reede, 27. detsember 2013

Jõulud 2013

sel aastal tulid jõulud teisiti. mõtlesin just pühadelauas ja ütlesin oma kallitele ka, et sel aastal oli mul palju, mille eest tänulik olla. esiteks muidugi meie kõige suurem otsus ja ost - oma kodumaja, milles oleme nüüdseks kohanenud! teiseks suureks kasvavad lapsed, kes juba küllaldaselt mulle hingamisruumi annavad (loe: hommikuti magada lasevad) ja see on nii oluline! ning kolmandaks, ma olen ära harjunud oma töökohaga, see tähendab, et pärast aastat ja mõnda kuud olen enam-vähem totaalselt võõras erialas natukene orienteerima hakanud. hetkeks meelitati mind ka küll vanadele radadele hääde sõprade poolt, aga õnneks või kahjuks ükski närv ei liigatanud, nii et praegu jätkan seal, kus olen. olen mitu korda endalt küsinud, et kas see ongi nüüd see, mida ennast ülejäänud elu tegemas näen, vaevalt, sest mul pole selle asja vastu kirge. aga minu filosoofia on see, et tööl käiakse sellepärast, et oleks millest elada. ega haiglas ka kirge polnud, viimasel ajal vähemalt mitte. võibolla kuskil tõesti ongi olemas selline töö, mis oleks ka hobi eest, aga ma pole seda veel leidnud :P tegelikult ootan ma pensioni, siis ei peagi tööl käima :D nali!
 
kuid jõulud tulid sel aastal tõesti teisiti - Herr Abikaasal oli detsebri alguses 2 n puhkust, mis muutis aja kohe palju aeglasemaks. K-d said kodus toimetada ja lõplikult köha seljatada ning mina üheksaks tööle minna, hommikune rabelemine jäi ära :) sain rahulikult jõulukinke valida ja ei pidanudki 23.12. tõdema, et olen ka üks hulludest, kes paaniliselt mööda poode kappavad :) (olin sunnitud korra Kaubamajakas liikuma sel ajal ja see oli ÕUDNE! pagesin ummisjalu)
kuigi ma suurem asi nipsasjakeste fänn pole ja suuremat sorti sättimist enne pühi pole kunagi osanud teha, sai uues kodus ikka veidike askeldatud, õue jõulutuledest talvevõlumaa tehtud ja ka toas üht-teist sätitud :) küpsetasime piparkooke, kodusaia ja hääd kohvi (sest Jõuluvana tõi sel aastal meile leivaküpsetusmasima ja kohvimasina. neist imevidinatest pean ma kohe eraldi postituse tegema, sest need on seda väärt, eriti leivaküpseti muidugi, sest see oli mu ammune unistus ja ta toimib tõesti suurepäraselt!)
hea meeleolulooja oli Maria Talu Jõulud, kus kõik oli naturaaline ja looduslähedane, see on praeguses ühiskonnas minu jaoks järjest olulisemaks saamas, sest kõike kunstlikku on liialt palju.
traditsiooniliselt käisime kõik koos metsas kuuske valimas ja koju tarimas :) kirikus käisin üle pika aja, küll üksi, kuid seegi oli oluline. tahtsin küll ka lastele näidata, mis maja see on, kui kuri kõhuviirus sel aastal veel ei lasknud, küll jõuab. aga endale jäi küll südamesse hea tunne, kui ühe koolipere südamlikku traditsiooni näha sain. öelge mulle veel üks direktor, kes traditsioonilise kõne asemel räägib loo Armastusest! üks väga olulne sõnum oli ka, Aeg on Jõulude ajal oma pesas, seda tuleb hinnata ja ka endale aega võtta.
lastega jõudsime tolle kõhuviiruse kiuste (mis on juba meie peres jõulutraditsiooniks saamas vist :S) lasteaia jõulupeole, kus tüdrukud üllatasid meid mitmete lauludega, mida kodus kordagi enne kuulnud polnud ja need oli tõesti suurepärased ning väga puhtalt esitatud! ja ka tantsutrenni kontserdile, kus sai natuke sügishooajal õpitut näha. rohkemaks mahti polnud, sest vastik viirus murdis mindki täpselt päev enne jõule... Herr Abikaasa tegi ja toimetas, ta on mul tõesti suurepärane! aitäh kallis!
mis veel, ah jaa - muru oleks vaja niita! ei, ma ei tee nalja :D
aga tõsiselt, ma olen väga tänulik oma pere ja kodu eest ja selle eest, et meil on kõik hästi. nende pühade ajal olen näinud ja kuulnud liiga palju seda, kuidas inimesed üksteise vastu kurjad on ja see ei ole hea. annaks Jumal mulle mõistust, et vanaduses mitte päris ära pöörata ja teistele oidu minuga midagi ette võtta, kui see siiski juhtub. õnneks oleme Herr Abikaasaga piisavalt laisad inimesed ja ei viitsi riielda, pole kunagi viitsinud, õnneks! loodan, et laste sirgudes saame rohkem ka kahekesi toimetada ja rohkem üksteisele pühenduda. ma tunnen, et see aeg ei olegi enam mägede taga :)
mu head sõbrad ja lugejad, kauneid pühi teile! hoidke üksteist, sest see on ainus, mis meil lõpuks on.
Tarekese viinaköögist tulid sel aastal esimesed katsetused - keele viib alla, aga pääd purju ei tee - imeline!

kolmapäev, 11. detsember 2013

pusaõrritaja

ma kohe pean kirjutama, sest midagi nii head pole ammu mu käte vahele sattunud ;) 
nimelt tarisid päkad I advendi hommikuks meile kaks imevidinat, peale mida, pole enam ühtki kiunu soenguvalmistamisel kuuldud :D
hää küll, mis ma siin keerutan - tellisin hea sõbrants Klari promo peale ~kuu tagasi Tangle Deezerid ja varsti jõudsid need ka Hiinast kohale (originaale esialgu ei tellinud, sest need maksavad ulmelisi summasid ja ega mul suurt usku nagunii nendesse polnud). endal oli huvi ikka väga üles kruvitud, sest ma ei suutnud uskuda, et üks juuksehari võiks olla asjalikum, kui kõik need erinevad vidinad, mis ma olen tulutult koju tarinud ja ikka pidanud kuulma, et kammimine on maailma kõige valusam tegevus. 
Meil on majas 3 pikajuukselist, kelle karvad väga eduliselt pusasse lähevad ja mitte mingi valemiga lahti ei tule :S Herr Abikaasa on juba loobunud igasugu kammimisest, sest see ei anna tulemusi. tunnistan ausalt, et vahel olen mõne pusa lihtsalt ära lõiganud, sest seda ei ole võimalik lahti harutada. lapsed pikkadest juustest loobuda ei taha, seega tuli muid lahendusi otsida. kõigepealt vahetasin välja kõik šampoonid-palsamid. läksime üle Sante loodustoodete peale ja see tõesti nagu mõjus. märgi juukseid oli kohe palju hõlpsam kammida, aga kui need ära kuivasid, siis hommikuti oli ikkagi üks nutt ja hala... 
lugesin sellega seoses läbi määratu hulga materjali masstoodangu kosmeetikatoodete kahjulikkuse kohta ja ka seda, millist keemiat me iga päev endale peale määrime :( õudne hakkas! nüüd need potsikud siis seisavad vannitoas riiulil, minu käsi ei tõuse ühtki tavašampooni või duššigeeli võtma. sellega seoses olen täheldanud, et omaenda juuksed hoiavad ka paremini, ei lähe nii kiirelt enam rasvaseks ja keha ei ole talvele vaatamata väga kuiv :) päris kosmeetikast ma veel loobunud pole, sest ma ausõna ei suuda end sellest kirjanduse rägastikust hetkel läbi närida, kus kirjeldatakse ära, milline kosmeetika siis on või ei ole ohutu. mineraalkosmeetika jah, aga seda on veidi tülikas kasutada. ega ma mingi suur krohvija nagunii pole - ripsmedušš on must be, kõik ülejäänu haruharva ;) aga seda ma arvan küll, et edaspidi ostan enda jaoks kosmeetikat ainult looduspoest või apteegist :D
Pusaõrritajast aga edasi rääkides - see on imevidin! esiteks näeb ta nii totralt geniaalne välja ja tal on kaas! teiseks on tal vahvad eripikkuses harjased, mis tõenäoliselt valutu pusade lahtiharutamise saladuseks on ja kolmandaks teeb ta kammides nii lahedat nukukammi häält - ikka kraaps ja kraaps. aga oma tööd teeb ta auga, minul jääb hommikuti ainult patsid teha, sest Tangle Deezer on K-dega koostöös enne kõik pusad lahti harutanud :) Imeline!!

esmaspäev, 9. detsember 2013

Saare pääl

Ühel päeval tundus, et tahaks puhkusele. Oleks muidugi 7 maa ja mere taha tahtnud, aga rahakott ei olnud nõus oma raudu kuidagi paotama... Niisiis seadsime sammud ühe mere taha ja tegime väheke tutvust Saaremaa elu-oluga viimasel tormisel nädalavahetusel. K-dele oli see esimeseks ülemerereisiks.
Ilm, pean kohe ära mainima, meid hoidis, sest Pärnust startides ladistas vihma ja ulgus tuul, praamil olles aga ilmutas end päike, marutuul puhus taeva pilvedest puhtaks, kergitas siis ise viisakalt kaabut ning läinud ta oligi :) Saime kenasti saar(t)ele, vahtisime ammulisui Väikse Väina luiki, Muhumaa tuulikut, kirjutasime Jõuluvanale kirja ja ahmisime endasse I advendi puhuks kaunistatud Kuressaaret. Alles õhtu eel pimeduse saabudes algas uus maru, selleks ajaks olime aga juba hotelli sooja pugenud ning mõnulesime kõrvuni basseinivees :D 
Ööbisime GOSPA hotellis, millega oleme tõesti ülirahul ja soovitame soojalt. Hotelliveebi kaudu bronnisin ja kõik toimis õlitatult. Massaažid olid ka tasemel. lapsed olid sillas, sest seal on 2 mängutuba ja veekeskus loomulikult ka! Eks neid emotsioone õhtuks tiba palju kokku tuli, aga saime hakkama ja tibud magasid juba enne üheksat õndsat und :) Häbi tunnistada, aga meie ka :D
Hommik tervitas meid idüllilise päikesepaistega kindluse vallikraavil, kus sõudsid kuninglikult ringi luigepere ja paar parti. Lapsed lustisid mängutoas, samal ajal kui meie hommikusöögilauas luikede liuglemist jälgisime - mida sa hing veel igatseda võid! Tegime tiiru kindluses (kus küll K-d üldse aru ei saanud, miks printsesse näha pole, sest ühes õiges lossis ometigi elavad printsessid!), tutvustasime oma järelkasvule Kaali kraatrit ja selle tagamaid ning keerasime meie käsutusse antud ülisuure võtme abil lahti kõik Angla tuulikud ning uurisime põhjalikult, kuidas see jahu tegemine ikkagi vanal ajal käis :) Ma ei saa mainimata jätta, et kogu see aeg paistis päike, tuul vaikis ja ainult hetkeks tõusid tumedad pilved, mis kadusid sama kiirelt kui nad ilmunud olid. 
Koju jõudes ootas meid vanaema, kellele K-d kohe kuuldust-nähtust sädistada said ja Mirr, kes veidi solvunult kõik kahe päeva tegemata paid vastu võttis :). 
Seejärel sättisime üles jõulutuled, mis tekitasid meile koju tõelise jõulumaa :) 
Eile käisime Korstna Talu Jõuludel, kus sai teha hobesega pika vankriringi, ratsutada, vaadata, kuidas Vana Jõul korstna otsa ronib, paitada suuri ja väikeseid koduloomi ning rüübata püstkojas üks magus tee :) 






esmaspäev, 25. november 2013

jonni taltsutamine

elas kors väike tüdruk, kes oli otsast-otsani jonni ja viha täis. Ta sai ka ise aru, et nii see jätkuda ei saa, aga ometigi ei osanud ta kuidagi muudmoodi enda soovidest märku anda. Tema õnnetu ja juba peaaegu kurdistunud ema oli sadu ja sadu kordi küll rahulikult küll riiuga seletanud, et selline teguviis ei ole pisikesele preilil sobilik, kahjuks tulutult. Kord karjus laps põrandal väherdes, et sa oled halb emme, kui ta enam kuuendat multikat vaadata ei võinud või paugutas uksi ja kiusas sihilikult õde, sest too polnud koheselt loovutanud näritud mängukonna...
Siis katkes ema kannatus ja ta kaebas lapse isale ära. Isa arvas alguses, et ema hädaldab niisama ja kui tuleb, siis vaatab. Nii sündiski. Laps jonnis ka isaga vahetpidamata, kuigi temaga on lood tavaliselt teised. Isa kannatus katkes pärast teist päeva (kuigi ema oli seda juba aastaid kannatanud ööl ja päeval) ja ta rääki lapsega. Rääkis pikalt, laps kuulas. Ei teine laps ega ema ei kuulnud nende jutuajamist, aga sellest hetkest midagi muutus. Laps mõistis, et jonniga ei saavuta ta midagi või kui, siis otse vastupidist. Ta hoidis end jõuga tagasi, et mitte jonnida ja seda pingutust oli nii koomiline vaadata. Aga ta saab hakkama ja hoiab mõistlikku joont edasi :) ja emal on sellest nii hea meel. Imelime on see isade ja tütarde suhe!

laupäev, 9. november 2013

pean ennast rohkem kuulama

viimasel ajal olen tähele pannud, et ma tunnetan või näen asju ette. ja-jah, olen lolliks läinud :D aga ei, päriselt. eks ma olen varem ka vahel harva tundnud, et üks asi peab nii või naa minema ja lähebki, aga pärast vanaema surma on kõiki neid tundmusi rohkem ja selgemini olnud. alates muidugi sellest, et nägin teda ennast minu magamistoa uksel seismas paar päeva pärast tema lahkumist. hirmu ei olnud, sest ma teadsin, et ta tuleb. vanaema ise oli üks kõige realistlikkumaid ja maalähedasemaid inimesi, keda ma tean, ei huvitunud ta maarohtudest ega käinud kirikus.
tavalisemad näited on muidugi need, et ma vahel tean ette ja valmistan millegipärast söögid, kui herr Abikaasa mingil x-ajal koju tuleb, ilma, et sellest ette teataks. sellest rääkimata, et kui nad töökaaslastega teiselpool Eestit napsu võtavad, seda ma tean alati! või et laste suhtes on paha tunne, selline imelik ärevus ja siis nad jäävad haigeks. kahjuks ei oska ma neid tundeid (veel) tõlgendada. õnneks oskan ma neilt ka pea-ning kõhuvalusid ära võtta, praegu küll veel enda sisse, aga asi seegi.
viimane näide on kassikesega seoses: kirjutasin tema kesksoostumise operatsioonist. kirjutasin ka sellest, et paha tunne oli hinges. nonäete, oligi põhjust, sest kass ei toibunud üldse, terve nädal on olnud väga kriitiline, sest loom ei söönud-joonud palakestki ega olnud üldse energiat. haav iseenesest ilus. isegi loomaarst ütles mitu korda, et loodame, et ta sellest ikka välja tuleb :( nüüd siis saab süste mao ärritussündroomi vastu ning kiisuke sööb jälle ning söök püsib ka sees. Mirr ise on end jälle õnneks leidmas - hiilib mind nurga tagant ja turnib puudel. sellest, kuidas teda sundtoitsin ja muid õudusin tegin, siin täpsustama ei hakka. aga jah, ma ju teadsin, et see op pole praegu hea mõte, aga ma ei kuulanud ennast. arst muudkui ütles, et kõik on ok ja vanust on piisavalt.
igasugu unesid olen ka nägema hakanud. aastaid pole üldse und näinud, nüüd vist elu rahulikum, laste pärast enam mure pole, ju siis jäävad unenäod meelde. vahel ma mõtlen, et ei taha neid näha, sest ma näen asju, mis üsna kohe päriselt ka juhtuma hakkavad või siis näen sõpru unes imelikult tegutsemas ja nendega suheldes saangi teada, et mingid asjad on juhtunud ja unes öeldi mulle väga selgelt, mis selle inimesega tunnetega lahti on. 
ja siis ma usun märke, kasvõi selliseid, et kui mingi vana autoromu teise kahe masina vahele võileivaks sõidetakse, siis tuleb see romulasse viia ja kindlustuse pakutud raha vastu võtta, mitte seda veel 10 x üles putitada, kuigi see järjekindlalt märku annab, et aitab. eks ma mainisin ka seda uskumatutele, aga vastus oli teada, et pole siin mingied märke. aga teate mis, on ikka küll, viimati remondist tulles läks autol kumm pärast esimest kurvi tühjaks! vahetamise ajal hakkas vihma sadama ja tuul tõusis. kokkulangevused, ikka, aga nagu oleks midagi muud ka, eks :)
oh kui imelik jutt...
ühesõnaga, mul oleks vaja kedagi, kes aitaks mul ennast paremini tunnetama ja kuulama õppima. 
ronin nüüd luua selga ja lendan nõiamäele :D ah õige, ei saa, ma ju kardan lendamist, paaniliselt!

laupäev, 2. november 2013

Mirjamson

eile oli päev, kui lasin kassi kesksoostada. kurb on olla. 
ühest küljest on arusaadav, et see tuli ära teha, teisest küljest naisena on seda väga raske mõista, et nii tegema peab... või noh, ei pea ju, aga need isaste kasside hordid meie maja ümber tundus juba ilmselge liig ja kui nii hakkabki iga mõne kuu tagant olema, siis see ei ole ka väga hea variant. kusjuures need isased on nii ülbed! neil on ikka konkreetne siht silme ees ja isegi hari ei aja neid minema - istuvad ülbelt terassil laua peal ja vahivad tuppa. ole nagu vang iseenda kodus :( ju siis eriti nurr miisu on meie Mirrist sirgumas... aga nüüd on lõpp, päris lõpp. 
isast kassi omades ei tundunud kastreerimine nii hull või lõplik tegevus. aga ju ma siis ei osanud kaasa tunda. emase loomaga nagu teine asi.
õnneks protseduur ise läks kenasti, taastub ilusti, haav kena ja kass tegus. õue nurub hirmsasti, aga ei saa veel lasta. lahtiseletatult tähendab too kenast seda, et sai palgaldatud ka kiip, millega anti kassile pass, kuhu peaks kõiksugu temaga tehtud toimingud sisse kantama. vaktsiinid ja muu. 
väike seik ka: viin mina kassi kohale, panen puuri. küsin, millal järele võib tulla, öeldakse, et mõned kassid veel järjekorras, ikka paar tundi peab ootama ja siis umbes tund läheb protseduurile. mina siis räägin, et teate, ta on kuri, eelnevad arstilkäigud on kõik teda järjest kurjemaks muutnud, ootamine ei ole hea. ja et mul oli aeg kokku lepitud, oleks võinud siis helistada, ma oleks ta hiljem toonud. vastati hajameelselt ja-jah, kuid lubati õigeaegselt ette võtta. kusjuures nii tehtigi, sest ma olin õigel ajal kohal, mul on kuu aega ette kokku lepitud ja ju ma siis paistsin koos lapse ja kassiga piisavalt ähmi täis. lähen siis kassile järele ning sealne töötaja hakkab seletama, kuidas Mirr kõik töötajad lõhki tõmbas, isegi arsti läbi kinnaste... NO KAS MA EI ÖELNUD TEILE, ET TA ON KURI??? ega ilmaasjata ei öelda, et kuula inimest, eks ;)

teisipäev, 29. oktoober 2013

Oktoobritorm

huvitav, kas Jaanuaritorm saab nüüd noorema venna Oktoobritorm? Vaated on igatahes muljetavaldavad. Liikusin hommikul veidi mere äärt mööda ringi ja seiklesin linnas. tormi-ilm on lihtsalt nii LAHE!!!!!!!! ainult rannaniidu-veistest on kahju, kes sõrad vees kuivemale maale toimetamist ootavad :(

kolmapäev, 23. oktoober 2013

Kertu

ma niiväga tahtsin seda filmi näha. eile viimaks õnnestus. Pärnus nimelt näitas kino seda 3 (!) päeva. mismõttesnagu??? õnneks teatris toimub ka vahetevahel kino, seal siis sai ära näha.
filmist: treiler jättis mulje, nagu oleks Villu tavaline külajoodik, kes kõigil jalus ja üldse üks käpard ning Kertu kohmetu pere mõju all olev külatüdruk. Aga vaatama hakates olid lood hoopis teised. kohati tekkis tahtmine karjuda, kohati lüüa, kohati püsti tõusta ja hüüda, et mis me siin kõik istume, lähme appi! 
eks vint on veits üle keeratud ja kõike võimendatud, aga täitsa võib nii olla ju. mulle isiklikult oleks rohkem meeldinud, kui teostus oleks parem olnud - natuke üle jala ning etteaimatavalt oli pildid ja story kokku pandud ja kaameratöö polnud ka minu maitse. oli nagu tunne, et arutati, ah teeme ära, küll nad aru saavad ja vaatavad. aga eks see nii ongi, et külajoodik viskabki akna sisse või läheb traktoriga sõitma ja ema seisab väraval ees. samas intiimstseen oli väga hästi mu meelest lahendatud.
hr. Raag oskab filmi teha, midagi pole öelda. tänud ja jällenägemiseni! see film oli piisavalt jube sisu mõttes, et vastukaja tekitada.
filmi tutvustus ja treiler siin

neljapäev, 17. oktoober 2013

näpud tööle

alustasin eile kardina heegeldamist. kogu selle kolimise-sisseelamise virr-varris pole üldse aega olnud käsitööga tegeleda. kirjutan seda postitust siia iseendale meelespidamiseks, et sina ei pea mitte loobuma tegevustest, mis sulle naudingut pakuvad ettekäändel, et aega või viitsimist pole. 
lausa imeline rahu laskus mu peale, kui ammujoonistatud mustri ette ning heegelnõela kätte võtsin ning lõpuks niiti näppude vahelt läbi laskma hakkasin. tulemas on väike romantiline ülakardin, nii et see võib isegi selle aastanumbri sees valmis saada ;) tegelikkuses kulub selleks umbed 10 õhtut, aga eks näis. lihtsalt nii mõnus on jälle midagi nokitseda!

esmaspäev, 14. oktoober 2013

marineeritud õunad

rikkaliku õunahooaja lõpetuseks korjasin ära meie suurepärased punapõsksed vürtsikad sügisõunad ning nende ämbritäitega tõtt vaadates tõdesin, et midagi tuleb nüüd vaaritada (hea küll, ühe ämbritäie viisin Naabrinaisele ka, sest talle hullult maitseb see sort). õunamoosi sööjaid meie majas pole, mahla teeb ämm, seega jäi kas kuivatamine, kompott või marineerimine. õunakompott on üks suhteliselt lääge kraam, kuivatamise kunsti ei valda, seega jäi marinaad.
pilt netiavarustest, aga täpselt niisama nämm tuligi :P
toimetasin nii:
  • 5-6 liitrine ämbritäis õunu koorida-puhastada
  • 2 l vett keema, millesse lisada
  • 7 vürtsitera
  • 10-12 nelki
  • 2-3 cm pikkune jupp kaneelikoort
  • 3 dl suhkurt
  • 3 spl äädikat (õunaäädikat peaks rohkem panema)
  • näpuotsaga soola panin ka maitsete esiletoomiseks
ega's midagi, kui õunad marinaadi, veidi keeta, et veel krõmps oleks ja purki. vägagi hää kraam tuli liharoodage kõrvale :) ja niisama näkitsemiseks samuti. nüüd kahjetsen hirmsasti, et ploome ei marineerinud, kuna Herr Abikaasa tädi pool sain neid just maitsta ja olid oivalised! järgmisel aastal teen kindlasti.
kuna mõned ämbritäied õunu kuuri all veel ootamas, siis mõtlen, et peaks ikka kuivatamist ka proovima, kel kogemusi, palun jagage.

kuri palavik

jõudsin mina rõõmustada, et K-d juba 2 kuud lasteaias käinud ja peale väikese nohu pole miskit olnud, kui Karina kolmapäeval otsa lahti tehi. tõin ta koju 38,8 palavikuga, hirmus peavalu, laps oli läbi nagu läti raha. muid sümptome polnud, lihtsalt palavik, mis kuidagi alla ei tahtnud tulla. õnneks kestis sellised suured numbrid õhtul ja pool ööd, hommikuks oli juba 37,1 ning põhimõtteliselt laps jummala rõõmus ja terve olemisega.
uurisin siis lasteaiast, et mis värk. selgus, et tõesti-tõesti on midagi ringlemas, sest mitu last on sarnaselt haigestunud ja suht kiirelt tervenenud. jäin siis ootele, sest ega üks ilma teiseta saa. kahjuks nii oligi, kuigi alles pühapäeva hommikul... iseenesest väga pikk vahe, eriti kui arvestada seda, et keskkond ja muud tegurid neil samad. ju siis Karita on suvel rohkem päikest sisse maukida jõudnud, et lasteaia pisikute tase teda ei murdnud, alles kodus lähikontakt haigega teda murdis.
igatahes pühapäeva hommik algas Karita poolt jutuga, et temal pea valutab. seniks, kuni minuni tuikus, oli juba selge, et vol 2 on saabunud. temal on ikka poole hullem: esiteks on palavik kestnud juba ööpäeva (Karinal siis ~12h), mis ainult korraks rohule allub, aga siis kohe 39 peale jälle tagasi kihutab :( tänagi on 37.5 ja olemine suht sant alles. loodan väga, et õhtuks ikka toibub, sest neljapooleste puhul on palavik ja haigus hoopis midagi muud, kui eelmise hooaja laste puhul. miks? aga selleks, et nad ise aduvad nüüd väga selgelt, et ollakse haiged - keritakse end teki sisse, oiatakse ja ohatakse pidevalt ning küsitakse väga murelikult kraadiklaasi näitu. aasta tagasi oli palavikualandaja mõjudes laps jälle tegus ja amokki-jooksev ja vajus ära alles siis, kui numbrid uuesti suureks läksid, aga nüüd jah, hoopis teine lugu. nii hirmus on kõrvalt vaadata. eriti täna hommikul, kui ta aru sai, et midagi pole paremaks muutunud :(
loodan südamest, et talvehooajal kuidagi valutumalt saab ja me ei pea liiga palju haigustega võitlema.

P.S. arvake, kas ma pidin neljapäeva varahommikul tegelikult Tallinna poole sõitma ja see ära jäi - off course.
P.P.S. ja kas ma peaks homme sedasama tegema või ikkagi saan minna, kui palavik taandub? loodame-loodame, muidu läheb 2 koolitust järjest vett vedama...

teisipäev, 8. oktoober 2013

uus

otsustasin, et kodujutud peavad ilusti üheskoos olema, seega on nüüd mul teine blogi veel :) otsige kõrvaltulbast ;)
tegelikult tahtsin sisse seada koduraamatut, aga teades minu KOHUTAVAT käekirja, siis valisin ikka kaasaegsema variandi. lohutan end teadmisega, et ma võin need jutud välja printida ja raamatusse kleepida. mulle niiväga meeldivad sellised koduraamatud, kust saab lugeda, millal Austraalia-vanatädi külas käis ja mis nänni tõi (`80-ndate lõpus ju ikka toodi), millal alustati veranda ehitust või jaanuaritorm jää tuppa tõi.

reede, 4. oktoober 2013

hüppes


jääaeg sai eile jälle mõneks ajaks otsa, seega otsustasin pärastlõunal lapsi LA-st tuues, et lähme veidikeseks luusima. kuna seeni eriti metsas pole, siis seadsime sammu mere poole. ei-ei, suplusilma päris polnud ;) aga liikusime neid kuulsaid linnalehmi vaatama Raeküla rannaniidule. K-d on seal korra juba käinud vanavanematega, mina aga mitte. 
üllatusin väga, kui nägin, kuivõrd suur on see ala, mis karvaste muruniidukite kasutusse on antud. nüüd lugesin veel juurde, et nad toimetavad ka Vana-Pärnu all. 
tean omast käest, et rannaniitudel on alati lehmi karjatatud, isegi minu vanaemal oli omal ajal Raekülla kolides lehm ja selle pidi enne tööleminekut rannakarjamaale viima (no andis ikka vantsida, sest praegu on see karjamaa ~km kaugusel, toona oli vast lähemale minna, sest päris mere ääres maju polnud). lehma jalutas kas vanaema ise, minu isa või onu. vanaisa oli kahjuks Siberis, nii pidid vanaema ja poisikesed ise hakkama saama, vahetustega töö vanaemale, et majaehitus kuidagigi edasi läheks ja lehmapidamine, et miskit hamba alla panna oleks. jaa, see polnudki ju nii kaua aega tagasi, nii umbes 55 a ehk... vanaisa tuli õnneks koju tagasi! rannaniidud olid puhtad, lehmad söönud ja õhk puhas. nõukaajal lasti niidud käest ja seal on paras padrik olnud niikaua kui mina mäletan. nüüd on aga plats ühe suvega täitsa tühjaks söödud.
jalutada jõudsime nii umbes paarsada meetrit, kui nood Šoti mägiveised meile reageerima hakkasid ja ammuutades kohale kappasid. imelik oli see, et ammuutamist kuulsin nii lehmade poolt kui oma seljatagant, kuigi kogu ala on piiratud elektrikarjusega... lähematele saime paar kaasavõetud maiuspala anda, kaugemalt tulijad leppisid heameelega metsõunapuu võrsetega :) edasi minnes kohtasime teerajal lehmakooke, mis tundus samuti kahtlane, sest kõndisime ju siinpool karjust. ja tõesti-tõesti, mingi hetk hakkas metsatukast kostma raginat ning uudishimulikul sammul lähenes beežikarvaline sarvekandja, et saada ka osa sellest, mida me tema suguõdedele pakkunud olime. eeldasin, et ta on inimestega harjunud, aga paitama kohe ei asunud. loom ise oli näoga nagu sooviks teiste juurde tagasi. jätsime ta sinnapaika ning jalutasime edasi, mispeale kohtusime veel teiseltki poolt vastujalutava mägiveisega. sellel oli nägu juba suht nutune, et tarast väljas peab konutama. otsisin siis lehmapidaja kontaktid ja helistasin. tema juba teadis, et loomad lahti ja oligi hetke pärast kohal :) saime teada, et karjuses on elektripinge madalavõitu ja nii need aktivistid ülehüppele tulevad. katsuvad sarvega ära kui suure suraka saab ja siis hüppavad :P omanik rääkis veel, et toit on loomadel nüüd otsa saamas ja kohe varsti kogutakse nad kokku ning viiakse Viljandimaale talvituma, et kevadel uuesti tulla :) meist jäi peremees lehmi püüdma (olenemata leivaviilust pani jooksik kohe raginal padrikusse, kui peremees teda meelitama läks), meile jäid toredad emotsioonid ja lubadus, et tuleme neid veel enne lund vaatama.



esmaspäev, 23. september 2013

Kui issi kaitseb riiki, siis meie...

... oleme seenel, et aeg kiiremini liiguks ja lasteaeda sügisnäitusele midagi viia oleks

miisud - vasakul Karina, keskel minu ja paremal Karita miisu. ütleme nii, et Karita on meie peres meisterdamise terav pliiats, samal ajal kui Karina laseb kõik enda eest ära teha. kõik, mis Karita kassi peale kleebitud-maalitud, on ta enda töö. 
tegelikult on pühapäev issita väga kurb. aeg on aeglane, linnulaul on kurblik kaeblemine ja tuju pole ollagi. või noh, on ju ka, aga sära silmades pole, lihtsalt ei ole. 
väga ammu pole juhtunud, et Herr Abikaasa pühapäeval kodus pole. hing oli kuidagi väga tühi ja ma ise ekslesin ka, nagu siil udus, lastest rääkimata. aga riik tahab kaitsmist ja sel korral tõsisemalt, kui kunagi varem...

neljapäev, 12. september 2013

Suvelõpu sagimised

Tõeliselt kuldne suve lõpp on olnud. Või see lihtsalt tundub mulle, kuna oma aias lihtsalt tajub loodust paremini kui linnas. Igatahes tehtud on nii mõndagi:
*lõpetatud lõputud kaevetööd, tasandatud muru
mu isiklik abikaasa ehitas meile sellised !!
*ehitatud maasikakastid ja istutatud maasikataimed (lapsed aitasid nii kopsimis- kui värvimistöödel ja nagu tõelised daamid kunagi, siis kummik ja värvine nina ei sega kandmast lillesõrmust või pärlirida randmel :P)
*välja juuritud vanad põõsad (vaja on veel maha võtta nii kümmekond oma aja ära elanud pähklit-sirelit-muud võsa, et asemele panna pirni- ja ploomipuud, aga selleni pole veel jõudnud)
*lõpuks ometi välja mõeldud, kuhukohta õue peal tuleb rahalaevade saabudes autode varjualune/garaaž
*leitud uus elukoht noorele õunapuule, kes nukralt äramurtud ladvaga meie aianurgas konutas. oli enam kui selge, et ta tulevase kasvuhoone kohale elutsema jääda ei saa ja kuna kellegi kuri käsi on talle enne meie aega kõvasti haiget teinud, siis paigutasime ta kraavikaldale, kus ta kedagi ei sega ja vast ikka mõne ubina ka kunagi annab. 
*tehtud hulganisti suvikõrvita-roogasid, kuna see vapper taimeke tõesti kannab kuninglikult (kuna suvikõrvits on minu suur lemmik, siis ma ei kurda, eksole)
*ämma-äia juures sisse veeretatud 21 kõrvitsat + 2 muskaatkõrvitsat meile :D (ämm urgitses ükskord, kui ma muskaatkõrvitsa suppi tegin puhastusprotsessi käigus seemneid välja ja väga ilusti läksid kasvama. neil on küll vist pikemalt ettekasvu aega vaja, aga väiksemad nunnud on ka ok)
*käidud kuke -ja võiseenel
*loodetavasti viimast korda sel aastal tehtud rahvussporti muruniiduki taga

Kui kõik asjatamised lõpuks valmis said, lubasime enestele väikese väljasõidu Lavassaarde Muuseumiraudteele. Lapsed on juba aastaid rääkinud (ja ma ei liialda), et neil vaja rongiga sõitma minna (me ju elasime otse raudteejaama vastas viimased 10 a), aga suurt rongi nagu natuke pelgasid... muuseumirong oli paras pisike, kitsarööpmeline jupike nii 2 km jagu. lisaks sai läbi vaadata kõik vanad vagunid ja vedurid, isegi Mõisaküla rongiehituse kätetööd Eesti Vabariigi aegadest oli näha. tore päev :) aga seda ma ütlen, et sealse piletiraha eest oleks me vist pärisrongiga mitu korda Tallinna vahet sõita saanud...
Ametlikul suve lõpetamisel Pärnu rannas käisime ka. taevasse lennutati sadu paberlaternaid, lauldi ja keerutati tuld, inimmassid jooksid läbi lava... lapsed hoidsid suht vaguralt meie juurde. pärast sellist kogemust tegime kodus üksõhtu omaenda muinastulede öö, kus igaüks sai oma soovilaterna ise taevasse lasta ja sellesse soovi sisse sosistada. ma kuulsin poole kõrvaga nii kogemata, kuidas mu neljapoolene tips kogu südamest roosaks printsessiks end muuta palus :) ja mulle tundub, et ükspäev üsna varsti läheb ta soov täide ;) loomulikult oli meil ka vanas pajas Lapi lõke, hää liha, küpsekartulid ja -basiilikuga peedid ning vahukommid ja terve suur tähistaevas. elu on imeline!