidral põhjusel tema kätte, siis võib peaaegu täiesti kindel olla, et sealt hakkab tulema sport või õudusfilm. parem veel, kui need kaks ühes...  teisest küljest väljendub see spordi-armastus mingitel metsaõppustel puruhaigena läbides soid ja metsi, veel haigemat kaaslast seljas tassides... jah ma tean, ei ole normaalne! eriti kui vaadata sellest vinklist, et tegemist ei ole päris sõjaolukorraga, vaid seda kujutatakse ette ja vahekohtunikud ütlevad, kes "surma" või "vigastada" on saanud. oma juttu siin üle lugedes tundub nüüd mulle, et tegemist on kadumaläinud näitlejatalendiga, kuna rolli sisseelamine on tal suurepärane!

loomulikult võib ta olla kõige sellega äärimiselt lahe või hulluksajavalt konkreetne, aga minu :)  seoses toiduga veel: ükspäev helistati mulle kuskilt kirjastusest ja pakuti raamatut toitude teemal, mida kõik lapsed süüa armastavad. mees siis kuulas jutu ära ja küsis minult: "aga kui nad ei söö, siis kas saab raha tagasi?" IRW!!!

laadalised

oh me ootasime seda päeva juba 2 kuud vist. kohe siis hakkasime ootama, kui Vastseliinasse kolimise plaan kinnitust leidis ja ma valla kodukaga tutvust tegin, et mida siis seal vaadata on või kuhu minna. selgus, et suht tegus kant. sügisene tippsündmus Lindora laat, mis on üks vanemaid Eestis ja pandud püsti suvalisele teeristile keset Eikellegimaad. käisime isegi varem kohta valmis vaatamas, et teaks, kuhu minna. meie juurest see hea 20km ikka. sõitsime mööda... loomulikult! otsisime ikka mingit platsi või asulat või midagi, aga oligi suvaline ristmik, pärast nägime küll, et silt püsti ja puha.

igatahes eile oli see päev, kus ettevõtmine teoks sai ja üle L-Eesti rahvas kokku vooris. ikka hull mass oli! ja ärge imestage, et neljapäev on laadapäev! on ka esmaspäev või kolmapäev või pühapäev, sest Lindora laat toimub alati 28. oktoobril. mulle oli muidugi räägitud õuduslugusid, kus parkima peab 2 km kaugusele ja et laat on lõunaks juba läbi. ei uskunud ma neid jutte ja õigesti tegin - parkisin 20 m laada põhiplatsist ja kohal olime mingi 11-paiku, kus möll alles võttis tuure üles :)

olen mina enne laatu näinud, aga nii suurt vist mitte. viimastel aastatel oleme ikka mehe kodukohas Mihkli laadal ka usinasti käinud, aga seal rohkem kaltsuturg...

et mis ma siis ära tõin? suurt mitte midagi, rohkem käisin uudistamas, aga pakkuda oli paljut: sai osta nii pudulojuseid, kui riidekaupa, ka suu sai magusaks või soolaseks. siis oli igasugu käsitööd ja sepatööd ning külalisi nii viljandimaalt kui lätist-leedust.

lapsed olid väga tublid, kõndisid omal jalal, käru polnudki kaasas. saatjadaamiks oli mul sõbrsnts Liis, kelle Tartust külla sebisin ja siis meiega Pärnu tuli :) Mees loomulikult metsas jälle ja meie Pärnus!

paneelidest

kerin mina end parasjagu voodisse kerra, võtan raamatu kätte ja asun lugema, kui minu voodis keegi haigutab! mida asja?? suht kõhe tunne tuli hetkeks, siis sai mõistus aru, et see on seina taga asuv naabrimees, kes end unele sätib - brrrrr - vastik-vastik-vastik!!! ma magan põhimõtteliselt maabrimehega koos, sest paneelikate seinad on nii õhukesed... eile tuli mees lapsi magama panemast ja rääkis, et oli just osalenud teiste naabrite vaidluses, mis leidis aset meie laste magamistoas siis. no tehniliselt võttes küll nende köögis, aga jutt oli kuulda nagu peo peal. hea, et lapsed üldse uinusid.

korrusmajade rõõmud, võib selle kohta öelda :( nagu ma olen kuulnud, siis tänapäevased ehituskunsti imed ei ole mingil määral heli- ja lõhnakindlamad, kui veneaegsed ehitised (ma võin iga õhtu täie kindlusega väita, mida mu alumised naabrid täna sõid - tõmbekorsten, ju nõu!). räägitakse juhtumistes, kus kätega tüli käigus on üks osapool maandunud naabri korteris ja seintest paistab valgus. 

kujutan ette, ei inimene, kes on kogu elu korteris elanud, et saa aru, millest ma räägin, sest tema lihtsalt ei kuule neid hääli ega taju enam midagi, kuna see on nii loomulik. mina aga, eramajast pärit plikana, ei suuda kuidagi harjuda. Pärnus on meil ju ka korter, aga seal ainult 4 naabrit, kellest 1 peakohal ja teised kaugemal üle koridori, nii et nende jutud-lõhnad meid ei häiri. üleval trampimine segab küll hirmsasti, aga vähemalt ei kuulu ma nende igapäevaellu.

unistan jälle majarõõmudest-muredest, see on ikka läbi ja lõhki oma :)

see võttis 1,5 a ja 1,5 n...

... kui ma suutsin teha otsuse, et öisel söömisrallil on nüüd lõpp! ja nii oligi, lihtsalt :) lastest räägin muidugi. siiani on olnud nii, et igal ööl algas suvalisel kellaajal meeletu kisa (umbes selline et tapetakse) kuni pudeli sooja piimaga suu peale said, see tõmmati tilgatumaks ja magati õndsalt hommikuni. kusjuures polnud üldse oluline, palju seda piima seal oli. viimasel ajal põhimõtteliselt 2 lonksu ;)

eks ma olen seda võõrutamise mõtet kaua mõlgutanud juba. lausa piinlik on tegelikult kirjutada. kuna igal ööl ärgati nagu kella peale ja hirmsa karjumisega, siis ma järeldasin, et kõht ikka tühi ja ei julgenud lõppu teha. nüüd tuli siis välja, et tegelikult oli mul ennast vaja võõrutada ja lapsed said väga lihtsalt aru, et enam öösiti piima ei saa. selleks kulus täpselt 1 öö. kena too öö muidugi polnud - hirmus kisa ja vähkremine a 15 min., siis tuduti vihaselt edasi, aga põhiline et tuditi! 

tänaseks on seljataga 4 ööd ja need on magatud nii hästi, et ma vanast harjumusest ärkan ikka mitu korda ja vaatan kella, et kas juba söögiaeg ei tule... täna hommikul olin näiteks enne lapsi üleval (mida pole veel mitte kunagi! juhtunud) ja toimetasin ringi, sest kaua, sa hing, ikka magada jõuad.

hetkel olen rahul, eks näis, mis tulevik (loe: silmahambad) toob.

maa valge

selle aasta esimene lumi on nüüdseks nähtud. ei oodanud teist nii vara, ikkagi poolik oktoober alles, aga ta tuli siiski. hommikul olid põllud täitsa valged ja seda lume-moodi ollust tuli meeletu kiirusega tuuleiilide saatel aina juurde. nüüdseks on see kõik muidugi suland, aga vahepeal ikka keerleb jälle midagi valget akna taga. kõik traadid on ka koosolekut pidavate linnuparvede poolt hõivatud - väljalend vist läheneb minutitega.

talv tuleb

 nägin just esimesi lumehelbeid - prrrr... aga selline oli meie esimene talvevarustuse katsetamine :) hetkel nähtaval siis õuetrööbad. linnariided veel komutavad nukralt kapis ja nende väljatulekuks pole pikalt veel põhjust näha - me ju maainimesed ;)

talve indikaatoriks on nohu, ja mis on parem kui tilkuva ninaga vanaema sülle pugeda ja muinasjuturaamatut vaadata. kalli-kalli vanaema!!

jutu jätkuks

eelmise jutu lõpuks tehnoülevaatuse andmed ka:

Karina - 13,2kg, 86cm

Karita  - 12,3kg, 82cm

mega vahe mu meelest! kusjuures väiksem sööb palju rohkem, küsib tihedamini süüa, ei praagi pooli toite välja. muidugi on tema tegemised ja seedimine ja poole kiiremad, kui õel... seega numbrid on loogilised. 

kuna mu pooleteiseaastased oli arsti juures käimise ajaks endale jälle nohu hankinud ja ülipahurad, ei tulnud mul meelde pooli asju küsida (nõuda). iseenesest ei ole ju normaalne, et ei mõõdeta peaümbermõõtu ega vaadata kõrvu, vereproovist rääkimata. kopse kuulati ka ainult seetõttu, et ma soovisin. see, et ema väidab, et lapsed tunuvad normaalsed, ei tohiks olla piisav argument ühele arstile. aga on, ja nii need nõrkadest peredest pärit lastel igasugu terviseprobleemid liiga kaugele arenevadki, kuna ema-isa ei oska-julge-taha rääkida/küsida!

no mütsimõõdu võtsin ise, see on vastavalt 52 ja 50. seoses mütidega: läbisin Pärnu-nädalal kõikvõimalikud ja võimatud mütsipoed, aga nõutud eset pole lihtsalt olemas. räägin hetkel praeguse ilma peakatetest, mitte talvemütsidest. viimased õnneks ikka sain. no ei taha ju ka päris esimesi ettejuhtuvaid osta. kõik ei sobi talvevarustusega kokku värvi poolest ja iga tegumood ei istu pähe. rääkimata sellest, et kahte sarnast (ühesuguseid ei julge üldse nõuda) pole lihtne õiges suuruses leida.  igatahes on meil nüüd Huppa tuukrimütsid kolme tutiga :) aga need kauaotsitud k/s mütsid jäidki mul sealt linnast ostmata. pean tunnistama, et ühes küll leidsin, aga ma keeldusin välja käimast väikese tüki kanga eest 250kr./per müts! lasteriiete hinnad on USKUMATUD!!! ok, need olid Lenned (üldse mitte kõige kenamad), aga ikkagi, kus on loogika ma küsin? kombe maksab 700-1000 kr, müts veerand selle hinda... kinnastest ma saan veel aru - peavad olema vee- ja pori- ja külmakindlad, aga müts on suht lihtne teha ja ei pea iga päev 3 x vahetama ka, erinevalt kinnastest, mis pidevalt vett ja vilet saavad. selline värk siis. eile läksime Võrru lihtsalt toidumoona varuma ja ühest sellisest poest ostsin lastele vahvad õues trööpamise mütsid 49.90 lahe! ma väga rahul - kõrvad sees, ilusti ümber pea ja põskede, nöörid kenasti kinni tõmmatvad, nats rahvusliku vöökirja moodi mustriga ka :)

poolteist

tänaseks on mu tibulinnud saanud 1 aasta ja 6 kuu vanusteks. hetkel tundub, et see vanus ei sobi neile, vähemalt täna mitte - kuidagi väga virilaks kiskus see õhtu. ei tea, kas neile ei meeldinud see, et külalisi väga polnud või mis, aga midagi igatahes oli. käisid ju külas üks vanaema ja sõbrants Liis.

tegelikult tahtsin kirja panna, mis edusamme neiud teevad:

• selles ei ole midagi uut, et jooksevad nagu pöörased nii toas kui õues
• liivakastis teevad täitsa ilusaid kooke - täidavad vormi ja pööravad ise ümber
• titekiigu peal ei taha enam keegi kiikuda, ikka päris kiiku on vaja. alguses oli tasakaal ikka kehvake, aga nüüd juba isegi lollitavas seal peal :)
• veidikene on mõistust ka pähe hakanud tulema. selles mõttes et kui ikka keelata, siis umbes kolmanda korra peale saavad aru ja pahandust tegevad väikesed käekesed peatuvad, vähemalt hetkeks
• sõnu tuleb järjest juurde, täna püüdis Karita isegi "kardin" öelda :) mingid imelapsed nad rääkimise osas pole, kaugel sellest, kuid tasapisi ikka tuleb. jutu mõistmine on aga super juba. põhimõtteliselt saavad kõigest aru, mida räägitakse, kui rahulikult paar korda öelda, siis tuuakse näiteks mõni lelu või saabas või müts ka teisest toast kohale
• Karita sööb poole toidust ikka ise endale naha vahele. Karina hetkel jälle üldse ei söö (tal pole vaja ka, ikka hullult palju pikem on ta)
• Karita annab väga selgelt mõista, kui ta midagi ei taha: seisab otsustavalt ja raputab pead, ise sinna juurde vastavat häält tehes
• kalli, musi ja pai tahavad nad ka, kui hellushoog peale tuleb. peamiselt küll minu või issi käest, aga vahel tahab Karita õde ka kallistada, mida tema eriti ei taha. vahel harva ikka seisab õnnetult ja laseb end kaisutada :)

ja nüüd üks tõestus, et 1,5-sed on jummala asjalikud. on täitsa teada värk, et kirjutada tuleb paberi peale ja kui mõelda, siis peab vildikaots suus olema, tulevad paremad mõtted ;) ma küll püüdsin tüdrukuid ilusti pildile saada, et teha võrdluspilt poole aasta taguse ajaga, kus kleidid oli oi-oi kui pikad! aga no polnud tuju, mis teha. naiste värk...

Karina mõtlemas, Karita ristsõna täitmas

vaikimise saladus

saladus tegelikult polegi, proosalised põhjused pigem.

nimelt on mu esimene isiklik arvuti läinud läptoppide paradiisi vanadussurma tõttu ja tagasi teda sealt enam ei saa :( kahju, väga kahju! ta oli oi kui hea sõber ja kaaslane. nüüd siis otsin uut, mis mind pankrotti ei viiks, aga töötaks ikka ka samakaua, kui eelmine. see on mu suurim mure hetkel, seetõttu arvutihalaga alustasingi. pean siinkohal mainima, et mul olid ikka tõelised võõrutusnähud, kui netti ei saanud. seda võimendas vast kaugel-olek ka - tuttavaid-sugulasi pole, päev rutiinne, mees ööni tööl. mul mees tihtilugu räägib, et põnev saab olema see päev, kui internet kokku jookseb ja nii jääbki. mina muidugi ei püüa seda üldse ette kujutadagi, sest ilma netita ei ole võimalik elada. punkt.

hetkel olen lastega Pärnus käimas, sest abikaasa mängib Lätis sõda. no mis ma seal Setumaal ikka üksi konutan. igal juhul kodus on tore :) vanavanemad olid lastel täitsa meeles ja kohtumisrõõm suur.

täna muide, tõin meie majja esimesed rattad ;) need on ikka päris, sellised ise-vändatavad ja abiratastega, tiigripildiga ja puha. ise nad muidugi vändata ei suuda, aga kui lükata või tõmmata, siis on nägu kõrvuni ja nõutakse muudkui veel :D seda ei küsi keegi, mis häält minu selg selle peale teeb...

ise söömisest

olme suure vaevaga jõudnud faasi, kus mõni suutäis ikka laste enda käes olevate lusikate abil suhu ka jõuab. kummalgi, muide, on 12 hammast. tavaliselt näeb üks söögikord nii välja:

• lapsed tooli
• pudikad ette, käised üles
• lusikad kätte
• laual külge kleepuvad kausialused paika
• aluse peale toiduga kauss, mis kinnitub iminapaga ja ei liigu paigast :)
• kolmas lusikas mulle nende söötmiseks

te küsite, miks nii palju atribuutikat?aga vaat' kui oleks mingi tavaline anum, siis see lendab kohe vastu taevast...

kui kõik eelloetletu suure kisa saatel tehtud saab (kõht on ju jube tühi, peab kisama), siis püütakse paar suutäit suhu kühveldada. vahel see ka õnnestub :) kiidan ja innustan ;) pärast seda saavutust teevad nad näo, et kõht on juba punnis täis ja suutäitki ei mahu enam juurde. mina jään eriarvamusele. vahel tähendab see jonni, vahel antakse alla ja tehakse suu armuliselt veel ikka lahti. kuna ise kumbki rohkem süüa suhu panna ei viitsi, toimub hullumeelne lusikatega laua vastu toksimine, toidu lusika peale võtmine ja selle teise seina, vastu akent või õe poole lennutamine, käte toiduga kokku mäkerdamine, vahel ka endale pähe määrimine jne... muuseas mina keelan ikka ka, kuigi vahel on hetki, kus tuleb naeru alla suruda (ei taha ju, et lapsed näevad, et nende lollused on toredad). rohkem muidugi vihastan end roheliseks - olen ju vaeva näinud, neile kokanud ja siis ei tahetagi midagi :(

nälga neid tegelasi ka jätta ei saa, siis ei jõua seda vingumist ära kuulata...

sellised vahvad päevad mul siin. ilm keeras kah jälle ära, välja ei saa. muidu oleme ikka suurema aja õues.

lapsehoidjatest siin puudu ei tule - terve õu kihab, kui me laekume - on lausa võitlus, kes nendega tegeleda saab :) esimesel nädalal oli kõigil suur eufooria, nüüd jäänud mõned tüdrukud, kes pidevalt jännata viitsivad. arvan, et talveks saan endale tuppa ka mõne appi, kui neil vahepeal kõrini ei saa. lapsed on siin muidu täitsa toredad, mitte sellised ülbed ja uhked nagu linnas.