1-kuu sünnipäev

täna on see tore päev, kus minu tütrekesed said 1-kuu vanusteks :)

pikka juttu hetkel ei tee, sest iga minut on arvel. praegu näiteks valvab mu ema linnukeste und. te küsite, kuidas on? ma vastan: raske. aga saame hakkama, sest soe vesi tuleb kraanist, ilmad on soojad ja abistajad on olemas. vanasti tuli vesi kaevust tuua ning toita mees ja 6 last ;)

mees läks kahjuks ära tööle. sinnamaani oli elu lausa ilus, kui ta kodus oli. jätkuvalt ma olen seisukohal, et mu mees on super-isa!

tänased arstilkäigu tulemused: Karita 3,14 kg ja Karina 3.41 kg. Kõik on väga kenasti edasi arenenud. mõlemad tõstavad pead ja Karina ka veidi keha, kui kõhuli panna. nii tublid on nad!

mõned pildid ikka tõestuseks ka, et kasvamine toimub jõudsalt ;)

palun saage tuttavaks

meie tütred Karina ja Karita
tibud sündisid 06.04.2009 plaanilise keisrilõikega. siinkohal tahan tänada dr. Vahulat ja dr. Paasmad ning kõiki Pärnu Haigla töötajaid, kes meie tütrekesed kenasti ilmale aitasid ja nende esimestel elupäevadel meile toeks olid. suur aitäh!!!


minu mees on maailma parim isa ja seda ilma liialdusteta! kaksikutega ei ole lihtne, seda ma ütlen. minu ülesandeks on olla peamiselt toitja, Aimur teeb praktiliselt kõik muu. ja seda muud ei ole vähe - alustame mähkimisest lõpetades öösiti beebide nutujoru rahustamisega.


reedel muide saabusime koju. paremat paika ikka ei ole olemas :) meie kass on leplik ja mõistev, samas sõbralik ja nurruv, mis on suureks kergenduseks, kuna beebid ja ärahellitatud miisud ei saa just alati kõige paremini läbi.
siia veel üks pilt haiglast lahkumisel. meie taga on sein, kuhu märgitakse kõik sel aastal sündinud beebid. kui hästi vaadata, siis 6. aprilli juures kaks esimest punast täppi on meie tütred :)

ikka ühes tükis veel

ma siin vaatan, et mu mehe sõbrad/tuttavad/töökaaslased on palju rohkem uudiste vaevas, kui minu kaaskond. aga see on ainult hea, et minu telefon vahet pidamata ei helise. ei-ei, ärge mõistke valesti, võib helistada loomulikult, aga pole vaja karta, et ma teada ei anna, kui tähtsündmus toimunud on.
kaksikud ja nende sünd oli eile suur hitt - naljapäev oli ju. sugulased ikka nautisid oma mõtet täiega, et kõigile laiali saata teada Siina ja Miina sünnist... no anna abi! kuidas sai selliseid nimesid üldse tõsiselt võtta??? aga noh, püha lihtsameelsed. tervitan siinkohal Heikot, Elist ja Virgot :) kohe näha, et ühe pere lapsed. vahva igal juhul.

muudel teemadel ka: meie kass on tõeline hiirekuningas - ta on püüdnud täna priske hiire, eile hiiglasliku roti ja üleeile ühe varblase. toidan ma teda hästi, kuna kõik on kenasti terved, küll veidi nätsutatud. aga see rott oli ikka paras üllatus, see oli lihtsalt niiiiiiiiiiiii suur. küll meil on tubli loom. küllap ta aimab minu paisuvat kõhtu vaadates, et midagi on toimumas ja ta peab oma eksistentsi kõvasti põhjendama ;) kusjuures ma ei valeta, kui see näriline oli mingi 1/3 meie kassi kaalust. on ikka jubedaid tegelasi linna vahel liikvel...

hämming

viimasel ajal olen seoses koduse staatusega liialt palju telekat vaatama hakanud. ja see, mis sealt tuleb, on pehmelt öeldes hämmingut tekitav. mitu eestit meil siis ikkagi on??? 2 on kindlasti vähe. pakun mingi 3-4, sest ajuvabadus, mis inimeste suust ja tegusest peegeldub, on uskumatu!näiteid? aga palun. hetk tagasi oli uudistes lõik mingi suure toidupoe tuletõrjeõppustest, kus kõik lasti suitsu täis ja tsenaariumi järgi asi ikka põles. ukse peal seisis turvatädi ja üks muti pressis temast mööda, et ikka poodi pääseda. kusjuures suitsu tuli ja alarm möirgas ja inimesi sisse ei lastud. tädi siis väljus endast ja teatas, et tema on maalt ja tal on vaja poodi minna, muidu läheb buss ära. saate te aru??? tal läheb buss ära... ei ole ju normaalne. põhimõte oli selline, et las see leib olla natuke kõrbenud ja ühtlasi võib ka minu mantlisiil tuld võtta, aga poodi peab saama.
neid saateid on muidugi igasuguseid, mida ma muidu ei vaata. näiteks "võsareporter" või "kaua võib" on sellised üllitised, mille peale lihtsalt süda läheb pahaks. ei vaata seda kraami vist seetõttu, et kole on tõdeda, et eestlased on tõesti nii labased ja tõesõna lollid. kui ennast taolised ei ümbritse, siis võibki mõelda, et me oleme täitsa normaalsed, kahjuks siiski mitte. ma olen jälginud pühapäeviti Võrno-saadet. rohkem hasardist vist, et kui madalale inimene on valmis langema raha pärast. kusjuures pealtnäha täiesti normaalne inimene läheb sinna ja laob oma luukered kenasti ritta. pärast on veel õnnelik ka... samas võib see olla meeletu vabanemine, mina siiski eelistan oma elu keerdkäigud enda teada jätta ja usun, et olen selle läbi sama õnnelik kui nemad, väärikam aga kindlasti :)
ja nüüd see "võlast vabaks" saade. oh, mul pole kohe sõnu! uskumatut elu elavad inimesed. sms-laen selleks, et süüa ja kingitusi jõuludeks osta, 4000.- igakuine autoliising avariilise auto eest, millega sõita ei saa juba mitu kuud, raamatute tellimus ajal, kui eelarve on tuhandetega miinustes, jne. aga inimesed elavad nii ja süütundest ei pilgu silm ka. väikest valgusekiirt nägin selles, kui osalejal läks silm märjaks kasvõi hetkeks, kui ta adus, et tõesti ongi elu nii puntras ja et ta ise on selle supi kokku keeranud.
mul ei ole ühtki laenu ega liisingut. ma olen õnnelik inimene. aga kahju on nendest teistest, kolmandatest ja neljandatest eestidest, kes ei oska ega taha inimväärselt elada nii, et ei oleks hirm iga õhtu magama minna ja ust avada oodates seal inkassofirmat.

ümarik

panin üles mõned ümaramad pildid ;) leiate need järgnevalt aadressilt, kaust Kaksikute eri

http://nagi.ee/photos/cristal/sets