neljapäev, 10. märts 2016

ilus vaade ehk kodu kevadised iseärasused

eile nägin, kui ilus vaade avaneb meie kodu katuselt...
lähen pahaaimamatult koju ja jään suu ammuli keset kööki seisma, nähes, et köögi ja söögitoa vahel on parketil maas nii umbes ämbritäis vett. hakkasin kibekiiresti mõtlema erinevaid versioone:
  • nagu üks õige ema kunagi, kippus mõte esimese asjana oma võsukeste peale näpuga näitama. õnneks olid nood õues lustimas ja esimesest ristküsitluse-rahest jäid nad ilma. jõudsin ikka järeldusele, et ei, lapsed olid hommikul jumalast rahulikud, sealpool maja osas üldse ei liikunudki ja mina olin ise viimane, kes sealt ära tuli. ei loopinud tagantkäe vett põrandale... 
  • siis pöördus mu pilk kass-sindrinahale. on teisel viimasel ajal tekkinud komme käia töötasapindadel käpaga klaasist vett ammutamas. samas pliidi peal ei olnud ühtegi anumat ja maas ühtki tühja klaasi ka mitte. 
  • nii-nii, järelikult toru või katus. meil just selle koha pealt liiguvad boileri juurest veetorud kööki (lae pealt seina seest muidugi, et ikka hästi raske juurde pääseda oleks).  uurisin mis ma uurisin, aga peale põranda kuskil ei tilkagi. lagi kuiv, sein kuiv, kuskil ei märki ega tilkagi. kõik katsusin käega üle - kuiv. totaalne müstika! pesin siis ühe panni puhtaks, mis nõudepesumasinasse ei passinud ja hakkasin Tom Kha supi jaoks kana praadima. enne tegin veel tule pliidi alla. ja äkki, tilk-tilk-tilk! ikkagi lae vahelt tuli see vesi! uhh!! ma ei näinud ega tundnud enne ju midagi märga... katus laseb läbi!! :S oot-oot, ei, meil ju need torud seal ja ma pesin panni. et siis kumb - katus või toru??? keerasin aga jälle kraani lahti ja lasin oma ämbri jagu vett voolata. sellel ajal mõtlesin selgeks, et kui toru on katki, siis nii hea survega see vesi küll kraanist pahiseda ei saa.
  • seega, katus :( kui juba mõte oli katuseni jõudnud (esimesed kaks mõtet käisid peast läbi nii umbes murdosasekundi jooksul, aga kuna kõik oli kuiv, siis rohkem ei osanud edasi variante genereerida ja veetoru mõte varjutas selle kõige koledama katuse-variandi), siis tabasin, et tegemist kohaga, kus üks katuseosa kohtub teisega, mängus võib ka olla korsten. olin ju tule pliidi alla teinud, ju seal miskit soojenes ja selle vee voolama ajas. kontakteerusin Herr Abikaasaga. tema kohe, et katus! ma siis ütlesin, et hakkab hämarduma, ma rohkem ei räägi, ronin üles. tema muidugi muretsema, et libe ja värki, kuidas ma saan. nagu mul oleks valikut, eksole. kribinal-krabinal siis redel püsti, labidad-värgid kaasa ja üles. lastele veel üle õla teatasin, et lähen üles ja kui alla kukun, helistan (nali!). oligi jube libe. terve katus oli lund täis. mööda seda lund polnud väga vigagi üles ronida. juba püsti olles avanes täitsa ilus vaade ümbruskonnale loojuva päikese kumas. ei olnud aega pikalt passida, tuli tegutsema hakata. koht, kus toas läbi sadas, oli täiesti puhas (ju jõudnud ära sulada päikese mõjul ja lombi tekitada, mis meile alla tilkus päeva jooksul), kõik muu lume all. andsin siis labidale valu ja kühveldasin katuse puhtaks. vesi ju liigub imelisi teid pidi ja kes seda teab, millisest plekk-katuse praost ta sisse end pressis. see on see jama nende väikesekaldeliste katustega, et lumi jääb peale, külmub ära ja siis ei saa vesi alla voolata, vaid hakkab kogunema... ma olen terve lapsepõlve veetnud ühe sellise katuse peal lund kühveldades, kuna kevadeti ikka tilkus kuskilt läbi... katus puhas, vaja alla tulla. aga libe on. nüüd ei olnud enam lund ka, mis enne veidi tuge pakkus. kuna ma alla kukkuda ei tahtnud, siis ei jäänud muud üle, kui end kõhuli visata ja vaikselt vihmaveerenni suunas voolama hakata seni, kuni jalg redelit puutus. uhh! tehtud!! Herr Abikaasale teatasin ka, et ma olen väga tubli ja läksin oma suppi sööma :p 
loodan väga, et täna on põrand kuiv ja probleem seljatatud. suvel silikoonime kõik praod seal korstna ümbruses kinni. 

kolmapäev, 9. märts 2016

Kalasaba

Emme, ma tahan sulle patsi teha, kostub elevil hääl,  kui dušši alt tulen. No hea küll, kannatan selle karvustamise ära, mõtlen isekeskis.
Välja tuli aga selline külje suunal kalasaba ehk siis Elsa pats,  nagu 6-aastane autor Karina teatas.

Ei ole mina enne näinud, et tavaline punupatski hästi välja tuleks. Nüüd siis kohe kõrgem pilotaaž :)
Varsti siis nii, et mul on kogu aeg ilus pats peas, mitte krunn :)
Oma lapsepõlvele tagasi mõeldes tekib mingi mälestus,  et nii umbes kümneselt hakkasin kalasaba pusima. 

issanda loomaaed

vahel ikka inimesed üllatavad (negatiivselt) mind sedavõrd, et mõtetes tekib paus ja kerin kogu situatsiooni/vestluse uuesti peas läbi ja jõuan uuesti selle pausini. või õigemini lühiseni, et kuidas see nüüd nii läks. 
väike näide: lepin inimesega kokku kohtumise minu juures. viimane jutt oli, et homme õhtupoole kohtume. too aeg jõuab kätte, ma teen ettevalmistusi, tulen töölt tiba varem koju, räägin asja lastega läbi ja keda ei ole, on too tulija... helistan siis, et millal jõuad? teistpoolt vastatakse, et plaanid muutusid, ei ole aega, ei tulegi sel nädalal. eee, mismõttes? me ju leppisime kokku ja jutt jäi, et tuled lausa mitme asja pärast linna poole! sul on mu telefon ja lihtsalt lased mu üle?? ma olen põhimõtteliselt võõras inimene, kellega on üks äriasi ajada ja sa lased mu tuimalt üle... 
ja siis tekibki see paus, mõttepaus. huvitav, kas nii tehaksegi, kas see on tänapäeval norm? minul on teine norm - teatan ja vabandan, kui mõjuvatel põhjustel ei saa tulla. ei ole ju nii raske.
täna selgus aga põhjus, miks ta ei tulnud ja ütleme nii, et kodanik pole mitte lihtne lillelaps, kes unustas või mu üle lasi, vaid sõna otseses mõttes valetas. asi, mille pärast tulema pidi, oli hoopis juba kellelegi teisele lubatud ja kogemata sain sellest teada. maailm on väike, jutt ju liigub... no jumala eest, ma pole maksuamet vms. kole koll. mina soovisin osta, öelnud siis, et pole või otsas, saab hiljem, asjalood nii ja naa. milleks valetada? imelik. ikka tekib lühis, et miks nii tehakse. aus vastus on mu meelest poole lihtsam, kui vale. endal ka vähem meeles vaja pidada, kellele mida kokku valetanud oled :D

esmaspäev, 7. märts 2016

täiuslik pühapäev

ideaalne pühapäev on see, kui ei ole kuhugi kiiret. tõused hommikul siis kui soovid, jood kohvi, lapsed toimetavad omi asju. siis tuleb välja päike ja tekib plaan nina tuule poole keerata ja lonkima minna. ja lähedki! longid nii 2-3 km, siis teed päikesevõtupeatuse jõe ääres, vaatad, kuidas mutukad talveunest ärkavad, vesi otsib teed ojast jõkke ja kuulad lindude vidinat. aeg seisab, ei ole kuhugi kiiret. ja siis longid tagasi, veel 2-3 km. päike ikka paistab, tuuleõhk seisab  - täiuslik pühapäev!

reede, 4. märts 2016

iseseisvumine

panen kirja, et 01.03.2016 oli see päev, kui Karita soostus üksi pooleks tunniks koju jääma. küll teleka abiga, aga siiski. lausa 2 x 30 min oli kodus, kui ma Karina trenni viisin ja pärast ära tõin. ta ei saanud kaasa tulla, kuna tervis mängis mingit imelikku vimpkat ja tal oli paha olla. 
hommikul olin ta sunnitud seetõttu endaga töö juurde võtma, sest kedagi polnud lapsehoidjaks parasjagu ja nii ta siin mul joonistas ja käis õues ja arvutas päev läbi. korra luusis isegi tänaval (läks ise lasteaiani, vaatas seal väheke ringi ja tuli tagasi). ma ju töötan lasteaiast üle õue ;) ju sealt see julgus tuli, et õhtul koju jääda, mitte autos kaasa loksuda. 
eks aeg ole ammu sealmaal ka. lapsed on varustatud telefoniga, kõik koduga seotud asjad on selged, midagi karta ei ole, isegi taskulamp on valmis pandud, kui elekter peaks lahkuma. kuna lasteaed saab kohe läbi ja ees ootab pikk iseseisev suvi, siis nagu juba peaks harjutama tõesti üksi kodus olemist ja ühistranspordiga liiklemist. lootus on, et hakkab looma :)

SPA nädalaga Hedonis

Pärnu on äge linn elamiseks! eriti meeldib see mulle sügis-talvisel perioodil. kohe sügisel, kui turistide hordid on lahkunud, käin ma tavaliselt rannas lonkimas ja parkides kolamas, kõnnin läbi peatänava ja vahel isegi üle silla. vaatan ja imestan, et linn on ikka veel alles ja kõik need sajad tuhanded pole seda ära lõhkunud. mul on see nagu kontrollreid või midagi.
äge on linn talvel just seetõttu, et viimasel ajal korraldatakse igasugu põnevaid üritusi linnarahvale, et omad inimesed ka ikka kõigist neist käe-jala juures olevatest mõnudest osa saaks. nii on toimunud restoranide-nädal, kohvikute-nädal ja nüüd siis spa-nädal. kohvikute nädalale ma ei saanud sügisel minna, sest mul oli suhkruvaba periood, aga kes käisid, rääkisid, et ikka väga tore oli. restoranide nädal on uue ringiga tulemas ja ma kohe kindlasti tahan Piparmünti minna ja Raimondisse ka. häbi tunnistada, aga Ammandesse pole mu jalg kunagi veel sattunud, peaks vist ka plaani võtma. spa-nädala raames oli üle linna ikka palju-palju pakkumisi. olgem ausad, eks meil siin on ka, mida pakkuda, sest iga nurga peal on mõnusaid spa'sid nii suuremaid kui väiksemaid. nagu info tollest nädalast ilmus, hakkas mõte kohe tööle. kuna Hedonis mulle esimesel korral väga meeldis, siis panin sinna ruttu kohad kinni. 
eile siis käisimegi A.-ga mõnulemas :) no tõesti oli mõnus! seal aeg lihtsalt peatub. ei saa arugi, kui oled mõnes saunas pool tundi lihtsalt olnud või mullide sees mõnulenud. imeline! seekord oli rahvast muidu rohkem, kui toona. ise ka imestasin, et ei olnud sellist külg-külje kõrval tunnet, nagu mõnes suures veekeskuses (oi kuidas mulle need ei meeldi, eriti just seetõttu, et kellegi käsi või jalg läheb mulle pihta - jäkk!) . Hedonis on kõik kuidagi sektsioonidesse jagatud, rahvas liigub ringi, ei jää ühte kohta pidama. nende maksimum külastajate arv korraga on 24 inimest, nii et jah, ei saagi väga ülerahvastatuse tunnet tekkida :) ja jällegi, kui olime 3h seal mõnulenud ja lõpuks randa jalutama kulgesin, oli pea mõtetest täiesti tühi, ilus lumine mere vaikelu vaid.
me like, kordame!!

esmaspäev, 29. veebruar 2016

tükike kangast - 100€

mõtlesin siin ükspäev, et pean ikka kuhugi trenni minema, sest ise liigutamise jaoks olem ma liiga laisk. kui aga 10 x kaardi ära ostan, siis oleks kahju raisku lasta. 
hakkasin siis trenniriideid vaatama - mismõttes nagu maksavad trenniriided 100+ eurot??? mis juhtus?? kuidas tükk kangast on sama kallis, kui villane mantel?? ei saa aru... :/ ikka vist ei lähe trenni, mul pole sellist vaba raha.
tuleb kõnnikepid osta.

teistmoodi šokolaadikook

kuna mu dieedi range osa on läbi (juba nädalapäevade jagu, tegelikult) ja ma võin süüa kõike va. jahu ja suhkur, siis mõtlesin, et tahaks endale ka midagi head küpsetada. kaua sa ikka jõuad liha/juustu/köögivilju süüa, eksole. niisiis, otsisin ühe retsepti, kus ei ole ei jahu ega suhkrut. eks levinud ole arvamus, et mainitud ained on koogi baasained, aga saab ka teisiti ;)
valmis avokaado-šokolaadikook mandlijahu ja steviaga.
retsept:
2 küpset avokaadot
200 g mandlijahu
1 dl piima
2 muna
50g kakaopulbrit
120 g pruuni/toorsuhkrut
1 tl soodat

kate:
vahukoor
stevia
maasikad

teine variant katteks:
tume šokolaad sulatada vahukoorega, valada koogile ja lisada purustatud pähkleid

valmistamine: kõik koogi koostisosad blenderisse, lasta ühtlaseks massiks ja kummutada 20cm koogivormi. kui blenderit pole või köögikombaini määrida ei taha, siis saab nii ka hakkama, et avokaado kahvliga peeneks ja lihtsalt teiste ainetega kokku segada. küpsetusvormi põhja panna küpsetuspaber, servad määrida võiga ja üle puistata kakaoga. küpsetada 175-kraadises ahjus 40 min või seni, kuniks puutikuga kooki susates see puhtalt välja tuleb :)
mina suhkrut ei lisanud, kasutasin stevia pulbrit, palju, ei tea. oleks võinud rohkem olla :P tagantjärele tark olles, võiks tiba võid ja ühe banaani ka taignasse lisada, tuleks mahedam. kakao kippus väga võimust võtma...(kakaod võib seega vähem panna) või oli see suhkru puudus, mine sa tea. 
igatahes jahtununa oli kook piisavalt vetruv ja niiske, mitte kuiv ega kõva. vahukoor tuli hää magus ja maasikad olid imekombel juba maasika maitsega :) all in all - huvitav katsetus, proovin kindlasti veel teha, aga siis kindlasti toorsuhkruga.
alguses kartsin, et ilus on ta küll, aga ei tea, kas keegi peale minu ka seda sööb. FB-s oli kohe mitmeid, kes ampsu oleks tahtnud :D oma pere ehk lapsed eesotsas sõid ära vahukoore maasikatega ja Herr Abikaasa riputas suhkruga üle ning pani ka oma tüki viisakalt nahka. ütleme nii, et lisatükki ei soovinud... mina sõin tükikese ja teisegi, sest väga ammu pole midagi head saanud ;) täna võtsin tööle kaasa ja nautisin kohviga. täitsa mõnus!

esmaspäev, 22. veebruar 2016

fantoomil

oli vahva nädalavahetus! meid lasti Herr Abikaasaga linna peale, lausa Tallinna linna peale :) 
käisime A.L. Webberi "Ooperifantoomi" vaatamas-kuulamas. peaosades Stephen Hansen Norrast ja Hanna-Liina Võsa. minu emotsioonid on sellised, et Koit Toome laulab väga hästi ja ta on muusikali rollide jaoks loodud (mängis toda esimest armastajat). norraka võiks aga küll pigem Rolf Roosalu vastu välja vahetada. mulle Hanseni hääl üldse ei meeldi. või noh, see, et ta oma häält ei kasutanud. fortes oskavad kõik laulda, aga kuna enamus soolosid on väga hingelised ja pianos, siis need tal välja lihtsalt ei tulnud. vähemalt reedel mitte... Hanna-Liina oli ka 1. vaatluses kuidagi eemalolev ja äreva häälega, 2. vaatluses lõi aga särama.
lavakujundus ja efektid mulle väga meeldisid, samuti kostüümid. oli tunda, et vana hea Inglismaa poolt on paljugi ette antud ja ei ole niiväga materjaliga kokku hoitud. 
kultuur nauditud, suundusime vanalinna, et väike vein võtta ja õdusat õhtut nautida. vanalinn on ju risti-põiki igasugu meelelahutuskohti täis pikitud, leia siis see õige. istusime siis st. Patrickus väheke ja kobisime ööseks ikka oma vanalinna hotelli ära. 
ütleme nii, et sellise atmosfääriga majas ma polegi maganud. paksud kivimüürid, massiivsed laetalad, kivist vapid ja seinakaunistused, sinna juurde lummav vaade vanalinnale või kirikutornile. ilus!
K-d olid kenasti vanavanemate juures, meie kulgesime sinna laupäeva lõunaks ja saime ämma sünnipäevast ka veel osa :) pühapäeval nägin üle hulga aja kalleid kursakaaslasi, nii et all-in-all - täiuslik nädalavahetus!!

teisipäev, 16. veebruar 2016

mandlikreemi-õuna kringel

otse ahjust
inimene pidi elama 35 a vanaks jõudmaks järeldusele, et pärmitaigen ei ole mingi kole koll :p sellest saab küpsetada küll, kerkib ja puha ning maitse on nagu päris. 
lapsepõlvest mäletan, et emal oli selle saia/piruka/kringlitaignaga ühtepuhku üks jama - kerkis liiga palju/ei kerkinud, jäi taignarulli külge kinni, ahjust tulles läks jahtudes kohe kõvaks, pirkuad lõid lahti ja täidis tuli välja jne. see tegi tiba ettevaatlikuks, nii oma 15 a ettevaatlikuks :D eks ma olen ikka mitu korda emalt uurinud ka, et kuidas ta seda tainast teeb, sest porgandipirukad on väga hää kraam. tema stampvastus kõigele on alati tunde järgi. no kuidas teha tainast umbes, tunde järgi? ei oska... kuna lapsed olid vahepeal haiged ja vastlapäeval me kuhugi ei liikunud, siis tegin ise kukleid. otsisin netist retsepti ja tegin. tulid välja küll. ise ma proovida ei saanud, aga räägiti, et täitsa kukli maitsega.
kringli tegin sama taigna järgi, sisse läks mandlikreem ja õunad. pärmitaigna tegin selle retsepti järgi ja martsipanikreemi segasin kokku nii:
100 g võid
2 muna
70 g mandlijahu
60 g suhkrut
1 tl vanilli
(kõik toasoojalt segada, siis tuleb parim)
kui kringlipatsid põimimiseks valmis olid, mõtlesin veel, et jube palju manti sai vahele. kui aga ahjus kringel 5 x suuremaks paisus, siis süües ei olnud seda manti eriti üldse tunda... teinekord olen targem. endale meeldetuletuseks panen veel kirja, et kaneeli ja suhkrut võib vabalt palju rohkem panna ja õunu ka. seekord parandasin vähese magususe šokolaadiglasuuriga. sööjad mugisid ja kiitsid. ise ma jällegi ei saanud isegi proovida. kui dieedi aktiivosa läbi, küllap siis teen uuesti.  nüüd ju pärmitaigen selge :)

esmaspäev, 15. veebruar 2016

kuldsed tüdrukud

kuld! kuld!! kuld!!! lastel endil ka tiba üllatunud näod, eks :D
6.02. 2016 oli päev, kus K-d said oma esimese spordisaavutuste medali. see tuli suisa kuldne! me olime ülirahul ja õnnelikud!! meie all mõtlen ma nii lapsi, vanemaid kui treenereid. 2. võistlus ja kuldmedalid!! mõni rühm treenib aastaid ja ikka ei tule ega tule seda medalit. ütleme nii, et õnnel polnud piire. 
1. võistlus oli nädal enne ja see läks ikka täitsa untsu, juba vaibale tulek oli kohmakas ja üks osa lapsi liikus elemendis valele poole, nii et head nahka ei saanudki loota. kõik olid kurvad. samas realistina ei saagi ju eeldada, et 1. võitlus ideaalselt välja tuleks. 6-aastased lapsed ikkagi. me ju teame, et see aasta on harjutamiseks. teiseks olid konkurendid kõik juba aasta jagu võistluskarussellis osalenud. 
taustaks niipalju, et rühmvõimlejatele korraldab võistlusi Eesti Võimlemisliit ehk siis iga võistlus on mingi klubi korraldada. kuld tuli Otepää lahtistelt meistrivõistlustelt (MV), mida korraldas VK Rütmika. eelmine oli Tallinna MV, tulemas veel Rütmika Kevadturniir ja Elva MV. igav ei hakka :P
mul on väga hea meel, et kokku on sattunud selline punt tüdrukuid, kes on suht ühel tasemel ja soov edasi areneda on olemas. kõik teevad isuga trenni ja on alati valmis uusi elemente õppima. kõik tulevad rõõmuga trenni! ja siis on punt emasid-isasid, kes kõik on nõus igati kaasa aitama kostüümide ja soengute osas. järgmiseks hooajaks on juba nii palju ideid ;) seekord valis õpetaja kiiruga trikoo, aga järgmine kord me proovime kaasa aidata, et ägedam look tuleks :D loodan väga, et kõik jätkavad ka 
tõe huvides märgin veel ära, et mini-kategoorias oligi ainult 3 rühma võistlustules, aga meie lapsed tulid sealt võitjatena välja!! esimesel korral oli 4 rühma. eelmise korra võitjad jäid sel korral kolmandaks... haiguste hooaeg, mis teha. ka meie Lepatriinudest olid 2 haiged ega tulnudki kaasa. minu Karita võistles suisa palavikuga, sest see tõusis enne võistlust, aga ta väga soovis võistelda. kui me juba Otepääl olime, siis ma ei näinud põhjust teda mitte starti lasta, sest ta on esireas ja paaritu arv võistlejaid ei oleks üldse nii hea välja näinud. seda magusam oli see kuld :) 
ma olen nii lõpmata uhke!! aitäh mu kallid tütred!! 

siin on link FB-st, kus kava vaadata saab ;)

neljapäev, 11. veebruar 2016

Gripi küüsis

Gripp murdis meid maha. Mina lastega oleme tõbised, Herr Abikaasa põetaja rollis.
Totaalne täismäng - kõrge palavik, köha, nohu, lihasvalu, luuvalu, silmad punased ja valutavad.  kõik mida gripiga seostada oskate, kõik meil ka on... 
Täna tegime isegi vereproovid, sest Karital 39 palavik laupäevast alates.

neljapäev, 4. veebruar 2016

kevad käes?

me like, kui 4. veebruaril õues jalutades on täielikult märtsikuu tunne!! :D
tõenäoliselt tuleb 4. märtsil teha postitus hirmsast külmalainest ja lumetormist, aga mis veel käes pole, selle pärast ei muretse ka. 
ütleme nii, et mulle kui ahjukütjale, meeldib antud (talve)ilmastik väga. ja noh, sõrmed ei külmeta ka nii hullult (kuigi üks näpuots on ka praegu tundetu ja valge, siin, +23 kraadises kontoris...)

kolmapäev, 3. veebruar 2016

hull maailm

osalesin ükspäev vestluses, kus oli juttu peresuhetest, aususest, truudusest ja austusest. mitte enam esimeses nooruses meesterahva suust tuli selline avaldus: kui sa ikka lähed päevast-päeva koju sellise inimese juurde, kelle vilu varjugi sa näha ei soovi ning kes aina iriseb ja õiendab, siis ongi soov minna ja kogeda midagi muud. 
selgitusena olgu öeldud, et arutluse all oli ühe pere probleem, kus on koolieelikust laps ja isa on leidnud endale uue naise, kuid käib ka oma pere juures. ükspäev lubatakse maad-ilmad kokku, teisel päeval ei huvita teda ei laps ega pere majanduslik toimetulek karvavõrdki. 
ma olin selle vanema mehe sõnadest niivõrd hämmingus, et ei osanud selle peale kohe midagi kosta. ütlesin vaid, et mina ei ole sellist tunnet oma Abikaasaga küll kunagi tundnud. seepeale tuli lisa: te olete nii vähe aega koos elanud ja te ei elagi üldse koos. rutiini ei teki, see on teil kõik teistmoodi. mõtlesin siis õhtul mis ma mõtlesin, aga ei saa temaga kuidagi nõus olla. ma tõesti ei ole KUNAGI tundnud, et ma ei taha koju oma pere juurde minna, alati rõõmuga ja ootusega. jah, me elame kaugsuhet, see on teistmoodi. samas on perioode, kus oleme mitu kuud järjest koos ja siis on koos väga hea, mitte paha või vastumeelne. minu suurim unistus on, et ma saaksin iga õhtu oma Abikaasaga koos olla! ja kõige olulisem punkt - me oleme koos olnud 14 a, 10 sellest kohe abielus! ei olegi nii vähe mu meelest :) mul tõesti ei ole kunagi tulnud pähe mõtet, et mul on nõme mees, et ma ei taha teda nähagi. 
eks tõesti, igas suhtes tuleb ette madalpunkte. minnakse ka lahku, aga minu arust on kõige alus ausus ja austus. armastus muidugi ennekõike, aga just ausus ja austus on need, mille abil on võimalik suhet elus hoida. tohutult kurb on kõrvalt vaadata, kuidas inimesed omadega puntras on. veel kurvem ja imelikum on kuulda, et mingi osa peab petmist normaalseks ja seda õigustatakse. õigustatakse irisemisega!!? miks siis naine iriseb? minu meelest tuleb ikka peeglisse vaadata - kui su teine pool on õnnetu, siis sa ei tee teda õnnelikuks. vingutakse ikka põhjusega. kui neid põhjusi ei ole võimalik kõrvaldada ja inimesed ei ole koos õnnelikud, siis tulebki lahku minna, kuid teha seda ausalt läbi rääkides, mitte nii, et mind ei huvita, võta oma laps ja lao. kuidas saab nii OMA LAPSELE teha? ah, keegi, palun öelge mulle?? ma tean, et saab, aga ma ei saa aru, kuidas! 
eile hakkas mul korraga väga kurb, kui sain aru, et too mees ei olegi elanud õnnelikult ja rõõmsalt. kuigi ma tean, et ta naine on talle kallis, kindlalt tean. 
eks mul on hea targutada - olen päriselt õnnelikus suhtes ja meile on isegi piltide järgi öeldud, et see on armastus, mis pildi pealt vastu vaatab. nii on. ja mul on selle üle lihtsalt nii hea meel!!

kolmapäev, 27. jaanuar 2016

Simeonsi 2. ring

olen Simeonsiga teisel ringil. hetkel umbes-täpselt poole peal. seekord on kõik palju loomulikum, lihtsam. esimesel korral oli algusnädal ikka väga-väga raske ja igasugu isud käisid peale, siis seekord aju juba teadis, mis tulemas on ja vist lülitus ise ümber. kõht tühi pole eriti olnud, kaetud laual taga saan tuima näoga istuda nii, et näpud suu vahet ei käi :)
praeguseks on arengud sellised, et 7,4 kg oli täna hommikuks lahkunud. kokku juba -20,5 kg!! me happy :D
kartsin väga külmal perioodil dieeditamist. kaloraaž ikkagi väga väike ju ja enamus toidud nö külmad. olgem ausad, mul on pidevalt väga külm. pikk pakaseperiood ei aidanud ka kaasa. muudkui külmetasin. nüüd on väheke parem. õnneks kaalu langust see ei pidurda. kui ikka õigeid asju parajas koguses süüa, siis kõik toimib. sellest hoolimata ootan ma alati õhtut, et saaks sooja supi/kapsahautise, mis  kõik seest mõnusasti soojaks teeb.
mul on praegu 2 kompanjoni ka, kellega samaaegselt sulan :) kuidagi mõnusam on.
üks naljakas seik ka: teen lastele õhtuks salatit, telliti kartulisalatit. mis mul selle vastu olla saaks, eksole. ise ma seda ei armasta, seega on väga mõnus teha toitu, mis ei isuta. hakkisin-tikkisin kõik ära ja hakkasin hapukoort hulka segama. sinna paki külge jäi koort, nagu tavaliselt, ja mida tegin mina? õige - tõmbasin näpuga ära ja suhu :S hetk hiljem juba taipasin oma viga ja palavikuliselt mõtlesin, et appi-appi, mida ma tegin?? kuidas ma selle nüüd ära saan??? igasugune rasv on ju keelatud! ütleme nii, et ma pole ammu suud nii põhjalikult loputanud :D  loo moraal -  harjumuse jõud on suuuuur. 
ma üldse ei imesta, kuidas inimesed räägivad, et nad ei näksi/ei söö liiga palju magusat, aga kui kõik täpselt kirja panna, mis päeva jooksul suhu jõuab, siis hakkab endal ka hirmus. Briti telesari kinnitab seda ilmekalt, vaadake Salasööjaid.