neljapäev, 9. august 2012

lapsesuu

just ükspäev tuli pere mulle tööle autoga järele, aga saabusid tiba vara. läksid siis siseõue mängida, kus hooldushaigla patsient päikese käes ratastoolis peesitas.
Karita konstanteerib fakti: "ta on juba väga vana."
Karina täiendab: "ta ei ole veel surnud!"
herr Abikaasa ei teadnud, kust häbist silmi peita.
minu poolt hiljem ümberjutustust kuuldes homeeriline naer :D

autos tihtipeale pahandan enda peale, kui mingisse pisikesse parkimisauku oma suure masinaga ära ei mahu. mitte et ma parkida ei oskaks, aga seda ma omale ninaette pobisen, et ma ei oska parkida. mingi kord olid lapsed juba väga tüdinud, kui ma mitu korda seda autot parkida üritasin, aga midagi välja ei tulnud. siis ma käratasin neile, et emme ei oska parkida, oodake nüüd väheke!
mõni päev hiljem: herr Abikaasa lastega samas kohas (kesklinnas prillipoe juures), kus ma selle lausekatke poetanud olin.
Karina: "issi, kas sina oskad parkida?"
Herr Abikaasa: "oskan küll"
Karina: "aga emme ei oska parkida!"

sõitmisega seoses veel: üsna tihti tunnen end hobusena, kui tagaistmelt kõlab käsklus "noohhh, sõida!"

rohkem ei tule praegu meelde.

pühapäev, 22. juuli 2012

sai reisul käidud

tegime perega väikese "tunne Eestimaad"-reisi. õigupoolest käisime Valgamaal sõprade pool ja Saadjärve ääres Jääaja keskust kaemas.
Valgamaal said "nelikud" omavahel lustida ja me mõnusasti juttu puhuda, päeva lõpetuseks käisime veel kohalikus metsas mustikal ja kukeseenel :) ühe pirukatäie jagu seeni saime ka :) marjahooaeg on vägev, pean ikka ise ka marjule minema.
ööbimiskoha võtsime huupi nendesama sõprade soovituse järgi, kuna see neile lähedal ja soodne kah - Kaldavere hostel. polnudki väga viga, lihtsalt kahju, et tänapäeval kõik seinad paberist ehitatakse :( 
sellel ma pikemalt peatuma ei hakka, et mind ründas keset ööd väga äkiliselt põiepõletik, mille tõttu lausa Valga haiglasse öösel sõitsin. ega nalja polnud, veri oli juba uriinis... ses mõttes müstika, et päeval ega õhtul ei tundnud midagi, öösel paari tunniga läks asi väga kurjaks. õnneks ikka sain abi ja hommikul kirjutas perearst juba digiretsepti.
hommikul oli olemine suht ok ja tegime ikka päevaplaani teoks - ees ootas Alaveski loomapark ja Jääaja keskus Äksil Tartumaal. Soovitan mõlemaid soojalt, ainult positiivsed emotsioonid. esimest paika imetlen seetõttu, et see praktiliselt ühe pere ülalpidamisel ja vastuvõtt kena,  lisaks elutseb seal praegu 3 karupoega ning imelised hundid! teist paika soovitan seetõttu, et kõik uus ja ilus ning väga huvitav. kohvik muidugi ei töötanud veel, aga saime hakkama ;) Saadjärv on imeliselt läbipaistva veega, tahan kindlasti sinna soojemal suvel ujumise eesmärgil tagasi pöörduda. läheduses on ka Vudila ning Elistvere loomapark, nii et perepuhkuseks ideaalne :)
ah jaa, tagasiteel jalutasime veel suvises Tartus ja mõnulesime niisama. lapsed olid igati tublid, ise jäime ka rahule.

laupäev, 14. juuli 2012

prillid peas hea unelda


 

nädal tagasi saabus hetk, kus meie tütred said endale prillid. hetk ise oli muljetavaldav, kui noored daamid tänavale astusid ja ülima tähelepanelikkusega maju, puid ja isegi jalgealust teed uurima asusid. 
kui nüüd algusest alustada, siis nii umbes mai keskpaigas käis lasteaiarühmas ühe teise lasteaia silma erirühma töötaja laste silmi kontrollimas. mina seda ei teadnud, lihtsalt ühel õhtupoolikul teatati herr Abikaasale, et lastel on kõõrdsilmsus. mismõttes nagu??? ei saanud mina sellest avaldusest aru, sest ükskõik mis kandi pealt uurida, midagi viltu küll nende silmades polnud. Karina lausa küsis mu käest ühel õhtul: "emme, miks sa mind kogu aeg vaatad?"
aga ega emasüda ei andnud rahu ja nii algas silmaarstide kadalipp. polikasse aega loomulikult polnud, nii kasutasin oma perearstikeskuse silmaarsti. kogemus oli õõvastav, kuna lapsed said pragada, kui mingist aparaadist kohe õigest august sisse vaadata ei osanud, selle eest ka, et julges niheleda ja öelda, et tahavad koju. mina ei julgenud üldse enam midagi küsida, kuna arst vaatas muudkui kella... kui ma ikka sõna suust sain  (pisaraid neelates), teatati mulle, et siit tulevad nüüd küll tugevad prillid. šokk oli võimas, ei saanudki kohe aru, mis suuremat rolli selle juures mängisid - suhtumine või fakt iseenesest. igatahes jube see oli. lahkusime nuttes - lapsed seepärast, et kohe neid mainitud prille ei saanud ja mina just ristivastupidisel põhjusel :( olgu siinkohal mainitud, et K-del on hull prillivaimustus juba pikemat aega olnud, olgu need siis päikeseprillid, vanaema omad või kellegi teise peas.
ega ma hästi toda arsti uskuda tahtnud. minu jaoks on prillide kandmine lapseeas veel hullem, kui olla paks laps. vähemalt ise ma nii lapseeas tundsin ja mõnitamine, mida minu klassikaaslased prillide pärast kogema pidid, oli ikka jube. sugulased ka siin arvasid, et küllap kasvavad välja ja pole vaja neid prille. herr Abikaasa oli mõistlik ja arukas. samas on +2, +3 ikka väga suur number, et lastele mitte prille osta. ega me keegi aru ei saanud, et nad midagi ei näe. tagantjärele mõeldes võibolla nägemisprobleemi tõttu ei taha kokku minna ükski puzzle ega ole muu käeline tegevus väga pop.
aga ega's midagi, selgust tuli sellesse asja saada, aga selle arsti juurde ma küll tagasi minna ei soovinud. uurisin elu oma kolleegidelt, külastasime sedasama lasteaeda, kus silmarühm on ja sealne arst vaatas silmi. kõõrdsilmsus välistati kohe, aga aparaadiga ei saa nii väikeseid suslikuid kontrollida - ei suuda nad veel nii pikalt ühte objekti jälgida. info oli üldjoontes sama, mis esimeselt arstiltki. juurde saime soovituse pöörduda ikkagi haigla polikasse silmaarstile, kes mingite tilkade abil pupillid fikseerib ja uuringu ära teeb. väikese kaasabiga saingi arstiajad, uuringu tehtud ja põhimõtteliselt sama vastuse, ainult et veel täpsema ja koos prilliretseptiga. mõlemad arstid promosid hoolega toda silma erirühma, kuid nad ei suutnud ära põhjendada, miks meie muidu tublid lapsed peaks sinna ümber kolima, jäime ikka oma lasteaiale truuks.
prillide hindadest ma siinkohal rääkima ei hakka, tuleks ainult hulk ebatsensuurseid väljendeid... aga nüüd on need vähemalt olemas, väljanägemiselt kenad, lapsed vist kah rahul ja jääme lootma, et mõne aasta pärast on nägemine oluliselt paremaks läinud ja prillide vajadus kaob tulevikus sootuks!
infoks veel teistele lastevanematele niipalju, et lapse silm areneb koolieani välja. kuna beebina on nägemine väga kehvake ja see järjest areneb, siis  laps ise ei saagi aru, et midagi valesti on. tema jaoks on kehvake nägemine norm. kui aga õigeaegselt prille ei kanna, pole tulevikus võimalik enam laseroperatsiooniga asja parandada...
tähelepanekuid värskete prillikandjate elust:
  • kõnesse on ilmunud hulganisti hüüdeid "vaata!" "näe!" - ju siis ikka on suur vahe sees.
  • kõigile on suure uhkustundega hääles seletatud, et need on meie uued prillid ja ma võin neid nüüd kogu aeg kanda.
  • Karita tuletab ise meelde, et prillid on vaja ette panna, selgitab sinna juurde, et siis ta näeb paremini ja et ilma on kõik udune.
  • esimese eufooria möödudes hakkas Karina prille ära peitma ja keeldus ütlemast, kuhu ta need pani. nüüdseks on siiski valdavalt alla andnud ja kannab prille hoolega. õde kutsub vahel korrale ka ;)
  • kas prillikandate peres nalja ka saab? ikka - seisab laps keset õue ja ahastab, kui õde naabritädile uhkelt oma uusi prille näitab, et kus mu prillid on?????? prillid olid muidugi ees :D
  • sellest ma parem ei hakka rääkima, kuivõrd ruttu võivad laste prillid kattuda väikeste sõrmejälgede, rasvaplekkide ja muu mustusega.

pühapäev, 8. juuli 2012

vahepeal


3-aastased on ikka juuube rasked juba ;)
puhkamine on täies hoos, tehtud-käidud-nähtud nii mõndagi. kodus pole veel lillegi liigutatud, aga küll seda ka jõuab ;)
kõik, kes Tallinna Loomaaias käinud on, tunnevad pildi järgi juba ära, et seda aeda me külastasime tõesti. valisime jaheda päeva, et loomad rohkem liikvel oleks, aga teooria ei pidanud paika - karud magasid nagu kasukahunnikud, lõvisid polnud üldse. leopard jalutas pahaselt ringiratast, ainult kõiksugu pärdikud tegid rõõmsalt ahvitrikke. K-de jaoks oli hitiks linnud ja hobune (lisaks tollele lastevedamise kärukesele muidugi). hobune ehk poni sellepärast, et temaga sai ratsutada. esimene sadulasoleks läks väga edukalt, mõlemad avaldasid selleks ise soovi, ronisid hoogsalt sadulasse ja sõitsid maailma uhkeimate nägudega paar tiiru. eks me oleme eeltööd ka teinud, nagu näha, pole kõik need hobuste vaatamas käimised ja porganditega söötmised tühja läinud. eelmisel aastal samas kohas ja samal ajal ei oleks ükski vägi tüdrukuid hobuse selga ajanud.
muus osas pean nentima, et loomaaed head muljet ei jätnud. kui ikka nõgesed on IGAL POOL üle pea on, siis ei saa kuidagi toredasti aega veeta. võibolla tõesti peab leopardi aed olema nõgeseline, et tal end kuhugi peita oleks (kuigi ma kahtlen, kas need just nõgesed olema peavad), aga külastajatele mõeldud alad võiks ikka vähe viisakamad olla. eks rahaga ole kitsas. aga nagu juba vanarahvas ütles: olgu riided õmmeldud ja paigatud, aga peaasi, et puhtad.
tolles laste loomaaias käisime ka - kahjuks kedagi katsuda ei võinud (kitsed väga arvatud) ja personal oli nii tülpinud nägudega, et hammustavad lastel kohe pea otsast :( 
järgmisel aastal teeme vast tiiru hoopis Riia loomaaeda.
Pärnu Hansapäevad olid toredad - saime ürdileiba, keskaegset muusikat kuulata ja etnoehteid ka kaeda :) igast hääd kraami oli ka igal pool. sõime miskit Ungari grillvarda-kooki - liiga hea oli!
soojad ilmad tulid ka lõpuks :) mida on lastel täiuslikuks päevaks vaja? lihtne: bassein+batuut :D riideid pole üldse vaja ;)
nii elamegi, homsest lasteaeda värvima, sest meie lasteaed võitis Caprolilt lasteaiatäie värve :)

neljapäev, 21. juuni 2012

puhkus paistab!

mõningate tundide pärast koidab see päev, mida ma olen siin pikisilmi oodanud - viimane puhkuseeelne (poolik!) tööpäev! viimasel nädalal on nii palju olnud märke, et tegelikult peaks ma juba puhkusel olema või vähemalt mu mõistus ja keha arvavad nii. mõned näited? aga palun: 
  • ükspäev jalutasin südame rahuga koduplätudega tööle, ise taipasin seda alles veidi enne lõunat, kui mõtlesin, et huvitav, kuidas täna põrand libe ei ole. 
  • teen mingi tegemata tööde nimekirja lahti, vaatad tuimalt, ja panen jälle kinni. olgu-olgu, paar-kolm asja teen ikka ära ka ;) aga lihtsalt aju ei tööta enam, mingit tahtmist ka ei ole. küllap on 3 aastat ajugümnastika puudumist tugevalt tunda andma hakanud.
  • eile ütles ka arvuti kell pool 2 päeval, et mine ära koju - kõik hangus, midagi enam lahti ei tulnud või kui, siis venis nagu tigu. mina korraliku inimesena ikka püüdsin, siis kirjutasin it-meestele olukorda kirjeldava kirja (no on selline kord nüüd meie majas), siis pool 4 läbi (mul tööpäev 4-ni), saabus üks tegelane ja kukkus väga kanges eesti keeles mind probleemi olemuse osas ristküsitlema ja hurjutama, et miks ma ei helistanud. tegin talle selgeks, et käitusin juhise järgi ja nüüd jälle veits töötab, siis kukkus tüüp mingite tabelitega vehkima ja seletama, et kui keegi on tööarvuti kaudu FB-s, ei jõuagi protsessor (oli vist selline elukas) normaalset töökiirust tagada. oh jah. lõpuks andis mulle oma mobiili numbri ja käskis kohe helistada, kui jälle sarnane asi juhtub :D kusjuures mina panin ette, et võiks kõigile teatada, et FB-s käimine on mittesoovitav, sest mina ka ei teadnud seda. lõunapausi ajal ikka heidan pilgu peale. asja naelaks oli tänahommikune telefonikõne teiselt itivennalt küsimusega, et mis probleem mul siis eile on... "kiiresti" liigub info meie majas :S tänasin ikka viisakalt, et ta mu pärast muret tunneb ja ikka helistas. järgmiseks korraks peab tagalat kindlustama, eks ;)
  • ilm on ka kahtlaselt ilus. ning Jaanipäev tulev vihmane nagu tavaliselt, mis ennustab tulevat kuumalainet, nagu alati, kui ma puhkama jään.
nii et ma ei kujuta ette, mis ma oma suure vabanemistunde ja õnnega homme lõuna ajal peale hakkan. võike hüpe vast ikka, kui ust tagantkätt kinni lüües välja astun? jep!
ärge must nüüd valesti aru saage, mu tööl ei ole häda kedagi (kui palgateema välja jätta), aga täiskohaga tööl käimine on ikka kole. ma arvan, et seda võivad kõik lapseemad tunnistada, kes mingil hetkel veidi pikemalt kodus olnud on.
puhkuse ajal on plaanis:
  • minna vesiaeroobikasse
  • juuksurisse enda ja lastega
  • pediküüri (jube ammu pole saanud lasta end poputada)
  • loomaaeda, of course
  • Ilon Wiklandi Imedemaale Haapsalus
  • Valgamaale sõprade juurde
  • magada-magada-magada
  • rannas logeleda
  • absoluutselt mitte kui midagi teha - kõik ajukäärud sirgu lasta :P

pühapäev, 17. juuni 2012

Rabarock 2012

Rabarock 2012käidud, nähtud, kuuldud :)
alustan algusest, eks! üldmulje koha pealt nii 4- vast. miks? aga sellepärast, et esimene oli muusika koha pealt minu jaoks täielik feil. Reckless Love ja Kosmikud olid hääd, Evert ja draakonid oleks pidanud ju ka olema, aga kuna kõik bändid olid suht uimased nagunii, rahval töönädal ka seljataga, ootasid kõik miskit, mis vere käima lööks ja emotsioonid taevasse tõstaks. selle asemel aga uimav lõppemine. Evert ei ole festivalibänd, ma ütlen. nad on väga head, mulle meeldivad, aga indoors ja plaadilt. rahvas tundus ka seda meelt olevat.
reedese päeva märksõnadeks minu jaoks on hoopiski 70+ aastased festvalikülastajad ning Seenelava. teatavasti saavad kõik pensionärid tasuta sisse ja kohalikud eakad näisid seda suht aktiivselt kasutavat :) õnneks end nina-vingus-kontingent kohale ei vedanud, vaid olid saabunud memmed, kel rullsoeng uhkelt lehvimas ja pärlirida kaelas. jalutasid, vaatasid, istusid, nautisis. eriti ehedalt meenuvad ühed vanaprouad, kelledest ühel jalg mõnusasti raju rocki ajal rütmi kaasa tatsus ja teise rullisoeng muudkui takti nõksutas. super! tuled kohale ja ei hakka ohkima, kuidas noorsu hukka on läinud, vaid sulandud sisse ja naudid. kusjuures tädikesed ei tundud end ebamugavalt ega võõristavalt. ja siis oli veel üks memm oma teismelise lapse(lapse)lapsega. tüdrukule peab muidugi au andma, et ta memmega kenasti koos oli, tall burksi ja juua muudkui tõi ning truult temaga koos ringi jalutas. kätt südamele pannes, mina vist teismelisena küll poleks julgenud vanaemaga kuhugi sellisele üritusele minna. mul poleks see mõttesegi tulnud! memm ise oli ka põhjalikult ettevalmistusi teinud :) nägin mingi hetk teda karpi lahti koukimas, kust tulid välja rohupudelid, millest igaühest tabletike suhu lupsas ja coca-cola selle kõik alla uhas. ikka ette tuleb mõelda, eks ;)

no ja Seenelaval jätsid kustumatu mulje Jürgen Rooste ja Karl-Martin Sinijärv oma luuletustega. vennad olid kenakesti hoos ja anti ilusti minna. Rooste muidu naudib etlemist täiega, mis tegi selle veel kordi paremaks! too Seenelava oli hea mõte. öine Kukerpillide pidu läks esimesest loost alates täiega käima, päris lõpuni ei suutnud olla, töönädala väsimus tappis, aga kuulsin, et kõik laulsid kaasa ja pidu käis taevani :D
nüüd laupäeva juurde. ütleme nii, et reede öösel kodus olin väga morn ja mõtlesin, et kui poleks rasedat sõbrannat, kellega järgmiseks päevaks minek kokku lepitud, ei lähekski. nii pettunud olin reedeses kavas. aga läksin siiski. ja hästi tegin. kõik oli super! The Dwarves oli küll räige, aga hea, Winny Puhhi laivi ei saa kunagi alahinnata, Metsatöllust rääkimata. leidsin värskust lava ees möllamas ka käia ;) Andrew W.K.oli meeldiv üllatus oma party-metalliga! 
sellest ma parem ei räägi, kuidas herr Abikaasata tundub kõik mõtetu ja nõme (ta jälle metsalaagris), aga laupäeval ma taipasin end ta töökaaslaste seltsi haakida mõneks ajaks, mis leevendas mu igatsust mõnevõrra ja tõstis oluliselt tuju. sõjaväelastega on juba kord nii, et kui üks sobib, sobivad teised ka ;) ühe pundi mõttemaailm sobib kuidagi kokku ja need mehed on omad, missest, et mina neid kuigi tihti ei näe. tundub, et nende jaoks olen mina ka oma, nii et win-win.
kohtumiseni järgmisel aastal Rabarockil!!!

esmaspäev, 11. juuni 2012

mitmike kokkutulek 2012 ja kaksikute nädalalõpu muljed

kõik koos (või peaaegu)
FB on suur ja võimas. 30 a tagasi oleks suht keeruline võhivõõraid inimesi lihtsalt nii lõbu pärast kokkusaamisele kutsuda olnud, aga näed, praegu saab kõik mõne kuuga korraldatud ilma kodust väljumata. ja korraldatud oli hästi, võin ma öelda. isegi jäts oli sponsorluse korras välja aetud :)
kokkutulek ise toimus Nurmenuku puhkekeskuses Pärnumaal. oleme seal korra enne ka käinud, kui piigad 1 a 3 k vanad olid. imede-ime, mäletasid! teadsid kohe, kuhu poole vudima hakata, et batuudile saaks. 
olime esimesed saabujad koos meil terve nädalavahetuse külas olnud samavanade kaksikutepaari Hanna ja Helena ning nende seltsidaamiga (loe: ema Kristinaga). see andis muidu veidi pelglikele K-dele aega ümbrust taasavastada ning juurdevoolavast rahvamassist mitte välja teha. suur hitt oli muidugi rong. ma ei kujuta ette, mitusada ringi nad sellel tegid. loomulikult istuti juhtival kohal ehk siis veduris, kedagi teist eriti löögile ei lastud, isegi jäätisega meelitamine ei pannud neid sealt lahkuma.
kokku oli kohal 40 pere. suht paras arv rahvast mu meelest, rohkemaga oleks puht-füüsiliselt hakanud tekkima jooksvate laste kokkupõrkeid. järgmisel aastal saab tõenäoliselt seda kogeda, sest meediakära on paari päeva kohta suht kõva olnud. mõned näited:
muidu võiks see meediakära olemata olla, aga et ta kannab õilsamat ideed veidi riiki märkama panna, et mitmikke on alguses ikka ühel kodusoleval vanemal väga keerukas üksi hooldada ja ka raha kulub korraga kordades rohkem, siis las olla!
päev ise oli SUPER, lapsed lustisid üle nelja! tunni :) ja kustusid teel koju paari minutiga (uneaeg oli 3 tundi üle ka, eksole). ma ei pidanud neid karjatama, kõik sujus, midagi trastilist ei juhtunud. ja seda kõike sooloetendusena, sest herr Abikaasa on loomulikult metsas sõda mängimas. fakt, et ma täiesti näost põlenud olen, annab tunnistust asjaolust, et kingsepp käib ikka paljajalu ehk mul pole heegeldatud mütsi ja päev päikese käes muutis mu kenasti ladvaõunaks, mis kuidagi taanduda ei taha.
ei muud, kui KORDAME!

eelnevalt juba mainitud H-d on meil sõbrad juba paar aastat. oleme ikka külas käinud üksteisel ja muidu muljeid vahetanud. täpselt ühevanused, on mida arutada. noored daamid said omavahel suht normaalselt läbi, kuigi rohkem käis mäng ikkagi oma õega, viimaseks päevaks siis seltsiti juba rohkem. kõige muljetavaldavam seik oli vast rattaralli, kus isegi oma isiklikku ratast oli igaüks nõus vahetama ja sõbrale lubama! võtsime lolli peaga ette ka Grillfesti külastamine Pärnu Vallikääru aasas, aga selline rahvasumm veidi väsinud kaksikute ja närtsinud emmedega on ikka liig. suvekülalised on hoolimatud ja purjalik, suht keerukas on lastele pealeastumist vältida. õnneks saime end hiljem klaasi veiniga turgutada, kui õnnis nohin tagatubadest kostma hakkas ja maailma asjad kohe 2 õhtut jäjest sirgeks rääkida :)
rattaralli

neljapäev, 7. juuni 2012

töömõtted ei püsi üldse peas

viimastel nädalatel olen pidanud end lausa füüsiliselt sundima tööd tegema. mõtted lähevad kogu aeg rändama, seega on keskendumisvõime null. ühesõnaga paberikuhjad laual ei vähene kuidagi :( puhkus aga läheneb ning Jaanpäevaks peab plats puhas olema, sest tegemata töödega ei saa puhkama minna. soovitusi? 
tahaks juba väga puhata ja mängida. täiskohaga töötamine on ikka julm, eriti pärast 3-aastast kodus "mõnulemist." kodus ringi vaadates karjub kõik abikäe järele. midagi hullu just pole, aga rahulikku aega on vaja, et kõik normaalselt ära sättida ja põhjalikult koristada. aga pärast tööpäeva lihtsalt ei ole sellist energiat, et midagi suurt ette võtta. K-d soovivad ka enamus õhtuid väljas veeta, nii et toas käin pärast tööpäeva kiirelt riideid vahetamas ja pärast söömas-pesemas. edasi kukun jalalt unemaailma. 
nii et puhkus, palun tule juba! ja ületöötand aju, palun pea veel natuke vastu ja teeme koostööd, eks!

esmaspäev, 4. juuni 2012

Estonia's Next Top Model



täna lõpeb Eesti esimene supermotelli otsingu saade. ma olen nende modellisaadete suur fänn olnud juba pikki aastaid. olen vaatanud of course USA omi, siis veel brittide, Austraalia ja veel mingit.
Eesti saatega olen ma täitsa rahul - vaadates ei jäägi väga kodukootud tunnet ehk siis suht hästi on kokku lõigatud. oleks võinud rohkem välitingimustes pildistamisi teha, see oleks vast tütarlaste ja ka tiimi omapärad välja toonud, aga ehk järgmisel hooajal.  kohtunike kohta ma eriti ei kommenteeri, vast seda ainult, et vürtsi on vähevõitu - võiks ikka rohkem lajatada. samas külmade eestlaste kohta pole vigagi ja väikeses Eestis on hiljem kommetaare raske taluda.
meediakajastus on väga vähene olnud mu meelest. tõenäoliselt on nad lepingute hirmus oma suu täiesti lukku pannud, aga nagi mingit kära üldse pole selle saate ümber. võibolla ma muidugi ei loe õigeid väljaandeid, äkki Kroonikas või Naistekas või Delfis on miskit olnud. Tüdrukute tausta oleks ju ikka huvitav teada.
minu poolehoid kuulub Helinale, sest ta on läbi teinud väga suure muutuse. muidu on ikka selline 15-aastane teismeline, aga pildistades kaob see lapsemeelsus täiesti ja fotod tulevad super! ja mu meelest suudab ta erinevaid kaadreid anda! vanus on ka muidugi väga kümnesse - on kuhu areneda ja on aega tööd õppida-teha, enne kui selles äris vanuriks kuulutatakse.
Keiu on juba valmis produkt - suurt muutust toimunud pole, ta teab suurepäraselt, kuidas see töö käib, oskab ja tahab hästi teha. samas, kui ta on juba modellinduses kodus ja pole tippu lennanud, siis on vähe lootust, et ta ka edaspidi seda teeb. boyfrendi-faktor on omaette lugu.
Xenaga on omaette lugu - ma ei arva tast mitte midagi! on arusaamatu, kuidas saate tiim jättis tähelepanuta fakti, et ta lubas ühele konkurendile lihanoa silma lüüa!!??? see näitab täielikku emotsionaalset ebastabiilsust, kui inimene ei suuda kaamerate ees oma sõnavõtte absoluutselt kontrollida. jah, ta on samuti noor, aga selliste avalduste peale tulnudks tibi ikka koju lainerijoont harjutama saata.
nüüd siis saadet vaatama ;)



neljapäev, 31. mai 2012

"Mesikäpa" vaimustus

Tavapäraselt pole ma Kalevi toodete fänn, aga see Mesikäpa-seeria on neil küll hästi välja tulnud. kusjuures esialgne vahvlikommi variant mulle üldse ei sümpatiseeri, aga batoonike ja nüüd need küpsised on super! Eks ta Domino koopia ole, kuid minu meelest veel parem :) Kuidagi krõmpsum, Domino liiga jahune (mitte et ma seda viimastel aastatel söönud oleks, mälu järgi nagu tundub Kalevi oma parem).
Nii et kui tekib küsimus, kuidas süüa Mesikäpa komme, siis õige vastus on: mõlema suupoolega!! :P

neljapäev, 24. mai 2012

Edu Otile!



venekeelne versioon väga hingeminev. judinad jooksid üle selja, kui esimest korda kuulsin!
väga hea mõte mitmes keeles versioon teha, läheb inimestele südamesse.
soovin Otile tõesti edu ja loodan, et finaali saab!!

pühapäev, 20. mai 2012

käisin korjel

vaasis Karita korjatud kimbuke, esiplaanil minu nopitud kodune köharohi/rahusti
kevad on täies hoos, eksole. täna oli kohati suveõhkugi külma mere rannikul tunda. viimane aeg on koguda talvevarsusid. ajan segast? üldse mitte, kui tegemist on nurmenukkude ja muu seesuguse kraamiga, mida külmema perioodi saabudes hää tassi segada on. varud ise pärinevad herr Abikaasa tädi metsatalu aasadelt, kuhu peale põlluvaherada ei vii ühtki tolmutavat või heitgaasirohket teed. idüll missugune - puhas loodus! kui siia lisada veel võililli näkitsev lammas, kukkuv kägu, pesaehitvad pääsulinnud ja erkkollane nurmenukupõld, mis läheb edasi ilveste kodumetsaks, võib unustada, et polegi muinasjutus.
koduteel tegime puisniidul peatuse lillebukettide korjamiseks, mille tüdrukud innukalt ära kasutasid. kimbust leidsin nii nurmenukke kui kullerkuppe, ülaseid ja kannikesi. mingid lillakasroosad käpalised olid ka, aga neid ma targu korjata ei lubanud. ütlesin, et las midagi jääb siia ka. kui need võikad sääsed (mida on mustmiljon :S ja ma ei liialda!!!) välja arvata, oli eile suurepärane ning asjalik päev! sai veidi nurmenukke koju kuivama toodud, täna võtsin minu vanemate poolt ka mõned värsked piparmündid tee jaoks. sidrunimelissi veel polnud teekoguse jagu, aga küll tuleb. 
naabrimemm tõi õhtul ka veel peotäie nurmenukke, mille maalt kraavipervelt korjanud oli, nii et päev missugune!
"kullerkupp" on aga selline sõna, mida meie 3-aastaste suud veel välja ütlema ei väändu. naera ennast herneks, kuidas nad seda väänasid ja käänasid :D

reede, 18. mai 2012

päev iseendale Türi Lillelaadal

nagu igal aastal juba traditsiooniks saanud, avab aiahooaja Türi Lillelaat. meie suguvõsa mõistes küll rohkem kasvuhoonehooaja, aga pms sama teeb välja :)
kevad on erakordselt külm ja hiline olnud, mis väljendus ka suht nirudes taimedes. sõitsin sel korral laadale koos emaga, kes asus tomati-, paprika- ja kurgitaimede jahile. tavaliselt on ta saanud õitsvad kurgi- ja paprikataimed ning lausa väikeste tomatitega tomatitaimed. sel korral tomatid isegi ei õitsenud veel, kurgid olid ainult 6-lehega enamus, paprika, tõsi küll, õitses :) ostsin esimest korda elus õunpaprika, mis pidavat magushapukas olema ja eriti lastele meeldima. loodame! muidu söön meie peres paprikat ainult mina. selle ostu tegin koos presidendiprouaga, kes ka õunpaprikate kasuks otsustas. lonkis teine nagu vana hipi kirjude sitsipükste ja kompadega, ainult päänupuke oli lille löödud, nagu alati. 
mina jahtisin põhiliselt püsililli lahkunud vanaema hauale. eks see selline kibemagus otsing oli, aga taimed said vähemalt kenad. isa on mul teada okasvormide armastaja, sinna vahele sobivad madalamad püsikud kenasti. endal mul palju peenrapinda pole, aga ei taha ka kõige tavalisemaid võõrasemasid-petuuniad sinna. üheaastaste õitsejatega veel see jama, et vajavad pidevat kastmist. püsikud saavad mõned päevad ka kõige kuumemate päevadega veeta hakkama, kui ise juhtun ära olema.
rahvast oli loomulikult murdu, ilm kahjuks erakordselt halb, aga läbi autoakna paistis ilus kevadine Eestimaa. ja selle eest suured tänud!!

kolmapäev, 16. mai 2012

ega ma ei arvanudki, et see nii lihtsalt läheb

kui opijärgsetel tundidel minu lapsed hullult nutused olid ja teised saatusekaaslased lõbusalt ja rahulikult mänguasju vaatasid, mõtlesin kohe, et ei lähe see nii lihtsalt. oligi õigus :(
palavik tõusis lakke - ikka kohe 40 peale ja nii 4 päeva järjest, alla ka enam ei läinud. ei julgenud sellise palaviku ja köha fooniga üle kolme päeva koju ootama jääda, sest üle 40-nene temperatuur on ikka ohtlik. EMO-s diagnoositi siis Karinal äge bronhiit, või õigupoolest suisa kole bronhiit nagu arst ütles ja Karital lihtsalt bronhiit. seda kõike siis AB foonilt :S kolme opijärgse päevaga kujunes välja. eks see kunsthingamisele viimine tegi ikka liiga nende hingamisteedele...
koju saime ikka tagasi, kuna meil on auruaparaat. mind hämmastas kõige rohkem see, et AB ei võtnud 4 päeva palavikku mingilgi määral alla ja tervis läks üha kehvemaks. siis hakkas nagu mõikama, köha taandus, teotahe taastus (muidu magasid praktiliselt kõik päevad maha) ja siis tuli eile uuesti hull köha. kust nad selle said, ei tea. kogu aeg kodus istutud ju. kas miskit haiglast? igal juhul AB jätkub, lasteaeda minekust ei hakka üldse unistamagi. teooria kohaselt oleks täna juba pidanud minema, vähemalt opiarst arvas nii. 
kogu selles jamas on niipalju head, et EMO-s kohtusin lastearstiga, kes on usaldusväärne, tema selgitused loogilised ja asjakohased ning ta tõesti ka kuulas-vaatas last ja mind, mitte ainult arvutit. kui kunagi vaja, panen kindlasti talle numbri.
ei meie peres midagi lihtsalt ja kenasti lähe, ikka üle kivide ja kändude. vähemalt on herr Abikaasa kodus!

reede, 11. mai 2012

Nina vaba, adenoidivaba!

10.05.2012 jääb ajalukku sellega, et K-delt eemaldati adenoidid. Tohtriproua sõnul olevat väga pirakad olnud, pole siis ime, et lapsed poolkurdid olid ja öösiti kostis  nende toast vanamehe hääli.
Nagu välja tuli, muretsesin enne eilset täiesti valede asjade pärast. Minu nimekirja tipus oli andestesioloogi mainitud fakt, et meie jääme palatisse, kui laps ÜKSI ära opiblokki viiakse. Kujutasin elavalt ette, kuidas hüsteerias voodil visklev laps ära viiakse ja mina hulludes maha jään. Kõik oli aga täpselt vastupidi: enne „etenduse“ algust anti tipsidele lusikatäis rahustit ja nad muutusid totaalselt tuududeks – silmad vilasid, näole ilmus totter naeratud, asjad ei püsinud enam käes, istumine (kõndimisest rääkimata) ei tulnud üleüldse välja ja silmad vajusid muudkui kinni. Kui järele tuldi, lamasid mõlemad kõrvuni teki all, roheline opibloki müts peas ja lehvitasid loiult.
Protseduuri lõppedes lubati ikka meil ka üles toibumistuppa minna ja siis läks hullumaja puhvet lahti – Karita vaeseke, nuttis haledalt, püüdist narkoosisegaselt end püsti ajada, vehkis kätega ja oli monitorianduri peale väga pahane, mis ta näpu küljes pidi olema. Kui kõiki kohalikke see nende nimetust mööda jorin ära hakkas tüütama (kuigi minu arust oli see üks haledamaid nutte, mida oma lapse suust kuulnud olen), mainiti, et võin ta sülle võtta ka. Eksole, laske ikka laps end segaseks karjuda ja siis tulge sellise infoga lagedale! Kust mina teatsin, et võib sülle võtta??? Ma arvasin, et ei tohi tõusta. Õnneks veidi rahunes. Vaat see oleks olnud koht rahustile, aga ei tehtud. Öeldi, et juba hilja - tagasi palatisse minek. Mees jäi Karina juurde, kes ka just toodi. Minul süda tilkus verd, aga sain aru, et teha pole midagi – variante oli täpselt kaks:
  1. minna veidi rahunenud, kuid ikka nutva lapsega palatisse või anda ta isale üle, kellega ta hetkel üldse leppida ei tahtnud
  2. ise siirduda veel pms magava lapse juurde, kellel minust veel sooja ega külma polnud.
Hiljem kuulsin mehelt,  et ta oli kohe Karinale toda rahustit küsinud, kui nutt algas (no et hilja ei oleks), kuid samuti ei tehtud. Terve mõistus minus ütleb, et küllap on parem, kui laps korralikult narkoosist välja tuleb, mitte lisarahustit ei saa, kuid ema minus oli ikka suht meeleheitel seda südantlõhestavalt nuuskumist kuulates.
Kerisin palatis end koos Karitaga voodisse, hoidsin nii kuid oskasin ja ta isegi suigatas veidi (ikka läbi une nuuksudes). Aeg venis meeletult! Teine laps oli ju ikka veel üleval, mul polnud aimugi, kuidas mu emmekas laps issiga lepib ja mis seisukorras ta naaseb. Mind nähes klammerdus ja lasi kõik tunded valla, loomulikult. Karita oli vahepeal kosunud, jõi mahla, mis haigla poolt pakuti. Ei saa lisamata jätta, et tal õnnestus see meie peale väja oksendada – rõõm-rõõm L Siit moraal – alati võta kaasa 3 paari vahetusriideid nii lastele kui endale ja ära luba kellelgi targem olla teadmaks, mida su laps suudab seedida või mitte. Karinat hoidsin vee peal, hiljem lisandus väike jogurt ja tema pääses iivelduseta. Loomulikult ei saanud nututa, sest kogu eelnev tegevus sõitis hooga uneaega sisse. Kui siia lisada veel ühe varem kojulubatud palatikaaslase lahkumine, siis võib ainult ette kujutada, millised tuurid too kehv olek ja uneaja ületamine kaasa tõi...
Koju jõudes oli kõik korras – lapsukesed kustusid kiirelt, magasid kaua, ärksasid suht rõõmsalt ja sõid palju. Õhtul tuli juba manitsema hakata, et joosta-hüpata ei või J
Ah-jaa, AB  pandi ka Karitale peale, mis tähendab vähemalt 7 päeva suht kodust režiimi, et õrn immuunsus miskit kuskilt üles ei korjaks. Pandi selleks, et mõlemad köhivad, Karital polevat kuulateski kena... Minu mõistuse järgi oli see vaid kerge köhake, aga eks operatsioonijärgne värk. Karinal on täna õhtuks tekkinud juba 38.6 palavik, nii et hakkasin talle ka AB-d andma, sest köha on jube.
Siiski, ei soovita sellist päeva kellegi, kuid kui midagi muud üle ei jää, siis paluda endale ka lusikatäis seda rahustavat vedelikku.