külad käisid

ja-jah! minu vigisemine teemal IGAV!!! kandis vilja ja nii need külalised lõpuks pärale jõudsidki. õigupoolest oli lausa 2 imelist õhtupoolikut sõprade ja nende laste seltsis. tuleb välja, et meie tüdrukud on seltskonnalõvid ehk mida rohkem seda uhkem :)

kõigepealt külastasid meid Kardi ja Ester koos pojaga. Kadri nagu näha ei viitsinud püsti tõusta, lösutas diivanil teine ;) aga ta sobis pärast pikka tööpäeva ka sinna väga hästi, samal ajal kui ülejäänud põrandal mürgeldasid.
ja eile käisid Epp ja Mihkel. Mihkel tundus meie tibide suur lemmik olevat ;)
ja siis veel tõestus, et kass tõesti püüab kohaneda, hambad ristis.
viimasel ajal juhtub üha harvemini, kuis üks või teine rüblik süles istuda tahab (millest on muidugi tuline kahju). neil vaja maailma avastada ja see 'oma mina' on väga kiire arenema...
mul üks palve ka imavalitsusele või õigupoolest ettepanek: teen ettepaneku masu foonil lühendada ka talve ja selle negatiivseid kõrvalmõjusid.

lugupidamisega

juba ammu enam varbaid-sõrmeotsi-nina mittetundev Evelin

uskumatu, aga imed siiski juhtuvad!

vahel on teiste lollus vesi minu veskile. nagu ka seekord. nimelt otsustas mehe ülemus, et nad ei tohi enam Scoutspataljonis habet kanda!!! minu aastatepikkuses võitluses selle karvase tuustiga seal nina all ja lõua otsas sain seljavõidu :)
iseenesest muidugi väga nõme, sest piiratud habe ei jää ju kellelgi ette ja töökohustusi pole kuidagi täitmast seganud. sõjaväes on ju käsukord, mina pealtnägija/-kuulajana pean mainima, et need ei ole eriti läbimõeldud, sest ühe päeva jooksul võib nädalaplaan muutuda 3 korda ja siis homme veel paar korda... tegelt ei ole ju normaalne, aga habeme kadumise nimel võib seda ju taluda ;)


imede alla võib kategoriseerida ka III hamba Karina suus. ta tuli siiski! see on siis alumises lõualuus jälle. tegelikult oleks pidanud miskit ülevaltpoolt ka paistgma hakkama, aga ei midagist... Karita ikka oma kahe hambaga ja tundub, et sealt rohkem neid ei tulegi.

head kolmekuningapäeva ehk 9 kuud ilusat elu

kuuse väljasaatmise päeval on väga paslik meie 9-kuused tütred (loe: piparkoogiplikad) pildile püüda ja teile näitamiseks välja panna :)kui nüüd edusammud üles lugeda, siis läheb väga kiiresti, nimelt Karita suuda 4-5 sekundit toeta seista, enne kui kiirelt maha kükitab, sest niiiii hirmus oli ;) muus osas kõik muutusteta - ei hambaid. küll nad tulevad, kui mitte enne, siis kooliks vast ikka ;)
ja veel, Karita teeb söögi ajal "mämm-mämm!" ja mulle tundub, et Karina ütleb õige koha peal "ai-a!"

pühadetervitus

Ilmelist jõuluaega ja säravat aastavahetust!!!

mu lapsed on 8-kuused

uskumatu, eks! vahel ma mõtlen, et millal ma küll saan oma elu tagasi, üksik hunt nagu ma enne seda aastaid olin. praegu tundub, et umbes 8 või 18 aasta pärast :) nüüd on elu selline, et pidevalt käib üks mööda laua- ja kapiääri ronimine, sest ometigi peab üks kord selle seismistasakaalu kätte saama. väike tõestus sellest ka, et meil on nüüd dušširuumi asemel vannituba (minu ammune unistus)! jehuuu!!!

seda ka, et kass harjutab end kaksikuid kannatama. iga kord suudab ta natuke kauem vaiba peal püsida ja lasta end sasida, aga kui ise täis saab, siis näitab kõnekalt, et lapsed võivad kassi saba alla minna ;)

aeg lendab linnutiivul

roomamine ja ronimine on nüüd selged, Karita turnib laua all, Karina harjutab seismist

uuuuuu!!! meil on siin nii igav! kus te kõik olete? tulge meiega mängima :)

minni ja manni, meie lähme vanni! (kunagi olid siin blogis üleval esimese vannikorra pildid, nüüd 7 kuud hiljem võite võrrelda, kui on viitsimist vanad pildid üles otsida)
vahupidu ülesõnaga

Karina mõnuleb

Karita edvistab

perepilt 7-kuuste kaksikutega

isadepäevaks tegid tibud issile särgi, kiri sellel räägib tõtt :)

voodis on kõige turvalisem seismist õppida

segaduse tekitajad nr. 1 ja 2

emme abilised

ja nii me elamegi. las pildid räägivad enda eest. külla võib endiselt tulla ;)