neljapäev, 22. detsember 2016

puhas rõõm

rõõm lastest, omaenda lastest! 
esimene koolipoolaasta on selja taga, esimesed tunnistused käes, tulemused suurepärased. 
kuigi 1. klassis hindeid ei panda, on siiski olemas ametlik koolitunnistus hinnangutega. meil on variandid suurepärane, väga hea, hea. mingit rahuldavat vms. ei panda, ega siis kohe saa motti alla tõmmata värsketelt koolijütsidelt, eksole. mina nägin meie tüdrukute tunnistustel tulemusi suurepärane kõigis ridades välja arvatud kirjatehnika. see oli väga hea. arvasin, et ühel on ainult seal lahtris märge, aga ikka mõlemal. kusjuures, mina pole näinud, et õpetaja käekirja kohta koolis mingit hinnangut oleks andnud (neil seal käibel templid: lilleke,süda, linnuke - hästi, sitikas - vajab parandamist, mitte nii hästi). sitikaid meie majas nähtud pole, ikka kuhjadega lillekesi :) nüüd tuleb see asi siis käsile võtta ja kirjatähti maalima hakata koos lastega. aga muus osas on meie lapsed tõesti tublid ja põhjust rõõmustamiseks on kuhjaga. nad on taibukad, mul on selle üle hea meel. õpetajalt kuulen mitu korda nädalas kiidusõnu, kuivõrd hästi nad kaasa mõtlevad/teevad koolis ja et oskavad kenasti end väljendada. suhted on ka koolis korras. 
Mai kool osaleb pranglimises, Karina on väga tubli, Karita eriti ei viitsi pingutada, aga kui end kokku võtab, siis jõuab ka üle-Eestilisse tabelisse :) lugemine ja arvutamine tuleb lõdva randmega, koduseid töid kontrollime Herr Abikaasaga möödaminnes. kui abi vajatakse, küsitakse ja kõik saab tehtud. see abi küsimise vajadus sõltub paljuski ka puhtast laiskusest :D lihtsalt ei viitsita ülesannet korralikult läbi lugeda. 
rõõmustamiseks on veel palju põhjusi. oleme viimasel nädalal saanud osa selle poolaasta I võimlemisvõistlusest (Slonny Cup), kus rühm esitas uue vabakava. super oli vaadata, kuidas KÕIK ennast kokku võtsid ja tegid oma parima. vanus on sealmaal, kus natuke juba põetakse ka kohtunike ette minemise pärast. kuna tegemist uue kavaga, mida vaid 6 nädalat harjutatud ja konkurendid on 1-2 a vanemad, siis medalit veel ei tulnud, aga ma usun, et kevadepoole tuleb see medal ka ära. saavad oma rivid täitsa sirgeks ja asja rohkem sünkrooni. suur rõõm on vaadata, et kõigil 12-l tüdrukul on rõõm trennis käia ja kavasid õppida. see on nii oluline, siis tulevad ka tulemused, mida nad ise niiväga ootavad. ah-jaa, seniste võistluste parim punktisumma tuli küll - 14,00


samal teemal jätkates: teisipäeva õhtupoolikul vaatasime võimlemisklubi jõulupidu, meie Lepatriinud esinesid koguni kolme kavaga. nii tore on näha, kuidas ka omade seas võistlusrühm välja paistab. neid hinnatakse ja tuuakse ka eraldi välja, et nad teevad väga palju tööd, et tulemused tuleksid. ütleme nii, et uued ilusad trikood sadade läikivate kivikestega annavad ka oma osa, et teiste seast välja paista ;) ja suur rõõm on näha treeneri silmis uhkust ja heameelt. see on parim tunnustus tüdrukutele ja meile, vanematele ka, kes neid pidevalt siia-sinna veavad, kostüüme teevad, dresse tellivad ja lõpututes kogustes soenguid sätivad!
kuna tulemas on jõulud, siis jõulueelne nädal on alati teguderohke: lastel oli teisipäeval klassiga väljasõit Lotte Jõulumaale. heameel on tõdeda, et nad said seal isekeskis ilusti hakkama. kolmapäeval saime osa aga kooli jõulukontserdist, mis oligi üles ehitatud selliselt, et näha läbilõiget kõigi vanusegruppide oskustest laulu-tantsu-pillimängu valdkonnas. mulle meeldis! meie lapsed rõõmustasid meid kolme lauluga kahehäälses mudilaskooris ja ansamblis ning lõpus tegid veel kaasa ühendkoori etteastes. väga ilus õhtu oli!! ja ma olen südamest tänulik, et K-d leidsid tee muusikaõpetaja Margriti koori ja ansamblisse. 
nüüd ongi jõulutunne südamesse pugemas. kõik ettevalmistused hakkavad valmis saama. mul polegi nüüd muud, kui piparkoogid glasuuriga, hani patta panna ja rõõmustada selle üle, et tervel perel on tulemas pühadevaheline vaba nädal, kus me saame teha, mida hing ihaldab või siis üldse mittemidagi :)
ilusaid ja rahulikke, kallid lugejad!! 

reede, 16. detsember 2016

pardipraad

tegin ükspäev parti, ahjuparti.
suur ja lai FB viskas mõned nädalad tagasi ette müügikuulutuse, et müüa noored pardid Pärnumaal, 5€/part. ma ei lasknud seda endale mitu korda öelda, võtsin kohe mitu tükki, et emad-ämmad-sugulased ka saaks. hind ju päris hea. kui veel kuulsin, et 2,5.3,5 kilosed, siis tundus hind eriti hea. suhtlesin müüjaga ära, klõpsasin akna kinni ja siis kohe varsti jälle lahti, sest mulle turgatas pähe, et seal ei olnud kusagil kirjas, et need pardid söögiks on mõeldud. äkki 4- kuune part on kasvatamiseks ja mulle saabub ükspäev ukse taha kast nelja elusa pardiga?? see ei olnud just maailma kõige meeldivam mõte, et ma ise peaks seda kaela kahekorra keeramise ja sulgede eemaldamise ette võtma. seega küsisin ühe, kas tuleb part või lihakeha. öeldi, et mõlemat pidi saab :P nii hea, et ikka üle küsisin.
usutlesin veel Herr Abikaasat, kui maapoissi, ka. sest kust mina pean teadma, kas 4-kuune on hea lihalind või alles tibupoeg. tema kinnitas, et ilus noor lind.
ükspäev oligi neli lindu mul käes. võõrad jagasin laiali, enda oma tükeldasin ja pistsin ahju koos pommu, suvikõrvitsa ja šampinjonidega. sibulat-küüslauku lisasin ikka ka soola-pipraga. seal see part siis praadis oma paar tundi. ütleme nii, et pardirasv on vist parim pommu valmistamiseks, nii head baklažaani pole ammu saanud. part ise tuli ka väga-väga hea. mina olen varemalt seda lindu teinud tervelt, täidetuna, aga ema mul teeb tükeldatult. nii on tõesti parem, midagi pole öelda. pardil oli lausa kerge hane mekk man. hani, teatavasti, on meie pere suur lemmik. siis lutsutatakse puhtaks iga viimanegi luutükike, tiivaotstest rääkimata.
ühesõnaga, hüva part oli ja keep them coming!

dilemma (või kas ikka on)

sellest ajas, kui meile Bella õue peale veeres (natuke üle kuu vist) olen ma mõlgutanud mõtet, et ehk peaks endale ka ühe väikese UUE auto ostma. Bella aka Yeti on meie auto, kuigi sellega sõidab rohkem Herr Abikaasa (viimasel ajal küll mina, aga sellest pärastpoole). kuna temaga on niivõrd mõnus kulgeda ja oma autosse on ikka veider tagasi istuda, siis isutab uue masina järele, eksole. jube veider ikka, kuidas heade asjadega nii kiiresti ära harjub!
ah et millest ma räägin, aga palun:
  • tulen automaadi roolis manuaali rooli ja mõtlen omaette, miks valgusfoori all auto liikuma ei hakka, kuigi ma võtsin jala pidurilt ära. ei saagi hakata, käik pole sees! käigu sissepanemiseks peab sidurit ka vajutama... rivi selja taga tuututab juba. vastupidi mul polegi olnud, et siduri asemel pidurit vajutaks. see osa toimib ajus paremini.
  • hommikul on iste kuidagi jube jäine. ei jää muud üle, kui mantel allapoole sikutada. istmesoojendus on teises autos
  • pika tee peal kisub jalg krampi. tahaks jalga kõverdada, aga siis ju hoog raugeb. püsikiirushoidik on ka teises autos.
  • jne.
mitte et Mummuke halb auto oleks. väga hea on ja superilusat värvi! lihtsalt ta on 11 a vana ja tal on mingid vead, mille pärast ta just remondis käis, kus selgus, et mingi 500€ vidin vajab vahetust. nõme!! ma tegelikult tean, et läbi on temperatuuri andur ja termostaat ja nüüd ka auto aju, aga enamusele vist ei ütle need asjad nagunii midagi. pole vist mõtet rohkem lahata. kuna need asjad on läbi, siis viskab mootor errorit ja kiirendus ei tööta. kui termostaat töötaks ja mootor saavutaks töötemperatuuri, siis ei liiguks auto üldse. päriselt ka, nii et tänu sellele katkisele termostaadile ma siiski saan praegu sõita, mitte ei vantsi jala või Maaliga. siis tulevadki mõtted, et tahaks uut autot, mis on ilus ja hea kiirendusega. aga ok, eks ma kiirendan siis nädalavahetustel Bellaga ;)
uut autot ma praegu ostma ei hakka. või kui, siis kuni 10000€ ja automaatkastiga. aga selliseid pole, nii et dilemmat ka pole.

neljapäev, 15. detsember 2016

komöödiahommik (või tragöödia)

lähen mina hommikul Statoili autot pesema, sest tööpäeva alguseni on K-de kooli algusest kõva 45 mintsa. hommikuti pole seal saba, sellepärast selline valik. no ja auto ei kannata ammu juba mingit kriitikat.
pargin masina kenasti pesula ukse ette, sammun poodi, valan endale ühe latte ja sammun kassiiri juurde. hakkan just suud lahti tegema, kui sisse tuiskab hullult ärritunud mees, selline nina teibiga rulli keeratud, ja pistab räuskama, et tema tahab oma limusiini pesta, aga keegi on oma opelipunni ukse ette parkinud, kedagi sees ka pole. ma siis köhatasin hääle ta selja taga puhtaks, et see on juhtumisi minu punn ja ma just valin siin pesupaketti. müüja naeratab mulle, dressides vend ei ütle rohkem midagi, kuulen kuidas tal peas tuul ulub ;) läheb oma limusiini juurde tagasi. müüja kommenteerib mulle veel, et see oli nüüd küll väga hea, kuidas ma ta paika panin.
võtan siin oma latte ja pesulapileti ja sammun auto juurde. ei seisa seal mingi limusiin, mingi bemmi-pann hoopiski ja rullnoka kõrval istub midagi Vändra-Aveli sarnast :p võtan rahulikult antenni küljest, panen koti kojamehe otsa, sätin mantli sirgu ja sõidan autoga pesulasse sisse. kuna omandasin kõige pikema paketi, mis seal saada oli (nii 3 kuud pesemata auto tarvis), siis väljudes on bemmivend kadunud. küllap ei jõudnud ära kiruda, kuipalju raha ühel opeli-punni omanikul on, et niiiii pikk pesuprogramm võtta :D
tragöödia osa oli aga selles, et tööle jõudes ei saanud kontorisse sisse, sest ukselukk oli oma maise elu lõpetanud. tuli kohale kutsuda lukuabi, leida linna pealt uus lukk ja see ise ette kruvida. yin-yang... tööle sain asuda kella lõuna paiku :/

kolmapäev, 14. detsember 2016

kuidas me kuusepuud otsisime

jõulud on kohe-kohe käes. me oleme igal aastal kuuse tuppa toonud. oleme seda otsinud maalt enda metsast, koduümbruse RMK metsast, üksaasta isegi vist Selveri eest ühelt müüjalt (tervislikel põhjustel). eelmisel nädalavahetusel arutasime, mida oma päevaga ette võtta (sest imelikul kombel oli täiesti plaanivaba laupäev!) ja jõudsime järeldusele, et ühtegi vaba nädalavahetuse päeva enne jõululaupäeva enam ei tule, kus kuusepuud otsida saaks. 
mõeldud-mõeldud. kuna ilm oli oivaline, siis poolt päeva autos istuda mitte ei tahtnud, et maale kuuse järele sõita. uurisime RMK kuuseäpist, kust sel aasta puud võtta võib ja leidsime, et mingi kilomeeter kodust on täitsa olemas :) ega's midagi, tõmbasime vammused selga ja talvine jalutuskäik kahutanud metsa võis alata - nii tore! mul oligi hommikul selline matka-tunne. 
matk sai aus, sest kuigi esimene raiesmik algas tõesti 1 km kodust, siis esimesed normaalse tihedusega kuused jäid silma mingi 2-3 km kõmpimise järgselt. õnneks kõik olid värskest õhust vaimustuses ja mööda lanke siia-sinna tuuseldamine sobis kõigile. eriti rõõmsaks tegi asjaolu, et leidsime läbi aegade kõike tihedama kuuse, mis meil olnud on :) nüüd jäi see vaid üle koju lohistada. peitsime oma varanduse puude varju, jalutasime need 2-3 km tagasi koju ja ajasime autole hääled sisse - kuusk sai toreda kojusõidu. nüüd istub teine kuuris veeämbris ja ootab tuppasaamist. reedel vast saab ka. 
ehted tegime sama päeva õhtul valmis, eelnevatel aastatel lastega valmistatud kaunistustega sobivad päris kenasti, ma loodan. 

teisipäev, 13. detsember 2016

uus rest

oi teate! mul on nüüd kodus üks vahva pesurest. ja-jaa, lugesite õigesti, ma praegu vaimustun siin pesurestist :p
mis selles riistapuus siin nii ägedat olla saab, et eraldi postitust kohe väärib? aga nimelt seoses selle varutoa kadumisega polnud mul enam mingit (varjulisemat) kohta, kus talviti pesu kuivatada. ja mulle sugugi ei meeldi, kui elutoa nurgas see traadist kaadervärk seisab...  seisab, on veel hästi öeldud, sest meie oma on oma 100 aastat vana ja ei seisa ka enam hästi. kohe täitsa köönakas on.
no ja siis mõned kuud tagasi nägin ma K-Rautas üht teistsugust pesukuivatusresti. see mitte ei aja oma jalgu harki, vaid kõrgub taeva poole, kus siis nö riiulid pesuga kuivavad. keeruline seletada, vaadake parem pilti :)
ei, ma ei pese heledat ja tumedat
pesu koos, need tumedad on
eelmisest masinatäiesti, mis veel
kuivanud polnud
mulle hakkas see kohe meeldima ja isegi mõõdud sobisid meie endise dušširuumi duššinurka seina ja pesukasti vahele. kuna seal ruumis on ka WC, siis isegi sinna mahub ladusalt ligi, ei pea end läbi pressima. ainuke suur miinus oli hind. aga üleeile ma tõmbasid hõlmad koomale ja tõin ta ära! oi, see oli hea otsus!! mahtuski täpselt oma "pessa" ja riided kuivasid kenasti ühe ööpäevaga ära (kui dušširuumi üks ööseks lahti jätta), kuigi ma ladusin restid ikka tuugalt täis. "riiulite" asetust saab muuta ka - no et kui on mingid pikemad asjad, siis saab tõsta. super!

mis dušširuumist saab? ega me seda enam pärast vannitoa valmimist sihtotstarbeliselt ei kasuta. see on nüüd pigem selline majapidamisruum, kus on pesumasin, kodukeemia ja tulevikus ka ehk pesukuivati. aga seniks teenib see rest oma hinda tagasi. eelmine pidas kõva 10 a vastu, sellele ma lühemat iga eriti ennustada ei tahaks.

esmaspäev, 12. detsember 2016

see jube Klassikokkutulek

vaatasin eile õhtu Klassikokkutuleku ära. miks? no telekast tasuta tuli. kinno ma seda vaatama ei julgenud minna, kartsin, et liiga labane. no ja tõesti, kui see taies oli poole peal, mõtlesin küll, et miks ma seda ikka veel vahin.
juhtusin nägema ka selle filmi eel intervjuusid näitlejatega. neil nagu polnud häbi, et nad selles kaasa tegid. kuigi peaks! eriti veider oli lõik, kus Ago Anderson rääkis, kuidas esilinastusel oli ka ta  8-aastane tütar, kes täitsa naeris, kuigi kõigest aru ei saanud veel. 
andke andeks, aga mis maailmas me elame? filmi alguses on selgelt kirjas, et see ei sobi alaealistele. terve linateos on ainult üks k*pp ja tagumiku välgutamine ja see on 8-aastasele tüdrukule tore meelelahutus. whaaat??? ma ei tahtnud, et minu lapsed sellest silmatäitki näeksid, sest igas stseenis oli mingi rõvedus ja mõtet polnud nagu üldse sees. tavalises eesti filmis on ikka nii, et mõtled veel mitu päeva, mis alltekst(e) film sisaldas ja siis tuled mitu aega hiljem mõtte peale, et oi, seda vist mõeldi ka veel. käesolev ogarus oli aga täiesti mõttevaba :/
oligi täpselt nii halb, kui ma arvasin. jah, eks ikka on naljakas, kui prillideta hästi ei näe või midagi lavalaudade vahele kinni jääb, aga kõik see muu - uhh! 
mis mind veel hämmastab - et nii mitmed head näitlejad on olnud nõus seal kaasa tegema. miks? eks ma tean vastust: nii väike riik, ikka mängid, kui kutsutakse, vahet pole, et ajuvaba. ma saan aru, et sellist filmi on homeeriliselt naljakas teha, aga lõpptulemus võiks natukenegi parem olla.
no ja minu peamine point, nagu alati - kui pidevalt räägitakse, et suhted purunevad ja monogaamsus on iganenud nähtus, siis hakkavadki kõik seda normaalseks pidama ja oma suhte hoidmisega ei tegele enam keegi. sest, noh, nagunii suhted ju purunevad. haigemaja!! äkki tuleks siis paremini valida ja enne natuke tausta uurida, kui kellegagi oma elu jagama hakkad? ah? eks? klassikokkutulek ja firma suvepäevad ongi koht, kus korra elus/aastas oma kaasat petta - jälle mingi uus norm vist. not! 
et siin mulle ei meeldinud see film, vaataks 10 x enne Seenelkäiku või Ristumist peateega :)
EDIT ~1 h hiljem: ikkagi paneb see film mõtlema :) jõudsin järeldusele, et kui enamusele see film meeldib, aga mulle mitte, siis ma lihtsalt olen liiga noor :D

neljapäev, 8. detsember 2016

on vahet või ei ole?

kuidagi liiga tihti olen viimasel ajal kuulnud inimesi kurtmas, et üks või teine asi on olnud pahasti, teenus erines kokkulepitust, massaaž oli liiga valus või kohvikus toit täiesti maitsetu. sellest hoolimata on kõik tublide eestlastena asja ära talunud ja tagantjärele tarkusena nentinud, et see polnud teps mitte see, millest unistatud või eelnevalt kokku lepitud.
ma tahan küsida: inimesed, miks te "sündmuskohal" sellest teise poolega otse ei räägi?? või ei saa sellest kohe nagu aru, et massaaž on liiga kõva/õrn või tellitud gerberabukett koosneb peamiselt roosidest? 
eks ma pean nentima, et vist tõesti on eestlasele loomuomane (või võõra võimu all sisse juurdunud), et kannatad ära ja liiga palju suud lahti ei tee. 
mina olen kuidagi teistmoodi välja tulnud :) see ikka vist sõltub lastetoast ka. vanemad mul suht selge seisukohavõtuga kõigis asjades, ema rohkem otsekohesemalt, isa pigem peenelt ja ümber nurga, aga kindlalt saab teisele poolele selgeks, et asi pole õige. 
ja miks peakski kartma oma arvamust avaldada, eriti just siis, kui sul on õigus. ei pea! oma õiguste eest peab seisma. jah, mina olen kohati liiga otsene ja järsk, saaks muidugi ilusamini/viisakamalt, aga teate, ma lihtsalt ei viitsi alati kuulata kellegi mula (eriti kui mul on veel selle päeva loetud tundide jooksul vaja ajada 10+asja, jõuda lapsi vedada siia-sinna, valmistada õhtusöök ja kontrollida koolitööd). seega ma katkestan selle või kuulan ära, teen lühikokkuvõtte ja laon oma point'i lagedale. enamasti laheneb asi nii, nagu mina ette kujutasin :) vahel satub teine pool täiesti hämmingusse. 
toon näite: meie unises väikelinnas on üks türklaste juhitud söögikoht. kiidetakse. me külastasime, tellisime, maitsesime - no ei olnud toidul ÜLDSE mingit maitset! tellisime 3 erinevat rooga + erinevad magustoidud. teenindaja siis küsis, et kuidas maitses. me siis ausalt Herr Abikaasaga ütlesime, et liha oli maitsetu ja magustoit, noooh, Türgis on see maius ikka hoopis teise maitsega. oh sa püha jumal, nagu see teenindaja tagaruumi kadus, tuhises sealt välja türklasest kokk, kes meid oma pilguga pooleks oleks tahtnud puurida. tuli ühesõnaga vaatama, kes me sellised oleme, et tema kokakunsti laimama tulime. minu seisukoht on aga, et ise te küsisite ja toit oli tõesti maitsetu. igaüks oskaks liha paremini maitsestada, kui see tüüp seal... 
seega ausat vastust ei taheta kuulda. kui ikka tellitud asi on täiesti mööda, siis tuleb ju sellest rääkida, mitte halva asja juures head nägu teha. 
lapsed, ma vaatan, on hakanud ka järjest enam omandama oskust argumenteerida, mõelda, arutleda. 

teisipäev, 29. november 2016

talvevõlumaa

sel aastal oleme täiesti graafikus - õue sai tekitatud talvevõlumaa (jah, isegi küülikla sai omale jõulutuled!), küpsetasime esimese laari piparkooke (ja ma veendusin, et mind ei ole selle protsessi juurde tehniliselt enam üldse vaja) ja lõikusime hunniku lumehelbeid.
meie selle-aastase jõuludekoratsiooniprojekti kavand
(pilt ikka netist)
selle üle, kuidas kaunistada kuusk ja mida sättida tubade kaunistamiseks, arutelud alles käivad. Karita arvates võiks kõik olla särav ja läikiv, Karina arvates aga ilus ja nunnu, minu arvates hubane ja armas, Herr Abikaasa arvates sobib kõik seni, kuni tema ei pea seda tilu-lilu üles riputada. õigupoolest meil on kujunenud kuidagi nii, et tema veab metsast kuuse koju (meie kõigi abiga loomulikult) ja valmistab vana-aasta õhtul ette tinasulatamise, muud jõulused toimetused on rohkem naispere teha. 
ma tahaks sel aastal teha mingit huvitavat jõulutoitu. vanus on vist juba sealmaal, et peaks ka verivorsti toppimise ära õppima ;) aga kuna meil peale minu ema keegi seda kraami väga ei armasta, siis ei veel. mis põnevaid jõuluroogasid te teate ja teete? paluks häid nippe!
mõnusat pühadeootust, head lugejad!

teisipäev, 22. november 2016

puhta puru

ükspäev rääkis laps, et näe, tema polegi veel koolist haiguse tõttu puudunud. mina omas peas mõtlesin, et ära, tead, sõnu ära, tüdruk! no ja nüüd ongi käes. seda ei saa just haiguse alla kategoriseerida, aga puudumine on puudumine.
nimelt õnnestus Karital eile trennis nii õnnetult lindikava lõpus selle pulk, mille otsas lint on, suulakke lükata, et hullumaja :( ma ei saa siiamaani aru, kas see oli šokk või hirm, aga kellelegi ta sellest ei rääkinud. pages riietusruumi, pani üleriided selga ja siis tuli minu juurde selle jutuga, et suust on katki. sel hetkel siis alles pisarad purskusid. ma esiti ei saanud midagi aru, aga kui ma seda ilmatumapikka LÕHE mööda suulage jooksmas nägin, oleksin peaaegu et minestanud. ikka oma 4-5 cm triip. õnneks sügavust polnud, verd ei jooksnud, oli näha, et too pulk oli vedanud sellise vao ja tagapool, pehme suulae osas, oli siis selline sügavam lõige, kuhu too pulk siis tõenäoliselt pidama jäi. see ka õnneks väga ei veritsenud, aga kole oli küll :´( 
kuna ta ise oli suht rahulik (peale esialgset nuttu), siis lasin tal külma vett suus hoida ja kimasime koju. seal sain talle šoki ja valu vastu HP terad sisse anda. Herr Abikaasa arvas aga kohe, et EMO-sse tuleb minna. ma olin suht kindel, et sellist asja ei õmmelda, sest:
1. see on lapse puhul jummala keeruline ja 
2. see pole nii sügav
käisime siiski ära. arst vaatas nii meetri kauguselt korra suhu ja ütles, et sjiin polje mjidagi jõmmelda, võijp kojju mjinna. vähemalt ei õiendanud keegi, et miks me tulime. õed olid väga sõbralikud ja viskasid lapsega nalja, et hea, et nina peal see pole, vaid all.
kuna ma olin lapsele enne juba rääkinud, et õmblemiseks nagunii ei lähe, siis rahunes ta pärast arstilkäiku kiiresti, tegi veel mõned koolitükid ja uinus silmapilkselt.
mis te arvate, kas ma magasin öösel? noup! käisin kontrollimas, et ega suu ära pole paistetanud ja et kas ikka hingab. siis pabistasin, et äkki mingi hetk ärkab hullu valuga, lugesin oma konspekte ja mõtlesin valuvaigisti kombosid teradest välja. õnneks oli lapse öö rahulik ja hommikul oli ta suht reibas. 
söömine on keerukas, järk-järgult juba iga toidukorraga õnneks parem. vanaema sõnul olla isegi pannkooki söönud :) 
hommikul tahtis kooli minna, ma ei hakanud keelama ka, igaks juhuks mainisin, et kui on paha, helista, viin su koju. enne söögivahetundi siis tuligi nutune kõne, et paha ja koju vaja. ega`s midagi, koju ta sai, külm riisipudru kõhtu ja elu kena. ju ta seda sooja koolisööki pelgama hakkas. nii et poolik puudutud koolipäev on nüüd preili Karital kirjas ja arvatavasti ka tempel mällu igaveseks, et asju EI TOPITA SUHU!!!
te ei kujuta ette, kui mitutuhat või -miljonit korda (reaalselt, noh!) olen ma õiendanud, et asju ei topita suhu. ühe lapse puhul nagu hakkab natuke mõikama, teise puhul, nagu näha, ei ole siiani sõnum kohale jõudnud. ikka hirmus lugu, et see nii hullu omakogemusega selgeks pidi saama :(

reede, 18. november 2016

Augud sees!

meie majas on juba pikemat aega kuulda olnud õndsat ohkamist kõrvarõngaste teemal. alguses oli see jutt hüpoteetiline a la kui me suuremaks saame, siis teeme endale kõrvaaugud või et kui ma enam ei karda, siis teen endale augud. viimastel kuudel oli aga kuulda üha sagedamini ühe neiu suust küsimusi stiilis, et emme, kui ma augud teen, siis kas ma võin sinu kõrvarõngaid kandma hakata. no miks ei või, vastasin ma alati. ja aukude tegemisest rääkisin ausalt, et ehmatab ja valus on natuke ja need paranevad ikka hea mitu aega. see jahutas nende entusiasmi ikka maha. ei, ma ei hirmutanud. meie peres on lihtsalt kombeks kõik asjad ausalt ära rääkida, mitte mingit käojaani ajada.
enda viie kõrvaaugu kohta võin ma öelda niipalju, et 4 neist on mu enda tehtud. see viies oli kõige valusam, mis tehti nn. salongis. siiamaani mäletan seda valu - uhh!! miks ma seda ise ei teinud? noooh, millegipärast oli punkmuusika sõbrast mulle tol hetkel olulisem omada mitut auku ühes kõrvas :D mu ema oli aga väga teist meelt ja nii ta mu kuhugi salongi vedaski. need mis ise tegin, polnud sugugi hullud ja kõige normaalsem oli auku teha ülesse, krõmpsu ossa :P
aga tagasi tänasesse päeva: ükspäev muutus see kõrvaaukude saamine Karita jaoks nagu eluküsimuseks. leppisime siis kokku, et sügisesel koolivaheajal teeme. kõik olid rahul. siis tuli aga suht äkitselt see reis ja asi lükkus edasi, sest värskete aukudega sooja kliimasse ja basseinivette - pigem ei. no ja tagasi tulles oli teema kohe jälle üleval. hakkasin siis kohta otsima. ei ole see Pärnu suuruses linnakeses sugugi nii lihtne, sest ega ma mingit tavalist augumasinat ei otsinud :D kui teemat uurisin, siis jõudsin järeldusele, et lapsele on ikkagi kõige parem, kui tegemist on meditsiinilisest plastikust kõrvarõngastega, mida tehakse spetsiaalse steriilse püstoliga, mitte metalliga. õnneks 1 tegija Pärnus siiski on (mina vähemalt rohkem ei leidnud) - Wax&Beauty kosmeetikakabinet ja nii me aja Ruthi juurde broneerisime. 
vahepeal juhtus veel selline lugu, et helistati ja teatati, et lastel algavad ujumiskursused. see ajas asjad jälle natuke segamini, sest noh basseinivesi + värsked augud, mitte ei passi kokku. nii saigi kosmeetikult palutud, et kui vähegi mingi aeg tal vabaneb, siis paluks varem asi ära teha, et jääks nädal-paar paranemiseks. 
ühel reedesel lõunal heliseski telefon, kus teatati, et kohe võiks tulla augustamisele. lapsed olid just koolipäeva lõpetamas ja nii me sinnapoole tormasime. 
tee peal tuli välja, et Karina ikka ei julge ja ta andis sellest väga häälekalt pisaraid laiali nühkides teada. oh mu vaene väike ;( keegi ei olnud kunagi talle rääkinud, et ta peab. aga tema polnud mulle kordagi rääkinud, et ta hästi ei julge. kuna õde ees muudkui keksis ja rõõmustas, siis ta ei tihanud rääkida, et kardab. kiitsin teda, et oma arvamust avaldas ja nö vooluga kaasa ei läinud. rahustasin ta maha ja ta vaatas pealt, kuidas õele need augud 1-2-3 ära tehti ilma igasuguse hirmu või valugrimassita. Karina sai see-eest tuleviku tarbeks valida välja endale meelepärased kõrvarõngad.
Karita oli seitsmendas taevas! valis endale kenad swarovski kristallidega helelillad lilleksed ja ootas väga elevil olekuga, kui kõrvu ette valimistati. aukude tegemine talle vist tõepoolest suurt valu ei teinud, sest salongist väljudes keksis ta üles-alla ja kilkas üle Rüütli tänava, et YESSSS, MUL ON LÕPUKS OMETI KÕRVAAUGUD!!!!!
paranemine on olnud kiire ja valutu. mõned päevad rääkis, et kõrv annab tunda, aga ei mingit virinat või probleeme magamisega. need rõngad on disainitud selliselt, et kõrva taga on lame kinnitus, mis külili magades ei häiri. väga nutikalt välja mõeldud. alguses olid kõrvad paar päevad tiba nagu paistes, aga see kadus kiiresti. olen ta kõrvu 2 x päevas spets vedelikuga puhastanud ja kõik on kena. 
nüüd võime tõesti rääkima hakata, et ta võib minu kõrvarõngaid laenata. vat kui nupukas minust oma noorepõlve väikeseid hõberõngaid alles hoida ;)
Karinast rääkides - mina arvan, et ega ta enam kaua ei suuda seda ilu, mis õe kõrvadelt vastu vaatab, rahuliku südamega seedida ja tuleb hirm alla neelata, suukene lahti teha ja mul lasta ka ikkagi see augustamise aeg kokku leppida ;) mina seda teemat senikaua ei puutu, aga arvata võib, et õigepea kuuleme sellest niisamagi!




esmaspäev, 14. november 2016

uus tõld

jehhhuuuuu ja 8 klaasi vahuveini - meil on nüüd uus auto!!! on Bella nimeks tal ;) (lugeda armsalt, naiselikult. tuletatud tähekombinatsioonist BLL)
ütleme nii, et otsingud, mis algasid põhimõtteliselt 10 a tagasi, jõudsin eelmisel nädalal lõpule. ja-jah, lugesite õigesti! või noh, umbes niikaua aega tagasi vaatasime esimest korda uusi autosid. siis ikka lõime araks mingil põhjusel (oh meid lolle, sest siis ju polnud lapsi, kohustusi, raha niisama käes!). ju siis polnud õige aeg. 
tihedamad otsingud algasid uuesti umbes aasta tagasi. mõtlesime välja hulga kriteeriumeid, mida autolt soovime. peamine siis automaatkast. salongist-salongi käies selgus aga, et kõigi nende kriteeriumite täitmine tähendaks meie jaoks täiendavat 3000-eurost kulutust, mida me sugugi välja käia ei soovinud. seega, asi jäi soiku ja praadisime oma soove edasi...
mark oli tegelikult algusest peale kindel, aga pidin ikka paati veel kõigutama ja teisi salonge külastama. valisime lõpuks ikka sellesama esialgse lemmiku välja, olime juba käsi löömas, aga millegipärast kammisin veel auto24-s ringi, et vaadata, milliseid samalaadseid autosid sama raha eest pakutakse. no ja leidsin!

nüüd on meil üks imetore Škoda YETI!! Bellakene, oleme sõbrad ja sõidame ilusti koos palju-palju aastaid!! Bella on selline natuke linnamaastur. temaga on imemõnus sõita, eriti hea on pikematel teedel kruiisida. põhimõtteliselt sõidab ise, sest noh, automaat+püsikas :) minu jaoks on parkimisandurid ja puha ;)

lõpmata rõõmus Evelin :)

P.S. meil on nüüd majapidamises 3 neljarattalist - Mummuke, Maali ja Bella. Herr Abikaasal ikka veab - ainult naistekari ;) 
see Maali on mingi hiidvana ront, mille ta suvel ostis, et vahepeal, kui me oma uut tõlda otsime, millegagi tolmusele tööplatsile liikuda. Maali on üks igavesti tore mutt tegelt - töötab, ei hädalda ja sebib suhteliselt sujuvalt. ainult et vastavalt vanusele esinevad mõningad murekohad, mis järk-järgult välja löövad - ta ei kergita saba (pagassiluuk loobus koostööst ja seal sees on stuff, mis vist sinna jääbki...), ei näita enam kiirust (spidoka tross lõpetas oma maise tee) ega ava väljast juhiust :D kui see isend meile saabus, siis ma kohe uurisin, et kui ta lagunema hakkab, siis kas tuleb ropp sõim a la Maali, vana lehm! :S aga pigem vist ei tulnud.
nii naerma ajab, kui ma seda siin kirjutan :D ega siis muud polnudki, kui Herr Abikaasa oma lakutud soenguga galantselt jalutas läpakakott (loe: ridikül) näpus autoni, avas kõrvalukse, asetas koti istmele, seejärel ronis läbi auto juhiukse lingini, avas selle ja ilma ülearuste emotsioonideta liikus sujuvalt väljastpoolt juhiukseni, mis juba imeväel avatud oli. pani telefonis google mapsi tööle, mis näitab ka sõidukiirust ja asus teele :D :p nüüd on see õnneks möödanik! mitte et Herr Abikaasa Maalist loobuda tahaks :/
saate aru jah, ma kirjutasin Maalist praegu pikema jutu, kui Bellast...

neljapäev, 10. november 2016

09/11/2016

09.11. on tõesti üks hull kuupäevade kombinatsioon. 11.09. juhtus USA-s katastroof, eile 09.11. jääb minu meelest üsna samale pulgale, sest see näitab, kui vähe inimesed mõtlevad oma isiklikust elust kaugemale. jah, seal ei olnud häid valikuid, aga siiski, valida USA presidendiks rassistlik seksistist kloun, no ma ei tea... USA ju nii multi-kulti riik, see ei peaks võimalik olema. teisalt räägib mu seal elav sugulane, et on hea vahelduseks puhata Obama ja Clintoni-sugustest. võibolla tõesti, aga kui mõelda, millal USA on pidanud sõdu, mis kogu maailma rängalt mõjutanud on, siis need kõik on alguse saanud vabariiklaste valitsusajal - jube! nemad katsetavad oma relvastust ja armeed kuskil mujal mandril välksõja käigus, meie Euroopas peame aga hiljem selle tagajärgi likvideerima. õudne!
Eestis on samasugune pudru ja kapsad. totaalne teadmatus, mis saama hakkab. ütleme nii, et järgmistel valimistel ei ole mul tõesõna enam kedagi valida, sest kui IRL läheb valitsusse keskiga, siis on midagi väga-väga valesti. oma põhiväärtused hüljatakse raha ja võimu nimel. jube! kui laiemalt vaadata, siis mis on muutunud? keski eest on kadunud üks hulluks läinud vanamees ja kohe on teiste jaoks kõik ilus-kena. hakkame sõpradeks! no mismõttes, küsin ma!?! andke andeks, aga kõik need Jürid ja Kadrid on olnud selle supi sees aegade algusest koos savipätsiga, nad teavad suurepäraselt, kuidas seal kõik on olnud ja mida tehtud/lubatud venelastele/rahameestele. nad lubavad seda praegu samamoodi edasi ja hakkavad selle nimel tööd tegema, et omi lubadusi täita. ja siis on seal kõrval need väikesed koalitsioonipartnerid, keda lollitatakse. täpselt samamoodi, nagu reform praegu seda tegi. vähemalt oli maailmavaateline suund paremale. 
muide, ma millegipärast arvan, et keks ja reform teevad selle liidu hoopis omavahel ära :P nad on ju tegelikult suured sõbrad, nii et see pole üldse võimatu, kui Sisserändaja Poeg Roosast Erakonnast väga ülbeks kätte ära läheb.
ühesõnaga, sõbrad, meid on ootamas hullud ajad. suur naaber Venemaa saab varsti oma sõjaväereformiga valmis (2020.a.), Trump on nende suur sõber. paneme 1+1 kokku ja vastus on see, mida meite mail juba varem kahjuks mitmeid kordi nähtud on :( targem on soolad-makaronid-veed valmis varuda ja omale ahjukütte ja oma kaevuga majake metsa sisse soetada.


kolmapäev, 2. november 2016

mu kassil oli õigus

ta sõi end sel sügisel konkreetselt paksuks. jah, meie kass, kes on 3-aastane ja selle aja jooksul olnud pidevalt selline niru kärbeskaallane... aga kuskil oktoobri alguses hakkas ta vitsutama - näugus iga hommik külmkapi ukse juures, et tal on kohe süüa vaja, muidu on jokk. sai oma portsu kätte, rahu oli maa peal heal juhul pooleks tunniks, siis küsis jälle. kui me päevasel ajal kodus juhtusime olema, siis nõudis ka non-stop midagi hamba alla, kui keegi köögis liikus. krõbinakauss tühjenes, nagu oleks tolmuimejaga seal käidud, pehmet toitu kulus sellistes kogustes, et mu rahakotis ulub tuul; kui ta tunneb hakkliha vms. värske lõhna, on ta koheselt köögipukil kräunumas ja enne ei jäta, kui pool saagist on tema. 
esiti tundus selline käitumine maru veider. miks ta järsku niiviisi teeb? ta pole ju kunagi suurem asi sööja olnud. mul on enne ka kasse olnud, vat mõnel alles oli isukest, Mirril aga mitte. nüüd on justkui ära vahetatud. siis sain tasapisi aru, et mida külmemaks ilm muutus, seda tihedamini ta süüa nurus. ja näete, ongi käes - täna on 2. november ja talv on käes. kui ilmateateid uurida, siis niipea see enam ei taandu :( loomad ikka tunnetavad ette.
muuseas, nii äge on paitada kassi, kes on mõnus pehme, mitte kondine :) ja ülilahe on näha, kuidas tüüp üritab ennast pesta, ütleme küljelt, aga ei ulatu :D ise vahib mind totra näoga, et kuidas see nüüd nii on läinud. mis mul öelda on - liiga head hambad :P