emme naiivitar!

ei tea, mis mul küll mõttes oli, kui otsustasin täna meie koduranda oma tipsudega minna... just eile sai räägitud siin, et promenaadil on seinad ümber, aga tavarannas ei ole. igatahes läksime Raeküla randa. on selline täitsa olemas, ainult sinna pääsemine oli ka meie lillelisele tankile (loe: kaksikute vanker) paras katsumus - suht mudane on see tee veel. igatahes saime kohale, lasin lapsed lahti ning pärast mõningast viisakat kohanemist, nagu ülalolev pilt näitab, võeti suund otsejoones vee poole... meri on eestpoolt juba täitsa supp, seega ma ei kartnud, et nad külmetuvad. hetk pärast alljärgnevate piltide tegemist olin sunnitud eemaldama kõik riided peale suurepäraste Kadri heegeldatud mütsikeste, sest plikad viskasid end kohe külili. sellest tegevusest enam pilte pole, sest polnud aega fotoka järelel minna kuivale maale, pidi hülgeid passima ;) Karina veel viisakalt vett katsumas - tundub ülimõnus!

Karitale ka meeldib maailma suurune vann väga!

tore päev oli

eile siis nimelt. kodus passimisest sai küllalt, õigupoolest sopastest lastest, sest nende meelistegevus on poriloigus pladistada. neile ei saa seda küll pahaks panna, sest tõepoolest oli lapsena tore loigus vaadata, kuidas vesi pritsib ja plartsub :D pigem võiks päikesele etteheite teha. miks ta seda lompi ära ei kuivata???
igatahes pakkisin ma oma nubinad autosse ja vurasime promeneerima. meile väga meeldis seal. eriti just seetõttu, et promenaadil on seinad ümberringi (kui laste tasandilt vaadata muidugi). siis nad ei saa mul nelja suunda plehku panna, jääb vaid võimalus siia-sinna joosta. tegelikult oli hitt hoopiski rannaliiv, mis oli nii valge-valge ja nii peen-peen. isegi suhu ei märgatud seda toppida, katsuti niisama ja kraabiti reha või labidakesega. ja purskkaevud on ka vägevad asjandused. kahjuks küll suur ei ole veel tööle pandud, aga väiksemad sobisid ka meile hästi. ainuke, mis ei sobinud, oli taevast lahti lastud purskkaev :( see rikkus meie rannailma ära. jälle autosse ja poodi.
seekord oli pood omaette nali. K&K muidu väga naudivad ostlemist - vaadata on palju ja kui emme end unustab, siis ka katsuda nii mõndagi... aga seekord kohtusime me enda pisikeste koopiatega. nimelt on pärnus üks kaksikutepaar, kes hetkel on 4,5-kuused, vuravad ringi meiega identse vankriga ja kannavad meie riideid. tervitused H&I-le!!! maru pull oli vaadata, nagu oleks ajas tagasi rännanud 8 kuud. isegi väike igatsus tuli selle aja järgi, sest siis nad ei suutnud veel liikuda ja pahandusi teha. see mõte kadus aga kohe, kui hirmsad nutuööd meelde tulid. meie tipsid uudistasid hoolega. ümberkaudsest rahvast ma ei räägigi, need läksid puha pöördesse - kaks paari kaksikuid!!! oleks suht koom olnud, kui me oleks oma vankriga olnud, siis oleks need ka ühesugused... õnneks olid mu lapsed poekärus. üks istub lapse koha peal ja teine on kärus püsti. see variant töötab meil ideaalselt. saime nodi kätte ja tulime koju tuttu. enne limpsisime veel nats jäätist :p ma pole veel pildile saanud püüda neid nägusid, mis külma jäätise suhu sattudes tehakse, see on lihtsalt kirjeldamatu.nagu oleks ikka midagi väga jubedat antud, aga samas tehakse suu kohe uuesti lahti, et anna veel! ju siis on ikka hea :D
täna on aga teine päev ja teised teod. liiga rannailm on randa minekuks, lähme siis vanaemaga surnuaeda ja kaltsukatest tudukaid otsima.

üllatus :)

selline päev siis, kus nägin ema-isa juures Uulu külje all sooblit kõrgel puu otsas turnimas. linnud karjusid nii mis kole, ema läks vaatama, et mis toimub ja siis nägi seda selli kõrgel okste vahelt talle otsa vaatamas. ema arvas, et kärp, isa et soobel. nüüd vaatasin netist, aga ei leidnud soobli kohta mingit infi :( ise arvan ka, et see oli siis soobel, sest kärbil on kirjelduste järgi tume sabaots, aga sellel oli täiesti sama pruun nagu muu kasukaski. ema-isa muidugi arvavad, et seesama tegelane on nende oravad nahka pannud, sest ühtki pole ammu enam näha olnud...
praegu mõtlen, et see võis nugis ka olla, see on ka hea puude otsas ronija ja kirjeldus sobib.

muidu on aga nii, et sel aastal saab minust vist pruun valge naine. lastele meeldib väljas olla ja mina pean sealsamas kõrval ju olema. nemad aga tahavad päikese käes olla. eelmisel aastal jäi ju mul suvi vahele, nüüd siis topelt ;)

Edit järgmisel hommikul: pärast loodustarga abikaasaga konsulteerimist selgus, et soobel ei saanud see elukas kuidagi olla, sest nad ei ela Eestis. hoopiski Siberis. mu isa pani natuke puusse... tegemist oli siis nugisega. ja siin on üks jutt, kuidas see tegelane elab ja mismoodi teda kinni püüda saab. kuigi mulle tundus ta armas ja vägagi ilus :D

segaduses

nii, mina enam ei tea, mida lastele selga panna! igatpidi on valesti. selles mõttes, et suvi saabus äkitse, nagu tavaliselt, ja ma ei suuda nende termoregulatsioonile pihta saada. põhimõtteliselt on tüdrukutele kasvanud nüüd juuksed ja need on kogu aeg märjad. nahk on ka märg :( iga päev on riideid vähemaks võtnud, täna on siis väike T-särgike ja retuusid. lasevad paljajalu. aga õues on jälle teine teema. seal on ju tuul :S samas on päike ja palav. no mida teha? eile lõppes asi sellega, et pluusedele pealetõmmatud vestid võtsin ära, mütsid ka, aga lapsed ei jäänud ikkagi magama. pidin tuppa viima, nii palav oli vaesekestel. päris lühikeste varrukatega ka õue ei julge viia, või peaks?
oh aeg ma ütlen. ootasin muudkui seda aega, kui riidessetoppimine ometi lõpeks ja nüüd jälle jama. sellest ma üldse ei hakka rääkima, et suvi lihtsalt ei ole minu aastaaeg. vastik palav, kuum ja kuiv. kevad-sügis ikka palju inimlikumad ringiliikumiseks ja muidu ka.
ja õues meil veel see jama, et on asfalt ja seda on palju. pehme kombe ja kinnastega kukkumine ei olnud üldse õudne, võttis lausa itsitama, kui jälle "pots" käis, aga nüüd on see kuri-paha asfalt õelaks muutunud ja tahab laste põlvedest-peopesadest tükke välja hammustada :( samas on see palju kindlam jalgealume ringi vudimiseks kui muru. muru on ebatasane ja seal kasvavad mingid õitsavad asjandused, mis omakorda jooksmist takistavad. ja emme jutt, et tuleb ikka muru peale tulla, ei maksa kahjuks midagi.
kunagi rääkis mu sugulane loo, kuidas tema ema oli lapsena köögilaua külge nööri otsa jalgapidi kinni seotud, kui vanaema tööle pidi minema. selleks, et laps väga palju jama ei saaks korraldada, hulkuma minna ja endale häda ei teeks. no see pidi suht väike laps olema siis, et lahti harutada ei osanud sõlmi. siis tundus mulle see jutt äärmise lapse väärkohtlemisena, kuid nüüd tundub mulle see igate hea mõte olevat, kui mu hävituspataljon mööda maailma ringi jookseb. linnas on ohte nii palju, jube! maal oleks parem, aga sinna ju ka kogu aeg ei saa.
see ei olnud nüüd mitte selline hullult hädaldav post tegelt. rohkem nagu olukorra kirjeldus või nii, mis teha, et selline ving-ving tuli. algaja ema asi sellised probleemid ;)

kevad õues

meie väike linnadžungel on lõpuks valmis. lasime "elukad" lahti :)

oi meile meeldib kiiiiiiiiiiiiiiikuda!!!

kõige tüüpilisem tegevus, kui hüüda: "tibud! tulge emme juurde!"

Karina sööb küll lilli... seetõttu on tal ka "punn" ees

uskumatu elukas!!!

et eilsest veel vähe oleks, avanes mulle hommikul rulood ära tõmmates järgmine pilt: meie kass ja kaks "sõpra" istusid päikeselaigus hoovimaja ääres ja tundsid end igati mõnusalt. täiesti mõistusevastane, kuidas isased kassid niimoodi sõbraks saanud on? varem Lordi ikka näitas, kes siin õues peremees on, aga nüüd on kui ära vahetatud. tõe huvides pean muidugi märkima, et ta on ex-isane juba mitu aastat, aga sellist käitumist pole ikkagi varem täheldanud.
tegelt ma tean, mida nad ootavad. meil on ju liivakast nüüd õue peal. nad ootavad sinna liiva, sest arvavad seda oma uus tualett olevat...

meie kass ei ole ikka kellegi koer!

hängin mina õues, oodates laste unest ärkamist. väljas on ilus päike. järsku väljub meie kuurist mingi must pooliku sabaga kõuts ja võtab iseteadlikult suuna meie maja koridori poole, endal peas jumal-teab-mis-mõtted. meie kass magab rahulikult lillepeenras mu liiliad laiaks :S ajan siis sissetungijat minema, tema loivabki aeglaselt tollesama lillepeenra poole. Lordi vaatab seda poolesabalist olendit juhmi näoga, ilmselt kaalutledes, kas on mõtet end püsti ajada või oleks targem ohutuse mõttes tulpi edasi mängida. kui ma häälekalt nõuan ja loikamile osutan, ajab meie kass end püsti, teeb paar sammu ja vaatab mulle nõutult otsa. ühesõnaga ei ole meie kass kellegi valvekoer. õnneks hiiri ja rotte hävitab :)