elumere lainetel

väike hetkeseisu analüüs:

• rasedus on seal maal, kus ma ise väga tunnen pükste väikseks jäämise tunnet, aga kõrvalseisjad veel väga aru ei saa. peamiselt küll minu isikliku keha tõttu. kolleeg siin näiteks on juba ammu ametlikult kõigi silmis rase, kuigi tal on täpselt 1 kuu enne mind tähtaeg. aga kõhnuritega juba on kord nii, et midagi pikalt varjata ei saa ;) ei teagi, kumb variant parem on. mulle praegu meeldib.
• minust veerevad üle kõikvõimalikud tundmused ja tundekesed, millele ei oska nime anda ja raamatus ka ei täpsustata, kas ja mis ja miks. no näiteks mine võta kinni, kas torkimine kõhus on gaasid, laste liigutused või ohu märk. ilusad laulud ajavad nutma. asjad, millele võiks reageerida, jätavad külmaks. tööl käimine on segav faktor, mille lükkaks rahulikult kõrvale ja jalutaks näiteks pigem mere ääres.
• kolmiktesti vastust pole veel, mis on äärmiselt piinav, sest tahaks ju teada, et kõik on korras.
• tööl on veel käia (kui mitte enam tänast tööpäeva arvestatda) veel 5 nädalat ja 2 päeva sellest aastast ja 1 päev järgmisest :)
• shokolaadiisu on meeletu! võtan vastu selleteemalisi kingitusi ;)

värviline

niisiis saab USA endale värvilise presidendi - ohhoo! pean muidugi mainima, et mina olen rahul. midagi imelikku on juhtunud, sest kunagi varem ma pole eelistanud musta valgele inimesele. aga mis parata, valge on lihtsalt liiga vana juba. samas Obama ellujäämine oma valitsusajal saab olema kindlasti vägagi küsitav, aga siiski, mulle meeldib. ja teate miks? aga sellepärast, et sealne neegrite nutt ja hala nende halva elujärje pärast saab nüüd põhjaliku võimaluse muutumiseks, kui enda rassi esindaja pukis on. kahtlusi on ka muidugi, aga tegelt on suht ükskõik, kes hetkel võimule saab, sest seis on suht kehv üle maailma ja kõik noored poliitikud ei ole nii osavad ja otsustuskindlad kui Laar omalajal Eestit reformides.
tänan tähelepanu eest kallid kaaskodanikud ;)

erilisus ennekõike ;)

Me ootame kaksikuid!!!
kuna tegemist on kahe lõvi-tähtkujust vanemaga, siis ei saa me olla nö normaalsed ja lapsi ükshaaval saada, ikka peab eriline olema :) Õnn on valdav, hirm hakkab taanduma, kuna mõte kahest beebist korraga hakkab tasapisi reaalsemaks muutuma. Ah et millal siis? kõigi eelduste kohaselt aprillis, aga kuna kaksikutel tihti isu enne kõhus istumisest täis saab, kui üksikutel, siis võib ka varem võibolla.
reaktsioonidest:
- ultrahelis voolasid mul pisarad kontrollimatult, ehmatusest ma arvan, aga rohkem ikka sellepärast, et kõik tundub kena ja terve olevat topelt... ise ma küsisin selle arsti käest, kas neid on ikka üks.
- mees istus pool tundi metsas kännu peal, kui talle teatasin (ei ole sõjaväelasest isal lihtne arstil kaasas käia, isegi nii oluliste uudiste puhul), kuidagi ei saanud uuesti liikuma
- ema minestas peaaegu ja veel nädal hiljem ei suutnud ta uskuda, et tema tütar saab kaksikud
- mehe isa ütles, et nüüd ongi hea lihtne, ühed kaksikud nüüd ja teised veidi hiljem (ei teagi mis see nüüd oli, praegu küll rohkem kaugemale ei mõtle, kui just need kaksikud)
- meie kaksikute nõiduja muheles omaette rahulolevalt (algas ta selle jutuga 4-5 a tagasi juba!)
- mehe sõber oli natuke aega vait ja siis lausus: "oota, ütle korra veel!"
- üldsõnaliselt on olnud kallistajaid, kiljujaid, ahhetajaid, ohhetajaid, kadestajaid ja rõõmustajaid.

Enesetundest:
- alguses oli uni
- siis tuli iiveldus, mis kestis 2 kuud! ei soovita kellelegi, sest söök oli mu vaenlane, ka toidulõhn või parfüümid või külmkapi ukse avamine kindlustas spurdi vetsu poole
- järgnes hirm ja haigla, kuna arstid kardavad raseda iga "veidrat tunnet kõhus" kaksikraseduse puhul. haigla oli igav ja mõtetu, kuna ma ju tegelikult teadsin, et kõik on korras
- nüüd olen jälle väsinud ja igasugu naljakate isudega: viinamarjad, melon, porgand ja juust on suured sõbrad, liha-kala ja rammusad toidud endiselt out

mis edasi saab?
noh, kaks voodit ja kaks turvahälli ja kaks turvatooli ja kaks vanni ja kahekohaline käru ja neli jalga-kätt-silma-kõrva-kõhtu-selga ning kaks vääääga ähmis väsinud vanemat ;)

elu on lill, kas pole!?