pühadetervitus

Kauneid jõule armas rahvas! Hoidke ikka oma lähedasi ja mõelde toredaid mõtteid!

Evelin

pühade ettevalmistus

hakkasin siin mõtlema, et kui juba vanemad traditsiooniliselt sai meile jõuluõhtusöömaajale kutsutud, siis peaks neile ju miskit head-paremat lauale andma ka. mõte läks tööle, tulemuseks on midagi sellist:

• kapsa-juustu-jogurti toorsalat seedeelundkonna meelitamiseks millegi raskema tulekuks
• jänesepraad veinikastmes
• ahjusink ploomide ja aprikoosidega
• kartulid (eksole, ilma nagu hästi ei saa)
• ahjukapsas (mille loodetavasti teeb üks emadest, kuna neil tuleb see lihtsalt paremini välja ja mina pole suurem asi kapsa maitsestaja/sööja ka praegu mõjuvatel põhjustel)
• mingid suupisted, millele veel mõelnud pole, aga peaks
• jäätis ja kook

kõik muu tundub suht selge ja loogiline, sest ikka on üht-teist ka varem väljamõeldud lauale panemiseks, aga vat see jänes. oh! kust ma pidin teadma, et see kuramuse küülik veinis marineeruda tahab 2-3 päeva, et ta mõnus pehme jääks? pole ju varem selliste elukatega katsetanud... igatakes täitsa jama kohe, sest mu jänes pidi kohale hüppama 23.-daks.

hoian teid igatahes kursis, aga mõtted on ju head, eks ;)

vässind

nüüd vist hakkabki peale see periood, kus enam üldse ei jõua. kõik ressursid on otsas ja ma ei mõtle siin ainult füüsilist jõuetust (see veel alles kindlasti suure hooga tuleb), vaid ka pea on raske, samas tühi, teotahe on täiesti kadunud. endale teeb ka nalja, kui mõtlen, kuidas töö juures mööda koridore liigun - aeglaselt, võimalikult vähe jalgu põrandast kõrgemale tõstes, et ei põrutaks, kõhust kinni hoides.
samas enamiku jaoks väljaspool mu tutvuskonda, ei ole ikka vist veel aru saada, et ma rase olen, jummala veider - üle poole aja on ju täis, ma ootan kaksikuid ja ikka ei ole arusaadavat kõhtu...
ja veel, ma söön tihti, aga vähe. söön öösel ka, sest jube nälg on, aga kaal ei tõuse :) vahel see hirmutab (et kas kõik on ikka korras), siis jälle rõõmustab (sest mul ei ole tõesti vaja grammigi juurde võtta). ja magamine on luksus. selles mõttes et paned pea parjale ja ärkad kella peale. oh ei, sõbrad, nii see pole! uinumisega pole tõesti mingeid probleeme, aga jama on selles, et ma ärkan pidevalt üles, kas hirmsate unenägude peale või mõttega, et on aeg tõusta. ja kui on aeg tõusta, siis tahaks magada - sügavalt ja pikalt.
sellised lood siis. kindlasti homme on kõik ristivastupidi ;)

Minu raamatud

te kõik teate ju seda tunnet, kui loed hea raamatu viimased laused, paned kaaned kahetsusega kinni ja mõtled loetu lummuses "miks see juba lõppes?" "millal ma jälle midagi head lugeda saan?" ja seejärel hakkad tegutsema. või vähemalt mina hakkan. klikkan lahti neti leidmaks sama kirjaniku teised teosed, sest kui üks inimene nii hästi kirjutab, siis peavad ju teised tema raamatud ka mõnusad lugeda olema; lappan läbi sama sarja raamatute loetelu ja püüan kriitikute jutu järgi aimata, millised neist võiksid veel mõnus ajaviide, fantastiline ulme või sügav hingekeeli puudutav teos olla. ja seejärel teele - raamatukokku või raamatupoodi.

millegipärast on nii juhtunud, et sattusin ühe mõnusa sarja "Minu..." lummusesse pärast selle esimest raamatut "Minu Ameerika" (autoriks Epp Petrone). Tänaseks on sellest raamatust ja kirjanikust kasvanud välja sari ja kirjanikust saanud ka kirjastaja, kes neid mõnusaid teoseid välja annab (ja suur tänu talle selle eest) oma kirjastuse Petrone Print alt.

miks ma seda juttu siis kirjutan praegu siia, aga sellepärast, et panin just käest "Minu Argentina" Liis Kängsepa sulest. ja ma tahan veel!!! Lõuna-Ameerika kui minu suur armastus ja ihaldusobjekt tuli kohe tükk maad lähemale ja sai veelgi armsamaks. Liis kirjutab hästi, sujuvalt ja voolavalt, ausalt ning muhedalt. ärge nüüd valesti aru saage, see pole vana mehe jutustus oma elutarkustest, ei. see on noore inimese lugu teemal läksin-maailma-otsa-ennast-otsima-ja-leidsin.

hullult tahaks praegu võrrelda ja võrdlengi teise sama sarja raamatuga "Minu Hispaania" by Anna-Maria Penu. mõlemad sellised lõunapoolsed maad ja rahvad. mõlematele omistatakse särtsu ja söakust. aga raamatud on täiesti erinevad. loomulikult! Hispaania raamat on rohkem läbi armastuse ja perekesksuse kirjutatud - sisse pikitud retsepte, kohalike hullust ja ämma irooniat. Argentina -raamat on innustust saanud tööst ja maailma avastamise soovist ning teadmisega, et autor sinna pikemaks peatuma ei jää. natuke tundsin selles puudust kodusoojusest ja mõnusast äraolemisest (aga ega muidu poleks osanud sellist tunnet tunda, kui poleks lugenud Anna-Maria raamatut), kuid teos ise räägib ju getoelanike olelusvõtlusest ja vabatahtlike püüdest neid aidata, ise täie teadmise juures olles, et tõrvapotti üks meetilk küll magusamaks ei tee. vahest ainult see meetilk karastub ja teab, kuidas edaspidi enda elu kui lille hinnata.

eriti nautisin peatükke kohalikust elu-olust väljasõitute kirjeldamisel (veinituur jalgratastel ja pingviinide vaatlusi kõige lõunapoolsemas linnas). ja ma ei väsi lugemast "külmade" eestlaste kirjeldusi, kuidas kaitsekiht meilt võluväel sulab, kui puutume kokku tuliste lõunamaalastega, kes hirmsasti su isiklikku mulli tungima hakkavad ja seda takkapihta veel loomulikuks ka peavad. ja oh mis ime! eestlane hakkab seda pealesunnitud lähedust nautima ja ei saa hiljem aru, miks meie siin ei naerata, kallista ja musita vahetpidamata. endal mul selliseid kogemusi kahjuks pole, olen ikka sattunud kokku reserveeritud põhja-ja kesk-eurooplastega, kes tagasihoidlikult kuid viisakalt naeratavad, kätt suruvad või isegi pahaselt noomivad, kui sa bussi kummi purunemise tõttu hiljaks jääd (tugev vihje sakslastele).

tahaksin veel igasugustest juhtumisest Argentina-raamatus kirjutada, aga lugege ise, muidu kaob võlu ära. Liisi raamat on lihtsalt nii hea ;)

Evelin

P.S. hetkel pole appi-mida-ma-järgmiseks-lugeda-saan-paanikat, sest järge ootavad "Minu Alaska," "Minu Moldova" ja "Minu Tai"

tants ja laul

Tõnis Mägi vaadatud-kuulatud. väga tore oli, eriti see osa, kus ta laulis "Koitu" ja saal laulis püstiseistes kaasa :) üliarmas. isegi mu mees ütles, et nüüd ma ei kahetse, et tulin.

natuke nalja ka: istun mina ja naudin parasjagu mingit Mäxi laulu, kui korraga tabab mind löök veidi allapoole vööd... seestpoolt noh! maruvahva, kas siis muusikat oli vaja, et siis lõpuks beebide liigutamist tundma hakata? kodanik isa muidugi arvas, et ju neile ei meeldi selline laulmine, kus laul ei lõpe eha lõpe ära, aga ma ise mõtlen, et neile ikka meeldis, seepärast lõdvestusid ja sirutasid end välja ja nii see müks tuligi :) või ma olin lihtsalt liiga kaua ühes asendis olnud ja neil polnud enam ruumi, mine võta kinni...

aga, aga see tantsusaate vale paari võit ei mahu mulle hinge! aru ma ei või!!! mismoodi? kuidas Argo poolt hääletajad ei näinud, et ta seisab enamus ajast paigal ja tüdruk teeb tema ümber ringe? Maarja tantsis ju miljon korda paremini, ausõna! neid ju võrreldi päris võistlustantsu paariga. aga jah, kahjuks ei ole Maarjal lihastemäge ja hüper-super võimeid oma partnerit kätel keerutada ja siia-sinna loopida. minu jaoks on Maarja ning Veiko siiski võitjad ja seda juba esimesest saatest alates.

tüdruk+tüdruk?=kaksikud

sellised andmed siis värskelt ultraheli uuringult :)
meie oleme rahul, eriti võiks öelda et mees. saab oma vahitorne ehitama hakata, et peigmehi laiali ajada ;)
arsti jutt oli muidugi vahva: nad siin nii halvasti näha, teine siputab mis kole (siputas jah, tegi jalgrattasõitu ja siis hundiratast kah!) ja nabaväät on ees, aga tundub nagu tüdruk. teine on küll nagu tüdruk, siin jalge vahel ei ole midagi. vaadake ise, ei ole ju...
meie: eeee, ei ole vist jah.
tegelt ei saanud me midagi aru, üks suur virrvarr oli kogu see ekraan. eelmisel korral oli kogu beebi paremini näha, nüüd nad juba suuremad ja ei saa korraga täit ettekujutust.
ja tuharseisus on mõlemad, mis tavaliselt ka nii jääb. see aga tähendab keisrinnasid.
tegelt on mul jummala hea meel, et tüdruk ikka ka. mis see beebindus ikka ilma roosa pitsi-satsinduseta oleks, onju!

lumi

ma küll mõtlesin, et ei hakka äkitse tulnud talve koha pealt üldse sõna võtma, aga ikka vist peab. kõigepealt olen ma suht kuri, et teenuse tellija ei suuda oma koostööpartnereid vajaliku kiirusega liigutama sundida. jutt käib sahameestest loomulikult. teiste linnade koha pealt mul pretensioone pole, küll aga Pärnus, kus pole üldse hullult sadanud, aga teed ja maanteed on ikka puhastamata :( aru ma ei saa, mille eest mina kui maksumaksja maksan, kui teenuseid pole. ah jaa, Viisitammele palka ja hüvitisi...

just helistas ämm maalt, kes pidi täna linna tulema, aga ülla-ülla, hommik tervitas neid 25-30 cm tuisulumega, mis oli katnud ühtlase kihiga terve maa ja metsa ja soo. enda õuest kaevusid nad küll kenasti välja, aga mida siiani pole, on sahk! kas te olete üllatunud? mina küll pole, see on ju kõigest valla kõige tähtsam ühendustee, umbes nagu kohalik tallinn-tartu mnt või midagi sellist. palju õnne Koonga valla juhtidele, kes ei suuda oma masinaid välja saata! no ja kui ükskord see tee ka lahti lükatakse, siis keegi ei garanteeri, et pärnu-lihula mnt oleks sõidetav, sest see on valdavalt tühi (loe: ilma metsata), mis tähendab tuisuvaale ja muud kõike kena, mis ühe tuisuilma juurde käib. ämm, muuseas, oli väga üllatunud, kui ma ütlesin, et meil on sadanud öösel vaid 4-5 cm ja pole miskit hullemat kui eile. ja et veel küll ei saanud, neil läksid hommikul elektriliinid lume raskuse all laksudes pooleks... ei kujuta ette, millal uus liin pannakse. õnneks on maal nii, et tuli on ahjus, toidupott pliidi peal, vesi vajadusel käsipumbaga kaevust ja loomad ka söönud, sest kõik saab masinate abita tehtud :D ühesõnaga respect maarahvale ja möla maha linnakad!!!

tegelt on natuke naljakas ka, sest mida see väike lumi ikka nüüd nii ülemaaline katastroof on, et kriisikomisjoni kokku peab kutsuma? ei pea ju, nii on aastatuhandeid meie kodumaal elatud ja pole midagi hullu olnud. kriis on hoopis selles, et kiire elutempo peab aeglustuma ja enne tormamist peab mõtlema, kas ja kuidas ja kuhu. mulle tegelt meeldib, see paneb meie tavapärast halli novembrit rohkem hindama ;)

ja ta tuli siiski :)

veel eile õhtul enne magamajäämist mõtlesin suure solvumisega, et kuhu see nüüd kõlbab! Saaremaa näeb lund enne kui meie. aga siis ta öösel tuli - kõik muutus nii vaikseks ja autod ei krabisenud oma naelikutega enam mööda. lund muudkui langes ja keerles :)

naljakas oli ka natuke, kui kass öösel väljalaskmist nõudis. meil on oma traditsioon: mina tõstan ta aknalauale ja avan akna, tema lükkab saba püsti justkui hoiatuseks, et maailm, siit ma tulen! ja siis ta natuke aega istub väljaspool akent ja mõtleb, kuhu suunduda. mina teen väikese pai unise peaga ja lähen magama tagasi. paha ilmaga ta muidugi keerab otsa kohe ümber ja tahab tuppa tagasi, aga ma olen juba õppinud, et häda ei anna ikkagi häbeneda ja vähemalt 15 min pärast tuleb sama rada korrata. seega jääb tagasitulemine ära. noh ja täna öösel oli talv äkitse tulnud. mu kass on kurt või midagi, et ta aru ei saanud, et õues on midagi teisiti. tegin akna lahti ja jäin põnevusega ootama, mis nüüd saama hakkab. vend vaatas, jõnksutas saba, proovis aknalaual lebavat valget ollust umbusklikult käpaga ja mõtles viivu. läks siiski sinna istuma, kui ma olin lapikese lund maha lükanud ja talle vaba koha teinud. hüppas lumme ja tardus sinna paigale. vaatas ainult ringi ja ei liikunud kuhugi poole. tavapärane käitumine oleks joosta kas auto alla või peitu ühe laua alla või puu otsa või kuhugi turvalisse paika. ei tea, mis see lumi siis nüüd tema ajukesega tegi. hommikuks ei olnud Lordist igatahes mingit märki. äkki tal pole ka talvekumme all ;)

musta pori näkku

väike raamatukommentaar siis
Mihke Raud on Mihkel Raud. midagi taolist ma temalt ka ootasin pärast kõiki neid kordi populaarses talendisaates süütute laste peale karjumist. räige värk tegelt. eile just lõpetasin lugemise ja mul on siiralt hea meel, et ma seda teost endale ei ostnud. liiga paha maitse jäi suhu (mis pole ka ime, kuna raamatus oli naise suu ainult ühe asja jaoks välja mõeldud...).
muusikaringkonnad kindlasti arvavad sellest enesepaljastusest teistmoodi kui tavainimene, aga ikkagi tekkis mul küsimus - milleks see? võibolla tõesti on hea kõigile ära panna, sealjuures endale, aga lõpuks tõdeda, et teie olete joodikud edasi, aga mina, vaat mina! olen puhas. see muidugi ei tähenda, et Raud kokat või midagi taolist ei tee...
ja ikkagi oleks ma oodanud enne oma vanemate siitilmast lahkumise ära, kui sellist raamatut avaldama oleks hakanud. ausalt!
ja millest see raamat siis rääkis? tegelikult mitte millestki. see on järjekordne " tegime bändi-jõime end oragaks-saime suureks" raamat. arvan, et meile kõigile on taoline elu rohkemal või vähemal määral tuttav. vähemalt mina olen seda pealt näinud ja nooruses ka mingeid sarnaseid asju läbi elanud. mastaabid on ainult erinevad ja minu raamatus ei oleks nii palju tuntud nimedega eputada võimalik.
loodan siiralt, et Hardi ja Roald olid selle kirjatükiga päri. Kojamees kindlasti oli. Mõnes mõttes ma nüüd ootan, et need vennad ka miskit paberile panevad ja kaante vahele ajavad, saaks õigema pildi.
lugemiseks oli muidugi hea - tekst lippas kiiresti (kui plaadiümbrise inimeste kirjeldus välja jätta), lood olid vürtsikad ja paljastusi jätkus. nalja saab üksjagu. minu isiklik lemmik on tarretunud piiritus IRW!!!

mmmõnus

soovitus: ärge jooge 4 kuud kohvi ja siis võtke üks väike tassike HEAD kohvi. uskumatu, kui väikesest maitsenaudingust võib hea hakata ;) aga jah just umbes niikaua ei ole ma kohvi joonud. nüüd siis ei pidanud vastu, põhiliselt küll seetõttu, et rasedad ümberringi siin kõik joovad kohvi. ma ei lase sel harjumuseks saada, kindlasti mitte.

on veel üks maitsenauding, mida hetkel kahjuks nautida ei saa - valgehallitusjuust. no ja üldse igasugu hallitusjuustud. aga brie-st olin ma enne sõltuvuses, seda kohe pidi natuke saama iga mõne aja tagant. ükspäev vaatasin mingit juustu- ja veinisaadet ning pidin teleka lihtsalt välja lükkama, sest nii vastupandamatu isu tuli :(

jube jama tegelt, et neid toiduaineid nii palju on, mida tarbida ei või. varem oli ikka palju lihtsam, häid asju lihtsalt polnud saada ja seega ei saanud need sulle ka ohtlikud olla. kui maks välja arvata, siis kõik keelatud asjad on head.

elumere lainetel

väike hetkeseisu analüüs:

• rasedus on seal maal, kus ma ise väga tunnen pükste väikseks jäämise tunnet, aga kõrvalseisjad veel väga aru ei saa. peamiselt küll minu isikliku keha tõttu. kolleeg siin näiteks on juba ammu ametlikult kõigi silmis rase, kuigi tal on täpselt 1 kuu enne mind tähtaeg. aga kõhnuritega juba on kord nii, et midagi pikalt varjata ei saa ;) ei teagi, kumb variant parem on. mulle praegu meeldib.
• minust veerevad üle kõikvõimalikud tundmused ja tundekesed, millele ei oska nime anda ja raamatus ka ei täpsustata, kas ja mis ja miks. no näiteks mine võta kinni, kas torkimine kõhus on gaasid, laste liigutused või ohu märk. ilusad laulud ajavad nutma. asjad, millele võiks reageerida, jätavad külmaks. tööl käimine on segav faktor, mille lükkaks rahulikult kõrvale ja jalutaks näiteks pigem mere ääres.
• kolmiktesti vastust pole veel, mis on äärmiselt piinav, sest tahaks ju teada, et kõik on korras.
• tööl on veel käia (kui mitte enam tänast tööpäeva arvestatda) veel 5 nädalat ja 2 päeva sellest aastast ja 1 päev järgmisest :)
• shokolaadiisu on meeletu! võtan vastu selleteemalisi kingitusi ;)

värviline

niisiis saab USA endale värvilise presidendi - ohhoo! pean muidugi mainima, et mina olen rahul. midagi imelikku on juhtunud, sest kunagi varem ma pole eelistanud musta valgele inimesele. aga mis parata, valge on lihtsalt liiga vana juba. samas Obama ellujäämine oma valitsusajal saab olema kindlasti vägagi küsitav, aga siiski, mulle meeldib. ja teate miks? aga sellepärast, et sealne neegrite nutt ja hala nende halva elujärje pärast saab nüüd põhjaliku võimaluse muutumiseks, kui enda rassi esindaja pukis on. kahtlusi on ka muidugi, aga tegelt on suht ükskõik, kes hetkel võimule saab, sest seis on suht kehv üle maailma ja kõik noored poliitikud ei ole nii osavad ja otsustuskindlad kui Laar omalajal Eestit reformides.
tänan tähelepanu eest kallid kaaskodanikud ;)

erilisus ennekõike ;)

Me ootame kaksikuid!!!
kuna tegemist on kahe lõvi-tähtkujust vanemaga, siis ei saa me olla nö normaalsed ja lapsi ükshaaval saada, ikka peab eriline olema :) Õnn on valdav, hirm hakkab taanduma, kuna mõte kahest beebist korraga hakkab tasapisi reaalsemaks muutuma. Ah et millal siis? kõigi eelduste kohaselt aprillis, aga kuna kaksikutel tihti isu enne kõhus istumisest täis saab, kui üksikutel, siis võib ka varem võibolla.
reaktsioonidest:
- ultrahelis voolasid mul pisarad kontrollimatult, ehmatusest ma arvan, aga rohkem ikka sellepärast, et kõik tundub kena ja terve olevat topelt... ise ma küsisin selle arsti käest, kas neid on ikka üks.
- mees istus pool tundi metsas kännu peal, kui talle teatasin (ei ole sõjaväelasest isal lihtne arstil kaasas käia, isegi nii oluliste uudiste puhul), kuidagi ei saanud uuesti liikuma
- ema minestas peaaegu ja veel nädal hiljem ei suutnud ta uskuda, et tema tütar saab kaksikud
- mehe isa ütles, et nüüd ongi hea lihtne, ühed kaksikud nüüd ja teised veidi hiljem (ei teagi mis see nüüd oli, praegu küll rohkem kaugemale ei mõtle, kui just need kaksikud)
- meie kaksikute nõiduja muheles omaette rahulolevalt (algas ta selle jutuga 4-5 a tagasi juba!)
- mehe sõber oli natuke aega vait ja siis lausus: "oota, ütle korra veel!"
- üldsõnaliselt on olnud kallistajaid, kiljujaid, ahhetajaid, ohhetajaid, kadestajaid ja rõõmustajaid.

Enesetundest:
- alguses oli uni
- siis tuli iiveldus, mis kestis 2 kuud! ei soovita kellelegi, sest söök oli mu vaenlane, ka toidulõhn või parfüümid või külmkapi ukse avamine kindlustas spurdi vetsu poole
- järgnes hirm ja haigla, kuna arstid kardavad raseda iga "veidrat tunnet kõhus" kaksikraseduse puhul. haigla oli igav ja mõtetu, kuna ma ju tegelikult teadsin, et kõik on korras
- nüüd olen jälle väsinud ja igasugu naljakate isudega: viinamarjad, melon, porgand ja juust on suured sõbrad, liha-kala ja rammusad toidud endiselt out

mis edasi saab?
noh, kaks voodit ja kaks turvahälli ja kaks turvatooli ja kaks vanni ja kahekohaline käru ja neli jalga-kätt-silma-kõrva-kõhtu-selga ning kaks vääääga ähmis väsinud vanemat ;)

elu on lill, kas pole!?

Glaw-fin-ger! Glaw-fin-ger!

jah tõesti-tõesti, nad olid jälle siin :) ülihea kontsert, ausõna! ja need, kes ei hinda taolist mussi, saaksid kindlasti oma eelarvamusi muuta, kui just Zacki lavalist esinemist vaatama tuleksid.
kui me esimest korda Rabarockil kohtusime, oli rahvast mingi 10000 ja katuseks taevalagi, seekord siis ca 200-300 nägu ja Rock Cafe intiimsus. mulle väga sobis. seekord jäi lava ees käik vahele, aga laulja otsustas ise mingi hetk, et tuleb saali tahaossa minu tooli kõrvale laua peale laulma... ja lauliski, terve laulu lõpuni, laskis rahval end katsuda ja ronis lavale tagasi :)))
Eesti peab neile ikka tõesti meeldima, sest kiiduavaldused olid lõputud ja ovatsioonid vastastikused mu meelest. klahvkamees veel teatas, et Zack ei räägi millegipärast kunagi super-publiku juttu sakslastele.
igatahes mina olen rahul ja ootan kannatamatult meie järgmist kohtumist ;)

Lordi vol. 100

jah, see postitus tuleb mu kassist. mis teha, kui ta selline on, et mitte ei saa kirjutamata jätta. igatahes on temas toimumas talvised muudatused - kasukas tiheneb, toidukauss tühjeneb, uni paraneb ja tuju halveneb (see viimane peaks küll kevade sümbol olema, aga ega mul päris normaalne kass pole ka). igatahes ükspäev me läksime riidu - olin teisel kõhu kenasti täis söötnud ja ta end ahju kõrvale toolile kerra tõmmanud. see tool on meil strateegiliselt tähtsas kohas - ühes kõike käidavamas nimelt - ja Lordile meeldib just seal peesitada, sest sealt on hea möödakäijaid käpaga äsada. nii ka seekord, nagu mööda läksin, sain käpaga! tal ei ole õnneks kombeks küüsi välja ajada, tavaliselt kostitab ta liikujat sellise tömbi käpamatsuga ja siis vaene kannataja peab teda sügama ja küsima, et miks sa nii tegid? mille peale vend end laialt sirgu lööb ja eeldab, et teda paitatakse. seekord aga, vana põrsas, kargas ta mulle kätte kinni ja hammustas! käsi on täitsa kriim kohe :( ja ma ei saa siiamaani aru, miks? ise ta ju alustas!
vot selline loom.
ja mu vanemad on ameerika-maalt tagasi :) nii tore, ma hakkasin end juba täitsa üksi tundma...
kass muidugi mängis solvunut paar päeva, siis aga andis alla ja lasi end sügada, paitada ja nurrus sõbralikult stiilis, et lõpuks ometi te tulite, ma pidin pidevalt ilma pai saamata elama ;)

mul on vist kirjutamispaus

ei teagi miks, lihtsalt ei ole tahtmist ennast maailmaga jagada praegu. kui uuesti lainele saan, küll siis kuuleme jälle.

täitsa ametlikult keskkõrvapõletikku põdev inimene on tänasest jälle tööl, kuigi arst ütles hommikul, et möödas peaks see jama olema umbes 2 nädala pärast... tegelikult ma teadsin küll, et niikaua läheb, aga ei tahtnud uskuda. vähemalt jubedat valu enam pole, jäänud on kumisev kõrv ja naksuv kuulmekile iga neelatuse juures. ja nii järgmised paar nädalat.
kui te tahate teada, mismoodi näeb välja ja tundub äralamatud selg, siis olge 3 päeva pikali ja ärge vahepeal eriti liigutage (sest liigutamine on ju valus).
muidu pole väga vigagi, ainult et tasakaaluorgan võiks kõrvas paika minema hakata, muidu see iiveldus ja mööda seinaääri käimine ei pruugigi ära lõppeda.

mis muusse puutub, siis sõgis on endiselt kõige kaunim aastaaeg :)

ei tea mille eest mind nüüd karistatakse :(

öösel hakkas kõrv pööraselt valutama. nagu hambaarsti juurde käigust täna veel vähe oleks olnud. kusjuures ma tean, et kevadeti ja sügiseti see kõrvavalu ikka mingil ajal tuleb, aga tavaliselt see saabub endast vaikselt märku andes ja ma saan ta arsti poolt antud rohtudega minema ajada. kroonilise kõrvavalutaja asi, juba samatark kui arst ;) seekord aga polnud mingit hoiatust - lihtsalt üks hetk ärkasin kohutava valuga ja iiveldusega (kõrvas ju tasakaaluorgan, mis iga kord oma töövõime kaotab, kui see valu algab).
ma siiamaani imestan, et end tööle suutsin vedada. stiimul muidugi oli, sest siitkaudu on mul kõige lihtsam saada kontakti oma arstiga (ühe asutuse värk, sisenumbrid ja puha). mingi väike kaitseingel mul vist ikka on, sest keegi oli hommikul aja ära öelnud ja ma saan lõuna paiku täitsa ametlikult doktori juurde minna :)
senikauaks u-uu-uuuuuuuu, jube valus on! :(

ilusat sügist!

täna ta hakkab :) ja ongi kuldne! päike särab taevas, rändlinnud on ikka veel siin. järelikult tuleb soe sügis :)

peaks vist vahepealseid lünki täitma, pole ammu midagist kirja pannud. mõned tähelepanekud siis:
- olen näinud vesiroti poolt peaaegu täielikult ärasöödud porgandit (ikka kõige rammusamat oli vaja tal närida)
- olen käinud Tiibeti Buddha Munkade Varja muusika ja tantsude etendusel (või kontserdil), mis jättis veidra tunde hinge. Laulud olid paremad kui tantsud. Kui see kõik minust üle voolas, siis oli ikka täitsa mõnus :)
- suvepaviljon on kokku pandud järgmist suve ootama. Loodan, et seda saab ka kasutada erinevalt sellest olemata jäänud suvest.
- elu on ilus :)

CIF

Mäletate minu seiklusi Shotimaal? arvan, et ikka ;) need meelnusid mulle väga eredalt möödunud nädalavahetusel, kui veetsin kolm päeva CIF Baltic-Nordic kokkusaamisel Lätis, Aluksnes. Vahetusprogrammis olles ei tajunud ma seda suurt ühtsust, mida ühingu tegevuses osalemine annab. Absoluutselt liigutav oli jälgida, kuidas inimesed mitme maa ja mere tagant üle mitme aasta jälle kokku saavad ja kallistavad, rõõmustavad, jutustavad. Mul pole varem võimalust olnud neil kokkusaamistel osaleda, kuid nüüd tundsin ka mina lahkumishetkel, kui kõik käisid ja mind kallistasid, et ma kuulun ja olen oluline lüli CIF-i tegemistes ja oluline nende inimeste jaoks :)
Ülemaailmne sõpruskond kogu eluks. Kui selle peale mõelda, siis on süda kohe väga soe.

Ilusat sügist teile ka!

The Would You Have Been a Nazi Test

Your result for The Would You Have Been a Nazi Test...

The Resistance

Welcome to the Resistance (Der Widerstand)! You believe in freedom, justice, equality, and your country, and you can't be converted to the the dark side.



Breakdown: your Blind Patriotism levels are borderline unhealthy, but you show such a love of people from everywhere and a natural resistance to brainwashing, you would probably focus your energy to fight the Fuehrer with furor, so to speak.



Conclusion: born and raised in Germany in the early 1930's, you would have taken up ARMS against the oppressors. Or even your friends' oppressors. Congratulations!



Less than 5% of all test takers earn a spot in the Resistance!








The Would You Have Been A Nazi? Test

- it rules -

Take The Would You Have Been a Nazi Test at HelloQuizzy

rõõmusõnum

Glawfinger tuleb Eestisse!!! minu suur armastus pärast 2007 Rabarocki. väga häppi praegu :) Ja nad tulevad Rock Cafe'sse, mis tähendab väikest publikut, ülienergilist lauljat ja ülimat lähedust bändiga. Super!

üldse tundub muusika lainel hetkel kõik korras olema, sest mul on Vajra budistlike munkade piletid ja plaanin veel osta Tõnis Mägi juubelikontserdi omad. Jõulumuusika pileteid on ka juba saada, aga see aeg tundub kuidagi liiga kaugel.

teatriga pole kahjuks samahead lood. Endla ei üllata millegagi, Rakvere ei tule lähiajal Pärnusse, ega ka Linnateater või Draamateater. Ma tahaks ikka näha etendust "Mina, naine", aga mitte ei saa pihta. peab ootama, mis muud, ja aega seni teiste toredate ettevõtmistega sisustama.

ülevaade seenemetsast

mets oli olemas, seentega nii ja naa. ega kurta ei saa tegelikult, sest kaks 10-liitrist ämbrit on suht ok kogus, eriti siis, kui need ka sisse tegema peab. rohkem ei oleks kuidagi viitsinud puhastada-keeta-purgistada.
aga jah, seekord oli nii, et lähimetsades oli rohkem saaki, kui kaugemal. kõigepealt läksime mehega muidugi kukeseeni otsima, sest me oleme sel aastal korra juba kõhu neist täis söönud. oli teisi ka, aga hooaeg hakkab lõppema. leidsime sealt hoopis mingid riisikad. millised, ei tea. aga söögiseened nad olid ja koju me nad tõime. (peab ikka seeneraamatu ostma). meie kaugemas seenemetsas oli 4 autot juba ees, kuid me kõik jäime suht pika ninaga - männiriisikad ei ole veel sambla alt nina välja pistnud :( mõni ikka oli ka, aga väikesed alles. korjasime siis lohutuseks punaseid pilvikuid ja kolistasime mööda külateid kodu poole tagasi.
metsas on niiiiii mõnus!

Riia mu arm

jah, ma käisin Riias :) küll hetkeks ja läbisõiduga, kuid siiski on see mu lemmikumaid lähipealinnu. Tallinna vanalinn ja üldse kogu linn on kuidagi rõhuv ja sünge, Riia aga väga ilusaid vanu maju, mõnusaid parke ja mõtteid täis. vanalinn on eriti armas, seal jalutades ei teki kunagi tunne, et tahaks ära - ikka veel sooviks olla ja avastada. eks oma osa mängivad ka noorepõlveseiklused seal, aga ikkagi, ilus linn on.

põhjusmõtteliselt käisin seal korraks täna öösel, sest viisin vanemaid lennujaama (nad hullukesed sõitsid USA-sse sugulastegele külla) ja tulin kohe tagasi ka.

Riias on üks asi, mis sealse võlu ära rikub - öö läbi töötavad valgusfoorid... aru ma ei saa, linnas on kokku öösel 10 masinat, aga kõik, kõik! foorid töötavad. isegi äärelinnas. neil on ju foore samatihedalt või veel rohkem kui Tallinnas Vabaduse pst.-l. nii ma siis seisin seal üksikuna ja ootasin mingi 10 min kindlasti kõigi taga kokku, et minema saaks. selles mõttes annab väikelinnas elamine kindlasti silmad ette.

ja ma pean kiitma meie GPS-i, ta sai hästi hakkama. Jaagup noh ;) Loviisat pole veel proovinud, aga küllap ta ka suunda juhatada teab. vahepeal sõitsin Jaagupi andmetel ca 20 km mööda põldu ka, sest ühest linnast (mille nimi mul muidugi meelde ei tule, ag ta asub enne Riiat mõnikümmend km-t) on ehitatud möödasõidutee, aga Prestigio kaardid seda veel ei tunnista. küsis teine ühtepuhku, et kas seadistan uuesti või pööran ümber? maruvahva :) koju jõudsin ilusti, kuid see sügisene udu oli ikka päris jube. loodan, et kui nad oktoobris tagasi tulevad, siis uduviirud kadunud ja paistab meeldiv sügispäike. loota ju võib, eks!

Tõehetk WTF?

eile see siis algas. uskumatu saade mu meelest. ikka suht haige inimene peab olema, et sinna minna ja veel haigem kaaslane/perekond, kes sul sinna minna laseb. olin täiesti hämmingus. mul ei ole just palju luukeresid kapis, aga sellisele mõttele, et oh lahe! lähen saatesse, ei tuleks miljoni aasta kestel ka.
iseenesest lahe ju vaadata, kuidas inimeste elud saates purunevad, aga see pole paraku minu koogitükk... miljonimängus on ikka oluliselt lihtsam 10000 peale jõuda. vähemalt eneseväärikus jääb alles. seal ei saa ju väita, et tulles mul polnud midagi, kui raha kaotan, olen samas seisus. arvamus sinust kukub ju kolinal kokku, mismoodi sa siis samas seisus oled huvitav?
kusjuures hull tünga tegemine saate formaadi poolt ka - võite vajutada nuppu, kui tahate küsimuse vastamisest pääseda. no ja siis tuleb selle asemel veel hullem küsimus, mis on otseselt seotud eelmisega ja annab vastuse nagunii ära. vaesed vanemad ma ütlen.
tõenäoliselt oli avasaatesse valitud ülimalt puntras eludega pere, et vaadatavust skoorida, aga ikkagi, jube julm.
mängime parem Aliast või Eesti mängu, eks ;)

unetu

juhtus midagi koletut - mul polnud üksöö und. kohe kole oli olla, alles mingi kell kaks vajusin ära. ma olen ju tuntud kuldmagajana. kui pea patja puudutab, siis uni ka kohe tuleb. kui 5 min pärast veel ei maga, siis juba hädaldan, et und pole. vabalt võib pärast tööd 2-3 h magada, siis veits üleval olla ja siis terve öö jälle rahulikult tududa :) ja nüüd istusin ma voodis väherdes üleval mingi 4 h. uskumatu! analüüsisin läbi kõik päevasündused, no ei olnud midagi põrutavat ega ülemäära emotsioone tekitavat, et magama ei peaks jääma.
igatahes, see oli kole kogemus ja mul on südamest kahju kõikidest unetutest!

mängime!

sel aastal juhtus täiesti ebatraditsiooniline asi - mees ei kinkinudki mulle mõnda üliasrmast iluvidinat, vaid mängu. ja-jah, just mängu - EESTI. teate ju küll, see laulamäng, kus on 6-valdkonna küsimused ja vastavalt ruudule sattudes tuleb ühele neist vastata. point on koguda kõikide valdkondade kaardid.
sõpradega ümber laua istudes sai selgeks, et ma olen täielik ajukääbik ja ei tea Eesti kultuurist ega ajaloost absoluutselt mitte midagi... eriti kui ümber laua istuvad 2 ajaloolast ja kultuuritibi ;) nalja sai muidugi palju, eriti siis, kui mu abikaasale sattusid küsimused parfüümide, vouge'i või Kolja kohta. kes oli Kolja ja miks selline küsimus pakist üldse välja tõmmati, jääb arusaamatuks.

kui kõik need 2500 küsimust meelde jätta, siis võiks vist peaaegu minna "targem kui 5B" saatesse.

huvitavaid fakte: siilid sünnivad valgete okastega, Eesti kõige põhjapoolsem linn on Loksa, Eesti jalgpallikoondis ON osalenud olümpiamängudel.

märka mind ka ;)

on parim, et Eesti taasiseseisvuspäev on just samas kandis, kui mul sünnipäev :) eriti sel aastal. öölaulupeo tõttu ikka. kestvad ovatsioonid, eriti koorilaulude kohta. kirjeldada kõike seda ei saa, kuigi väga tahaks. hea oli olla ja ilus. südames oli ja on soe-soe, sest eestlased on ikkagi oma rahvuse ja riigi üle uhked, olenemata tarbimisühiskonna võidujooksust. selle üle on mul siiralt hea meel, et inimesed on ilusad ja head :)

salakokk?

hmm... mu mehest on saamas salakokk. kui te teda tunneksite, siis te imestaks. mina ka imestasin. asi algas kõik sellest, et töökohas jagati ühikatubasid, kus on mõlemal üks tuba ja kahepeale köök ja muud ruumid. selgus, et köögis on olemas pliit ja külmik ja kraanikauss. mehed ostsid muidugi kohe mikrouuni, et ei-ei, nemad küll süüa tegema ei hakka ega oskakski, ainult soojendavad. ja mida minu kõrvad peavad kuulma! kohe sissekolimise järgselt viidi kohale taldrikud-tassid-kausid, seejärel küsiti, millist panni osta. ka pott oli siginenud. ja nüüd, kas teate, helises mul üksõhtu telefon ja hakati uurima, mida ikka prae sisse panna, et parem tuleks :P naljamehed, ma ütlen. ise räägivad, et ei oska munagi praadida, aga tegelt kokkavad salaja. eile uuriti, kust saaks sellise sõela, mis meil kodus on...
loodan, et kaugesse tulevikku jääb aeg, kus mees maitseb kooki ja teatab, et selle või tolle aine lisamisega tuleks ikka veel parem. või tegelt, võiks kiiremini tulla, siis saan mina teleka ees logeleda, kui mees köögis kokkab ;)

miks head mõtted ära kaovad?

ja miks nad alati õhtul voodis või mingit mõttetut tegevust tehes tulevad. tavaliselt hetk enne magamajäämist on mul valmis teema ja mitu head lauset, mida siia blogisse kirjutada tahaks. hommikul, kui arvuti taas lahti, tean, et midagi oli, aga miskit ei tule meelde. või siis näiteks niidan muru või riputan pesu kuivama, rida mõtteid peas keerlemas, jõuan tuppa, tühi ekraan vilgub ja midagi ei tule. veidier, kas pole?

üks hea virtuaalväline mõte on mul küll - plaanin minna põldmarju korjama. nendest pidi hiiglama head moosi saama, mahl on ka super, seda on proovida antud mehe juures maal. moosist seni vaid legende kuulnud. marjade korjamine on muidu jube tüütu töö, aga kui tulemus mõnusalt magus tuleb, siis natuke võib vahel vaeva näga ;)
nii et ärge mu kassi süüdistega, kui mul käed "kriimud" on varsti, sest põldmari on igavesti okkaline.

Venemaa naabriks olemisest

olen püüdnud Gruusias toimuvat vältida, see tundub kuidagi kõik liiga õudu tekitav. oma eksistentsi pärast ma just sageli hirmu ei tunne, kuid praegu ma kardan. tõsiselt, oma elu ja turvalisuse pärast. see kõik on liiga reaalne.
toimunud on nii palju, et eilseks jõudsin punkti, kus uudiseid enam ei vaadanud - paha hakkas.
minu seisukoht on, et pole vaja torkida herilasepesa, kui sa nende vastu allergiline oled. ma saab aru, et grusiinid on keevalise verega, kuid igalühel meist peaks (ja eriti nende liidritel) olema niipalju arvutamisoskust, et kui tanke ja armee koosseisu üle lugeda ning võrrelda vaenlase omaga, siis saad aru, kes ülekaalus on... 10:1000-le ei ole just tore võrdlus. see on nagu oma rahva meeleda surma viimine. ja siis tunnistab veel nende president, et jah, meie alustasime. ajulagedus mu meelest :(
teine teema, mis mind endast välja viis, oli Eesti-Läti-Leedu-Poola presidentide sõit Gruusiasse. miks? mida sellega saavutatakse? toetuse näitamiseks, hea küll. seda saab ka muud moodi teha. võtnuks nad vähemalt Saksamaa või brittide tähtsad ametnikud kaasa. me oleme oma asukohaga samavõrd ohustatud, kui ükskõik milline Venemaa naaberriik ja nad võivad iga hetk tulla. kas me tahame, et Eestimaa purustatakse selle hinnaga, et mõni teine riik terveks jääks. mina ei taha seda kindlasti mitte. see on täpselt sama hea, kui hullunud karu käest minna päästma sõpra ja ise ka surma saada.
on loomulikult õige, et arglikult ei tohi käituda ükski riik, kui kedagi teist okupeeritakse. samas ei pea väike, just alles normaalsele elujärjele jõudmas Eesti, kangelaslikult välja astuma. konfliktides katsutakse ikka tugevamaid liitlasi ka enda poolele meelitada enne, kui rusikatega vehkimiseks läheb, või mis?

aga üht ma ütlen, kui Eestis midagi juhtuma peaks hakkama, siis mina jään siia. mehe püss mul on, mõnele ikka pihta saan. kodu peab ju kaitsma, mitte võitluseta alla andma. ei vaata ma hea pilguga neile, kes lahkusid toona ega ka neile, kes praegu vehkat teeksid. võidelda tuleb, rahvas! kodumaal saab ka ellu jääda, hoida tuleb end eemale suurematest linnadeks, sõjaväe- ja riigiobjektidest. kuskil kesk-eesti metsas on võimalus terveks jääda suht suur.

ja ikkagi on väga jube, et aastal 2008 tuleb mõelda reaalselt olukorrale, kui juhtub. kuhu ja kelle juurde minna, kuidas tegutseda, kellele helistada...

loodan, et see reaalsus ei saabu kunagi enam.

kiri sõbrale

see akustiline kontsert oli mõnus ja armas ja hell. eriti head olid The Sun ja Jaan Tätte. eriti Tätte. eriti oma lugudega :)

Märkamise aeg

19.08.08 21:00 Tallinn Eesti taasiseseisvumist ja öölaulupidude 20. aastapäeva tähistav sündmus Tallinna lauluväljakul

Sel aastal möödub 20 aastat öölaulupidudest. Mujal on ikka imestatud, et kuidas me seda siin teeme. Et võtame kätte ja kätest kinni ning laulamegi “pilvest päikse välja”! Isegi kui “pilv” ei taha. Eriti siis, kui “pilv” ei taha.
Just seetõttu toimub 19. augusti õhtul Tallinna Lauluväljakul lauluöö pealkirjaga ”Märkamisaeg”. Selle sündmuse sisuks on meie rahvast läbi aegade toetanud, trööstinud ja innustanud muusika ning vormiks seda muusikat endas kandnud, loonud ja laulnud rahva lugu elavas muusikalises ettekandes toetatuna sõnast ja pildist. Sündmuse kannab üle ja säilitab aegade otsani Rahvusringhääling. Muidugimõista on see piletiteta kontsert. Muidugimõista ei müüda lauluväljakul sel ööl alkoholi.

“Märkamisaeg” on üks EV 90 juubeliaasta suursündmusi. August on sel juubeliaastal Kultuuriministeeriumi kureeritav eksiili, vastupanu ja iseseisvuse taastamise kuu. Lauluööga 19. ja 20. augusti vahel saame vääriliselt ja väärikalt tähistada nii 20 aasta möödumist öölaulupidudest kui ka taasiseseisvumispäeva.

Kultuuriministeerium on lauluöö korraldamise teinud ülesandeks sihtasutusele Eesti Teatri Festival.

Kallid lauljad, koorijuhid, pillimehed ja teie lähedased!

Ma tahaksin, et me kohtuksime sel lauluööl kõik– nii need, kellega me oleme juba laulukaare all kokku saanud kui ka need, kellega veel pole.

Osaleda saab mitut moodi. Vaadake palun üle laulude nimekiri (vt ja kui see sobib, tulge esinema! Andke endast kiiresti teada, sest seekord on võimalik kaare alla mahutada ainult kuni 6000 lauljat. Sellisele hulgale on korraldajail võimalik pakkuda ka tasuta suppi.

Ja kui tervet koori kokku ei saa, siis tulgu või pool. Või kui ka see ei õnnestu, tulge niisama, oma pere või sõpradega! Sest tegelikult me ei jagune ju nagunii kuulajaiks ja esinejaiks. Me oleme rahvas, kes 20 aastat tagasi laulis end üheskoos vabaks. Seda ei saa korrata. Aga seda ei ole tark ka unustada.

Kohtumiseni ja seniks ikka parimat soovides,

Margus Kasterpalu

lauluöö “Märkamisaeg” peakorraldaja;
SA Eesti Teatri Festival juhataja,
laulu- ja tantsupeo “Ilmapuu lävel” lavastaja

lähme kõik koos, eksju!

matkasell või siiski mitte

Hea seikleja Cristal
	Sa oled Maie ja Valdur filmist Vanad ja Kobedad
Sinu kirjeldus: Iga suvi vähemalt üks reis on sinu eesmärgiks. Olgu see siis Nuustaku, Pärnu rand, mõisatuur või Pariis. Kuskil peab ju käima, sest sügisel räägivad kõik tööl ja mitte reisinul pole midagi vastu panna. Grillahi ja shashlõkivardad on auto pagasniku kohustuslikud suvised komponendid. Matkarent.ee soovitus: Ükskõik kuhu reis viib, alati on hea kui GPS on varuks

Milline matkasell oled sina?

aga ma käin seenel, tihti ja palju. see on ju ka väike matk ;)

help!

jõin töö juures just veini. nüüd ma ei saa siit minema :( see läks otse pähe :) ei ole imestada ka, kui pool päeva muretsed kontrollide pärast ja teine pool mõtled, et polnudki midagi.
nädalavahetus tuleb, kullakesed! aga mina lähen Kõlakotta akustilist tuuri kuulama täna. teinekord kirjutan, kuidas oli. ja olümpiamängud hakkavad - sport telekas - jee!!!

kadunud X

x-files'i filmi pole kinno vaja vaatama minna. uskuge mind! igav oli ja üldse mitte ulmeline. see kestis ainult mingi 1,5 h, aga ma suutsin mitu korda mõelda, et nüüd lähen ära. ja siis see tavaline mõte kõikide filmide puhul, et millal see nüüd päriselt pihta hakkab? mul tekkis see küsimus veel ka pärast tunniajast filmivaatamist...
viimati oli kinos nii igav, kui Kristiina Lauritsatütart vaatamas käisin kauges nooruses.
kahju tegelt, sest Fox on mu ammune armastus. ei saagi aru, miks selline jama kokku tehti. esimene film oli ju super. kas sai raha otsa või vahetati tsenariste? lähen täna lohutuseks esimest filmi laenutama ;)
aga muidu on puhas rõõm - nädalavahetusel vedasime sisse 20 ruumi küttepuid. ei taha ühtki halgu järgmise kuu jooksul nähagi :p

pime?

täna pidi päikesevarjutus olema. varjutab juba hommikust peale :( lähme pilvi laiali puhuma! äkki siis 13.22 näeb ka midagi.

Mamma Mia!

ei läinudki kaua aega mööda, kui uut filmipostitust tegema saan hakata :) ja neid tuleb veel ;)
igatahes eile sai vaadatud ABBA muusikal põhinevat filmi Mamma Mia! Sisu oli tavaline - noorpaari pulmad, isa teadmata, lõpuks hoopis ema abiellub isaga - muusika aga super.
mul on mingi ABBA-pisik juba ammusest ajast sees. selles muusikas lihtsalt on midagi. kas te ei leia? võibolla on asi ka selles, et koorilaulu algusaegadel segakooris laulsime "Endlaga" ABBA popuriid koori juubeli puhuks ja sealt said kõik sõnad kenasti pähe. tavaliselt ongi ju nii, et ingliskeelsete laulusõnade peale eriti ei mõtle, kuidagi niisama jäävad meelde, ja olgem ausad, ega tänapäeva lauludel väga sisu pole ka. Filmis aga olid laulud ritta ja tegelaste suhu pandud just sõnade järgi. tõlge oli all ja puha. ilus lüürika on, isegi väga.
nii ma siis hõljusin pärast kodu poole, hea kerge tunne oli ja süda nii soe nii soe.
ja mida ma näen, reedest hakkab jooksma Pärnus! esilinastusena "The X- Files: I Want To Believe" ootan huviga.

lillepeenart vaadates

tahaks käsi laiutada või lausa kiruda. no ei õitse sel aastal midagi ja kõik on valesti. ma ei saa kohe üldse aru. probleem on olnud põhiliselt selles, et taimed, mida istutan, hakkavad kenasti kasvama, moodutavad ilusad õied, jõuan neist isegi rõõmu tunda ja siis mõned päevad hiljem vaatan, kuidas kõik lihtsalt ära kolletab. no ei saa aru. vahepeal oli ju vihma ja kui pole olnud, siis oli kastekann. aga ikka samamoodi kuivavad nagu ära - lähevad kollaseks ja kuivavad :( ei julge kohe uusi ostagi...
ja siis veel igasugused imelikud asjad, mille tõttu olen jõudnud otsusele, et järgmisel aastal ostetavate lillesibulate tsekid tuleb alles hoida kuni õite saabumisteni, et vajadusel poodi tagasi minna ja uurida, kuidas nii juhtuda saab. nimelt ostsin tulipunased gladioolid, mis osutused lilladeks! ja lilled (mille nime ma ei mäleta), mis pidid tulema pikad oranzide õitega, on praegu madalad ja ma arvan, et nendest tulevad päevalilled!!! ma ei salli päevalilli! üldse mitte. sellegipoolest toovad inimesed neid mulle järjekindlalt sünnipäevaks, sest need õitsevad siis. ma ei kujuta elu ette inimesel, kellel on sünnipäev maikuus ja ta ei armasta piibesid. vaeseke! neil on ju nii intensiivne lõhn, õnneks päevalilled ei haise ;)
see oli ikka paras ninanips küll, kui ma ootasin ja ootasin, aga mitte ei saanud aru, miks mu taimekesed üldse pikemaks ei sirgu. ühes naaberaias on taolised ja need olid juba heina kasvu selleks ajaks, kui minu omad 5-10 cm pikkused olid... tänapäeva kaubandus ma ütlen. kusjuures need olid pakendis, korralikus pakendis.
mõtlen siin nüüd, et tuleb ikka püsikud panna, need on kindlamad ja tulevad ise, et pea pidevalt turule jooksma.
aga lilliad olid ilusad, õitsesid mitu nädalat :)

tere maailm

ma olen nüüd ka usinate töömesilaste pere juures tagasi, kahjuks :( Puhkus läbi ühesõnaga.
mehe "30" jubileum ka peetud. ma väga täpselt sellest ei räägiks, teavad, kes nägid. aga pidu oli, no kuidas seda nüüd kirjeldadagi, mu mees ütleb selliste asjade peale tavaliselt ränk-raju-pime-lend. selline oligi. kuna oli ka mängujuht, siis õhtu ja öö jooksul toimus nii mõndagi pildistamisväärset. ja kuna sõjaväelastel valehäbi absoluutselt puudub, siis üsna mitme pildi peal on seismas mehepoegi, kes kannavad aadamaülikonda ja on selle üle veel väga uhked ka ;) naera ribadeks ennast. asjatavad ja seletavad, aga ise on porgandpaljad :p
see, et mina täna väga udu sees kõnnin, käib vist asja juurde, sest 2 magamata ööd järjest ja pidev jalul olemine, et 50 inimest ikka söönuks saaksid, nõudsid oma osa.

tukun nüüd edasi. seda olen tähele pannud küll, et ilm on ilus ja lilled tahavad kasta, aga hiljem, kullakesed, hiljem.

keele viib alla

puhkuse lõpus otsustasin natuke täiuslik koduperenaine ka olla. sel ajal kui mees metsas sokku taga ajas (ja sai ka!), küpsetasin mina saia. teate küll, sellist kodusaia, mis vanaemadel hästi välja tulevad. minul tuli ka! kohe esimese korraga :P
mees hakkas ükspäev rääkima, et tema tahaks päris saia, sellist, mida vanaema tegi - suur ja kohev ja hea.
et kõik algusest ära rääkida, nagu asjad olid, siis peab kõigepealt ütlema seda, et Häää vormisai olevat suht sarnase maitsega. no ma ei tea, aga kui mees nii ütleb, siis küllap tema arust ka on ;)
igatahes mõte hakkas idanema. kui raske üks saia küpsetamine siis olla saab. mul ema tegi kogu aeg, kui ma laps olin. tal kippusid need küll veidi "seebid" jääma, aga tihti olid head ka. siinkohal pean mainima, et ma pole kunagi elus varem midagi pärmi kasutades küpsetanud. igasugu muud küpsetised ja pirukad on mu spetsialiteet (eriti itaalia juustu-singipirukas), aga pärmitaignaga pole seni sõber olnud. nüüd on sein meie vahel lõhutud ja ma arvan, et varsti tulevad ühed hiiglama head pärmitaigna lihapirukad :)
aga sai sai hea, väga hea - ilus ja kohev ja maitsev.
ega ma ei bossa, ma niisama räägin ;)

kui õnnelikku lõppu ei oleks olnud, siis oleks ikka jube olnud

käisin kinos. selle sündmuse võiks lausa ära märkida, kuna nii harva on Pärnus põhjust seda asutust külastada. et mis seal siis oli, et pidi minema? eks ikka "Sex and the City"
teate, kui see poleks nii lõppenud, nagu lõppes, siis ma oleks ikka tõsiselt häiritud olnud. mu mehel on minu arust veitsa mr. Bigi iseloom. no selles mõttes, et teab oma väärtust ja on selline veitsa ülbe ka. too tegelane on mulle alati meeldinud ja pigem on Carrie mind häirinud oma suhete keeruliseks ajamisega. aga ikka jube kole koht oli see abiellumise eelne hetk... ma vist vajutasin oma mehel kinos küüned peopessa, kui nad oma limudest välja astusid ja Big lillebuketiga sai.
tegelt ma tahtsin öelda, et hea film oli ja minu arust ei olnud nad üldse vanaks jäänud, nagu kõik siin kurdavad. ainuke asi, mis tegemata jäi, oli Samantha tiivaripsutus Naabrimehega. see oleks ikka olnud nii nagu vanasti ;)

hea küll, järgmised pool aastat filmiarvustusi ei tule enam vist. lihtsalt nii harva on Pärnus midagi vaatamas käia.

ei hiirt ega harakat

mõnikord tulevad mul ikka vahvad ideed. näiteks ükspäev, õigemini õhtu, otsusasin mehega jahile kaasa minna. pean kohe algatuseks ütlema, et jaht oli tulutu looma koha pealt, aga jalutamine värskes metsaõhus on ju ka midagi väärt. seda jalutamist oli nii umbes 5 km. sel õhtul ei olnud ühtki looma näha, kogu mets oli vaikne, isegi linnud ei laulnud. veider mu meelest. kogu mu mehe suguvõsa väänles naerukrampides, kui kuulsid, et ma lähen kaasa. minu omad tegid sama, kui pärast rääkisime. mees see-eest oli nagu suht rahul ja ei saanud aru, miks kõik endast nii väljusid. meil oli koos tore ja see on peamine.

üleeile õhtul käisime aga uuesti ja seekord lubas juba rohkem. kohe metsa jõudes nägime põllul kitse, mida mu teine pool jahtima asus. hiilis teistpoole põldu ja kohtas seal veel üht. jama oli aga selles, et kõrval metsatukas tundis sokk meie lõhna ja röögatas nii, et ma suht ehmusin. ka kitsed ehmusid mu meelest ja panid jooksu. emaseid ei tohi ju lasta praegu, sest neil võivad talled olla ja rohu seest ei ole neid näha. sokud aga on paremini peidus. see soku häälitsus oli ikka võimas. ma pole ju selliseid asju varem kuulnud. veri hakkas kiiremini pumpama ja adrenaliin lahmas täiega. oleks ta ise kinni püüdnud hea meelega. mees rääkis pärast, et see oli noor loom, selline katkise plaadi hääl oli alles. pärast kuulsime veel, kuidas ema poegi piiksudes kutsus. ja siis teisest metsast kuuldus vanema soku häälitsusi. ah et kuidas see hääl kõlab? no ma ei oska seda järele teha, no põhimõtteliselt on see "bööh!", noorem tegi sarnast häält, aga algul tundus, nagu suurel kaslasel oleks midagi kurku läinud ja ta teeb köhimise ja urisemise vahepealset häält lühidalt.
hommikul tahtsime veel minna, aga udust sein oli ees, mida sa seal jahid või leiad...
nüüd läks mu jahimees uuesti metsa, mina jäin kodu valvama.
tegelt on tore nii mööda metsi kahlata. abikaasa arvas lausa, et ma võiksin püssi- ja jahiloa teha endale ka. arvan, et las olla, mulle meeldib niisama ka ringi vaadata ja kadaka taga kükitada, kui laskmiseks läheb. lasta ei taha.

metsmaasikamoos külma lehmapiima ja pannkookidega oli ka sel õhtul menüüs :) ise korjaline ja küpsetasime.

mõni klõps ka

lennuvõimetu varganäoga

Ruu, känguru

murumängud - võidu äärel

lõkkeõhtu Saaremaal

Kabli jaanituli

varbad merevees

puhkuse ajal peaks aeg aeglasem olema, eks? praegu küll veel tunda ei ole ja ega ei hakka ka aeg tagurpidi minema vist. Muhus Üügu pangal on mul iga kord selline "aeg on aeglasem" tunne, aga mujal ei saa sellest aru kahjuks. tegevust on olnud küllaga, väike ülevaade vast.

no näiteks käisime Lätis - Araiži järveküla kaemas ja Turaida kindlust ja natuke Alfas Riia alguses poes ka. selline ühepäevane kiirkülastus naabrite juurde, selline mälu värskendav ja sõpradega aega veetev. järveküla oli küll muljetavaldav. selle kirjapildi eest ma muidugi ei vastuta, aga nii see umbes kõlas. ühesõnaga muinasajal mõtlesid külaelanikud, et loomad ja naabrid ei ole väga sõbralikud, peaks turvalisemasse kohta kolima. nii nad siis ehitasid parve peale majad ja ulpisid sellega kaldast kaugemale. eelmisel sajandil hakati järves olevat saart kaevama ja välja tuli hulk majakesi (üle 100), mis kunagi oli põhja läinud. sellest siis tekkiski saar. lätlased võtsid kohe härjal sarvist ja taastasid need ligilähedasel kujul, et tänapäeva inimesel ka arusaam tekiks, kuidas seal elu käis. soovitan soojalt vaatama minna.

ja siis veel olime nädalavahetusel Saaremaa peal. Muhumaa jaanalinnud ja kängurud on endiselt väga armsad. nad tahtsid isegi mul pluusi seljast süüa ja kõrvarõngaid näksata. seal on see päris känguru ka - see suur noh! magas rahulikult koivad siruli, kuni peremees ta maast lahti ajas. tegi siis eeskujulikult külalistele mõned hüpped ja keeras jälle külili :P
saarlaste seltskonnas on ikka väga lahe olla. nende keel on super! ma nautisin iga hetke, kui nad oma murrakut panid. kena keel on! see hakkaks mulle jube kiirelt külge, kui seal veidi elada saaks. on kohe sellised muhedad tegelased, kes jutustavad, kuidas paelussi kõhust välja saada või hirve püüda. nalja nabani :D ega koduõlu ka sellele vähe kaasa ei aita... eriti teistmoodi on see, kuidas neil puudub selline reserveeritus, nagu mandri inimestel on. kui on murumängud, siis ikka kõik tahavad mängida ja sundida pole üldse vaja. ja elu on saarel vilgas. mitte küll niiväga, kui Pärnus (kõik need kuramuse puhkajad on meie linna jälle üles leidnud ja autosid on kaugelt liiga palju).

homme, muide, on meil abikaasaga 2. pulma-aastapäev, mida läheme tähistama lõuna-eestisse.

p.s. mu mees on vahel ikka täielik romantik, kohe silma võttis märjaks mul.

räägiks jalgpallijuttu ka. ma olen tegelt hull jalkahuviline. sel aastal on mõjuvatel põhjustel (mingi kohustuslik oleng oli) nägemata jäänud täpselt 1 mäng. ja mingi üli ühepoolse mängu pealt läksin magama ära. aga veerandfinaalid on suutnud mu niigi õrna närvikavasse veel mõned augud tekitada... uskumatu ikka, milliseks tase on keritud! ikka lisaaeg ja penaltid. jube ma ütlen.
tegelt olen ma Prantsusmaa-usku, aga see viimasel ajal millegipärast ei toida :( ega ma saan aru küll, e t jube igav oleks, kui üks maa võidaks nii EM-i kui MM-i. seda nad ju alles tegid. siis oli pidu meie õuel. seekord siis teistmoodi.
saksamaa finaali jõudmise üle on mul hea meel. kahju muidugi, et türgi ei suutnud veel kord türgit teha. mul on uus lemmik ka - Sigatiiger - sakslane, pärisnimega Bastian Schweinsteiger, kõlab ju tõlkes kui sigatiiger! selline blond pallivõlur, tigeda näoga, samas jube kiire ja peatamatu. selline ülbe ja kõigist läbi minev. kui on vaja, lükkab teised lihtsalt kõrvale, vabalt ka punase kaardiga, aga värav jääb puhtaks. ja kuidas ta ise väravaid lööb - tõeline maiuspala!
nüüd siis tuleb pühapäeva oodata, sest hispaania ja saksamaa mängivad täiesti erinevat jalgpalli. saab põnev olema.
ühte ma ütlen veel, kui see Ronaldo kavatseb veel palju mängimise asemel käsi laiutada ja pidevalt pikali olla, siis tema aktsiad langevad kolinal, sest olulistes kohtumistel pinge all poisike põrub haledalt iga kord. aga mida teha mängijaga, kes isegi penalti ära ei löö? õige! mitte midagi ;)

your city style match is Chicago

Just because it's the windy city doesn't mean it's not sunny. And like Chicago, you're a warm and welcoming person who's sincere and down-to-earth. You're a great friend who has both feet on the ground and a steady grip on reality.

Like your city style match, you've got a lot going for you — smarts, sweetness, and, of course, good taste. Lucky for you, Chicago's got plenty to keep you busy and delight your senses, from blues clubs to great restaurants to the Magnificent Mile to Oprah. So pack your bags. Your sensible and sweet style has found its perfect match!

testi aeg oli jälle :) teha võiksid Klari ja Helbe

laintekohin ja linnulaul juba paistavad

mida teha siis, kui tööd teha enam ei taha/ei saa/ei ole? õigeid vastuseid ei ole või on mitmeid. mul on see esimene seisund juba ammu käes, teine akna-ukse vahetusega möödunud ja kolmas kohe kätte jõudmas, sest PUHKUS LÄHENEB ja töö lõpeb :))) ju-juuu!!! 1 päev ja natuke veel.
eile hakkasin end puhkusega natuke harjutama ka - käisin turul, ostsin maasikaid ja lilletaimi õue juurde, nuhutasin mereõhku ja magasin täiesti ebaharilikul kellaajal kuue ja kaheksa vahel õhtul. mis kõige toredam, pärast jalkat sain rahulikult uuesti uinuda. mingist otsast ei saanud aru, et enne oleks maganud ja und pole. loogika ütleb siinkohal, et närvikava hakkab korda saama ja oskus magada igast asendist taastub. mitte et ma oskaks niimoodi magada, nagu mul soldatist mees, aga siiski, täiesti aktsepteeritav kogus und on mul jälle varrukast võtta. mõnus :)

isegi tantsida sai

ma teadsin, et see ei ole hea mõte, aga tegin seda siiski. tuleb tuttav ette? ikka, eksju ;)
ei, midagi koletut ei ole ma järjekordselt korda saatnud. asi on hoopis selles, et aasta alguses mõtlesin välja puhkuseskeemi ja tol hetkel tundus jube hea mõte pärast Jaanipäeva veel 3 päeva tööl käia ja siis puhkama asuda. ei olnud hea mõte, üldse mitte! eriti kui meenutada tänast hommikut.
nüüd ma siin tiksun ja ootan lõppu.

aga jaan oli vahva. tervitused siinkohal Liisile-Kristjanile, nende perele ja surjukatele! muide, ilm oli täitsa tip-top.

mängime :)

Klari viskas mind palliga. nii tore!
Reeglid: Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab edasi viiele inimesele.

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
aasta oli 1998 siis vist. eks? mul ei ole veel arvutamisega halvasti või enam ei ole. no keska lõpp oli siis. arvan, et mingi lõpupeo eelne paanika oli siis. mäletan, et mul olid siniseks lakitud kunst(!)küüned aktusel ja pikk must sametine kleit. tõenäoliselt seisin ma tol hetkel kõige lõhkisema küna ees, mis seni mu elus olnud on. ei osanud kuidagi valida, kuhu ja mida õppima minna. jube kahju tegelt, et nii noortelt inimestelt nõutakse tarkust, mida oma ülejäänud eluga peale hakata.

2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?
*kõigepealt moosida remondimehi, et nad mu kabinetis akna ääred ja seinaga sama värvi võõpaksid, mille aknavahetaja-mehed valgeks tegid.
*niidi-nööbi poest leida sinakasrohelist niiti, millega mõnus suvepluus lühemaks teha (praegu on teine nagu öösärk, aga sellisega ei või ju ometi kuhugi minna). poes ei olnud ju lühemat.
* välja mõelda, mida õhtuks süüa teha
* juukseid värvida
*ära otsustada, mida pulmaaastapäeva järgselt lõuna-eestis teha. hotell ja massaaž ja veekeskus on olemas :)


3. Lemmiksnäkid?
beebiporgandid (jah ma tean küll, et nende valmistamine on toidu raiskamine, aga nad on lihtsalt nii armsad ja head ). kui te ei taha, et ma luksun, siis pole vaja porgandeid tuua. need mõjuvad mulle just nimelt nii... shokolaad loomulikult ja kartulikrõpsud ja marineeritud seened ja küüslauguleivad muidugi ka!

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
töölt tuleks ära 1-2-3! oot, mitu miljonit on? kui 1, siis vist eriti ei teeks midagi. töötaks edasi, reisiks veidike, investeeriks midagi ja uue auto ostaks. kui rohkem, siis ei töötaks, reisiks kõigepealt sooja kliimasse ja mõtleks elu eesmärgid ümber. tegelt vist kõigepealt läheks ameerika-maale, sest seal on indiaanlased.

5. Kohad, kus oled elanud?
Paikuse, Pärnu, Tallinn, Tartu, Shotimaa 1,5 kuud.

kõik. kõik?

Rica võiks vastata ja Ester ikka ka, missest et pole seda tüüpi. proovi, hakkab meeldima ;)