isadepäevast

sel aastal oli/on isadepäev tiba teistsugune. K-de isa ehk Herr Abikaasa naaseb alles kolmapäeval pikalt tööreisilt. seega õigel päeval saime rõõmustada vanaisasid. kuna tüdrukud on piisavalt suured, siis meisterdasid nad küpsisetordi. selle sisu valiti ise, kõikse parem pidi olema maasika-banaani-iirise. ma olen täiesti nõus. ja kui vaadata statistiliselt, siis tõesti-tõesti, maal sai see suur alusetäis kooki niuhti otsa! sõid ja kiitsid nii naabrinaine, kui naabrimees (me toimime magnetina - meie jõuame kohale, naabrid ka alati kohe platsis. see on see väikese igavleva küla elu).

oma isale tegin soolase kalatordi. seekord tuli isa hoopiski meile külla. nii tore oli :) lapsed meisterdasid kaardid ja sõid isegi viisakalt tüki kalatorti. isa Lätist toodud meetorti vitsutati see-eest oma 3 tükki :D Lätist tulevad kuidagi oluliselt paremad tordid, kui meil saadaval on. Herr Abikaasa sünnipäevaks tõid ema-isa ka sealt tordi ja see oli IMELINE!

lugesin siin erinevate blogide isadepäeva postitusi. teemaks kingitused. mina ei ole eriline suurejooneliste kallite kingituste pooldaja. mu meelest on selle päeva mõte hoopis muu: tähelepanu pöörata asjaolule, et lapse elus reaalselt osalev isa on ülioluline. koostegemine ja koosolemine nende sõnade kõige paremas tähenduses. sellepärast olen ka ise võtnud suuna, et pigem teeme lastega koos (vana)isale midagi toredat/head, kui et viime raha poodi. ja kui midagi osta, siis olgu see mingi trikiga asi, mitte argivajadustest lähtuv. 

on oluline, et isa ei oleks midagi suurt ja kauget või kõrki ja külma. a la isa teeb tööd, ära sega või isa nagunii ei jõua, lähme üksi. eks see kõik on kinni inimese enda peas, kes isaks saab. tema lastetuba mängib ka suurt rolli, aga enda mõtlemine eelkõige. mul on südamest hea meel, et minu lastel on IMELINE isa. lapsed on alati esikohal, nende nimel ja nende jaoks me alati toimetame. lapsed ei ole miski, mis nädalateks vanavanemate juurde jäetakse, kui ise puhkusereisile sõidetakse. jah, paarina koosolemise aega on ka vaja, aga kui on pere, siis see tähendab eelkõige kõik koos toimetamist.

jutukatke Herr Abikaasa sms-ist: vaat siis - tuleb välja, et meil on imeline perekond. sündinud armastusest! nii on!

kaalujuttu

1 kuu on sujuvalt mööda saanud ajast, mil dieet nö läbi sai. kui te nüüd küsite, kas on palju juurde tulnud, sest imedieedid ju ei mõju ja tavaliselt ikka kõik tuleb tagasi, siis ei, ei ole juurde tulnud, veel 1 kg on vähenenud. miks nii vähe kuuga allapoole on läinud? aga sellepärast, et dieedi lõppedes näeb kava ette veel 3 nädalat kaalu nö stabiliseerida ehk siis hoida samal tasemel, kuhu lõpuks välja jõudsid. teooria väidab, et selle aja jooksul võtab keha uue kaalu omaks ja ei hakka kohe tagasi endise juurde tõusma. 

niisiis toitusin 3 nädalat jahu- ja suhkruvabalt. ütleme nii, et alguses olin suht nõutu, sest muna-liha-majonees pole eriti minu teema, igasugu läätsed-oad ka mitte. kuidagi veider oli leiva ja pudruta elada. aga küpsetasin ise priileiba ja hiinakapsa salat majoneesiga on täitsa ok, kui selles on ohtralt tomatit ;) lihast tarbisin peamiselt linnuliha, see lihtsalt pole nii raske seedida. räägitakse, et see 3 nädalat on pidu, sest omlett peekoniga on tavapärane hommikusöök. mind jätab see jummala külmaks, sest muna ja peekon ei ole nämm... minu põhitoit olid kõikvõimalikud juustud rohelise kraamiga. see mulle maitseb :)

nüüd olen nädalakese nö tavatoidul olnud ja selle pealt on see -1 kg läinud. menüüsse tuli kohe tagasi leib, sest see on lihtsalt nii hea. peamine muutus ongi minu arust see, et loen nüüd kordades hoolikamalt toodete silte, et teada saada, palju suhkrut sealt leida võib. leiva puhul olen seniseid tarbimisharjumusi ikka päris palju muutnud, sest must leib ei ole tume teps mitte rukkijahust, lihtsalt suhkur on sisse kõrvetatud :/ õnneks on saadaval leiba, millesse pole lisatud aineid, mida leivas olema ei pea. muus osas söön, mida tahan, lihtsalt koguseid olen tagasi tõmmanud paari kuu taguse ajaga võrreldes. magu tõmbas vahepeal kokkupoole. tahaksin, et õhtusöök on varem, aga kuna jõuame laste trennist valdavalt pärast seitset, siis sööme hiljem. jälgin hoolega, et toidukordadele väga pikki vahesid sisse ei tuleks. teate ju küll, kuidas võib terve lamba nahka pista, kui kõht maru tühi. taolise olukorra vältimiseks on mul paar õuna, pähklid või miski juust ikka tagavaraks. turgutad end üles, veresuhkur ei lange ja pärast ei pea koormatäit toitu endale sisse ajama. 

patupäevi pole olnud, küll aga patutoidukordi. ma olen stress-sööja. nii et kui närv must, siis pugin :( üksõhtu manustasin siin hunniku head juustu hurmaaga, aga ellu jäin. ju siis see 1 kord polnud hullu ja kaal ikkagi vaikselt langes. 

loodan vaikselt edasi tiksuda ja uuel aastal uuele tiirule minna, sest mulle dr. S.-i süsteem sobib ja nii tore on kapist selga panna seelikuid ja kleite, mida aastaid kandnud pole :) kui teine ring ka tehtud saab, siis tuleb juba poodi uute järele minna ;)

6,6 a K&K

kirjutan vahelduseks mõned märksõnad lastest, 6,6-aastaselt:

• on omandanud vee peal püsimise oskuse. tahtejõuga, ma ütleks :D Karita on osavam või pigem kardab vähem, Karina läheb krampi, soov õega samatubli olla, hoiab ta nina vee peal :P suvel meres mulle nagu tundus, et ujuvad, aga lained ja liikuv vesi muutis asja keeruliseks. käisime eile just Estonia Termides mõnulemas, sellepärast on teema aktiivne. me ei satu regulaarselt ega ka eriti tihti vette, kahjuks. aga seal on ikka mõnus - keegi ei karju/jookse/hüppa. minu lapsed on sellised suht rahulikud vees. aga jah, basseinipikkus juba ujuti ära! vahepeal toetati minule korraks (et käsi puhata) ja kohe sebisid edasi. 
• loevad mõnuga õhtuti raamatut. eelneva aasta jooksul on olnud nii, et iga õhtu valitakse riiulist raamat ja veeritakse sealt midagi. nüüd on võetud raamatukogust mõned huvipakkuvad teosed ja need konkreetselt LOETAKSE kaanest kaaneni läbi. minu üllatuseks ei ole sugugi tegemist raamatutega, milles on miljon pilti ja igal lehel 2 rida, ikka palju on juttu juba. ma olen väga uhke. seda on huvitav jälgida, kuidas seosed tekivad ja veerimisest saab ladusam lugemine. nii äge, kui nagu lambipirn lööb peas lapsel põlema ja ta haarab silmadega tervet sõna korraga. oma lapsepõlvest mäletan seda siltide lugemise faasi, nüüd oma lapsed teevad samamoodi - kõik poed ja tänavanimed loetakse üles. vahel ma täiesti imestan, kuidas pikka ja keeruline sõna nii kiiresti kokku tuleb. või et siis veerivad mingit  lohisevat võõrsõna, selle veerimise ajal läheb mul endal juba sassi, mis sõna see on, aga siis ütleb jummala soravalt sõna ära :D loodan, et düsgraafe neist ei tule! kirjutamine on ka ok, aga galligraafiast me rääkida küll ei saa... ma ei nori ka, küll koolis õpetatakse ilusaid tähti maalima. 
• Karina joonistab palju ja järjest ilusamini. kopeerib endale pilte ka vahel ja siis laseb fantaasial sinna juurde lennata. Karital seda soont eriti pole, aga ta on hakanud õde "ära kasutama" selliselt, et laseb endale pildi kopeerida ja siis Karina peab ütlema, milliseid värve kasutada või siis nii, et istub Karinal kõrval ja jagab talle õpetussõnu, milliseks printsessi juuksed/kleit/kingad olema peaksid. otseloomulikult on enamuse piltide peal printsessid ja loss :)
• nukkudega ei mängita, no pole seda soont neil kunagi olnud. peenet näputööd on hakatud viimasel ajal tegema. pean ikka heegeldamise neile selgeks õpetama ;)
• lasteaias on minu lapsed + veel üks tüdruk nagu kolm sheerleaderit, kes tantse välja mõtlevad ja neid iseenda lõõritatud laulude taustal esitavad. teised peavad rivis seisma ja järgi tegema :D õpetajad olid sillas, kui ühele My Little Pony Equestria Girls loole koreo oli tehtud ja ette kantud sai. kus ja millal nad seda täpselt õppisid, ei teadnudki keegi peale nende endi. 

pilves kass

kui metallivärviga toas õhtul singeri masina jalgu värvida ja ööseks samasse tuppa kass magama jätta (sest ta keeldus sealt väljumast), siis tuleb arvestada, et hommikul tuleb sulle vastu kergelt pilves kass :D

miks ma õues ei teinud seda tööd? noooh, külm ju ja pime. purgi peal oli õpetus, et +8-+25 on  värvi töötemperatuur. ja ausalt, ma ei kujuta ette, kuidas pintsel selle +8 juures libiseks, kui +22 juures suht kiiresti kuivas. ma kartsin ikka ka, kas saan hakkama ja kas jääb normaalne, ma pole sisustuselemente enne metallvärviga tuununud. jäi täitsa ok. kui kõik valmis, jagan pilte ka ;)

kui nüüd pilves kassi juurde tagasi minna, siis toon igaks juhuks lastekaitselistel põhjustel ära, et meie magamistubade uksed olid öösel kinni, värvitöö lõppedes tuulutasin põhjalikult kõiki ruume ja jalad ise asusid magamistubadest kõige kaugemas ruumis. kass oli tiba uimane. hommikuti ta tavaliselt pärast ringutamist üritab mind jalust joosta, kräunuda ja igal muul viisil selgeks teha, et talle on kohe suuremas koguses süüa vaja, vastasel korral ootab näljasurm. täna saatis mind lihtsalt aeg-luubis pilguga ja kulges siis lihtsalt välja... 

kõne tööl

tööl heliseb telefon, vastan.

klient (kuuldavalt matsutades): tere, me oleme üks krõpsufirma, meil on vaja kaalu taadelda ...(matsutamine jätkub)

mina: saab ikka, kus te asute ja mis ettevõtte nimi on?

klient (süveneva krõbistamise ja jätkuva matsutamise saatel): no krõpsufirma oleme, asume V...-s ja me siin teeme ja pakendame krõpse, meie nimi on M.... K...... .

vestleme veel veidi detailide ja hinna täpsustamiseks. kõige selle taustaks on pidev krõmpsutamine ja ma kuulen selgelt, kuidas keegi kausis sõrmedega krõpse ringi ajab. lausete vahepeal tüüp mälub ja neelab :/

normaalne, eks!?

kangesti naljakas oli ka :D aga ikkagi, kas neil on tööeeskirjades sees, et kõnesid tuleb matsutades võtta, et oma toote headust ilmekalt kiita?

singeri taastamine

kuna ma olen veel aeglasem laisem, kui meie kass, siis Singeri masina laua ja jalgade taastamine kulgeb väga aeglaselt. plaan oli sel nädalavahetusel valmis jõuda. aga mul oli muid toimetamisi ka (HP koolitus laupäeval, mille tarvis reedel lapsed maale viisin ööseks), pühapäeval koristasin ja toimetasin, polnud värvimise hoogu...

tegelikkus on selline, et laud sai lihvitud eelmine nädal, nüüd ostsin toonitud paadilaki (nii tore, et poes seda soovitati, muidu ma oleks värvinud 2 kihti ja siis üle lakkinud) ja jalgadele metallivärvi ning vajalikud tarvikud. 

ilm oli oktoobri lõpu kohta hämmastavalt soe, kolisin end õue. vaid dressika väel sai toimetada :) kruvisin aga laua jalgade küljest lahti ja asusin lakkima. oi kui ilusti see puidu mustri välja tõi! teine kiht sai peale järgmisel päeval, mis muutis kõik tumedamaks, kuid siiski kenaks. mul on väga hea meel, et sahtlid ka säilinud on, need on eriti šefid :)

ma tahtsin võimalikult palju algsel kujul asja taastada, et vajadusel oleks võimalik kunagi veel masinat sihtotstarbeliselt komplektina kasutada. masin on täiesti terve ja alles, ainult ülekande rihm puudub. selle saab aga lihtsast leiutada. singeri kallal nokitsedes rändab mu mõte ühetelugu selle masina ajaloole. iseenesest tulevad mu juurde kujutelmad, kuidas aastakümneid tagasi ema õhtuhämaruses tellijale palitut õmbleb, samal ajal kui laps tema läheduses toimetab. naine on väsinud, aga töö vajab tegemist. vahete-vahel silitab pojal pead, siis vaikne vurin jätkub. poiss veab sinise pliiatsiga singeri laua põhjale neljasid ja proovib ka punast pliiatsit, sest ta ei raatsi ema lähedusest eemalduda, et joonistamiseks paberit tuua. ema töötab palju ja on liiga vähe kodus. ajad on halvad, tööd peab tegema. pliidi all praksub tuli, rasked kardinad varjavad tänavalt paistva gaasilambi kuma. jah, just sinised number neljad leidsin põhja alt ja midagi punast samuti. jätsin need sinna, kus nad olid, ei lihvinud maha. minu jaoks on uskumatu, kuidas selline asi kodust maha müüakse! kui mul oleks sellist mööblit, sisustust, masinaid alles, siis ei müüks neid mitte mingil juhul, ükskõik mis raha eest! kui ajad olid teised, siis muidugi müüdi sundseisus, aga tänapäeval... osad aga müüvad, mina tõin selle väga heas korras singeri komplekti 50€ eest täiesti normaalsest kodust...

kui nüüd tööjadaga edasi minna, siis jalad pesin surveveega 100-aastastest ämblikuvõrkudest puhtaks ning ootavad värvimist. ootavad siiamaani :/ lihvisin suurema osa lahtiolevast värvist, roostest maha. õnneks on seda väga vähe. enamus on terve ja ilus. ju on ikka kuivas ja soojas hoitud. kui veel kuskilt pintslitäie kuldset värvi ka saaks, tulevad nimetähed eriti edevad ;) ehk homme või millaski saan jalgu värvima asuda, sest noh, vannituba saab varsti valmis!!

edeneb

loodan, et lihtsuses peitub võlu. ma ikka vannitoa rindel siin :D saadaval oli küll igasugu põnevate profiilidega lauamaterjali, aga ma võtsin ikka kõige lihtsama, kus pole nö. tulesid ja vilesid :) vaatasin meie köögi ja dušširuumi lagesid ja need meeldisid, ei hakanud liiga kirjuks ajama. kuna vannituba on väike ja plaadid on põnevad, siis ülejäänu peab neutraalne jääma. 

vann ja WC-raam on paigas, veed ja elekter ühendatud, põrandakütte test osutus edukaks, kuna koju tulles tekkis tahtmine sokid ära võtta ja soojade põrandaplaatide peale kerra tõmmata :) kass seda võimalust kasutaski. tegelikkuses kõhutas ta lausa plaatidel nii pikk kui lai ja nautis olukorda. kui ma kütte välja võtsin ja õhtul hilja veel kord ruumi imetlema läksin, ei saanud Mirr mitte aru, miks käppade all enam soe pole. suht pettunud kassinägu vaatas mulle otsa.

mis veel jäänud on? kui täna saab kõigi plaatimistega ühele poole ja lagi paika ning sein pahteldatud, siis on veel valamulaud/-jalad vaja värvida-lakkida ja valamu sinna peale silikoonida. kraanid-dušš osta. boiler ja WC-pott paigaldada. seinapaneelide sisse üks hüperkaval luuk mõelda, millest veenäitu vaadata (ja vajadusel veemõõtjat vahetada). kaval peab ta olema seetõttu, et ruumi napib ja ta peab hakkama kuidagi mitmes osas liikuma, et WC-potist mööda pääseks, samas kätele ruumi seina sees toimetada jääks. vaat see on väljakutse. keegi pole veel head varianti välja mõelnud. või noh, ma olen, aga selle teostus ei ole lihtne :P isa lubas kaema tulla, ta ju vana tundud ratside mees ja nipitaja, küllap mõtleb kohe välja.

ma juba kuulen oma peas vanni voolava sooja vee lõhna!

vannitoa rindel

nii mõnus on õhtul koju minna ja nina vannitoa ukse vahelt sisse pista uudistamaks, mis täna edasi liikunud on.

tehtud on juba mõnusalt palju (eriti kui arvestada, et iga päev saab teha ainult veidi, sest siis peab midagi jälle kuivama või ootama ja mõtlema). 

kõik eeltööd said eelmisel nädalal tehtud. kõigepealt võeti lahti seinad-põrandad, et näha, mis ja kuidas tehtud on, siis soojustati ja valati põrand ning selle sisse ka põrandaküte (nii igaks juhuks ega me seda sees hoidma plaani hakata, samas suure külmaga on hea). seejärel sai tehtud veevärk (torud seinte sisse, filtrid, äravoolud, trapp jms.) ning siis seinad jälle kinni ja põrand hüdroisolatisooniga kokku (ma sain ise teise kihi panna, väga mõnus töö!), seejärel sai plaatida. tänaseks on plaadid seinas ja põrandal :) väga ilus tuleb, mulle juba nii meeldib. ei tule tavaline ;)

täna küsis minult hää sugulasest ehitaja R., et millise profiiliga laelaudu ma tahan ja kas seinaprofiil ja liistud on välja valitud. ma ei mõistnud isegi tarka nägu teha... tehti mulle siis tiba selgitustööd ja nüüd lähen maad uurima. olen juba targemaks saanud küll, mis aga tekitab omajagu segadust, sest kes siis oskab valida. kas võtta sisevoodrilaud eestiaegse prfiiliga või tavaline, kas kitsas või lai, kas poolprofiil tuleb sama nagu lakke või erinev, millist liistu miljonist võimalikust valida, milline sõrestik tuleb boileri ümber jne. valikud-valikud. siit arvuti tagant tundub see keerukas, aga ma arvan, et Elduri juures saab kõik juba selgeks ;) 

edasi läheb veel keerulisemaks, sest mul tuleb valida valge värv. ja-jaa, see on keeruline! ma tahan, et oleks peaaegu valge, aga kumaks läbi, tahan, et oleks matt ja veekindel. kindlasti tuleb värvipoes veel 100 võimalust, mille vahel siis kaaluda saan :D 

Herr Abikaasa nendib pärast, et ilus sai, selles olen ma kindel. meie majas teen sisekujunduslikke valikuid mina. mingi hetk ta küll avaldas arvamust, et mis sobib kokku ja mis mitte, aga nüüd ta lihtsalt usaldab mind, sest kõik on alati ilus saanud. mina usaldan teha jällegi tehnilistes küsimustes :)

kurb

täna on lihtsalt nii kurb päev. hommik algas pisaratega, isegi FB-s jagatakse täna kurbi või ülisüdamlikke klippe. mis toimub? 

lapsed köhivad eilsest saati, Karita on teisipäevast kõrvapõletikuga maadelnud (ja ma aitasin tal selle antibiootikumideta seljatada!), me oleme valdava enamuse ajast ninapidi koos veetnud ja mul oli eilseks sellest NII KOPP EES :( nüüd on kurb, sest  selle vegeteerimise tulemusena ei ole ikka lapsed terved (kuigi igal palavikuta päeval jalutasime kuldses sügises). me ei ole saanud teha midagi, mida neile lubasin Herr Abikaasa eemaloleku ajaks ja lapsed ei saa trenni. 

minul on hull tühjuse ja oskamatuse tunne, sest ma ei oska elada nii, et mul pole mu kõike olulisemat inimest lähedal. jah, ta on E-R tavaliselt ju eemal, aga siis meil on plaanid ja tegevused, mis selle õnnetud 5 päeva üle elada aitavad. ja ta on siis piisavalt lähedal, et kohe tulla, kui väga vaja. see kuu aega on aga nii hoomamatu... mismoodi ma kunagi seda 6 kuud järjest tegin? :( jah, 1/4 on juba läbi, aga see on nagu saatuse iroonia, et iga kord, kui ta on pikemalt ära, jäävad lapsed haigeks. jah, ma tean, et see on märk. lapsed ei taha temast eemal olla ja keha väljendab seda haigusega. mina ka ei taha. sellepärast see ongi nii raske. ma elan oma elu läbi tema ja koos temaga. kuidas see teisiti peakski olema, kui inimesed on KOOS. mu meelest ei peagi :)

häid külgi või mõtteid praegu ei oskagi välja tuua. võibolla niipalju, et Karita jäi täna vanavanemate juurde nii, et suutis enda nuttu ise pidurdada ja ma sain enam-vähem rahulikult tööle tulla. kõrv oli hommikuks lukust lahti :)

kodu aeg

kirjutamises on paus jälle sisse tulnud. elu on toimimas. Herr Abikaasa oli pika nädalalõpu kodus, sest läks nüüd kuuks Hispaaniasse tööülesandeid täitma. sellega seoses oli kodus eelnevalt ära teha sügistööd ja toas vahetada boiler, mis viimasel päeval ära kooles (no eks ta andis enne ka märku, aga et just nüüd, mnjaa...). see "nali" sai valmis 21:30 ta pidi juba hommikul 5:00 ära minema. nii et läks kiireks. õnneks kõik funkas ja isegi pessu sai sama õhtu juba :) nüüd on naljakas vaadata, kuidas 100 l boileri asemel on väike 50-liirine. iga kord, kui dušširuumi asutn, mõtlen, et pool boilerit on ära kukkunud :D väiksema vastu vahetasime selle seetõttu, et uude vannituppa tuleb suur boiler, see jääb nö. varuks. 

a tolle nelja päevaga jõudsime kinno, rattasõidule, rullitama ja randa uut jalutus- ja linnuvaatlustorni katsetama. jõudsime küpsetada ja niisama kokata. oh oleks kõik nädalavahetused mitu päeva pikemad! niisama sai ka oldud ja 11-ni magatud! 

kui nüüd lapsed järgmine nädal lasteaeda lähevad, siis ma ei kujuta ette, kuidas nad jälle pool 8 üles saama hakkavad. K-d ei ole hommikused magajad, aga nüüd tundub, et lõpuks on magamise rõõmudele pihta saama hakatud :) seega, saab põnev olema. kodus on nad seetõttu, et ühel kõrv valutab ja noh, teine ei taha ju ka minna, kui saab vanaema või minuga kodus olla. ilmad kah ilusad, leegib õues ringi. 

kõrvavaluga seoses ma arsti pakutud AB praegu vastu ei võtnud. proovin omamoodi, reedel kontrolli, kas saame ise jagu. ja kui see on viiruslik, siis nagunii AB ei sobi. loodan parimat. õnneks kõrv ei valuta, on lukus.

sellest, kuidas me kuu aega oma lemmikinimeseta hakkama saame, teinekord. 

jogurtijutu jätkuks

katsetused käivad. lisaks maasika-banaani jogurtile on mu köögis valminud ka mustika-mee-banaani jogurt ja mustka-stevia jogurt mulle (sest ma hetkel midagi magusat ei manusta).

lastel läks selle mustka-mee-banaani jogurti peale saba rõõmust rulli, sest see oli niiiiiiiiiiii hea!! heaolu mõminad ainult kostsid kausi kohalt :D Herr Abikaasa kiitis kah heaks. 

seekord kasutasin juuretisena Nopri maitsestamata talujogurtit. kuna eelmine laar sai tehtud mingi suva poe maitsestamata jogurtiga, siis oli võrdlusmoment täiesti olemas. minu eelistus kaldub tugevalt Nopri kasuks. sellega tuli jogurt paksem, tugevama maitsega ja siidisem. ju on häid baktereid rohkem või on nad elusamad. 

järgmine katsetus on ise oma juuretist alles hoida iga jogurtiteo jaoks. kuna ka teen ühe laari iga 3 päeva tagant, siis peaks elus ja värske püsima küll. 

külm

külm tuli ootamatult või noh, ennustati küll, aga ma ei uskunud... niisiis vaatas mulle esmaspäeva hommikul aiast vastu jäätunud kasvuhoone ja härmatunud muruvaip. ilus oli, isegi väga ilus, kui päike kõik sillerdavaks muutis. aga südames oli hirm. tomatid olid ju kasvuhoones. piilusin vargsi termomeetrit: -2 kraadi. hommikul kasvuhoonesse targu ei läinud. koju jõudes oli kõik kenasti üles sulanud. korjasin kibekiirelt 3 kastitäit rohelisi tomateid ja vedasin panipaika järelvalmima. täna veel piilusin kastidesse, kõik olid kenasti kõvad. nii et meil on äge kasvuhoone - külm nii naljalt sisse ei pääse. ainuke külmakahju, mida tol õhtupoolikul silmasin, oli paar tomatilehte, mis mustalt krussi olid tõmbunud. need olid otseses kontaktis väliseinaga...

toas toimusid külma tõttu sellised muutused, et nüüd on iga päev vaja kütta. kuna meil valati vannitoa põrandat, siis on kõik ekstra niiske, nii et jah, küttehooaeg avatud. 

üleminek talverežiimile oli kuidagi eriti järsk ja vastik minu jaoks. võibolla on asi tiba vähemas polstris, aga kogu aeg on MEELETULT külm! ma pole ainuke, küülik ka külmetas. vedasin talle suure kuhja heinu häärberisse. ühel ööl taisegi oli mingi uru moodi asja endale tekitanud, muidu ikka kössitab käpad enda all koos. jänesenahkne kasukas on ikka hea soe ;) eile tõin ta tuppa õhtul. see tundus talle nagu kõikse loomulikum asi (kuigi ta suvi läbi pole toas käinud) - tegi mõned hüpped ja viskas siis kohe vaibale siruli, lükkas koivad pikaks ja mõnnas. ikka mingi paar tundi. kui jälle aktiivseks muutus, arvasin, et igaks juhuks pabulate vältimiseks tuleks ta nüüd tagasi viia. kordame, kui noor daam end edaspidigi normaalselt üleval peab ;)

aiast veel niipalju, et õunu sel aastal säilitamiseks ei saanud. kõik kukkusid ühel tuulisel ööl maha ja neid enam pikemat aega hoiustada ei saa. sööme niisama. need mis veel puus, korjan mõnel soojemal päeval kokku. eks siis näis, kas kõlbavad. ahjuõunaks vast ikka :)

ootus

algas vannitoa ehitus. can't wait!! inspiratsiooniks mõned pildid netiavarustest:

dr. Simeons

ma ei julge seda juttu siia kirjutada. kaaluteema on minu jaoks väga raske. ma ei mäleta kunagi sellist hetke, kus ma poleks ülekaalus olnud, isegi lapsena öeldi, et ma olen suurem kui teised. praegu pilte vaadates näen, et ei olnud. lapsepõlves räägiti, et küll kasvab välja ja veeti aga head-paremat kottidega koju - ei kasvanud. siis räägiti, et pubekaeas kasvab välja - ei kasvanud. ikka veeti kottidega head-paremat koju :( trennist pole keegi kunagi rääkinud ega mind kunagi kuhugipoole suunanud, et end liigutaks. polevat kedagi, kes mind vedanud oleks. no ma ei tea, 1. klassist alates sõitsin bussiga vabalt Sindist linna ja igale poole mujale, küllap oleks trenni ka sõitnud... nii ongi, et trenni ma teha ei taha ja süüa armastan.

perioode on olnud erinevaid: ohjeldamatu söömine; kaalujälgijad (ikka suur söömine, aga peamiselt kapsast jms.), mingi hetk vähem söömine ja ohjeldamatu trenn (ujumine); siis jälle söömine; viimastel aastatel ükskõiksus selle teema suhtes, sest nagunii trennita kaal ei lange ja nälgida ma ei suuda. ujuma minna ei saa, kuna lapsi pole kuhugi jätta, muu trenn on minu jaoks välistatud jalavigastuse tõttu (kõndimine on õnneks ok). 

nüüd kuidagi tundsin, et tuleb tegeleda. juba ammu tunnen, aga energiat pole olnud selleks. 

kaalusin end viimati 2 a tagasi, vist. selle ajaga oli lisandunud 7 kg - hirmus! tean raseduse-aegset algkaalu, sellele on lisandunud 15 kg, kuigi haiglast koju saades kaalusin samapalju kui lapsi ootama jäädes... kui ma Herr Aikaasaga tutvusin, kaalusin nüüdsest 30 kg vähem. abielludes oli aga juba 15 kg juurde tulnud (4 aastaga)... nii et ma olen mugavus-ja stress-sööja. 

homöopaatia koolitustel käis ikka läbi dr. Simeonsi nimi ja jutt selle dieedi tõhususe, kiiruse ja ohutuse kohta. algul olin väga skeptiline. siis ikkagi uurisin, sest üks tuttav tegi ja ma nägin tulemusi! tellisin endale ka need graanulid ja know how ning hakkasin pihta.

nälgida on olnud jube, sest mulle meeldib süüa! nälgimine teeb kurjaks. õnneks kiire kaalukaotus teeb rõõmsaks :)

dr. Simeonsi dieedi põhimõte on siis selles, et kindlate toiduainete kindla hulga manustamise (kokku 500 kcal päevas) ja graanulite abil vabastab kena oma varudest iga päev kuni 1500 kcal lisaks, mille arvelt kaal langeb. toit, mida sel ajal sööd, ei tohi sisaldada mingit suhkrut, rasva ega õli.

panen kirja mõned mõtted tunded, mis mind selle aja jooksul läbinud on:

• küll on kohutav kahe päevaga 1,5 kg kaalu juurde süüa (dieedi I etapp koos HCG graanulite manustamisega)  - peadki praktiliselt endale sisse ajama võimalikult kaloririkast toitu KOGU AEG. mulle pole kunagi meeldinud korraga palju süüa, ikka näksida. nüüd siis 2 päeva tuli täiega sisse kühveldada. süda oli konstantselt paha,  aga hakkama sain!
• 3. päeval algas dieedi II etapp, mid tähendab 40 päeva HCG graanuleid ja 500 kcal kindalate toiduainete manustamist kindla päevakava järgi. oi küll see algus oli raske! jube! kohutav! ma ju ei suuda nälgida. väga hea, et kindel kava ees, muidu küll murduks.
• tuunikala ma ei taha enam kunagi elu sees süüa! kui avastasin Selveris puhastatud valget suitsukala müügil, siis see tuunikala õudus lõppes. muidu on tuunikala hea, aga kui sinna ei muna, majoneesi ega miskit juurde panna ei saa ega leiva peale panna, siis pole ta mitte üldse söödav. 
• sünnipäevad-koosviibimised lookas laua taga tuleb alguses küll ära unustada. see oli piinav! ma ju tean, et kui ma seda dieeti teen, siis ma ei murdu, aga ikkagi oli väga raske. kui ma sealt ära tulin, tahtsin nutta...
• nädala sees on tööl kindlat kava palju lihtsam jälgida, kui kodus nädalavahetusel. kellaajad lähevad paigast ja vesi ununeb joomata (2 l päevas) või joon liiga palju korraga.
• nii hea, et sügisel alustasin, sest siis on õunad, tomat ja kurk omast käest võtta (need on dieedi põhilised toidud)
• õunapäev on äge! nälga pole. 1 kg päevas läheb sellega alla :) iga 4 päeva tagant võib seda teha.
• paari nädala möödudes ei isuta enam eriti teiste toit. perele võin rahumeeli süüa teha ilma agooniata :)
• toitudele tuleb maitse - uskumatu, kui palju maitset võib olla ühes maasikas või kurgis või näkileivas!
• iga maha läinud kilo annab suurt innustust, iga seisakupäev tekitab tunde käega lüüa (kuigi ma tean, et nii ei tee)
• kõige rohkem igatsen ma juustu ja leiba. issand, kuidas igatsen!! ma võiks praegu lihtsalt musta leiva võtta ja juustu ja... aga ei võta :P
• pool aega on läbi, 8,6 kg läinud :) oh läheks veidigi veel!
• püksid on suureks jäänud :)
• füüsiline lisakoormus lisatulemust ei anna, pigem vastupidi, sest niigi nälgiv organism lükkab siis ohutuled põlema (appi-appi, nälg!! varud koguda, ainevahetus seisma) ja kaal ei lange.
• liigne külm, soe, kreemitamine ei ole hea, jällegi kaal jääb seisma. 

üsna alguses olin ma kindel, et hakkan nägema unenägusid toidust ja söömisest. paar nädalat polnud ühtki unenägu, siis see aga tuli. hoopis teises vormis, kui ma olin arvanud - õudusunenägu, kus sõin midagi keelatut, mõnuga, siis taipasin, et appi, mida ma teen!!?! seda ju ei tohi!! ja siis mõte, mida nüüd teha, et aega tagasi pöörata või see endast välja saada. üsna vastik tunne oli. seda, mida ma siis oleks teinud, teada ei saanudki, sest ärkasin üles...

25. päev: olen sattunud platoole - mitte midagi allapoole ei lähe, juba teine päev nii. toitumises kõik õigesti, aga, aga... mott on täiega maas, lihtsalt hull nälg vaevab paar päeva :(
õunapäevaga läks 1,2 kg :) lõpuks -10 kg all!
31. päev - kaal seisab, nõõmeeee!! samas nälga pole. küllap keha hoiab vett kinni. vaatan homme, kui ka miskit ei liigu, siis hakkan lõpetama, sest pärast 35. päeva võib üle minna säilitamisele. samas on hästi äge hasartselt teistele süüa teha ja siis uurida, kuidas maitseb, mis maitsenüansid on ja kas peaks ka tulevikus proovima. sööjad siis kirjeldavad küpsetist nagu degusteeriksid veini :D eriti huvitav on restoranitoiduga ;)
32. päev - jee, hommikul oli 500g väiksem näit kaalul :) täna õunapäev, see peaks ka aitama. eile jõin hästi palju vett ja rohelist teed. samas oli väga pingeline päev töö juures (iga-aastane riiklik järelevalvevisiit). polnud aega muretseda kaalu pärast. muretsemine pidigi üks suur faktor olema kaalu mittelangemisel, kuigi söödud on õigesti.
kolm viimast päeva veel, siis algab mahalaadimine ja säilitamine. hetkel -12,6kg! ma olen juba rahul. püksid kukkusid üle puusade maha, otsisin kapist parajamad - selga mahtusid püksid, mida viimati 4 a tagasi kandsin :)
viimastel päevadel on olnud mul niiiiiiiiii külm KOGU AEG :( ju kehal on energiat vajaka. eriti külmetavad näpud, just kontoris. keerasin õhksoojuspumba 24 kraadi peale. tavaliselt see 22 ja ikka liiga soe. kui liigun, siis läheb veri vist liikvele ja külmatunne taandub. homme viimane graanulite päev, siis tuleb 3 päeva mahalaadimist ja siis säilitamine. juustu ostsin kappi juba valmis ;) kuidas jahust ja suhkrust eemale hoida 3 nädalat, vat see on küsimus!?
40. päev - lõplik kaalulangus -13,7 kg!! olen väga rahul!!! käisin sünnipäeval (sama seltskond, mis dieedi alguses), tüüpiliste eestlastena keegi kahjuks sõnagi ei maininud. oleks võinud, ma olen suht uhke hetkel enda üle.
enne ja pärast piltidel on mu meelest suht hästi näha muutus. kohustuslik osa oli ka enda üle mõõtmine enne ja pärast. numbrid üsna muljetavaldavad - kõhu pealt -13cm vähem, reiel -9cm. rinna-ja puusaümbermõõt muutus alla 10cm (aga mul kogubki kõige rohkem kõhu ja jalgade peale).
enesetundest: kõikuv, nii emotsionaalselt kui füüsiliselt. füüsiliselt muidu on palju parem, vahepeal esinesid väsimushood - lihtsalt kerisin end kell 20 diivanile ja kella 22-paiku olin juba kustunud. liigutada on lihtne, ma ei väsi eriti, lihastesse ei teki koormuse järel piimhapet (veider!). emotsionaalselt on nälgida ikka hull. hea, kui motivaatoreid on. hea oleks dieet kellegagi koos läbi teha, kellega saaks muresid-rõõmusid-kogemusi jagada.
mis saab edasi? nüüd on 3 päeva nn. mahalaadimine, kus graanuliteta tuleb samuti 500kcal päevas tarbida. täna 2. päev, mingit vahet ei tunneta, karjuvat nälga pole. siis 30 päeva säilitamine: süüa ei ole soovitatav suhkrut ega jahu mingil kujul; lihad, munad, õlid, juustud, piimad on lubatud. roheline kraam ja puuviljad ka, väljaarvatud eriti suhkrurikkad nagu viinamarjad, banaan, porgand. loodan, et suudan end pidurdada, sest kaalu kõikumine võib 1 kg ulatuses olla. selle perioodi jooksul võtab keha uue kaalu omaks, sellest saab nö uus baaskaal, millest keha kohe tavatoitumisele üle minnes loobuda ei taha.
edasise plaan: vaatan fitlap toitumiskava üle, ehk saan kasutada, jõuluaeg on nagunii keeruline, püüan lihtsalt mitte hulluda. jaanuaris Simeonsi uus ring :D
Edit 07.10.: vereproovi vastused saabusid. tegin igaks juhuks, et veenduda, et ma endale selle dieediga liiga ei tee.
tulemused siin:
kolesterool - 4,6 (normi piires)
veresuhkur - 5,5 (normi piires)
hemoglobiin - 126 (normi piires)
kilpnääre - 1,44 (normi piires)
D-vitamiin - 86,9 (norm 75, mul isegi rohkem)
B12-vitamiin - 707 (norm 652, mul jällegi rohkem)
arst ei suutnud ära imestada, kuidas minu kaalu puhul nii head näitajad on ja mismoodi ometi mu vitamiinide tase nii super on. uuris ja puuris, mis vitamiine ja palju ma võtan. ütlesin, et ei võta mitte ühtegi ja see on puhas tõde. vahel ainult mangeesiumi tsitraadina (imendub paremini) ja kui on oht, et mõni viirus ringi luusib, siis C-vitamiini ja tsingi segu. aga seda võtsin viimati kevad-talvel. kõik! 

uus sõber köögis

35+ vanuses pole enam eriti lihtne oma ellu uusi sõpru lasta (kuigi mulle tundub, et väga tahaks, sest suhtlust on kuidagi väheks jäänud...). kõik on lihtsalt tuttavad. tunnen puudust sellisest lihtsalt olemisest ja maailma asjade arutamisest naistega. või ka meestega ;) aga mul nagu polegi kedagi, kellega päris mina ise olla. või noh on, aga kõik on kahjuks kaugel.

multikeetja Brand 502, pilt netiavarustest

tegelikult tahtsin ma rääkida ühest uuest imetoredast vidinast, mille ma sünnipäevaks sain - MULTIKEETJA. me oleme üksteisega nüüd mõned kuud harjunud. ma olen väga rahul! nagu enamuse vidinatega, kaalusin ma pikalt, kas mul on veel ühte kobakat koju vaja. sõbrants ostis mõnda aega tagasi ja kiitis. ma uurisin ja mõtlesin, et nii palju raha eest küll ei osta. siis aga nagu võluväel oli soodukas ja sünnipäev korraga. 35€ eest võib ju kinki soovida küll ;) minu peamine argument oli see, et selles saab teha putru nii, et õhtul viskad ained sisse ja hommikul pole muud, kui tõsta aga kaussi ja pista nahka :) meil ju peres varsti koolilapsed ja mina olen maailma halvim hommikune tõusja... lisaks moosis mind asjaolu, et seal saab kõike jälgimisvabalt hautada, lisaks imehäid suppe teha ja jogurtit valmistada!! saate aru jah? jogurtit!! poejogurtites on hullult suhkrut (12 grammi 100 g toote kohta!) ja jummal teab veel mida. kui ma ise teen, siis tean, mida lastele sisse söödan. nad on suured jogurtisõbrad. kui ma 1.5 l jogurti kohta panen 1 banaani, 3 spl. mett ja 3 spl. maasikamoosi ning tiba vaniljet, siis on maitse super ja suhkrut palju vähem. maitse siidine, imehea :) eile tegin esimest korda ja K-d kiitsid heaks!!
kiidan veel seda, et rasvainet pole vaja kasutada (kui ei taha) ja toit valmib kiiremini. saan kogu toidu ühes anumas valmistada (alla liha, kala vms., üles aurutusrestile juurikad, kartul näiteks). lükkan kaane kinni ja sobival ajal avan lihtsalt selleks, et toit serveerida - lihtne, puhas, mugav. isegi praadida saab. supi puhul panen kõik komponendid korraga potti, taimeri peale ja pärast on super supp valmis nii, et kõik tükid on parajalt pehmed, midagi pole pudruks keenud ja maitse on nii hea. keetmisauru ei tule, elektrit kulub vähem. nii et jah, ma väga rahul.