kauneid jõule!

kui riia mnt sõidab sinust üle

ja seda veel igal ööl oma kodus voodis, siis ei ole üldse tore tunne.
ma olen täiesti kindel, et paljud kodanikud teavad seda tunnet, mis valdab sind siis, kui heidad unerammestuses voodisse ja püüad magama jääda, aga ei saa, sest maja väriseb, kui mõni rekka mööda sõidab või noorukid kiiruskatseid teevad.
ühesõnada me elame via baltika ääres 10 m maanteest :(

sageli ärkame ka selle peale, kui läbi öö käib üks viuhh! ja selle kannul kohe sini-punased vilkurid - tagaajamine ühesõnaga. eelmisel talvel olime koguni tunnistajateks sellele, kuidas auto sirgel teel juhitavuse kaotas 185 km/h kihutades ja end naabermaja aia ning puu vahele külili! keeras. nagu heas märulifilmis oli see - kostus eelmainitud viuhh!, seejärel pauk ja kolin ning ukseplaksatused. viimased tekitasin autost välja hüppavad korravalvurid. hetk hiljem kostus hüüe:"masinast välja!" ja hädine vastus "annan alla!" maru naljakas oli see osa, kuna hääl kostus nagu poisil, kes viimases hädas ikkagi püksid täis lasi :) aknast välja piiludes oligi päris filmi tunne, sest politseid seisid relvad käes laskevalmis. aknast kaugemal magamisel on seega turvaklausel ka juures.

voodi on aga olude sunnil täpselt akna all olnud. nüüd sai see sundus mööda, kuna telekalaud kolis teise tuppa. eile toimus seega suurem mööbli liigutamine ja peale köögimööbli ei ole enam ühtegi tükki, mis oma vana koha peal seisaks. voodi on nüüd teise seina ääres ja oi kui hea oli täna öösel magada! mitte ei saanud end hommikul teki alt välja tulema sundida... 5 m on ikka suur vahe müra suhtes.

algused on jube rasked

iga kord, kui meie kaksainsus jälle kokku on saanud, läheb see üha valulikumaks. ma endast ja abikaasast räägin praegu. tõenäoliselt tuleb see vanusest ja isiksuste väljakujunemistest - ei taha enam sissetallatud rada muuta. pooleaastane (või pikem) paus on piisavalt pikk auk kooseksisteerimise reaalsuses, et su meel suudaks ära harjuda ja hindama hakata üksitoimimise võlusid. keha ja hing sellega nii kergelt ei harju, ikka iga päev andsid nad endast märku, et sebigu ma see oma teinepool tagasi, koos on parem.
ja nüüd ongi nii, et jube raske on kohaneda. hea on küll koos olla ja õnnetunne on valdav, aga ikkagi, raske on. ma olen ju niiiii iseseisev olnud ja kõigega ISE hakkama saanud. mitte et mulle ei meeldiks, kui keegi puud tuppa toob, autot remondib ja köögis öösel kotlette nohistab, aga-aga, ma edasi ei kirjuta, kestev ving ühesõnaga.

nii enda jaoks tuleb praegu kirja panna, mida taaskohanemine nõuab:
- egoism alla suruda
- jalad diivanil koomale tõmmata
- laiskus endast välja ajada, et kodu korras oleks ja puhas pesu riiulitel
- naerata, naerata, naerata, elu on ilus!
- tuleta endale iga päev meelde, et sina valisid tema ja vastupidi
- romantika ei ole surnud, magab vist talveund ja mis romantikat on vaja mööbli kokkupanemise juures

hea küll, kõik on hästi, ausõna, lihtsalt pinge on peal, et olen lubanud jõuludeks suure söömaaja korraldada, aga koht pole veel valmis, kus see maha pidada. ja ma ei jõua ka, kui siin töö juures pean passima :( sellepärast ongi selline ärevus sees ja tunne, et mehest pole mingit kasu. ei saagi olla, kui ruum vajab "naise kätt"

nonii, oma peale olem turris hoopis, palju õnne!

lisatud veidi hiljem: järeldus - lahusolemise pausi ei tohi nii pikaks lasta. nädal on maksimus, hea küll! kaks.

tahaks, aga ei saa

üritasin just avada Kalevi kommi, sure või nälga kommikoti kõrvale eksole (mitte et mind otseselt see oht ähvardaks, aga ikkagi). ükskord enne on ka selline loll olukord olnud, kus jäin ühe väikese sugulasega kahekesi ja no kohe kuidagi ei saanud kommi paberi seest kätte. võõras kodus ei teadnud ka, kus käärid on, laps siis otsis tädile käärid ja lõpuks said ikka kommid ka söödud :P

aga tegelt on jube kiired ajad hetkel. laupäev-pühapäev tulid-olid-läksid nagu poleks neid olnudki. suurema osa vabast ajast veetsin raamatukogu ühest hoonest teise liigutades (öäk! enam ei taha), ehk siis meie kodust isa kodusse. pean siinkohal mainima, et sama triangel on korra juba läbi tehtud 3 a tagasi, kui Paikuselt ära kolisime. siis polnud isal seda tuba valmis, kuhu raamatukogu tuleb, siis pidimegi kõik need 1000 raamatut (sõna otseses mõttes) meie juurde hoiule võtma. nüüd on see õnneks läbi ja teadmised tähestiku kaupa jälle kenasti reas. jube, kuipalju tolmu võib üks raamatukogu sisaldada, kuigi need said enne kasti panekut toona lapiga ikka üle käidud. siiamaani aevastan ja nina on kui kõrbes käinud...

kui see kõik lõpule sai, siis vajusime koju sisse mõttega, et saaks ainult magada. mida ei tulnud, oli uni. tuli aga meelde, et endal ootavad ees diivanid ja sektsioon ja kardinad ja rulood ja vaip, mis kõik lahtipakkimist ja kokkupanemist (ülesriputamist) ootavad. diivanid on hetkel ainukesed, mis uues elutoas laiutavad. küll nad on ikka ilusad :) ma olen niiiiiiiii rahul :) sektsiooni puzzlet hakkame täna lahendama, soovige edu ;)

rumba - armastuse tants

tulebki nii välja :)

oli hetk, kus mul küpses plaan, et rumba tuleb selgeks õppida maksu mis maksab. ja nii ma otsima hakkasin, et kus võiks mu meheraas algõpetuse saada. Pärnu Nooruse Maja on üks tore koht, eriti olen ma selles kindel pärast eilset õhtut, sest rumba on meil nüüd jalgades ja südames. varem seostus selle majaga mulle nooruse rockpeod (oh ja millised peod need olid!).

alguses oli muidugi tulev vastuseis stiilis "mina! tantsukursustele! ei iial!! vana karu tantsima ei õpeta!!!" aga ei ole hullu. ma ikka tasahilju seletasin, et lähme ja õpime selle ühe tantsu ära, siis ma olen rahul ja alati on tore tantsida mõnel peol. et nii tore kui naine rahul. ja õnnestuski ;)

õpetaja oli vanem meesterahvas, selline rahulik ja asjalik. põhisamm sai kohe selgeks (mina muidugi lapsena käidud peotantsutrennist mäletasin seda). aga siis läks lahti - piruetid ja promenaadid ja astungid (või mis need kõik olid). lubatud tunni asemel veetsime parketil 2 h ja olime lõpuks täitsa läbi. tants sai see-eest selgeks! vähemalt sel määral, et peol lihtsalt tantsida saaks. ma ei kujuta ettegi, kuidas kitsukeses peosaalis saaks promenaadi võtta... mees tundus ka rahulolev. isegi uhke enda üle ma ütleks ;)

ja kus oli rahvast! heldene aeg! mingi 20 paari tuli kokku. vot mis tähendab üks saade, mis läheb massidesse. ja kui te veel kuuleksite, mis raha eest see toimub, siis võib lausa õnnelik olla.

rõõmu ootuses

vaatan siin, et olen äärmiselt produktiivne olnud viimasel ajal...
kuhu siis aeg kaob? mingit kindlat vastust on enda seest suht raske leida. kui veidi analüüsida, siis peamiselt magamisele ja pühade ettevalmistustele. und nagu polegi, aga kell 4 päeval on jube väsimus peal, iga päev. ei saagi aru...

aga jõulud tulevad, see on tore. elus esimest korda vist ootan ma jõule. otsustasin ise piparkooke teha. glasuuri ostan, see on minu mõistuse jaoks liiga keeruline. tegelt ei ole, aga ei viitsi mässama hakata. nägin just üht roosat tuutut selveris, see sobib ;) tuleb vist 2 tuutut osta, muidu on vaap enne otsas, kui piparkoogid ahjust välja tulevad (mees ju teada-tuntud maiasmokk).

ja mida ma jahun, ei ole tegelt üldse igav. meil on uus telekas, selline sile ja õhuke. väga kena, pilt on ka ilus. mingi kinkekaart anti ka veel, et samast poest võib asju valida, aga selle eest ei ole sealt midagi sellist osta, mida ma tahaks. nüüd oleks veel digiboxi ka vaja ja siis võin oma mehe kadunuks tunnistada. TV on ju tema armuke.

Ladies and Gentlemen! Bryan Adams is a sex god!!!

lõpuks jõudis kätte päev, kus ma oma väikeste värvitud silmadega nägin ära ühe minu jaoks olulisema laulja ja muusikakirjutaja :) võttis ikka kaua aega oodata. enda vabanduseks polegi midagi öelda, et miks eelnevatel kontserditel käinud pole. esimeste jaoks olin liialt noor (et üksi minna) ja viimane kord, kui ta Eestit väisas, pidasin piletiti kalliks vist. ei mäleta. aga eile, ütlen ma teile ja uskuge, oli see kõige paremini kulutatud raha minu elus!

need sõnad, oh need sõnad ja tema suurepärane oskus rahvad sulama panna.
trikimees on Bryan ka - tal oli 2 lava, kõik ootasid ja äkki hakkas ta saali tagaotsas väikese lava peal laulma, mida kõik helipuldiks pidasid :) nii et algus ja lõpp oli mulle eriti hästi tagumise lava pealt vaadeldavad. ja see üldse ei loe, et ta vanemaks jäänud on, erinevalt mitmest sel suvel kuuldud kuulsast artistist, suudab ta endiselt kasutada oma häält just nii, et ka minu mees (vana romantikavihkaja) sulas kui suvel rannaliival limpsitav jäätis.


Bryan ja tema pillid

uhke tunne on ka...

...olla sõjamehe naine. eriti siis, kui peaminister kutsub vastuvõtule ja räägib ilusaid sõnu, mis kõrvu ja eelkõige südant paitavad.

arvan, et muu jutu on soovijad netiavarustest ja lehtedest üle lugenud, aga mulle läks hinge selline lause A. Ansipi poolt väljaöelduna: "Tahan tänada pereliikmeid mõistmise ja toetuse eest!" mõte oli siis selles, et nii keerukatel operatsioonidel, kui seda oli Afgaani missioon, on ülioluline, et oleks toetav kodu, kuhu tulla ja kus sind alati oodatakse ning ära kuulatakse.
muidu oli tema kõne üks suur tänamine, ikka kõiki koos ja igaüht eraldi, hea et veel briti armee kokkasid ei tänatud ;)
kõikseemees said raamatu, ikka sõdade kohta - selline suur ja läikiv maailma sõjad kaardil.
teised kõnelejad - Aaviksoo ja Laaneots - kõnelesid vastavalt liitlaste kiitusest meie meestele ja sõjamehe olemusest.

pärast anti suupisteid, veini ja head klaverimuusikat lives :)

mul on väga, VÄGA hea meel, et mingil hetkel on aru saadud, et tee sõjamehe ja tema pere südamesse on tähelepanu.

pärast seikesime veel veitsa tallinna vanalinnas, eelkõige muidugi jõuluturul, aga sealsed hinnad on ka väljamaalaste jaoks liialt kõrged, nii et kampsunid ja käpikud jäid meist küll sinna.

ilus on maa mida armastan

28.11.2007 Valaste juga, Ontika

looduse imed, müstika

puhkus - lahe, auto - lahe

meie uus auto oskab:
- ise kojamehi liigutada, kui vastutulev auto klaasi täis pritsib, ülimugav
- vastavalt istujate kaalule tuled parajale kõrgusele reguleerida, et vastutulijaid ei pimetaks
- turbo abil eesliikujast viuhh! mööda saada, ei jää kellelegi ette ega teki ohtlikke olukordi
- ilusasti näidata, palju parasjagu bensiini võtab (see on eriti hea, siis ei tule tahtmist varvast tugevamalt pedaalile vajutada)
- tema oskab ka kuuenda käiguga sõita, aga mina ei tule alati selle peale, et see sisse lülitada (varem pole üle 5-käigulist autot olnud)

igasugu muud asjad alles tulevad, kõik on tellitud, kiiresti ei saa tänapäeval tassi kohvi ka, muudest asjadest rääkimata...

viimane tore retk oli Tallinna kohvikusse ja loomaaeda. Teletorn pandi täna kinni, käisime korra ikka veel kõikumas, nostalgia mõttes või nii. loomad olid ilusad kohevad oma talvekasukaga ja ussimaja oli lahti :) sain oma kääbusmarmosetid üle vaadata. nad on ikka niiiiiiiiiiiiiii armsad. puhkajate värk, kui hommikul tuleb mõte, siis lõunaks võime olla teistpool Eestit.

uus lemmikseriaal, loomulikult. minu maitse ju

Which Hero Are You?

My Result: Niki Sanders

You know you're one tough cookie. But people really adore you for your soft side. Of course you can take care of yourself, but you also make sure to take care of those around you, and, hey, you always look good doing it!

Take this test >

õnn saabus

reede hommikul kell 6.45 :)))

olen nüüd mõnda aega õnnelik oma mehe seltsis (loe: arvutist eemal)

C.

p.s. ta on täitsa samasugune, ülimalt armas :)

õhus on tunda...lennukikütust

nii, reedene vaba päev on nüüd käes :) inimesed muutuvad nii toredasti lahkeks, kui asi puutub armastajate taasühinemist. nii armas (teeb nunnut nägu). siinkohal suur aitäh ülemusele!

nüüd on veel mõned pisiaskeldused, nagu menüü väljamõtlemine ja poeskäik ja siis tallinna!!!

kindlasti jõuan ma veel ennast mõned korrad tühjaks nutta ja põhjalikult paanisteda, aga see pole oluline.

lumi, kas tõesti?

laupäeva hommik tundus selline sürr - maas ladiseb, aga taevast keerleb valgeid helbeid. tegelt olid need ikka suht suurepiisalise vihma nägu. ilm on ilmeline, 5 km minu kodust oli maa valge ja sadas laia lund, sama asi mehe vanemate juures. talvekummid tuli ju alla panna ja talvevarud täiendada, selleks käisingi maal. kõrvitsanunnu ootab nüüd diivani taga, et purki saaks :)

mingi hetk seisen keset õue, vaatasin üles ja korraga hakkas laia lund sadama. nii suuri räitsakaid pole ammu näinud (ma lõtlen aastatid), üks langes otse peapesale, kattis 1/3 ära. müstika!

tegelt mulle talv ei meeldi ja see, et praegu juba lumi peab võitluse mahajäämise eest, ei kiida ma üldse heaks. pole parata, on nagu on, lihtsalt mõistus streigib talveriiete vastu. tugevalt kusjuures.

loen veel päevad kokku, esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev. punkt! edasi tuleb reede, ja oh õudust, kui ka laupäev. keegi ei tea. kui raudlind inglismaale jõuab, siis kuuleb täpsemalt. ikka vist reede. madalseisu muidu ei ole, hetkel ;)

ma naersin end just lolliks

http://englishrussia.com/?p=1598#more-1598

juhend

võta postkastist välja või osta 02.nov.2007.a. Pärnu Postimees, ava keskkohalt ja loe, ei, parem vaata pilte!
sellest pole midagi, kui sa praegu lugesid alles, et selline artikkel on. ma olin ka üks viimaseid, kes teada sai...

aga muidu on nii, et kui keegi tänast päeva näeb, siis andke talle üks hea hoop, et kiiremini minema läheks ja järgmiste päevadega sama asi ka nädala otsa jutti!

selline rahutus on juba sees, mitte ei saa tööl olla. tahaks mere äärde, et tuul saaks kõik mõtted minust välja puhuda.

sõda hakkab lõppema

vähemalt meie pere jaoks :)
eile sain teate, et rahuvaövajad on tagasi baasi jõudnud ja jäävad sinna kuni kojusõiduni. see tegi mu südame kohe poole kergemaks ja meele helgemaks. õigupoolest viimase tekitas küll telefonikõne mehelt.
need satelliidid on ikka veidrad - kord kuuled nagu kõrvaltoast, siis jälle maapõhjast. seekord oli nagu suht hea, ei pidanudki ootama, kuidas su jutt läheb kosmosesse, sealt afgaani, siis vastus kosmose kaudu minuni.
kõige parem selle kõne juures oli teadmatuse lõpp. ma ju olen selline, kes kõike alati teadma peab, olgu uudis milline tahes. nüüd siis tean, et millal, kuidas ja keelega juhtus. minu mehega juhtus ikka ka. mida mu süda juba ette aimas, kui ta ütles, et tead, üks asi oli ikka veel. aga sellest praegu ajalugu vaikib tema ema närvide heaolu pärast. eks me hiljem serveerime seda kuidagi rahulikumalt ja kindlasti pärast seda, kui ta on oma silmaga veendunud, et pojaga kõik korras on.

nüüd ongi nädal veel ja siis nad juba lendavad. ja siis lendan mina, lennujaama ;)

kassiteema lõpetuseks

panen üles mõned vahvad ülesvõtted Lordi esimesest eluaastast

kassi-isand ilmus välja :)
nüüd magab nii et kõrv ka ei liigu. oli teine puhas ja kuiv ja üldse mitte konkurentide küünejälgi täis. küllap oli ikka kuskil kinni.
kui hommikul tuppa sai, siis sõi natuke ja puges sülle, pai nälg oli tohutu :)
ta on ikka niiiiiiiiiii armas!

katsejänes

mis te arvate, kas ma sain täna shoki, kui rahuvalve kaplan mulle helistas? sain - süda hakkas peksma ja jalad läksid nõrgaks selle aja peale, kui ta rahulikult ja hästi aeglaselt seletas, kes ta on. õnneks muidugi oli tal hoopis mingi muu jutt, mitte see, mille pärast missiooni ajal tavaliselt peredele heistatakse. tahtis andmeid kontrollida ja mingit kirja mulle postitada.

ja mul on mure: kass on kadunud, juba üle ööpäeva. tunne aimab halba, aga ei taha ära sõnuda. ma olen teda lõputult kiisutanud ja kõrvaltänavad läbi käinud, ei midagi... nüüd kardan, et ta on kuskil kinni, kuuris või mingis muus hoones. hirm on sellepärast, et sügisel pannakse osad hooned kevadeni kinni ja kui mu kassike seal sees on, siis :(
nii kurb on praegu, ta ju mu ainuke lohutaja. eile õhtul ei saanud undki, ta nurrub mul tavaliselt kõhu peal ja nurub pai seni, kuni tule ära kustutan ja magamisasendi sisse võtan. siis läheb jalutsisse ja laulab mulle unelaulu. tahan teda tagasi!

huligaan

mingi naljakas kampaania on alanud "sõidan reeglite järgi." aga kuidas üldse tänases liiluses saab sõita reeglite järgi??? mina küll ei saa, ausalt ei taha ka. sorry, olen juba kord selline rumal.

toome siis mõned näted, kuidas ei ole võimalik reeglite järgi sõita:
- maantee, keegi uimerdab 70-80ga, mina pean temast mööda saama. ainuke võimalus on möödasõit vastassuuna vööndi kaudu, kuna meie teedel pole kaht ühesuunalist sõidurida. kõige parema tahtmisegi korral ei leia vaba teelõiku, kus saaks kellestki vaikselt 90ga mööda ujuda nii, et keegi vastu tulemas ei paista. ja siis veel see tegelane, kellest möödasõitu teed, leiab ka äkki gaasipedaali üles :(
- kui ma linnas sõidan 50ga, siis... noh tegelikult midagi ei juhtu, aga teatud tegelased vilgutavad tulesid, et mis sa passid ja mulle endale tundub, et ma seisan.
- ülekäigurajal ei saa inimest üle lasta, kui ta krt ei taha minna - passib ja seisab ja siis hakkab nagu minema, kui oh ei! seisatab keset teed jälle. teate, kui ma juba hoo maha võtan, siis võiks minema hakata, ma ei sõida ju teist siis üle!!! see ajab mind jummala turri küll, kui nad lihtsalt tee peal molutavad. mitte et mul kiire oleks, aga kui ma ise sebral teed ületan, siis ikka kõnnin üle tee ära, mitte ei unele seal või arva, et seisev auto äkki mind rünnata otsustab. eriti kehtib see vanamuttide kohta.

kui mul ei oleks juba liiluspolitsei kuisteks tagaaknal "hundi süda sees", siis paneks "sõidan tunde järgi"

ja ma ei kujuta ette mis siis juhtuma hakkab, kui mu mees ostab turboga auto.
tõenäoliselt saab minust vanamuttide hirm ;)

kargelt ilus

külm on siiamaani niimoodi vaikselt hiilinud, et pole arugi saanud, täna siis lahmas täiega, 15 min sulatasin autoaknaid. tore on see, et mu amplilill on endiselt VÄGA ilus, täisõites ja vohav. külm pole siiani kallale saanud. ta on hästi maja juures, umbes 2 m kõrgusel maapinnast.
mingi hetk (arvatavasti 3 n tagasi) ostsin ära kanarbikud, et sinna amplisse talveks istutada. et oleks sellised ilsad tutid lume alt välja paistams. päris tühja kohta ka nagu ei taha. ootasin ja ootasin, lõpuks istutasin nad ikkagi peenrasse. tuleb välja, et see oli ülimalt õige tegu, sest nagu ma ülal kirjeldasin, on ampel veel täiselujõus ja ei ilmuta mingeid märke õitsemise lõpetamisest :)

kuulge, kas kellelgi keeratava kaanega purke on üle? sobivad 0,5 ja 0,7 liitrised. ma täitsin viimased eile kõrvitsaga. aga see oli väike nunnu, tulemas on veel selline hästi pirakas, mida ei jõua õieti süllegi võtta. võin ise järgi tulla, vabalt! heameelega lausa ;)

Lordi on lahe

mu kass on tõeline hiirekuningas - mina istun arvutis, tema lamab arvutihiire peal. ise nurrub nii uhkelt, nagu oleks just saagi koju toonud mammuti või mingi sellise suure eluka kujul :D

liiga palju...

... on juhtunud viimase nädala jooksul. vaatasin, et pole terve nädala kirjutanud. nüüd siis on kõik veidi settinud ja pea klaarim.
algusest alustades tundus mulle nädala alguses, et kõik hakkab juba normaliseeruma ja kaugel ei ole see päev, kus me saame oma tavapärast elu edasi elada (noh et Aimur käib Paldiskis tööl ja mina Pärnus, mida küll muuta võiks, aga sellest kunagi teine kord). otsisin autosid, mida kõlbaks osta ja tegin nimekirja, mida koju vaja on soetada, kui ta oma rahalaevaga tuleb. kõik on ju vaja ära investeerida, eksole, muidu läheb ikka läbi näppude ja ongi kõik.

aga ei ole rahulikku elu mulle ette nähtud. te ju kõik kuulsite, et üks soomul sõitis Afgaanis mingi miini või asjanudse otsa. mina lugesin netist seda jubedust. seal ei olnud kirjas, et peredele on teatatud. hakkas tekkima hüsteeria. siis helistas õnneks ämm, et raadio rääkis, et teatati peredele. noh ei olnud palju abi. mulle õnneks polnud keegi helistanud. samas võis see ikkagi Aimuri soomul olla, ta lihtsalt ei saanud nii kõvasti põrutada. nüüd ma ei teagi kohe, et mis või kellega juhtus. võiks ju pressiteates öelda, et mitmenda jao mitmes soomuk, siis oleks kõik selge. teate, teadmatus on kõige valusam. lihtsalt, sellega ei anna midagi võrrelda.
ja siis ma olin nagu udu sees. praegu olen tuim, midagi ei tunne. loen päevi ja tunde, hetkel 480 h veel. JUBE, lihtsalt JUBE!
lõpud on alati kõige hullemad olnud.

ja siis veel, mis mind täiesti endast välja ajas, neti kommentaarides (mida mul ei olnud vaja lugeda) keegi idioot kirjutas, et mu mees on NATO terrorist. anna abi! kui ikka sealse tegevuse spetsiifikast pole mingit aimu, siis ei peaks sõna võtma igasugused. ei tea millal see Eesti rahva IQ nii madalaks on läinud...

me kõik ju teame, kes on meie naaber ja et Eesti vallutamiseks läheb kõige rohkem paar päeva. meie kaitsevõime on väike ja süsteem on üles ehitatud sellele, et pool tundi, POOL TUNDI, vastu peaks sõjavägi, et valitsus saaks minema. ja ainukesed, kes reaalselt oskavad või julgevad sõdida, on just rahuvalvajad. nemad lähevad esimestena kaitsele. saate ju aru, miks on vaja, et me toetaks neid, kelle abi meil kunagi vaja võib minna? mina saan, kahjuks on lollus valdav.

üksi on hea, aga ainult kaubanduses

ah jaa, tallin oli mõnus, kõik asjad sain aetud ja veel pealekauba mitu suurt maja läbi saalitud, mida viisakalt kaubamajadeks nimetatakse (tegelikult laupäeviti on need hullumajad).
potensiaalse tulevase auto vaatasin üle, omaniku esindajalt (oli vist isa) küsisin niisuguseid küsimusi, mille peale ta oskas vaid totaka näoga mulle otsa vaatama jääda. mina ju ka mootorit ei tunne, mees käskis küsida. mina tegin vaid veenvat nägu ;) turbo oli vägev!
raha kulutasin ka kõik sihtotstarbeliselt, kui mõelda sellele, et varsti (parem hiljem kui varem) tuleb talv - talvejope, mis on natuke mantli moodi. siis ühed mõnusad papud ja 2 uut potitaime. nende viimaste üle mul kõige rohkem hea meel.

mul tuleb see üksi tallinnas käimine nii hästi välja. kui keegi kaasas, siis ma kohe ei saa süveneda, nagu kiire oleks pidevalt.

ma käisin seal veel igal pool, aga noh, tähtsamad asjad said nagu kirja juba.

ja huvitav kuidas tuleb mõista väidet, et neid autosid me ei julge sisse tuua, sest puuduv järelteenindus turg??? kamoon, auto on auto, ei ole keerulisem, kui sama margi teised mudelid, mida on pool müügiplatsi täis! kui siis natuke, aga mitte midagi ületamatut. ja üldse, jaapanlased on keerulised, mitte eutoopa autod.
ah ma niisama jahun, ärge pange tähele.

nii head posti pole ma ammu lugenud

kuidagi kurb hakkas ka nagu, sest ma tean, kuidas üks kass õnnetu ja nõutu näoga köögiakna peal jääb välja vaatama...
Sofie kassist

ma nii tahtsin seda, teha, varem polnud aega ja laisk olen ma ka

1. Kas sa said nime kellegi järgi?
olen seda korduvalt oma vanematelt küsinud, aga ei vastata. tean, et enne vastavasse büroose jõudmist pidas isa metsavahel auto kinni ja ütles, et lapse nimeks saab Evelin. miks ja kelle järgi, seda nad ei avalikusta. ema ütleb, et ei tea. isa teab, aga ei ütle. muidu oleks ma praegu Merli või Merle - uhh! külmajudinad jooksevad üle selja mõeldes, et ma võiks Merle olla.

2. Millal viimati nutsid?
eelmisel nädalal

3. Kas sulle meeldib su käekiri?
ei

4. Mis on su lemmik lõunasöök?
peedi-küüslaugu salat, pastaga

5. Kas sul on lapsi?
Ei. Aga tahaks, väga. üksi on selles suhtes raske midagi ette võtta. pean ikka mehe koju ootama.

6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
no ma ei tea, vist küll. sest kui minuga riidu minna, siis ma ei suhtle enam kunagi ja põlgan elu lõpuni.

7. Kas oled tihti sarkastiline?
üpriski

8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
jah, alles veidi üle kuu aja tagasi. rõve oli!

9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Tehtud! megalahe oli, aga teistkordselt vist ei läheks. kui siis ainult mingi looduslikult ilusa koha peal, kus pikemalt langeda saaks. pigen teeks langevarjuhüppe.

10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Polegi, ma ei söö neid eriti

11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Ei, mul on hästi pikk kingalusikas ukse kõrval rippumas.

12. Kas pead end tugevaks?
mis mõttes? dünamomeetriga surun parema käega 45 ära, naiste hulgas on see suht hea saavutus. oma purjus mehe suudan ka autost tuppa lohistada. joosta ei jõua, absoluutselt. või ei taha. psüühiliselt vist küll, olen ju 2 a oma elust oodanud ja pabistanud oma sõjamehe pärast. petnud ja teiste juurest lähedust otsinud pole, nagu paljud teised naised. nutan küll, aga koost päris ei lagune. ah ma ei tea!

13. Milline on su lemmikjäätis?
koore-vanilje, njämm :P

14. Mida märkad inimese juures esimesena?
enesekindlust võibolla, pikki blonde juukseid ka, ma loodan.

15. Roosa või punane?
sügav kirsipunane

16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
eks ikka need ülekilod ja see ka, et solvumistest võiks osata üle saada. ja veel, mulle üldse ei meeldi, et ma ei suuda vabandada.

17. Mida igatsed kõige rohkem?
olla oma mehe kaisus

18. Millise asja ostsid endale viimati?
talvejope (aga on üsna mantli kujuga)

19. Mis värvi pükse ja sokke hetkel kannad?
musti pükse, musti roosa-triibulisi sokke

20. Mida viimati sõid?
muna ja greipi

21. Mida hetkel kuulad?
kuidas vihm akna pleki vastu sajab

22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
helekollane

23. Lemmiklõhn?
kui mu mees on dushi all käinud, habet ajanud, ülikonna selga pannud ja ootab, et ma valmis saaks. siis kui ma endale kontsad jalga panen ning ta vastu naaldun, et öelda "lähme kallis!" hetk enne seda hingan sisse seda shikki lõhna. see ongi kõige parem.

24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
isaga

25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
kergejõustik, jalka, F1

26. Su juuksevärv?
blond

27. Su silmade värv?
sinakashall, mingid kollakad triibud jooksevad ka, kui vastu valgust vaadata

28. Kas kannad kontaktläätsi?
ei

29. Lemmiktoit?
ahjukana

30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
õnnelik lõpp on parem hetkel

31. Mis filmi viimati vaatasid?
Brat II

32. Mis värvi särki hetkel kannad?
ei kanna särki, must kampsun on seljas

33. Suvi või talv?
ei kumbki, mulle sobib parasvöötme kevad ja sügis paremini

34. Kallistused või suudlused?
mõlemad, aga kui peab valima, siis suudlused

35. Lemmikmagustoit?
see on küll pigem maius - M&M-si kommid, need millel pähkel sees on

36. Mis raamatut hetkel loed?
Lennart Meri "Hõbevalgel" jälle

37. Mida su hiirematt kujutab?
sellist konkreetset nagu polegi, mul on matiks laud või diivan või oma jalg

38. Mida viimati telekast vaatasid?
tantsud tähtedega, mis seekord juba tantsu ilmet võtma hakkas ;)

39. Lemmikheli?
nurrumine

40. Rolling Stones või The Beatles?
hetkel Beatles

41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
ma olen puhkamas kõinud ainult Leedus. aga muidu Shotimaa või Norra või Prantsusmaa. kui mõelda, kuhu kõige kauen loksuda tuli, siis Prantsusmaa

42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
ma oskan sõrmedel konksu panna vaid ülemise lüli osa. ülejäänud sõrm jääb sirgeks

43. Kus sa sündisid?
Pärnus, vana haigla sünnitusosakonnas

44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
ei ole proovinud, 10 maksimum, kõhulihased on mu KÕIGE nõrgem külg

45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
eelmisel reedel, uus sekretär tuli tööle

tänan tähelepanu eest ;)

oh seda elu

mõtled, et mõtled välja, milline autot perre sobib, siis valid selle välja ja ostad ära. probleemid algavad, kui see ei ole tutikas auto. siis ei ole ei vajaliku võimsuse või hinnaga või võrviga või eelmiste omanikega või läbisõiduga või jne.

igatahes mul on juhe koos sellest mööda netti autode tsekkamisest. lähen homme tallinna, et midagi käega katsuda ka saaks. tegelt ei otsusta ju mina midagi, mees tuleb ja ostab, aga tagaks ju ka osata sõna sekka öelda ja valikuga kursis olla.

ja uut autot me ei taha, või noh, tahame, aga liisingut ei taha. laenud on vastikud! kui on mingi jube suur kuumakse, siis ei julge haigegi olla või peab niisama peost suhu elama. ma eelistaks ilma hakkama saada. eriti kui arvestada, et me oleme tavalised riigitöölised, kes ei saa tulemustasu suurema aktiivsuse eest.

kui nüüd teistel teemadel rääkida, siis ei saa ma aru, mis tormist siin soiutakse. lihtsalt tuul on. tavaline. vihm on ka normaalne sügisel ja see, et lehed alla tulevad. lund pole, rahet pole, ok.

tuju on parem, saate aru jah? :) aimur helistas, elu ongi kohe ilus. ma arvan, et mõni päev veel, siis jälle tavapärane nukrus 9. novembrini praeguste andmete järgi.

kohtume siis tallinna hullunud liikluses. mina olen see rullnokk, kes kollasega (või ka roosaga) ristmikult üle paneb. või noh, peaaegu ;) mulle hullult meeldib tallinnas mõned tunnid ringi tuuseldada.

oscar ja roosamamma

kirjad jumalale.

hea oli, väga. ausalt!

kummardus lavastaja- ning näitlejatöödele.

ja mõte on super, elada läbi aastakümned nii, et iga päev, mis sul elada jäänud on, on kümnend.

ikka väga kibemagus.

uus diagnoos

loen mina ja loen üht töödokumenti, aga aru ei saa mitte, et kuidas siis selline haigus???

leiutasin uue diganoosi - naerupuudulikkus :D

õige haigus oli muidugi neerupuudulikkus... minu diagnoos seega düsleksia.


aga see on kusjuures jummala ohtlik haigus, kui tõsiselt mõtlema hakata. kui inimene ei naera, siis on jamasti. mul on hetkel selle uue haiguse raskekujuline vorm ;) Viimati naersin südamest ja üle igasuguste piiride kinos, kui "kõht ette" vaatamas käisin. aga see oli septembri keskel.

tähed küll, aga kuhu tantsud jäid?

heldene aeg! jube! kaameratöö eelkõige. ma nii ootasin seda naljasaadet, nüüd mõtlen - miks küll?

Luisa oli suht ok. martin tegi esituse ilusaks, nii nummi mees ikka, aga seetõttu vist, et Gerli on mu suur lemmik. uus tüdruk liikus ikka ka, tore.

nii puist tantsu pole ma kunagi näinud, kui Ojuland tegi. see on eht tema. kahjuks.
põhimõtteliselt ma keskas tantsutundides suutsin ikka paremini muusikasse tantsida ja pehmemalt liikuda.

Koit, oh Koit! pablab liiga palju, nagu alati. õnneks hea lihtne tants algatuseks. laulmises ei ole ta nagu arenenud, tantsus võib isegi tulla midagi. armastus peale või midagi ;)

Beatrice - no on puuhobused, ma hakkan juba kurjaks saama... ega ainult moekas kostüüm ei tantsi!

Karismaa päästis saate, ütleks ma :)

Peep Vain ja Olga - ma polegi enne näinud, kuidas dressides peotantsus esinetakse IRW. muidu võib sellest mehest täitsa asja saada, liigub hästi, võiks isegi öelda et pehmelt.

oi kui hea on ikka teisi kritiseerida ;)

suursaadik - ju jääb (rehmab käega). aga eesti keel tuleb tal see-eest hästi välja.

värnik on lihtsalt värnik. kogu oma olemusega. nii sportlane. ja kui ta oleks saanud, siis oma partneri oleks ta sealsamas lahti riietanud. sportlastega on selles mõttes hea, et nad suudavad sammud selgeks saada. ja ta suudab rohkem rütmis liikuda, erinevalt erki noolest.

keda nüüd esineseks panna, mhmmm... karismaa või värnik? ei teagi kohe, värnik vast seekord. karismaa on kogu aeg hea, juba lapsepõlvest. ja tal on lavakogemus all.

et selline saade siis. vaatame edasi.

teie kriitik

mis sa nädalavahetusel tegid?

mina keetsin seeni. praegu on küll selline seenemaitse küljes. ikka täitsa kõrini sai lõpuks. no nad ei lähe ju keema, oota ja oota. see-eest on mul nüüd külmkapp võiseeni täis ja marinaadis on ka üht-teist.

siis on veel plaanis kõrvitsat sisse teha. eile sain hea uudise, et Sepa Linda hoiab mulle tagatoas üht suurt nunnut :))) see tegi kohe nende lõputute võiseente lademete vahel tuju rõõmsaks. mehe kodukandis on (nagu igal pool maakohtades) üldse vahvaid nimesid. Eestile on tavaline, et kutsutakse inimest perekonnanime järgi, aga naljakas on ikka. mõned kõnekama näited muudest nimedest, mis sealkandis rahva suus levivad - Irta Loll, Täitsa Lõpp, Kärnase Liisi.

novot ja purgid saan ka maalt ämma käest, mille sisse kõrvits teha. mul on sel aastal purgid kuidagi jummala otsa saanud. vahepeal ei tahtnud keegi midagi talveks sisse teha, aga nüüd on see vist jälle au sisse tõusnud. seened-kurgid-marjad-mahlad-silmud-kõrvist.

ega ma praegu ei ütle, et elu on lill. pigem kirju sügiseste lehtede vaip.

ja veel

sellest, mis töö juures toimub, et taha ma üldse kirjutada. isegi mõelda ei taha, vastik hakkab.

kui kõige olulisem inimene, kelle juurde kõik niidid kokku jooksevad, haigeks jääb, läheb lahti tõeline hullumaja. ja mitte et inimene ei võiks haige olla, aga asendaja võiks olla. päriselt!

karjuda tahaks, kõvasti!!! LOLLAKAD!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! KLAARIGE SEE ASI ÄRA, NO KUI RASKE ON LEIDA ISKUT, KES SUUDAKS ELEMENTAARSET SEKRETÄRI TÖÖD TEHA??? MINA ROHKEM EI JÕUA, EI TAHA, EI SUUDA! SAATE ARU, MUL ON MEES SÕJAS, PÄRIS SÕJAS, MIND ON VAJA AIDATA, MITTE MINA EI PEA SEE TAMMEPUU OLEMA.

aitab, vasakule ära, õhku hingama.

Cristal

mu kallile, sest muidu on liiga valus

saadan tuule su juurde,
et ta sosistaks salaja,
et ta räägiks kõigest sulle,
räägiks sellest, kuidas vajan sind ma.

saadan pilved su juurde,
et nad seisaks su ees,
et nad seletaksid sulle,
et sa näeksid, mis toimub mu sees.

JA MA SIND NII SIIN OOTAN,
ET EI TEA MIDA ENDAGA TEEKS...
IGATSEN NII JA LOODAN,
ET KORD TAGASI TOOD MU SÜDAME!

saadan öö su juurde,
ilma sinuta kõle on see,
saadan suudlused suule,
see on ainus, mida teha võin veel.

saadan kuu su juurde,
et ta näitaks sulle teed,
läbi piinava une,
läbi ööde mitmete veel.

ma ei taha ausõna midagi muud, kui oma pea talle sülle panna

ehitame maja, ehitame maja, kena väikse maja...

ütleme nii, et nädalavahetus on olnud üliasjalik - isa ehitab kuuri ja mina käisin seda värvimas. peab tõdema, et kaks päeva pintseldamist võib väga edukalt tekitada kutsehaiguse - parem käsi kisub näppude kohalt krampi ja õlavööde tuikab, ja veel, selg on värvi järgi kummardamisest ka veits hell. ega ma ei kurda, lihtsalt konstanteerin fakti või nii.
ilus on, isegi väga, minu lemmikvärvi tuli - rootsi punane, ääred teeme pärast valgeks, siis on nagu päris. kahju, et maja selliseks ei tehtud. isa ei tahtnud, nüüd on selline kreemjas-valge. pole ka viga.

seenele ei jõudnud, ämm just helistas, et neil on lõputult võiseeni Koongas. ma olen nendest kuulnud legende, et lähevad pikad kollased seene read, et ükshetk tuleb süda kõvaks teha ja lihtsalt ümber keerata ja mitte rohkem vaadata. nii pidigi olema. ma lähen järgmisel reedel, tahaks näha, kui ei ole! ma ei ole siiani neid jutte uskunud, sest 3 aastat pole ühtegi kollast seent näinud...

igatahes praegu hakkan kontserdiks sättima, keegi norra tenor pidi tulema laulma ja meil on piletid:)

kribamiseni siis!

Cristal

kirjutaks kinost

jeh! käisin eesti "kunsti" toetamas, "Sügisball" loomulikult. kui lühidalt kokku võtta, siis kõik oli kole. näitlejatööd ilusad, kuig ka näitlejad olid koledad.
esimesed pool tundi toimus igasugust õudust, kõik ilma sõnadeta. kui see oligi suur kunst, mille eest auhindu antakse, siis ma parem vaatan usa komöödiaid või ulmekaid edasi.
prantsuse filmid, mis festivalidel võidavad, mulle näiteks meeldivad. nendelt võibki oodata sellist veidrat kunsti, aga eesti filmi puhul tahaks ikka midagi hingele. sügisballist jäi küll kraapiv tühjus hinge. võibolla on see tänapäeva ühiskonna peegeldus - jah nii ongi, kui järele mõelda. ei tea, millal see helge ajastu jälle jõuab? ootan pikisilmi, tõesõna.

Minge metsa!

päriselt ka!



Tahkuranna vald, Pärnumaa

pulmapeo reportaaz

pulmadega on vist nii, et enda oma on alati kõige ilusam. mõnele ka õudsam, kui igasugu asju juhtub, mida juhtuma ei peaks (nt. tuleb läbi peatänava valgetes sukkades ja valges kliedis joosta kingade järele, kuna äi unustas need koos kleidiga juuksurisse toomata ning registeerimise aeg on liiga lähedal ja telefon on kodus ja äi magab autos, et bussijaamast sugulased peale korjata... seda lugu lugesin kuskilt pulmafoorumist eelmisel aastal). minul oli kõik väga kena, aega piisavalt, ilm ilus, mees rahulik ja kena. ainult juuksurist tulles juhtus väike äpardus - andsime teise auto mehe sugulase kätte, et nad sellega peokohta sõidaksid, minu omaga sõitsime koju. seal avastasime, et koduvõtmeid polegi... õnneks telefon oli ja kiire kõne peale oli võti 3 min pärast kohal, kuigi sõita oli läbi linnaliikluse 4 km ja 3 foori ;)

laupäevases pulmas võttis siis mu onupoeg naise, kellega nad 10-dat aastat koos on :) peasüüdlaste enda sõnul "oli ka juba viimane aeg!"

pean mainima, et paar oli ilus, isegi väga. kuigi ostetud kleit pole ikka nii personaalne kui võiks.
kohtumispaigaks oli valitud viimsi vabaõhumuuseum, kus avanes müstiline vaade tormisele merele. pildid tulid ilusad, missest et soengud ja meik minema lendas. sealt edasi sõideti läbi Tallinna! suure kaarega väikesesse mõisa, pulmarong lagunes täitsa ära, sõideti ikka väga erinevad teid pidi viljandi mnt. algusesse, kus kõik jälle kokku said õnneks. mõis kena, pulmavana vahva, toidud head, bänd ok.

aga minu arvamus on, et pulmi tuleb suvel pidada, siis on kõigil parem. ausõna!

ja veel, pulm pole ikka mingi pulm, kui registeerimist ei näe ning "jah!" ei kuule. nii just oligi. pettumus missugune. ma saan aru küll, et see on nende otsus, aga ikkagi, pidulikkus kaob nagu ära.

C.

juhtub ikka ;)

teate, on üks mees, kes mulle mingil põhjusel meeldib, kohe algusest peale on meeldinud. kui ma teda esimest korda aastaid tagasi kohasin, siis lihtsalt tõdesin, et ok tüüp on. viimas(t)e aasta jooksul aga on toimunud mingi muutus, ta on kuidagi täiskasvanuks saanud või mind oma mehe eemaloleku tõttu kohe tõmbab hästi lõhnavate meesolevuste poole. mitte et mingit eesmärki oleks, aga niisama, hea on istuda, kui saab sisse hingata kalli parfüümi lõhna, milles on natuke kanepisegu...

ja nüüd ma sain teada, et ta oskab rumbat! saate aru, rumbat. super! see on ülim tants, muud ei ole vaja, kui on rumba. lihtsalt.

on hea teada, et kuskil seltskonnas on keegi, kellega sul on hea koos olla, kes ei ole just nagu su sõber, mees või vend, vaid lihtsalt on. ja hea on olla. rahulik, mõnus, hea. kuiva punase veini või rummiga.

hea on sellepärast, et kui oma mees ka on, siis ikka on hea. ei mingeid pingeid.

ajaauk

tööga on nii, et kas seda on või ei ole. praegu on, kahjuks. palju on. mõistetav iseenesest, eelarve peab aasta lõpuks realiseeritud saama, muidu on jama.
mõned mõttes on hea, et aeg kiiresti läheb, viimane päev, mida mäletan, on pühapäev, täna juba reede. teisalt mitte nii hea - pulmamineku riiete kohaendamise jaoks on ainult tänane õhtu... ehk ikka saan korda.

pean oma looma arstile viima täna. tegelikult oli aeg küll kolmapäevaks, aga ta ei andnud näole, kadus kui vits vette. ilmus alles 2 h pärast. kusjuures ta alati tuleb, kui ma kutsun. ma veel hoidsin suu kinni arsti koha pealt, et äkki kuuleb ja hakkab kartma. mine võta kinni, milline tihane ära lobises, et vaktsiini saamine õhtul ees ootamas ;)
kusjuures ta on nii kaval, et täna ei tulnud üldse tuppa. mõtlesin, et jätan ta päevaks tuppa ja siis püüan kohe ukselt kinni ja autosse. nüüd on kuskil tormide käes. eks ta ise teab.

et siis ärge mind süüdistage, kui pulmas eriti shikk välja ei näe.

Cristal

teatrit ka

nonii, olin kultuurne, käisin teatris. vanemuise "suurema kurbuseta". ei olnud kurb etendus, päris lõbus õigupoolest, kui näitlejatööde peale mõelda ja koomilistele kohtadele või merle jäägeri rollile vanaprouana. super rolli tegi ta! kurb aga oli see, et ilma roppusteta nagu ei olegi kunsti tänapäeval - ikka iga võimaliku ja võimatu koha peal lendas igasugu "meelitusi". nagu sõjaväe välilaagris...
rahul, et käisin. ikka parem kui endla tükid. tahaks linna- ja draamateatrit ka. nüüd varsti tuleb "sõdur", sinna lähen.

teate inimesed, päris sügis on käes. õues oli eile surma lõhn. see on selline koltumise ja kõdunemise lõhn, mis on segatud rohke vihmaga. maa pühtakse sogast puhtaks, et talv tulla saaks. niimoodi see lõhnab. enne päris sügist ei tunne ma seda kunagi. aga seened kasvavad :)

C

juhhuu! mina ikka elus :)

olen tagasi tööinimene, st. terveks tunnistati :) aga natsa ikka kraabib kurgus, muidu süüa saab ja juua rohkem kui 1/4 lonksu korraga. see viimane on eriti oluline, sest ma joon palju vett, 1-2 l päevas kindlasti. see oli kohe kole, kui ei suutnud nii palju neelata läbi valu, et organism kuivast ei karjuks. nüüd on toredam.

tallinnas käisin täna. mulle ikkagi meeldib seal iga mõne kuu tagant kimamas käia. tänase reisi tulemus oli talvesaapad. kuigi läksin pulmadeks pükse või midagi otsima. eks seppälä peab ikka selle juures aitama. pluus on olemas, see on ilus :)

arvuti suri vahepeal ära, ikka täitsa, c-ketas andis saba :( nüüd on uus ja parem, vist. ja ilma sabata rott on ka, selline paljude nuppudega, igavesti edev ;) käsitleda veel ei oskagi, aga häält saab hiire pealt reguleerida ja kirju vist avada ja midagi veel.

kribamisteni!

C.

reportaaž haigevoodist

ühesõnaga asjalood on nii, et s....gi pole muutund :(
ikka on jummala kehv olla.

alguses võis ju aru saada, miks neelata on valus ja paha - ei olnud veel moodustunud kaitsekoorikut sinna kohale, kus mandlid välja rebiti. aga nüüd on ilus koorik, aru ma ei saa! ikka valutab ja neelamine on suuremat sorti eneseületus iga kord. kahtlustab algavat kurgupõletikku. ei ole tore, oleks ikka pidanud antibiotsid peale küsima.

ja proovige nuusata või aevastada, kui iga kord on tunne, et kurk tükkideks lendab. mõnes mõttes on naljakas ka, kui pidevalt selle mõtte käes vaevled, et mis järgmiseks.

kõige tipuks otsustas kauaoodatud korstnapühkija täna tulla. just täna, kui ma kummardada ei tohi. nalja hakkab saama...

päikeselist päeva teile ka!

C.

nüüd on nad lõpuks läinud

mandlid noh! ootasin üle poole aasta.
lasin kohaliku tuimestusega teha - nägin, kuulsin, kogesin kõike, vist ei oleks pidanud. aga ikka kergem, kui läbi veritseva kurgu oksendada, onju (narkoos mõjub nii).
igatahes arst sai minu piinamise eest oma osa, olude sunnil köhisin talle verd näkku ;)

op ise oli ainult 15 min, aga pärast algas õudus, ikka päris valus oli.

koju sain eile hommikul, tänane hommik oli aga poole jubedam... kurk kuivas öösel ära ja uuesti neelama õppimine ei ole üldse kerge.

praegu saan veits süüa, õhtuti kergem. külm kartulipuder ruulib!

ja selg on voodi nägu :(

ikka teie,

Cristal

mul on uus sõber :)

philipsi "cucina" - köögikombain. tegin juba jäätisekokteili ja homme proovin kurgisalatit. praegu ülimalt rahul. kui ma kõik funktsioonid lõpuks selgeks ka saan, siis on super.

see oli siis ükd sünnipäevakink. teist käisin ka vaatamas, aga ei suutnud välja valida. see saab üks parfüüm olema, tõenäoliselt midagi Salvador Dalilt.

ühesõnada elu on lill :)

Cristal

mõnus 27

sünnipäevaralli tundub nüüd läbi olevat. väsimus, ei muud.seekord tundsin kuidagi eriti teravalt, et aastake tuli juurde. kolmapäeva hommikul oli ikka jube raske tõusta.

aga muidu on kõik tore olnud. 6 pidu 6 päeva järjest...

neljapäeval käisime Piccadellys kooki söömas Agnesega ja suundusime randa (kuna kõike head sai kõhtu liiga palju). randa polnud näha, müstiline udu oli. promeneerisime ja tagasi jalutasime jalgupidi vees. kõik oli endiselt pehmesse nähtamatusesse mattunud. ja siis hakkas kuskilt kostuma akordionimängu ja laulu. edasi jalutades muutus see Vello Orumetsa: "ütle meri, mu meri, miks sa siia mu tõid? ütle meri, mu meri, kas ma lahkuda võin? merekohal särab taevas..." see oli lihtsalt nii ilus. karvad tõusid püsti. eriti lisas romantilist hõngu asjaolu, et lauljaks oli mitmehäälne segakoor (Endla) ja randuvate lainete laisk kohin. istusine ja lobisesime, silmapiiril mere kohal sähvis horisondiga paralleelselt välk. sürr, jummala sürr!

C

vahepalaks

meeletu tahtmine on hetkel juuksed lühemaks lõigata. ise ka ei tea miks. tegelt natuke tean ka, telekast nägin imearmast soengut. samas mulle meeldivad praegu oma pikad juuksed. täitsa kena on. juuksurid on kinni muidugi õnneks.

see on tõenäoliselt vananemise märk, et muutusi tahaks. kui uus number ette lööb, siis ikka tahaks midagi muuta...

sel aastal ei olnud sellist erilist sünnipäeva tunnet. alles täna töö juures ma tundsin, et inimesed nagu natuke armastavad mind. veider. küllap tühjus ja "mind pole kellelegi vaja" tunne on seotud Aimuri eemalviibimisega. et sünnipäevaõhtul ei võta sind keegi kaissu ega vii mere äärde jalutama. 11 päeva alles :(

sünnipäevaks muide sain selliseid lilli

miks nad nii teevad???

ma ei saa aru, miks teenindussektor järjepidevalt mu tuju ära rikub. viimase nädala jooksul on seda tehtud 3 korda. saate aru, 3 korda! nii palju ei jõua ju alla neelata. siiani olen vabandanud (asjade eest, mida ma teinud pole) ja ära läinud. täna tuli küll juba tunne, et hakkan vastu. no krt!

mai selveris juhtusw selline asi, et läksin justnimelt värvimata ripsmeteta poodi, et uut värvi katsetada. eelmine on juba täitsa kuivanud. proovisin siis ühte ja panin tagasi, ripsmed jäid tükki. peeglist nägin, kuidas turvatädi (vana kusjuures) lähemale tuleb. nagu ma selle tagasi panin, hakkas mutt sõimama: "mida te siin praegu teete? see ei ole tester, seda ei tohi proovida. ja kui te üldse ei osta, siis mis õigusega üldse end värvite. tulete siia lihtsalt end värvima, jah!?" ma jäin lausa jahmunult seisma. siis ikka ütlesin, et teised pudelikesed on ju kleepsuga suletud ja teistpidi, see on õigetpidi ja lahtine. millist ma pidin tema arust siis võtma? tädi aga mölises edasi, et ilma testri sildita ei tohi võtta. ma keerasin lihtsalt ümber ja läksin ära. pärast mõtlesin küll, et peaks tagasi minema ja talle seletama, et mina pole ju süüdi, et testrit pole ja mina seda lahti ei keeranud ja üleüldse, kas tal muud teha pole, kui kosmeetikaosakonnas inimesi kiusata. mingu kirjutagu või helistagi firma esindajale, et testrit on vaja. uskumatu tegelt, et sellise asja peale võib keegi tulla, et kliendi peale nii karjuma minna. ja et ma endale seda nii südamesse võtan, aga mis teha, hellaks on mind muudetud.

ostsime ju uued klaaskuplitega kohtvalgustid kööki, millest kahel olid pakendist välja võttes praod sees ja me ei saanud poes uusi, sest nende arust olime need ise katki keeranud juba!!! meie aga võtsime pakendist välja, nägime praegu ja tormasime poodi tagasi. õigustuseks öeldi, et kassas peate teie nõudma kauba avamist, mitte müüja ei pea seda tegema. ja laos kontrollitakse kõik kuplid pärast saabumist üle. usun ma jah, kõik need 500 tükki, mis korraga tulevad, kusjuures karp on nii terve ja puutumatu, kui üldse olla võib. uskumatu jultumus!!! tookord ma jälle tulin ära ja vedasin Aimuri ka varrukatpidi auto juurde, enne kui ta väga kurjaks sai. ei oleks vist pidand. oleks ikka tarbijakaitsesse pidanud minema. aga noh, see mõnisada krooni ei ole vist nii oluline kui oma närvid.

no ja nüüd ma siis istun kodus, ootan sünnipäevalisi ja olen tujutu.
kahju, endast on kahju.

kõht kõveras

vestlus patsiendiga:

arst: "teie kaebuste põhjuseks on suur kehakaal, sellepärast ongi nii raske käia"
patsient: "jah ma tean küll, ma sõin ennast paksuks"
arst: "kuidas see nii juhtus?"
patsient: "ma armastan pirukaid süüa liiga palju"
arst: kas te ise küpsetate pirukaid siis?"
patsient: "ei ma ise ei küpseta, ma ISE ostan pirukaid!"
kõik ruumisviibijad: homeeriline naer :D

see oli super! tädi jumala lõdvalt seletas igasugu naljakaid asju, endal suu nii mõnusalt muigvel. mina istun arvuti taga ja ei saa enma naeru pidama - "ei ma ise ei küpseta, ma ise ostan..." no anna abi.
ja seda ka veel, et kui kodus igav hakkab, siis läben suure tee äärde ja hääletan linna, küll seal ikka midagi teha on (isik 69a vana)...

hea

jäätisekokteil on hea, eriti omatehtud või Pärnu Jahtklubi oma :P
kõige parem on palju koorejäätist ja natuke ploomimahla :D

ja siis on veel üks uus kokteil, mida ma edaspidi jooma hakkan - pölvist nörgaks:

2cl saaremaad
2cl ürdilikööri
peale ploomimahl

ei oskagi kohe seletada, ei ole nagu magus, aga kibe ka ei ole. hiiglama hea on. ja pölved vötab öudselt nörgaks...

C.