neljapäev, 11. jaanuar 2007

autoneedus

põhimõtteliselt on hetkel see nädal, et kui midagi saab vussi minna, siis see ka läheb. remonti viidud auto on ikka seal, korda pole saadud, teine, mille ma isalt laenasin, aga ei suvatsenud täna hommikul käima minna. õnneks hea sõbrants Agnes vuras oma autoga tööle ja korjas mind peale. muidu poleks ma kuidagi saanud. selleks ajaks kui selgeks sai, et masin ei liigu, olid ka kõik bussid juba läinud. nii et ei ole siin midagi, et "linnas on elu lihtne." siit moraal: peaks linnaliini busside graafiku koju muretsema, et mingi valemiga ikkagi tööle jõuda.

ja veidi teistel teemadel - lugesin lehte, oli intervjuu rahuvalvaja naisega, et küll on ikka raske ja mees pole pärast enam sama inimene. muidugi on see kõik nii, aga tal on ju ka raske, väga-väga raske. see on ikkagi sõda, kuhu nad lähevad (ma ei mõtle muidugi siinkohal Kosovo puhke- ja joomamissioone).
tibi siis kurtis, et seks on üks teema, mida missiooniperede toetusgrupis ei arutata ega juhtnööde anta. et peaks ikka läbi rääkima, kuidas käituda, et siis mida teineteiselt oodata. no kamoon! mis siin arutada, ei saa ja kõik. kuidas võib nii tuhm olla. ja üleüldse, kui ei suuda 3-4 kuud (siis tullakse koju puhkusele) ilma olla kumbki pool, siis ei saa lihtsalt sinna minna. et siis valik: raha versus seks. isiklikult eelistaksin muidugi seda viimast, aga kuna mees on peast sõjaväelane, siis on tal mingid muud põjhused sinna minekuks.

kraadiklaas akna taga näitab +7 tore-tore!

Cristal

kolmapäev, 10. jaanuar 2007

autoremont: jube-jube!

no ausõna, ma ei saa aru, miks iga kord, kui mina lähen töökotta ja loodan, et õhtul autole järele minnes on kõik ok, läheb alati enamus asju viltu! eile läks kohe kõik viltu :(
lubasin mehele, et võta minu auto, ma lasen sinu omal kolisevad puksid ära vahetada. mõeldud-tehtud. läksin siis õhtul töökotta ja mida värki - puksid vahetatud, laager vahetamata ("me ei jõudnud" - kuradi möku kari!), auto käima ei lähe. vennad olid aku tühjaks lasknud, kuna päev otsa olid uksed lahti ja sellega seoses oli kompuuter lolliks läinud. immobilaiserti enam maha ei lasknud. loomulikult ei lähe siis moorot tööle, kui immo peal. no ja nüüd ongi see auto seal töökojas. ootan, kas nad suvatsevad aku täis laadida ja mitte vahepeal pulti näppida. ükskord enne on ka selline jama olnud, aga siis lasime mingi 3 h laadida, enne kui eluvaimu sisse võttis...
ega sellest poleksi midagi olnud, kui norm ilm oleks olnud. aga oli mingi rõve tuul ja vihm ja mina jalgsi :( mütsi ka polnud :( külm oli :(
õnneks sain tänaseks isalt autot laenata, sest mul polnud vähimatki aimu, kuidas bussidega teise linna otsa saab sellise koerailmaga.
siit moraal: ei ole vaja ikka käia töökojas, kui vennad hambad õlised roppusi loobivad. kuigi jah, tööd nad enam-vähem oskavad teha.

C.

p.s. nälgimine siiani edukas, süüa eriti ei tahagi.

teisipäev, 9. jaanuar 2007

tegelikult on see elu esimene kord

... kus ma niimoodi dieeti pean, et suutäied on toiduaine ja ampsu täpsusega üles loetud. kaalujälgijates võid ise mõleda, mida sööd, peaasi et punktid lõhki ei lähe. see mõtlemine ajabki hulluks. praegu on hea - kahe nädala menüü ees, teed sisseostud korraga ära ja paned iga päeva portsu ootele :) ei ole vaja päev otsa mõelda, et mitu punkti mingi asi annab ja mida süüa, et kõhu paremini täis saaks.
kerge muidugi ei ole, eriti kui telekast pidevalt toitu, toidutegemist või tooraineid näidatakse. jube tegelikult! on ju täiesti arusaadav, kui inimene tahab kogu aeg midagi näksida, kui telekas toidunaudingud tulevad. täna õhtul proovin mitte vaadata, loen parem. eks siis näib, kas on kergem.
sellist jubedat nälja tunnet ei ole, imelik.
käsin praegu jalutamas, mingi pool tundi, sain vist värske õhu mürgituse ;) õhtul lähen veel, sest mehe auto on remondis ja sinna läheb just sellise aja. tore!
töö juures on täna üks sünnipäev, pean mingi vabanduse välja mõtlema, et mitte selle tordi juurde istuda. ülemus kutsus ka külla Kreeka toite maitsma (ta käis ja proovib nüüd ise teha). pean ikka ära ütlema, muidu kujuneks see täielikuks enesepiinamiseks.

nagu näha on see söögisõltlase blogi, oh!

C.

esmaspäev, 8. jaanuar 2007

spinat on vastik!!! rohem ma seda ei söö. punkt. jutul lõpp. söön hoopis lehtsalatit või lillkapsast.

proteiinidieet


tänasest alustan. kaalulangus, mida lubatakse, on müstiline - 2 nädalaga 10 kg. eks näis. point on selles, et sööd liha ja muna koos lehtsalatiga, organismil jääb palju puudu, mille tõttu hakkab iseenda küljest lisa näpistama. ja veel, näljatunne pidi valke süües kaduma. eks näis.

sellega seoses ketsin eile spinatit. midagi nii jubedat pole varem minu pottides keenud... pakis oli see üsna ok, sellised väikesed kuubikud, aga kui need vees ära sulasid, siis jäi järele selline peenike puru nagu muruniiduki alt välja tuleb. oli väga suur eneseületus see endale suhu panna. õnneks maitset polnud :) kannatab süüa küll. miks see hea on, küsite, sellepärast et spinati seedimiseks kasutab organism rohkem energiat, kui see ise annab.

üks sõbrants alustas ka, ta plaanib 6 päeva teha, eelmine kord oli täpselt 1 kilo iga päev vähemaks läinud. et seisad peegli ees ja vaatad, kuidas puusad kitsamaks jäävad :D tal pole rohkem vaja ka. ma seevastu peaks mingi 2 kuud seda menüüd jälgima... aga ei tohi, kord aastas 2 nädalat maximum.

ja mingi viirus liigub ringi, ma ju korjan oma haigete mandlite tõttu kõik üles, terve nädalavahetuse oli selline tunne, et jahukott on pähe tühjaks kallatud - nagu ei valutanud, aga väga raske ja pinges oli. ja nagu tavaliselt kõhus keeras. täna on parem, kui äkilisi liigutusi ei tee.

ja veel, meie kassil on pruut! mees nägi, selline lapiline pidi olema. vend toas üldse ei püsi ja teeb veidraid hääli. päris naljakas tegelikult IRW!


Cristal

reede, 5. jaanuar 2007

küpsetus

eile tekkis mingi seletamatu "millegi hea" isu. läksin poodi. pärast pikka riiulite vahel laveerimist otsustasin viineripirukaid teha. ostsin siis lehttagna ja viinerid ning kimasin koju. abikaasa juba ootas :) nii tore, kui mees vahel keset nädalat kodus on.
ta muidugi säras kui päike, sest oli just endale oma esimese ametliku relva soetanud. ma ei uskunudki, et need jahipüssid nii suured on (ja rasked ka). iroonia muidugi selles, et jahile ta minna ei saa, sest jahimehe koolitust pole veel teinud. pärast missi läheb. siis näen ma teda veel vähem vist, sest jahimehed elavad ju metsaonnis pool elu. teisest küljest põdrakotlett nämm-nämm!
igatahes tähistasime uut "pereliiget" viineripirukatega. tegin mõned õunapommid ka, kuna tainast üle jäi ehk viinereid puudu tuli. jube head olid :P
ühesõnaga ma olen nüüd püssivaht, sest see peab registreeritud elukohas olema, aga omanik käib mujal tööl. pean vist ka loa tegema, siis oskan vähemalt kodu kaitsta...

C.