HEAD SÕBRAPÄEVA!!

looduse ime

saime kogeda loodusime. vahtisin suu ammuli ja kaamera pihus. asja nimi on halo ümber päikese. läksime tegelikult kohalikku jää- ja lumekujude festivali kaema, aga polnud veel midagi eriti valmis. hoopis meie oma lastega sattusime näituseobjektiks... ju seetõttu meile see ime kingitigi.
Vikipedia kirjutab nähtusest nii:

Halo ehk halonähtused (vana-kreeka keeles ἅλως – ring, ketas; samuti särapärg, oreool) on valkjad või nõrgalt vikerkaarevärvilised ringikujulised (harvem – poolringid, kaared, valgussambad, täpid jne) optilised nähtused tugeva valgusallika ümber. Looduses tekivad halonähtused Päikese või Kuu ümber, linnades ka võimsate tänavalaternate ümber.

Halonähtuste tekkimise põhjuseks on jääkristallid kiud- ja kiudkihtpilvedes troposfääri ülemises kihis kõrgusel 5–10 km, talvel ka maapinna lähedal.

tegelikkuses oli vikerkaaretükk ja teispool päikest, kuid selle püüdmiseks oleks juba lainurk-kaamerat vaja olnud

.

päikeseprožektor

Valgussambad on halonähtused, mis tekivad nii allpool kui ülalpool päikese- ja kuuketast. Nad tekivad juhul, kui horisontaalsetelt plaadikestelt ja vertikaalsete prismade otstelt peegeldunud päikesekiired tekitavad vertikaalse valge samba Päikese kohal. Külmadel talveöödel võime me märgata sambaid ka tänavalaternate ja autotulede kohal. Sel viisil autotulede valgel tekkiv halo sõidab autoga kaasa ja on künklikul maastikul näha ammu enne kui künka tagant lähenev auto ise paistma hakkab. Tavaliselt on sambad valged, aga päikesetõusu või loojangu ajal on nad tihti oranži või punaka värvusega.

See suurepärane vaatemäng tekitas mus igatsuse virmaliste järele. viimati sai nende suurejoonelist vaatemängu jälgida 2002.a. septembrikuus (oli vist see aasta, aga võis olla ka aasta varem, ei suuda täpsemalt tuletada). toona nägid seda rohekas-sinist taeva keskele koonduvat valguskiirte sammastikku (parim kirjeldus, mille hetkel suudan välja mõelda. need kes teavad, millest jutt, saavad aru küll) vist küll kõik, kes pilgu üles viitsisid tõsta!
mu esmakorne kokkupuude virmalistega toimus millalgi keskkooli ajal ühel külmal novembriõhtul, kui kooriproovist koju tulin. olin just bussi pealt maha astunud ning pilt läänetaevas oli imeliselt rohekas. algul ei saanud kohe arugi, milles asi, siis aga seisin lummatult. tahaks veel! ehk sellel hirmal külmal, mida ennustatakse, on virmalisi võluv mõju. paluks punaseid!!!

külm ja märg

seni, kuni rohi pole roheline, jääb blog sellise kujundusega...

eile, kui tuppa tagasi jõudsime, olid meil kõigil jalad märjad. minu puhul on see suht mõistetav, sest mingil kummalisel põhjusel ei pannud ma jalga vettpidavaid käimasid, vaid nö linnasaapad. lastel pole sellist asja aga varem juhtunud. nii et ilm polnud just kõige suurem asi.

"saavutused" ühes päevas

kõigepealt tuli ära meie laste esimene "ISE" - ehk siis pesen hommikul Karinal hambaid, Karita istub samal ajal potil, kui pestav tõmbab harja mu käest ära, ISE ütleb ja nühib ülitähtsa näoga edasi :D 

siis kuuluvad ennelõunasse veel keedetud riisi mööda köögipõrandat laiali laotamine (mina lappisin teises toas parasjagu pesu kokku, kui läbi pea käis mõte, et kahtlaselt vaikne on). kusjuures see riisipakk oli mul kaanega kinnitatud plastkarbis, kus ootas lõunasöögi edasitegemist. ei tahtnud külmikusse panna, siis tõmbavad riisiterad kuivaks. Karita oli tooli köögikapi äärde lohistanud (mida nad hiirvaikselt teha oskavad :S), inspekteerinud kapipealset (kõik asjad olid ringi tõstetud) ja meelepärase ohvri välja valinud. kui mina kööki jõudsin, kattis põrandat ühtlane riisikiht, laps ise seisis oi-oi-mis-nüüd-juhtus-näoga sealsamas, õde seevastu vaatas teda sellise nüüd-sa-emme-käest-saad parastava näoga...

see jama koristatud ja moraal loetud oli veidi rahu, hetk hiljem olin sunnitud lastetoast laga koristama, sest bannan, mille nad 1/2 per face said, määriti ühtlase kihina lastelaua peale ja ümbrusesse laiali :S tavaliselt kaob see maiuspala niuhh! hammaste taha.

sellest võib järeldada, et igav mul ei hakka, kuigi hallollus mu kolbas sureb igavusse! veel võib järeldada, et Karinal on söögistreik. muidu oli ikka nii, et tema sõi rohkem ja paremini, nüüd vastupidi. mees eile ütles, et sööb ainult niipalju, et hing sees püsiks :) selles mõttes sobib, et Karita saabki end järgi süüa, ta meil ju selline niru. teisalt jama - näljane laps on tige laps. te peaksite nägema neid hambajägi mõlema lapse kätel-seljal-jalgadel - jube! midagi ei saa teha ka, selleks hetkeks kui ma kisa peale kohale jõuan, on kahju juba tehtud. 

aga muidu on torm, hirmus möll lausa akna taga. vool ka kõigub. panen parem punkti, muidu läheb post kaotsi. punkt.

ikaldus

ma ei saa aru, kuhu on kadunud kõik kartulid, mis auga selle aedvija nime võiks kanda!

meil on muidu olnud suur kotitäis keldris, aga kuna tagasikolimine pole enam kaugel, siis uut kotitäit ei ole mõtet osta. nüüd ongi kohe jama käes - läbisin täna 3 Võru suuremat toidupoodi, tulemuseks 0 normaalset mugulat :( kõik on sellised kärbatanud, parajad seasöödaks... vaatasin kallimad riiulid ka üle, ega sealgi midagi paremat polnud. kusjuures ma ei otsi mingit kuldmuna, tavaline normaalse suurusega ussitamata mugul sobib suurepäraselt. ja kuna ma absoluutselt ei salli kartulite koorimist, siis peaks need veidi suuremad olema, vastasel juhul läheb mul käsi krampi.

aga ikkagi, mis on siis juhtunud eestimaise kartuliga? või välismaisega, et seda sisse ei tooda? kas eelmisel suvel oli mingi ikaldus, mis mulle ei meenu?

ah et miks ma turult ei osta? vat siinkandis pole sellist turgu, mis sel hetkel ka veel avatud on, kui minul linnaluba antakse. on turuhoone, aga sealt saab ainult 25 kg kaupa. seda me ei suuda nii kähku ära hävitada.

praegu meenub, et sügisel nägin saate Sõida Maale üht episoodi, kus tutvustati alustavat kooritud köögivliju turustavat ettevõtet, kelle omanik ka kurtis, et peavad kartuli Soomest sisse ostma, sest Eesti oma on nii kehva kvaliteediga...

kui keegi lugejatest teab, kus Võrus on korralikku kartulit, siis palun andke lahkelt teada!

vesi on vahva

veidi hirmununa trepist alla tipsides konstanteerivad kaks täpu-satsilist punalokilist tegelast ilmse imestusega: "VANN!!!" see kõlas ilmse tunnustusena, kuna nad nägid korraga kahte ilmatusuurt basseini. pikk jutt lühidalt - käisime toredal reedesel päeval perega Bernhard SPA veeilmas  : )

hetk enne veeilma sisenemist ülirahulolevad põngerjad üksteise "kostüüme" imetlemas

loomulikult oli minul suured kahtlused, kuidas nad oma hirmudele vastu suudavad seista, aga kuskilt peab ju alustama, eks. see koht on suurepärane eelkõige oma väiksuse ja rahulikkuse poolest. käisime seal mõned aastad tagasi oma 1. pulmaaastapäeval, sellepärast teadsime. 

seega sisenesime: dušš oli jube-jube, sest pahises kõrgelt lae alt otse silma, saime kuidagi üle elatud. igasugu mõnusad koobasbasseinid (nt. šungiidi) välistasid nad häälekalt kohe, kuna need olid pimedad. harmonaarium ja aurusaun ei sobinud ka preilidele, meie peamised peatuspaigad olid lastebassein ja maast-laeni aknaga meeldivalt soe lebosaun (kust avanes hingematvalt kaunis vaade talvisele kuppelmaastikule, aga tõestusmaterjali ei õnnestunud koguda, sest fotokas oli riietusruumis kapis). kuna  lastbassein oli piisavalt sügav ka meile (lastele on umbes rinnuni, saavad põhjamööda kõndida ka, kui julgust jätkub), siis seal me rõõmsalt lebotasime terve pärastlõuna. Karina andis kiusatusele suht kiirelt järele - mingi 15 min. harjumise järgselt hullas ta meiega juba vees. Karita seevastu on alati ettevaatlikum - mõned korrad alguses tuli päris sisse, ülejäänud aja hängis basseinitrepil üles-alla liikudes. päris lõpus väsis kartmast ja istus kõige alumise astme peal koos issiga kaelast saati vees. nii me seal märkamatult basseini ja sauna vahet sõelusime 2,5 h... kui ma pesema suundusin, oli üllatus ikka väga suur, kui kell õhtutundi näitas.

moraal edaspidiseks mulle ja kõigile lugejatele, kes esimest korda plaanivad oma võsukesi vette viia - kotis peab valmis olema suurem kogus toitu näljastele krimpsutõmmanud tegelastele, sest vesi teeb kõhu õudsalt tühjaks!!! mul oli kaasa 2 banaani ja 400-grammine kohupiimakreem - need haitusid hetkega ja näljakisa kestis edasi. nii umbes 5 minuti pärast sai vist magu aru, et suust midagi sisse läks... siis alles rahunesid.

soovitan kõigile soojalt Bernhardi veeilma! seda eriti nädala sees, kui võimalik, sest siis on tegemist privaat-spaga (4 a tagasi olime ainsad külastajad kogu oma sealveedetud aja jooksul, eile oli peale meie veel 2 pere). teenindus on meeldiv, köök on hea ja hinnad soodsad.

kena nädalavahetust kõigile!

jumal anna kannatust!

mis päev see täna küll oli? lapsed polnud absoluutselt hääljuhitavad, tuul tahtis ümber puhuda ja tuppatulek võttis teatud jonnipunnil 32 minutit täiest kõrist kisa saatel :S saa siis lapsest aru - väljas kisab nagu ratta peal: "tu-ppa, tup-paaaa!" jõuame ukseni, hetk vaikust ja siis laseb lihtsalt nagu torust tuleb edasi ulguda... milles asi oli, ei saanudki aru, kahjuks! sest too kisa oli artikuleerimata. Karita vaeseke viimasel ajal vaatabki õe hulluhooge pealt, tassib talle kõiki oma mänguasju, aga midagi ei aita. mis mul ikka teha oli - läksime Karitaga tuppa ära ja seal ta siis omaette kisas. piinlik küll oli naabrite ees, aga ma ei saa ju endast lasta üle ka astuda pidevalt.  niigi ma päevast-päeva teen kõike nende soovide järgi. lõpuks tuli uksest sisse, vaatas juhmi näoga, lasi kombe ära võtta ja läks rõõmsalt mängima...

Karina on meil üldse kohutav laps. iga väikese asja peale on kisa, mis kuidagi vaibuda ei taha. lisaks sellele on ta täielik mömm - laseb endalt kõik asjad ära võtta, end ümber lükata, lumehange kinni jääda, ei oska püsti tõusta, jne. samas suudab ta õde senikaua kiusata, kui kõik eelmainitud asjad juhtuma hakkavad. siis loomulikult tuleb minu juurde õigust nõudma ja veel imestab, kui ma tema poolele ei asu! ja oh sa mait, kui ma tal midagi teha ei luba - vihaga tahab tagasi minna, ise lõugab nagu ratta peal :S (no ei saa ju vannitoas pistiku kallale lasta, sest see liigub seinas + märg ruum, jne.) temal on vaja ja kõik!

Karitaga on teistmoodi - ta küll protestib kõvasti  ja ajab oma kiusu ka, aga seda hetkeks. rahuneb suht kenasti ja ajab oma asja edasi. teda ma ei pea 10 x ära võtma mingi pahanduse pealt. piisab 1-2 x pragamisest. 

sain vist kõik hetkel ära kiutud nende peale. parem väga ei hakanud...

mida teeksid sina, kui näed naabrinaise pesu minema lendamas?

variandid:
a) paneks pesu kenasti kuivama tagasi
b) annaks talle teada, mis olukord nööril valitseb
c) muigaksin heameelest, sest naaber ongi üks mõne mutt

minu vastus: a
siinkandi vastus: c (või siis lihtsalt on inimesed nii hoolimatud ja ükskõiksed, et neile on kõigest ükskõik)

igatahes mu pesu, mis hetk enne tuule pööramist peaaegu kuivaks sai, oli mööda lund pilla-palla, kaks laste tekikotti ripnesid üht pulka pidi hädavaevu nööril ja 3 padjapüüri olid omadega väga sassis. keegi mulle seda ütlema ei tulnud, kuigi kõigi tee viib pidevalt sealt mööda... omast arust ma pole mingi nõme mutt oma naabritele küll olnud :S kusjuures on teada, kelle omad mis nöörid on.

meie Padaorg oli Elistveres

juhtus küll nii jah. mõtlesime siin Vastseliinas kui vanajumala selja taga, et ilus laupäevane päev, läheks õige patseerima värkesse õhtu. valisime parajalt kauge sihtkoha, et lapsed saaks une autos täis magada ja asusime teele Elistvere loomapargi poole. millegipärast olin ettenägelik - pakkisin kaasa banaane ("naan") ja pirne ("pinn"), kauplusest endale nosimiseks paar pirukat ja limpsi, võileivad olid nagunii. Tartust läbi saades hakkas olikord ära pöörama ning 1 km enne sihtkohta jäimegi kinni. Sellele eelnevalt oli tee järjest kitsamaks jäänud tuisuvaalude tõttu. põhimõtteliselt oli tee kadunud, ainult ühes autojäljed läksid. tollel hetkel, kui põhja peale lumme jäime, polnud jälgigi enam näha... ja nii me seal siis olime - keset lagedat välja, tuul ulgumas ja lumi möllamas. teeäärsed vallid kadusid minutitega s.t. vallid ja see koht, kus kunagi oli tee, muutusid ühetasasteks. eemal oli paar maja ja kostus traktorimüra, rühkisin sinnapoole, traktor haitus kui tinatuhka :( küllap see oli miraaž. meile vastu sõitis üks jeep, mis arvas, et tõmbab meid naksti välja ja jätkab oma teed. olukorda ta muidugi ei hinnanud ja kinni jäi temagi (kah lapsed autos). ei aita see nelikvedu midagi loodusjõudude vastu. seejärel tuli veel üks auto, mis heaga veidi eemale seisma jäi. taamal nägime veel üht sõidukit lumes puterdamas ja sinna jäi temagi. 

kohtusime kohaliku koloriidiga: tutimütsiga naisterahvas, kes meile kohe traktorit otsima asus (ikka vaevatasu eest) ja nooremapoolne meesterahvas. pean küll häbiga tunnistama, et peast käis läbi mõte - need kodanikud ei kuulu isegi mitte teise Eestisse, no nii  umbes neljandasse. ühes autos olid ka samasugused - vaatasid, et edasi ei saa, koukisid aga uued õlled lahti ja hängisid rõõmsalt edasi. seda mõtet, et 4 noort meest võiks aidata autosid lumest välja kaevata, neile ei tulnudki... hambaid oli neil noortel inimestel kokku nii ühe suutäie jagu vast. ikka õnnetu on see elu Eestimaal, kui lähemalt vaadata. 

traktori kauplemisest oli abi, meieni jõuti 1 tunni ja 30 minuti pärast. jeep tõmmati köie otsas kui noor kutsikas hangest välja, kuhu ta end hullusti sisse oli kaevanud. meie saime traktorijägedes lihtsamini liikuma, kuid köit läks vaja ikkagi. hiljem selgus, et loomapargist ollime 500 m kaugusel, täpselt käänaku taga. loomad meil nägemata jäidki, sest tolleks hetkeks oli park juba suletud, kui liikvele saime. kahju! eks teinekord üritamine (oluliselt parema ilmaga!) uuesti.

aaa - häirekeskusesse helistasin ka. nad kiitsid, et helistasin. muidu ei teatagi, et inimesed kuskil lõksus. võeti ühendust kohaliku teemeistriga ning helistati tagasi, et abi on teel tänase päeva jooksul. väga lohutav see just polnud. ikka üsna suur tõenäosus oli tol hetkel öö veeta kuskil hanges või kohalike sõbralike, ent väga imelike isikute manu...

lapsed, pean mainima, olid väga tublid! esiteks tahtsid nad sealt autost välja tuisu kätte. olin sunnitud nende suht loogilise soovi täitma, sest olid nad juba 1,5 h ju autos kägaras tudinud. ekslesime veidi seal hanges, siis istuti ülejäänud aeg rõõmsasti autos tagavarasid nosides :) kuna lubatud loomad jäid nägemata, siis otsustasime neil Tartus veidi ringi trallida lasta ja Lõunakeskuse mängutuba tundus selleks suht sobiv paik olevat. nii oligi! pärast jooksid veel kõik hallid ja koridorid ka seal läbi täiesti hullumeelse pilguga, ise heameelest lõkerdades :D ju autost vabanemise tunne oli niiiiii suur!

kokkuvõtvalt: õnneliku lõpuga lugu, mida sellegipoolest selles elus korrata ei taha!

mina bloginduse surma ei usu!

sest ei salli seda facebooki kohe mitte!
ei teagi kohe, kellelt see meem pärineb, aga siin ta on:
1. Külastan oma blogi sagedusega ca…
mingi 2-3 x päevas. põhimõtteliselt siis, kui arvuti lahti teen ja kirjakasti olen üle vaadanud. kui ise midagi hetkel sisse kanda ei taha, siis peamiselt selleks, et vaadata, mida sõbrad-tuttavad head kirjutavad.
2. Poliitikute blogisid loen…
harva, aga vahel ikka - nii 2 x kuus vast
3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna…
neid kirjutavad inimesed, kes mulle korda lähevad (vt. list paremal) heade blogide vihjeid võib mulle alati saata. eriti tahaks juurdepääsu mitmike emmede blogidele, aga need kõik parooli all. kui kegi viitsib, saatke mulle e-mail, et saaks parooli küsida omanikelt, pliis!
4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele.
eelistan blogi facebookile. ma olen tõenäoliselt liiga vana juba selle sigri-mirgi jaoks, mis seal toimub. blogidele eelistan krabisevat käeshoitavat ajakirjandust ;)
5. Millist blogi asusid lugema esimesena (kui mäletad)?
ise hakkasin lugema kõigepealt vist Klari blogi
6. siinkohal sisesta oma küsimus ja saada meem edasi... 

vastata võiksid: Klari ja Kristina