ilupildid

nummimeeter põhjas, eks!

meid püüdis purki www.stuudio8.ee

uskumatu

ma ei tea, kuidas see on võimalik, aga üks mu lastest oksendas endale selja taha pluusi peale... täitsa keset selga. ma ei kujuta ette, kuidas seda teha saab, aga nii juhtus. neiu ise ei saanud aru,et miks ma teda toolist välja kisun ja pluusi ära hakkan võtma. noh, emaduse rõõmud ;)

Karina 1. sünnipäeval:

11,7 kg

76 cm

6 hammast

Esimene hammas laekus 1. novembril.

Samal päeval katkes tal kannatus ja soov liikuda võidutses –meie tütreke hakkas roomama!!! Õigupoolest küll meie mõlemad lapsed jätsid roomamise vahele ja asusid kohe käputama J

Kõndimine on aga tunduvalt huvitavam liikumisviis, püsti vinnas Karina end esimest korda oma voodis novembri alguses ja päriselt käima hakkas 27. veebruaril vanavanemate juures maal. Eelnevalt tehti 2-3 nädalat väikesi katsetusi. Teate küll neid linnupoegi, kes tiibu katsetavad ja pesa kohal õhku tõusevad või üliuhke näoga naaberpuul maanduvad. Just samasuguseid sammukesi võttis ka Karina ja tahtis uhkusest lõhki minna ;)

Karita 1. sünnipäeval:

11 kg

74 cm

6 hammast

Karita seljatas õe hammaste tulekus pika puuga, tema esimene hammas lükkas end läbi igeme 18. oktoobril.

Roomamise põhitõed said selgeks ja 27. november rakendati need praktikasse.

Jalad võttis Pätu alla oma voodis suure kisa saatel end pulkipidi üles vinnates, sest mis lugu see olgu – proovi ja proovi, aga mitte ei saa! Teeb ju südame täis!? Püsti ta sai ja kõndima läks õega täpselt samal päeval, samas kohas. Tulid teised vudinal üle toa, ise rõõmust kilgates J

Kui nüüd teha kokkuvõtteid emaks olemisest, siis minu meelest ei ole esimese aasta kirjeldamiseks õigemaid ega tõesemaid sõnu, kui järgnevas luuletuses.

"Enne kui sain emaks"

Leelo Tungal

Enne, kui sain emaks,
tegin ja sõin sooja toitu.
Mul olid ilma plekkideta riided.
Mul oli vaikseid telefonivestlusi.

Enne, kui sain emaks,
magasin nii kaua kui tahtsin ega muretsenud, kui hilja magama läksin.
Kammisin juukseid ja pesin hambaid iga päev.

Enne, kui sain emaks,
koristasin iga päev.
Kunagi ei komistanud lelude otsa ega unustanud unelaulu sõnu.

Enne, kui sain emaks,
ei mõelnud, kas minu toalilled on mürgised või mitte.
Ei mõelnud kunagi vaktsiinidele.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud minu peale kunagi

oksendatud,
kakatud,
sülitatud,
hammustatud,
pissitud
ega näpistatud väikeste sõrmedega.

Enne, kui sain emaks,
oli mul täiuslik enesevalitsemine
- mõtete ja keha kontroll.
Magasin kogu öö.

Ei olnud kunagi hoidnud karjuvat last, et arstid saaksid teha uuringuid või süsti.
Ei olnud kunagi vaadanud pisarates silmadesse ja nutnud.

Ei olnud kunagi olnud ääretult õnnelik pelgalt naeratuse üle.
Ei olnud kunagi öösel kaua istunud vaadates magavat last.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi süles hoidnud magavat last lihtsalt sellepärast, et ei tahtnud teda voodisse panna.
Ei olnud kunagi tundud südant purunemas miljoniks tükis, kui ei saanud valu ära võtta.

Ei olnud kunagi teadnud, et keegi nii väike võiks minu elu mõjutada nii palju.
Ei olnud kunagi teadnud, et võiksin kedagi nii palju armastada.
Ei olnud kunagi teadnud, et ma armastaksin emaks olemist.

Enne, kui sain emaks,

ei teadnud seda tunnet, kui süda on kehast väljaspool.
Ei teadnud, kui hea tunne võib olla näljast imikut söötes.

Ei teadnud sidemest ema ja lapse vahel.
Ei teadnud, et keegi nii väike võiks panna mind ennast tundma nii vajalikuna.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi tõusnud öösel üles iga kümne minut tagant, et kontrollida, kas kõik on korras.

Ei olnud kunagi tundnud seda soojust,
rõõmu,
armastust,
südamevalu,
imetlust
või rahulolu, mida emadus tekitab.

Ei teadnud, et võiksin nii palju tunda...

Jah, ma olen tõesti kõike seda tundnud ! See on müstika, see on hullumeelne, see on usukumatu, see on raske, aga see on päris, sest see on meie elu ja ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu! Ausalt!!!

Lõpetuseks: ma armastan oma meest! Armastan selle eest, et ta oli tütarde esimestel elukuudel minu saamatusega võrreldes rahulik ja tegus; suutis säilitada kainet mõistust, kui mina olin uppumas pisaratesse ja emotisoonidesse. Armastan, sest ta armastab piiritult meie lapsi!!!

häid pühi!

sassis

maailm on segi läinud. päriselt!
selles mõttes et ma olen praegu täiesti üksi siin linnas, peaaegu võiks öelda, et Eestis. nimelt on olukord selline, kus mees on kuskil idas väliõppusel, isa on egiptimaal ja ema iirimaal. igaüks omi asju ajamas. ja mina olen siin :( kus on loogika, ma küsin?
oleks ju normaalsem, kui ma saaks kirjutada, et puhkan hetkel palmide all oma abikaasaga, vanavanemad hoiavad kaksikuid ja elu on ilus. aga kus sa sellega!

minu vanemad on rahutud hinged. see on kohe neile mingit moodi sisse kodeeritud, õnneks geneetika selle koha pealt ei töödanud ja minul seda rahutust pole. niikaua kui ma end tagasi mäletan, olin sunnitud alati meie ühes teises või kolmandas "vene autos" kaasa loksuma, kui neil jälle isu "sõitma minna" tuli. ja nii me sihitult loksusime. mina, kes ma ei talunud lapsena autosõitu ja olen siiamaani suht tundliku seedimisega, kui tagaistmel pean viibima. neile aga meeldis, meeldib siiani. kohe sellised õndsas näod tulevad ette, kui autosse istuvad ja nina seitsme tuule poole keeravad...
kui seda postitust tegema hakkasin, lihtsalt tundus, et loogilisem oleks, kui noorem põlvkond reisib ja vanem on kodus. a kes ütles, et me loogilised või normaalsed oleksime? ei olegi. loogika vastu on välja pakkuda mu vanemate USA-reis, mis kestis terve kuu, isa iga-aastased mitmed reisid kuhugi kaugele ja nende ühised lähemad otsad siia-sinna (kuna ema tervis ei talu kuuma).

et mis mind siis tagasi hoiab? hetkel on muidugi vastus suht selge - lapsed. tegelikult arvan, et nad saaksid suht kenasti juba vanavanematega hakkama ja vastupidi ka, aga ma ise ei taha neid jätta veel. see kuhugi minna tahtmine on praegu vist ka sellest, et ma olen aasta aega kodus olnud ja tahaks välisilma emotsioone ka. siis on minemisel veel probleemiks raha, off course! ja lennuhirm. hullult tahaks minna, aga lennata ei taha.
see on lihtsalt niiiiiiiii kohutav, et üksi lennuki nägemine (olgu see siis kindlalt maa peal, õhkutõusmas, maandumas või taeva all) muudab mul kõik kõhus õõnsaks. kui esimest korda lendasin rootsi, siis pisarad lihtsalt voolasid, ma värisesin üleni ja kui see jubedus lõpuks läbi sai, siis jalad olid nii nõrgad, et ma ei suutnud sealt isegi väljuda.jcärgmised korrad pole paremad olnud, aga kahjuks muud moodi ei saa. arvan, et see on peamine põhjus, miks ma kuskil ei käi. kusjuured ma ei karda kõrgust...

kleidi selgapressimine liiga suurtele lastele :D

"jou-jou" tšikid

olen kannike - jeah right!

I am a Violet "You have a shy personality. You tend to hesitate before trying new things or meeting new people. But once people get to know you, you open up and show the world what you are really all about." What Flower Are You?

mürakarudel veel üks kuu aastani

tõelised pätud (Karita selili)

tegelikkuses põrkab Karina diivanil üles-alla, aga ma tõesõna ei suutnud tabada seda hetke, kus ta jalad maast lahti olid. Karita on juba suurest mürgeldamisest kutu

jah, nad kõnnivad!!!

Liis leidis uue vahva mooduse, kuidas lapsed kilkama panna :)

leivategu

toredad eesti naised said kokku ja tegid leiba. olgem siiski ausad: üks tegi, teised vaatasid kadedalt pealt ja sõid kahe suupoolega; kiitsid loomulikult ka! leiba tegi siis sõbrants Liis, kes hommikul suure taignakausiga uksest sisse astus ja varsti agaralt toimetama asus. pealtnäha tundus asi vägagi lihtne - paned aga taigna vormi, silud ära ja küpsetad ahjus teatud aja teatud kraadide juurdes. nii lihtne ta oligi, ainult et taigna tegu me ei näinud. võin kihla vedada, et seal on mingi konks, mis mul asja vussi keerab või juhtme kokku ajab.
aga valmis need leivad said ja oi kui maitsev oli!! keele viis alla!!! oleks ma kass, limpsiks siiamaani vurre ;)

leib läks lupsti ahju, veel suht saia nägu

juba võtab ilmet, kahju et te seda lõhna ei tunne, mida terve maja täis oli

ja siin nad on - imemaitsvad ja imeilusad, meie oma ja kõige parem

leivalõikamise au kuulub loomulikult pagarile (ma ausõna ei tea, kas leivategija kohta öeldakse nii, aga arvan, et pigem jah kui ei)

asja muutis veel rahvuslikumaks rahvussokid, mis 2/3 jalas olid :)

blogimajandusest

mul on tõelisi raskusi arusaamisega, miks kõik heietavad oma blogides teemal "peaks selle blogipidamise äkki ära lõpetama." jahuvad sellest, et jutt on otsa saanud või et ei saa kirjutada sellest, millest tahaks, kuna teatud seltskond võtab asja liiga südamesse või pole jutt muidu poliitiliselt korrektne. et mis mõttes nagu?
kui mul on blog, siis see on minu oma ja ma kirjutan sinna mida ma tahan, nii tihti kui ma tahan ja kuidas ma tahan! ja nii ongi, lihtsalt. punkt.
mu meelest ei peaks keegi põdema oma väljaütlemiste pärast, kui need ei ole otseselt mõnda isikut nimeliselt solvavad. veidrad on need lõpu-mõtted seetõttu, et kui inimesel on mitu aastat midagi kirjutada ja öelda olnud, siis kuidas äkki jutt otsa saab. ei saa ju saada, või saab? no mina ka ei tea. mul pole veel saanud. kui ma ei taha, siis ei kirjuta ja ei põe ka sellepärast, et keegi tahaks lugeda. kõige lihtsam on blogi lihtsalt kustutada sel juhul, kui pastakas tühjaks sai ja asi vask!
ise olen vist ainult korra ja seda ka loomulikult naljaga pooleks maininud, et peab blogi kinni panema. teema tuli päevakorda siis, kui tüdrukud olid nii poole aastased vist ja mul oli juba jummala koos sellest beebindusest 24/7. ühtegi mõistlikku sõna mõnelt pereväliselt täiskasvanult ei tulnud ja oleks väga tahtnud suhelda. aga kõik vaatasid blogist laste pilte ja kirjutasid msn-is, et kui suureks tibud on kasvanud. siis mõtlesin, et enam ei pane pilte üles, lad tulevad ise külla!
igatahes mina jätkan ;)

selgituseks

selguse huvides mainin ära, et hambaarstil ma ei käinudki tagasi. see valu kadus suures hirmus ära :) vähemalt praeguseks. ei saagi aru, mis see oli - kas närv, mis suretamata jäi, andis alla või oli plomm liiga kõrge, mis toidu närimise käigus madalamaks kulus.
igatahes olen suht õnnelik, et tagasi minema ei pidanud. kui nüüd mingi jama tuleb, siis lähen ikka oma arsti juurde.

plikad vudivad muide suht ilusti :) jube naljakas on kohati neid vaadata, eriti Karitat. tal on mingi omamoodi kõnnitehnika: muidu läheb nagu ilusti, aga kui nt. diivan või kapp või kummut (milleni ta jõuda tahtis) hakkab kohe-kohe kätte jõudma, siis läheb kõnd üle jooksuks ja sellega seoses hetk enne kohalejõudmist toimub potsatud, kuna tasakaal ütleb üles :) algul oli ta ise väga vihane ja andis sellest häälekalt teada, nüüd vaatab mulle otsa ja mugistab naerda. Karinal tasakaal parem, samm väärikam ja siht selgem. hetkel näiteks on toa 3 x läbi kõndinud papitükk käes ja suundus koridori, ise ikka püsti.
väljas hetkel ei käi, kuna nohu ei anna alla :S nädal on täis, aga tatitõbi ei näita mingeid märke taandumisest. võitleme siis toas, igaks juhuks.

nad käivad!?

mis ajast võib öelda, et laps nüüd käib? ma ei tea, kas teie teate?
hetkel arvan, et meie lapsed nüüd käivad. seda väidan selle põhjal, et Karina kõndis täna üle toa, vahepeal peatus ja vaatas ringi. Karita suutis poole toa peale minna, siis ehmus oma saavutusest ja laskis igaks juhuks käpuli, aga varsti tegi seda uuesti :) :) no ja nii terve päev täna.

muidu käisime täna maavanavanemate juures, et tagumine tuba ümber tõsta. seda just selleks, et tüdrukutel oleks vaba voli ringi vudida ja kus poleks palju asju, mida endale kaela tõmmata. õnnestus :) ja oh seda õnne, kui me nad lõpuks lahti lasksime, siis oh seda lusti! arvan, et see oligi põhjuseks, miks nad jalad alla võtsid ja käima hakkasid, et nii pikalt süles pidid istuma ja ootama, et lõpuks maha saaks.

hambajuttu

seekord mu enda kohta, mitte lastest ;)
ma tahtsin lihtsalt seda öelda, et ei tasu vahetada head hambaarsti, kelle juures oled pikka aega käinud, teise vastu lootuses, et odavamalt saad! lihtsalt ei ole, uskuge mind! langesin sugulaste mahituste lõksu ja läksin odavamasse kohta, kus nad kõik käivad. oh sa aeg! arstil polnud maski ega kindaid, kabinetti sisenedes astusin umbes aastasse 1991, hea et isevändatavat puuri polnud... rääkisin siis, et tulin kontrolli, mispeale leiti üks väike auguke vana plommi kõrvalt. ei mingit küsimist, kas tuimestust tahan, puuriti see lahti ja oh kui valus oli :( kui see puurimine lõpuks läbi sai mainisin selgesõnaliselt, et valus on ikka, aga plomm pandi peale ja kui ma ikka ütlesin, et valus, siis selgitati, et nii peabki olema ja varsti läheb üle. kas ma mainisin, et see arst on mu isiklik tuttav? ah ei, no on ja mu meelest võiks see vähemalt veidi suhtumist muuta, kui muidu selline ükskõikne tegelane oled. no ei läinud paremaks, siiamaani on valus (reede hommikul käisin siis arstil) ja midagi kõvemat närida ei saa. porgand on selline asi näiteks.
oh mind lolli ühesõnaga!
oma hea arsti juures on tore õhkkond, ilus kabinet, arst selgitab iga liigutust, peab minuga nõu, alati pakub tuimetust, peab pausi, kui mu nägu juba väga valugrimassi kisub ja kolleeg kõrvaltoast tuleb pead kinni hoidma ka vajadusel, kui viltuste juurtega tarkusehammas välja ei taha tulla. ainult üks puudus on, suur kusjuures - rahakott tuleb seal puuga selga võtta.
ja nüüd ongi dilemma, et mis siis teha. kaks varianti on: kas minna tagasi sinna, kus jama pihta hakkas, mis tähendab jälle valu ja ebameeldivust või oma arsti juurde ja maksta hunnik raha. aega otsustamiseks on esmaspäeva hommikuni, enne nagunii keegi tööd ei tee.
selle jahumise lõpetuseks mainin õnnelikult, et õnneks see hammas ei valuta veel...

jah, see oli seda väärt! iga kord on :)

võttis pikalt aega, aga nüüd olen ma sellest kosunud - Rammsteinist loomulikult! hea oli, nagu tavaliselt! suuremaid emotsioone pakkus muideks soojendaja - Combichrist - see oli tõeline üllatus ja loodan väga, et kui kunagi Rabarock veel tuleb, siis nemad figureerivad kui peaesineja.
kosumise all mõtlesin seda, et unevõlg on enam-vähem tasa, kauplustes kolamisest jalgade väsimus välja logeletud ja kodune tohuvapohu korda seatud :)
kaubandusest skoorisin vahvad saapakesed kevadhooajaks meie tibudele ja ühed trööpamispüksid hävituspataljonile.
seega vabariigi sünnipäev sai hoogsalt tähistatud ja ei tasu arvata, et lipp jäi selle sahmerdamisega välja panemata, ei jäänud, lehvis ikka uhkelt maailma kõige ilusamates värvides!!!

linnamaastur

käisime täna linna peal laiamas, sest uus käru jõudis USA-st kohale, mille Heli 2 kuud tagasi teele pani. loksus teine üle ookeani Leedumaale, seejärel vuras kaubikus maja ette ja väike aseri mees laadis ta maha :)
igatahes päike paistis ja tundus hea mõte kaubandusse minna, sest uhke uus sõiduriist tuleb ju sisse pühitseda. see on meil selline linnamaastur, sest nö nelivedu tal pole - rattad on väikesed, aga see-eest megakerge ja pöörlevate esiratastega. tipsidele ka meeldib :)
teine käru on ka ikka alles, see on meil pigem välivoodi kui käru.
tegelt tahtsin sellest rääkida, et mõtlesin minna kaubandusse ja ringi kruiisida oma laste ja käruga, aga kus sa sellega! kodanik vanaema haaras kohe parklas kärul ohjest ja läinud ta oligi... mina pidin niisama lonkima ja küsima, et kas on hea kerge ja pöörab sujuvalt? no ja nii terve aja. heakene küll, ma ju tean, et talle meeldib kelkida, et ta on kaksikute vanaema. küll mul tuleb ka võimalus nendega sõita nii et küllalt saan.väike kokkuvõte käru USA-st saatmise mõtekusest:
*peaaegu sobiv käru Eestist ostes oleks maksnud ca 4000 EEKu
*täiesti sobiv käru USA-st tellides ja ka postitasu makstes läks alla 2500 EEKu.
puhas kokkuhoid 1500 EEKu.
lahe!!!

siin väike näide sellest, et kui korra vanaema lubas sülest lauale ronida, siis ega targad lapsed seda ei unusta ja niikaua jauravad, kui uuesti saavad turnima... ja katsu sa nüüd seletada, et laua peal ei käida. kass ju ka käib ;)

10-kuused

jep! nad ongi 10-kuused :)
Karita (paremal) veel veidi haige näoga, sest tal vaeseksel õnnestus endale ka kuskilt hankida see vastik 3-päeva palavik. kui Karina põdes selle läbi 8-kuuselt ja kõrgeim palavik oli korraks 40, siis Karital oli 3 ööd üle 40-ne. uhh! jube! vaene laps... aga nüüd on terve ja jälle rõõmus.

teen ikkagi panuse Peerna-tsirkuseperekonnale, mitte suusadünastiale, nagu isa sooviks ;)

pildil Karina oma viimase aja lemmikpoosis.

me kelgule, me kelgule :)

dilemma osta beebikelgud-mitte osta sai lahenduse soodsa hinna näol ja esimesed kelgurajad on nüüd sisse tallatud :D lapsed on ülirahul ja mina ka, et lõpuks ilm jälle õue lubas minna ja veits end liigutada.kuna pilt on tehtud kohe laste kelkudesse asetamise järgselt, siis on näod alles suht nõutud. teine tegur oli ka kindlasti see, et issi sättis suuski jalga ja see oli igati veider vaatepilt nende jaoks.

P.S. ma algul kahtlesin, kas need beebikelgud on mõtekad ja päris oleks ikka lahedam järgmisel aastal osta, aga nüüd olen väga rahul. ma ei tulnud selle peale, et on oluline turvaäär istumisosa ümber. siis ei jää ju väikesed käekesed kuskile vahele, kui kelk kuhugi vastu läheb. inimene õpib kuni elab. võin lisada, et ikka läbi oma kogemuste ;)

kaks sammu

just-just! Karina teeb iseseisvalt 2 sammu :) esimest korda nägin seda pühapäeval, tunnistajateks olid ka issi-kallis ja vanavanemad. Karita see-eest naudib kõndimist siis, kui keegi kätest hoiab. oh kui uhkelt siis jalgu üksteise ette tõstetakse ja ringi sibatakse ;) ega Karina ka sellest tegevusest ära ei ütle, aga ise mööda seinaääri on ka äärimiselt põnev kahel jalal liikuda. miks? aga selleks, et igas toas on erinev tapeet, mida oma väikeste küünekestega kraapida ja ukseääred, millesse oma hädist kolme hammast sisse lüüa.
panustan olukorrale, kus 10. elukuu täitumisel Karina kõnnib ja Karita teeb esimesi samme.

külad käisid

ja-jah! minu vigisemine teemal IGAV!!! kandis vilja ja nii need külalised lõpuks pärale jõudsidki. õigupoolest oli lausa 2 imelist õhtupoolikut sõprade ja nende laste seltsis. tuleb välja, et meie tüdrukud on seltskonnalõvid ehk mida rohkem seda uhkem :)

kõigepealt külastasid meid Kardi ja Ester koos pojaga. Kadri nagu näha ei viitsinud püsti tõusta, lösutas diivanil teine ;) aga ta sobis pärast pikka tööpäeva ka sinna väga hästi, samal ajal kui ülejäänud põrandal mürgeldasid.
ja eile käisid Epp ja Mihkel. Mihkel tundus meie tibide suur lemmik olevat ;)
ja siis veel tõestus, et kass tõesti püüab kohaneda, hambad ristis.
viimasel ajal juhtub üha harvemini, kuis üks või teine rüblik süles istuda tahab (millest on muidugi tuline kahju). neil vaja maailma avastada ja see 'oma mina' on väga kiire arenema...
mul üks palve ka imavalitsusele või õigupoolest ettepanek: teen ettepaneku masu foonil lühendada ka talve ja selle negatiivseid kõrvalmõjusid.

lugupidamisega

juba ammu enam varbaid-sõrmeotsi-nina mittetundev Evelin

uskumatu, aga imed siiski juhtuvad!

vahel on teiste lollus vesi minu veskile. nagu ka seekord. nimelt otsustas mehe ülemus, et nad ei tohi enam Scoutspataljonis habet kanda!!! minu aastatepikkuses võitluses selle karvase tuustiga seal nina all ja lõua otsas sain seljavõidu :)
iseenesest muidugi väga nõme, sest piiratud habe ei jää ju kellelgi ette ja töökohustusi pole kuidagi täitmast seganud. sõjaväes on ju käsukord, mina pealtnägija/-kuulajana pean mainima, et need ei ole eriti läbimõeldud, sest ühe päeva jooksul võib nädalaplaan muutuda 3 korda ja siis homme veel paar korda... tegelt ei ole ju normaalne, aga habeme kadumise nimel võib seda ju taluda ;)


imede alla võib kategoriseerida ka III hamba Karina suus. ta tuli siiski! see on siis alumises lõualuus jälle. tegelikult oleks pidanud miskit ülevaltpoolt ka paistgma hakkama, aga ei midagist... Karita ikka oma kahe hambaga ja tundub, et sealt rohkem neid ei tulegi.

head kolmekuningapäeva ehk 9 kuud ilusat elu

kuuse väljasaatmise päeval on väga paslik meie 9-kuused tütred (loe: piparkoogiplikad) pildile püüda ja teile näitamiseks välja panna :)kui nüüd edusammud üles lugeda, siis läheb väga kiiresti, nimelt Karita suuda 4-5 sekundit toeta seista, enne kui kiirelt maha kükitab, sest niiiii hirmus oli ;) muus osas kõik muutusteta - ei hambaid. küll nad tulevad, kui mitte enne, siis kooliks vast ikka ;)
ja veel, Karita teeb söögi ajal "mämm-mämm!" ja mulle tundub, et Karina ütleb õige koha peal "ai-a!"

pühadetervitus

Ilmelist jõuluaega ja säravat aastavahetust!!!

mu lapsed on 8-kuused

uskumatu, eks! vahel ma mõtlen, et millal ma küll saan oma elu tagasi, üksik hunt nagu ma enne seda aastaid olin. praegu tundub, et umbes 8 või 18 aasta pärast :) nüüd on elu selline, et pidevalt käib üks mööda laua- ja kapiääri ronimine, sest ometigi peab üks kord selle seismistasakaalu kätte saama. väike tõestus sellest ka, et meil on nüüd dušširuumi asemel vannituba (minu ammune unistus)! jehuuu!!!

seda ka, et kass harjutab end kaksikuid kannatama. iga kord suudab ta natuke kauem vaiba peal püsida ja lasta end sasida, aga kui ise täis saab, siis näitab kõnekalt, et lapsed võivad kassi saba alla minna ;)

aeg lendab linnutiivul

roomamine ja ronimine on nüüd selged, Karita turnib laua all, Karina harjutab seismist

uuuuuu!!! meil on siin nii igav! kus te kõik olete? tulge meiega mängima :)

minni ja manni, meie lähme vanni! (kunagi olid siin blogis üleval esimese vannikorra pildid, nüüd 7 kuud hiljem võite võrrelda, kui on viitsimist vanad pildid üles otsida)
vahupidu ülesõnaga

Karina mõnuleb

Karita edvistab

perepilt 7-kuuste kaksikutega

isadepäevaks tegid tibud issile särgi, kiri sellel räägib tõtt :)

voodis on kõige turvalisem seismist õppida

segaduse tekitajad nr. 1 ja 2

emme abilised

ja nii me elamegi. las pildid räägivad enda eest. külla võib endiselt tulla ;)

roomamise algõpetus

meie tulevane hävituspataljon on jõudnud sinnamaani, kus kõik kehaosad on roomamiseks valmis (vaim on ammugi valmis), aga pea ei jaga ära, mis järjekorras millist jäset liigutama peaks. turvalisem tundub liikuda ikkagi selliselt: jalad aetakse võimalikult enda alla, mille tagajärjel tõusel pepu nii uppi, et kohe kukub ümber. käed on muidugi sirgelt (välja näeb see umbes nii, nagu keegi üritaks teha kätekõverdusi, ainult ei ei jõua keha sirgu hoida). silmadesse tuleb seejärel ebakindel pilk ja ruttu-ruttu lastakse end kõhuli. vahel, kui keegi ei näe ja endal hirm meelde ei tule, siis tehakse väga kena 4-5 roomamisliigutust, kus liiguvad kenasti vastaskäsi ja -jalg. aga kui ma segan või julgustan, siis ilmub ainult kelmikad naeratus ja lapsed mängivad kenasti kõhuli edasi nagu poleks kunagi olnudki plaanis roomata.
siinkohal peab mainima, et need mõned õiged liigutused tulevad siis välja, kui silmapiiril on ajaleht või kruus või korv, mida tegelikult puutuda ei tohiks, aga niiväga tahaks ;)

riid

fauna on segi läinud - eile jalutusringilt tulles nägin, kuidas 2 suurt kirjurähni üraskite pärast kaklesid. see käis umbes nii, et üks vend lendas teisele suurel kiirusel vastu saba, kui too suutäit puukoore vahelt välja õngitses. teine muidugi vihastas ja sõimas koleda häälega ning asus ründajat taga ajama. minust nad sinna maha jäid, arved klaaritud veel ei saanud. ei tea kas metsas on masu putukad ära söönud, et metsalind peab linna elama tulema... teiseks on kassid tegemas sügisesi kontserte, mis minu arust on veider. tavaliselt nad ju kevadeti maurivad ringi, sügisel ollakse ikka diivani-ilu ja süüakse end rasva. ka meie muidu nii rahumeelne loom oli eile väga äksi täis kuidagi ja kui ma selsamal jalutuskäigul vihast kräunumist kuulsin, siis oli kõik selge. Lordi rahunes õnneks kiirest maha ja täna magab juba jälle terve päeva akna peal :)

riid oli täna esimest korda ka meie majas, nimelt võttis Karina Karitalt lelu, mispeale see vihaselt kisama pistis. tavaliselt nii see lõpebki, et üks karjub ja tahab siis sülle nutujoru saatel (et vaata emme, ta tegi mulle ülekohut), aga täna sõimas mänguasja ärandaja teist vastu. nii nad seal vastastikku vihastasid, nutujoru jäigi tulemata, mängisid edasi :)
Karital on teine hammas ka tulnud, kohe 4 päeva pärast esimest, Karina ikka hambutu.
muid uudiseid pole vist, aa on ikka, kes soovib võib vabalt meie aia lehed kokku riisuda ja minema viia ;)

edu!

nüüd on siis kindel, et järgmine vabariigi aastapäev saab väärikalt tähistatud, sest me oleme mehega nüüd õnnelikud Rammsteini kontserti piletite omanikud :) :) :) Klari siis kartis, et jääb ilma ja suutis mind ka nii pabinasse ajada, et ma öösel netti logisin ja oma naiivsuses lootsin, et äkki on piletimüük juba öösel salaja pihta hakanud ning ma saan kohe jaole... ei olnud, of course.

hommikul jooksis ticketpro loomulikult kohe umbe, aga nii 10 x proovimise peale sain ikka ostu ära teha. ühesõnaga PIDU-PIDU!!!

E.

P.S. vanaemadega tegin täna kohe diili ära, et nad meil tibusid valvavad, pigviinide paraadi vaatavad ja vahuveini joovad (vein meie poolt)..

jehhuuuuu!!!

ülisuur rõõm - Rammstein tuleb Tallinna 24. veebruaril :))))))))
kolm korda üht suurt lemmikut kodumaal näha on suur rõõm lihtsalt.

mind hammustati :)

eile hommikupoolikul, kui hakkasin tütrekesel igemeid sügama (sest need niiväga ju sügelevad), sain ma hoopis hammustada uhiuue hambaga!!! ikka väga veider tunne oli. see agar laps on Karita ja kui hoolega vaadata, siis teine tuleb ka kohe. välja puhes siis alumine parempoole esihammas. fotosüüdistust pole, sest see on lihtsalt nii väike alles, et pildi peale ei jää. nüüd peab õde alt hoidma ja kaugemale roomama, kuna hammustada saada ei ole mõnus ;)

aeg lendab?

mitte niiväga, vähemalt minu jaoks mitte. hullu aeglaselt venivad need pudinad suuremaks. eriti neile endile tundub see piin olevat, sest vaim on oi kui valmis minema, aga keha ei tule kuidagi järele...

tütarde poole aastaseks saamise puhul käisime vaatamas oma pulmakohas õunapuud, mille tol päeval istutasime. puu on kenasti sirgunud, õunad võtsime ise kaasa ;)

sõin just mustikaputru ;) - pildil Karina

6-kuused

kassiga sõprust sobitamas (loe: kass kannatab ära)

mina oma tibudega, nagu ikka

selilimagaja Karina

kõhulimagaja Karita

muus osas on nii, et ma olen surmväsinud kogu aeg, kuigi midagi hullu nagu polegi. ehk läheb üle. tahaks liikuda rohkem kodust väljaspool, aga ei ole nagu aega (ei tea küll miks?) aga tulge külla palun!

lihtsalt elust

kõik siin räägivad, et mida suuremaks kaksikud lähevad, seda raskem on. ma ei tahtnud seda kuidagi uskuda, aga peab ikka vist rääkijatega nõustuma hakkama. võtame kasvõi minu blogipidamissageduse. ei ole just palju sissekandeid ette näidata viimasel ajal või mis? ei ole. mitte et aega ei oleks, aga kui kirjakast ja uudised üle vaadatud saab, ei ole lihtsalt rohkem energiat et blogi pidada. aga ma püüan nüüd mingeid lünki täita.

kui siin oli juttu kohalikest nokastanud sellidest, siis nad on oma kommentaariumit jätkanud, ükspäev bussipeatusest mööda kärutades kuuldus "müts maha!" - siis ma olin üksi; ja teinekord "see mulle meeldib!" - siis olime kogu perega. nii et jotadele kaksikud meeldivad. nemad on mulle ka rohkem meeldima hakanud selle läbi... uskumatu, eks! täna jälle jalutamisringil sõitis mööda väike poiss, siis tiirutas tagasi ja vaatas kärusse ning ütles: "oo, kaksikud!" seda nii omaette vaikselt. siis hetke pärast hüüdis mulle: "nii armsad kaksikud!" mina vastu, et tore kui meeldivad. poiss siis kurtis, et tal pole ühtegi õde. küsisin, et kas tahab üht endale, aga "EI" oli kiire tulema ;)

tüdrukud on muidu täitsa tublid :) Karita õpib roomamist, Karina tema ümberlükkamist ;)

röövel versus karu

selline mõte tekkis täna õhtul, et meie laste erinevad iseloomud võivad olla tingitud asjaolust, et ma raseduse ajal lugesin mitmeid kordi "Röövlitütar Ronja" lugu ja siis jälle "Karupoeg Paddingtoni." esimese loo iseloom on siis üle kandunud Karitale - meie tulesäde ning lõputu nikverdis. teise loo peategelane on selline hullult tore karu, kellel on ainult head mõtted - täpselt nagu Karina, kes on armas ja rahulik ja nunnu :)
ja nii ongi, et nad lähevad muidu järjest rohkem ühte nägu, aga iseloomud kaugenevad teineteisest. kuidas see nii juhtus, aru ma ei saa! nad on ühtede vanemate lapsed, olnud samakaua samas kõhus ja kasvavad samas kodus, aga üks tiirutab vigisedes ümber enda telje ja vaatab, mida kust nihverdada saab ja teine vaatab seda tralli rahulikult pealt. kui kõrini saab, keerab lihtsalt pea ära :)
ehk ikka rahuneb maha, muud öelda ei oskagi.

kommentaare

jalutab issi oma tibudega kodu lähedal tänaval. vastu tulevad kaks nokastanud meest ja vaatavad kaksikuid. hetkelisele vaikusele jägneb kommentaar: "no on kõva mees, pole midagi öelda!" :) :) :)
perearsti juures - arst vaatab-kuulab-jälgib sellise mõtliku näoga ja siis ütleb, kas te ise ikka vahet teete millegi järgi? ja ise küsib-ise vastab: "ah õige! kaalu järgi!"
maavanaisa muu jutu seas: "ja kui need kaksikud poisid tulevad, siis on juba teada, kuidas olla" meie kõik vakatasime ja vaatasime lollide nägudega talle otsa. ta ei saanud üldse ise aru, et ta midagi imelikku ütles seni, kui meie kõik küsisime, et mis järgmised?????? aga tegelt ongi selline värk, et kui äkki kunagi kerkib esile veel ühe lapse teema, siis ei julge, lihtsalt sellepärast juba, et äkki juhtub jälle nii... aga eks see omamoodi lahe oleks ja tõesti-tõesti, siis on kogemus juba ees ;)

õnn meie majas

õnn on meil nii ehk nii olemas, aga teate, et ükspäev nägin ma meie aknal ristiämblikku. need olevused tavaliselt linna elama ei kipu, aga see on ristiämblik mis ristiämblik. pidavat õnne tooma :) läksin teda siis eile jälle vaatama ja mida ma näen - teine samasugune on kõrvalruudu peale samasuguse võrgu püsti pannud ja peesitab ka seal. täitsa ime kohe! aga täna oli teine elukas kadunud, ei tea kas läksid riidu või sõi esialgne elanik uustulnuka ära. hea et nad sissepoole neid heitlusi pidama ei otsustanud tulla, ikkagi mürgised.
mind huvitab väga, miks meie kass enam ämblikke ei söö? varem pistis ta neid maiuspalaks või nii. sellest saan aru, miks ta ristiämblikke ei taha, aga toaputukad võiks ta küll nahka panna. kusjuures ma ei saa aru, miks ämblikud viimasel ajal tuppa trügivad. varem mõni tuli, aga nüüd on suisa invasioon... kas sügis tuleb külm või vihmane või mis?

sünnipäeva puhul

sai tibudele kleidid ka selga :) mina olen niisama ilus küll ;)


selle aasta sünnipäevaks siis sellised oivalised orhideed - ülikaunid olevused!