laupäev, 5. november 2011

lapsesuu

Karita kiirel jooksul õest mööda spurtides: lähme laula sa!!
Karina lisab kiirust
Ja kuhu läksid lapsed?

jooksid üksteise võidu tagasi maruhästi kõlavasse jalakäiate tunnelisse, mis Liivi tänava alla ehitati :) (no see õudus, mille pärast me nüüd keset ristmikku elame ja suvi läbi hullumaja puhvetis olime).
see mingi suvaline kuskilt netiavarustest, sest Pärnu omast pole keegi veel netti pilti riputanud. aga muidu täpselt sama.
selline väljend tuli sellest, et mina tavatsen kõrgetes või avarates kohtades kõla katsetada hääleharjutusega lau-la lau-la saaaa terve heliredeli ulatuses. lauljad teavad, millest räägin ;) seal võiks igatahes kooriproovi vabalt korraldada - väga võimas! K-d eelistavad sellistes kohtades küll kõvahäälselt kisada ja oma "kaunist" häält kuulata, aga laulavad ilusti minu poolt pakutavad laulud samuti kaasa :) isegi paar isamaalist laulu sai täna üles võetud :)

neljapäev, 3. november 2011

süvasukeldumine veinimaailma

eile koitis lõpuks see päev, kus Herr Abikaasa ja mina saime graafikud nii jooksma, et tee veinikoolitusele oli ilusti sile. viimase aasta jooksul on erinevatel põhjustel see ikka püsti ees olnud või suisa kaevikutene...
õnnestus skoorida soodusvaucher Pärnus asuva Wine Piccadilly veinikoolitusele "Veini ABC." kuna oleme omal käel seni seda maailma avastanud ja netist uurinud, siis tundus mõtekas osaleda päris A ja O tasemel. olin suht meeldivalt üllatunud, kui enamik räägitust ikka tuttav ette tuli. koolitaja rääkis pigem veinist ja selle iseloomust just degusteeritud veinide näitel, mitte niivõrd ei pidanud loengut klaaside-sortide teemal. aga ka see oleks mulle sobiv olnud.
emotsioonid on ülevoolavad - ülimõnus, ülitore, ülirahul! õhustik kergelt boheemlaslik, samas asjalik. eriti meeldis asjaolu, et laud oli rikkalik. lihtne, aga rikkalik. degusteerimisel oli 6 veini - vahuvein, roosa, valge, 2 punast ja lõpetuseks dessertvein. laual oli ciabatta päikesekuivatatud tomati- ja ürditükkidega, mille kõrvale oliivõli, siis melon, erinevad juustud (kitsejuust valgele, tugev kollane punasele, kange sinihallitusjuust hoopiski dessertveinile) ning kaks pirukat - lehttaignapõhjal õuna-sinihallitusjuustu ja samal põhjal punase sibula-rukkola - väga lihtsad, hästi maitsvad ning hästi sobivad. tihti pidavat degisteerimistel antama ainult toda saia ja õli kõrvale, et suud ja maitseid puhastada. ise olen lugenud/kogenus, et melon teeb ja selle töö väga hästi ära :) meie mehega eelistame veini kõrvale tavaliselt ikka juustu, mina ka vahel lihtsalt soolaga kartulikrõpse, sest sool toob kuidagi veini maitse välja.
nüüd siis veinidest: esimene vahuvein polnud loomulikult minu teema ja roosa vein samuti mitte. valge oli üllatavalt meeldiv, kuna ma seni pole omandanud oskust nautida valgeid veine (ju pole õige otsa sattunud). tegemist oli Prantsusmaa Loire piirkonna veiniga Sauvion Vouvrary Les Bosquets 2010. väga noor vein seega, aga üllatavalt mõnus - mesine, tunda oli rohkelt kollast ploomi ja melonit, aga suht happeline, vürtsikas ja magus. selline hea seltskonnavein või salati ja puuviljade kõrvale. valmistatud oli see Shenin Blancist, mida kasvatataksegi Loire'i piirkonnas. Mina näiteks ei teadnud, et seadustega on paika pandud viinamarjasordid, mida kuskil kasvatada võib. ei ole nii, et ostad tükikese maad ja mõtled, et hakkan kasvatama näiteks Primitivo sorti - ei tohi, kui piirkonnas kasvatatakse Tannat vms. küllap on see selles ka kinni, et igas piirkonnas on nn. veinikooperatiiv, kus sealsetest marjadest ühiselt veini tehakse. iga kasvataja ei aja oma rida, ikka kõik naabrid ühiselt. kui nüüd üks kasvataja toodaks kardinaalselt teistsugust sorti, siis ega sest head nahka tuleks.
aga edasi liikusime minu suure armastuse - punaveinide - juurde. avastasin enesele uue viinamarjasordi - Tannat - mis käib mu praeguse maitsemeelega kenasti kokku. hea vein peab olema aroomilt suht tugev, vürtsine, tammine, läbi võiks kumada vaniljet, suitsust ploomi ja tumedaid marju (kirss, mustsõstar, põldmari, aroonia), maitselt intensiivne, tugev, vürtsikas, pika järelmaitsega ja loomulikult kuiv! eile sai minult 10 punkti Don David Tannat Reserve 2009, mis on kasvatatud Argentiinas Cafayate Valley's. kahjuks seda hetkel Eestisse sisse rohkem ei tooda.
õhtu lõpetuseks tuli magustoiduna dessertvein Mont Tauch Muscat de Rivesaltes, pärit Minervoisist Prantsusmaalt. suht kange - 15,5% alc. valmistatud siis Muscadist, väga magus (aga loomulikult magustamata!), lilleline, tunda oli murakat, mett, õuna. polnud varem sellist proovinud. võibki täitsa võtta koogi asemel.
lugesin kunagi kuskilt, et tee veinimaailma algab kõigil suht sarnaselt: esiteks tarbitakse odavaid magusaid veine (või ka magustatud), siis liigutakse punaveinide ja sealt edasi kvaliteetsete punaveinide juurde. kui inimene tunneb end seal juba koduselt, siis hakatakse katsetama erinevaid ja erilisi veine (vist K. Keskküla Veinijuhis oli selline lause). valge vein on hea turvaline, pehme ja lihtne juua, punane vein nõuab rohkem karakterit ;)

fakte iseendale meelespidamiseks: 
  • kui pudelil on kirjas Reserve, siis tähendab see märge, et vein on veetnud mingi aja tammevaadis, mis annab veinile tammise vanilje lõhna, aga lisab ka veidi magusust.
  • kui veini klaasis keerutada ja kallutada, siis kiirelt klaasi seinalt maha jooksev vein on  kerge, kui jääb külge, siis täidlane
  • mida suurem klaas, seda suurem on pind, mille kaudu vein "hingab" 
  • dekanter on anum, kuhu vein valatakse hingama. lihtsalt selgitades näeb see välja nagu korgita karafin või nagu kitsa V-kujulise kaelaga lillevaas, mis alt läheb laiaks kui taldrik.
  • kui vein eelnevalt dekanteerida, siis noores veinis parkaine taandub meeldivalt (vähemalt 2 h peaks seisma dekantris kuni ööpäev) ja vana veini puhul saab välitda sade sattumist klaasi. dekanteerimist tuleks teha küünla kohal, siis paistab pudeli kael piisavalt läbi nägemaks võimalikku sadet.
  • mida peenema servaga veiniklaas, seda sujuvamalt vein suhu langeb, seega ei murra maitset
  • mõnel inimesel on keelel 10'000, teisel vaid 500 punktikest, millega maitselt tunda (mitte et 10'000 just kõikse parem oleks)
  • maitsemeel on maitsmiseks, lõhnataju nautimiseks! inimene tunneb 5 põhimaitset (magus, hapu, kibe, soolane, umami - täidlus; varsti võib lisanduda veinimaailma ka nö metalsus, sest marjad koguvad endasse suht palju pinnase mineraale), aga võib tajuda 5000-10'000 lõhna. mõelge, milline vahe! nii et me sööme ja joome põhiliselt ninaga. kõik need iseloomustusedki, mida veinile anname, on põhiliselt aroomi kohta, kuid maitse kirjeldamiseks. loetlesin ju midagi, et tundsin ploomi, mesisust, põldmarju, kuid vein on valmistatud siiski ainult viinamarjadest...
  • valget veini hoiustatakse +4-6 kraadi juures (s.t. külmikus või keldris), punast +14-16 kraadi juures (maakelder ideaalne, sest seal aastaringi ühtlane temperatuur, pime ja hea ventilatsiooniga). kuid on olemas ka veinikülmikud. 
  • rusikareegel on, et 30 min. enne lauale andmist tõstetakse valge vein külmikust välja, punane aga sinna sisse, siis jõuab valge vein soojeneda ja punane meeldivalt jahtuda, kui teda on hoitud toasoojas ruumis. 
  • mida kõrgemal temperatuuril tarbida punast veini, seda enam tunneb juues alkoholi, mitte niivõrd muid häid maitseid...
  • mitte kõik veinid ei muutu seistes paremaks. see kehtib põhiliselt tugevate, palju parkainet sisaldavate punaveinide suhtes. ülejäänud sobivad tarvitamiseks mõned aastad pärast valmimist. samuti on oluline omada suuremat varu üht konkreetset veini, sest kunagi ei või teada,  millal see kõikse paremaks muutub. siis saab iga aasta pudelikese proovida, kas on juba hea, väga hää või juba hoopiski hukka saanud (lame).
  • hukka saavad pudelis olevad veinid sageli vale hoiustamise või korgi tõttu. oluline on hoida veini pikali, et kork püsiks niiske ega tõmbuks kokku ja hakkaks õhku läbi laskma. korgi viga on see, kui korgis elutseb mingi seen, mis muudab veini kibedaks. avades on kohe tunda iseloomulik kopitanud lõhn.
  • mida vanem vein, seda pruunim, mida värskem, seda lillakam.
  • roosa vein ei ole punase ja valge veini kokkuselgamise tulem. seda valmistatakse punastest viinamarjadest, värvi intensiivsus sõltub sellest, kui kauaks viinamarja kestad pressitud mahla sisse seisma jäetakse (2 h - väga heleroosa, 24 h - peaaegu punane). 
ja nüüd veel meie suurest lemmikust - viinamarjasortist Zinfandel: meie oleme seni näinud sellest sordist valmistatud veine vaid California päritolu. eile koolitaja seletas, et ameeriklased olid ise ka pikka aega veendunud, et see ongi nende sort ja sealne aretus. aga on kindlaks tehtud, et tegelikult on ta itaallaste Primitivo järeltulija, mis jõudis USA-sse 1829.a. ning see omakorda pärineb Horvaatiast viinamarjasordist nimega Crljenak. 
ist's a small world, indeed!
nii et läheb poodide kammimiseks ja katsetamiseks, kuidas Euroopa Primitivo maitseb ;)


Hea hinna-kvaliteedi suhtega on meie kaubanduses hetkel Woodhaven Zinfandel California, aastakäike on erinevaid, mulle meeldib nii 2007, 2009, aga 2010 oli väga toores alles. 
Iseloomult väga puuviljane, täidlane, ploomine, kumab ka musta kirssi, vaarikat, mustsõstart ja vürtsi. Värvuselt ilus sügav, tume. Sobib grillitud roogadega, pasta ja juustuga. mmmm-mõnus!

varsti on plaanis osaleda vintage veinide õhtul ehk siis 10 a vanad veinid - ei jõua ära oodata!  ootan seltskonda, kui huvi tekkis.

reede, 28. oktoober 2011

haigus vol 4 jätk

Karinal on nüüd diagnoosiks äge bronhiit, ohuga muutuda kopsupõletikuks :( kopuskahinad olid ühel pool hulga nõrgemad, ragises ka, lisaks vereproov paha. Alustasime AB-ga. Karital lihtsalt nohu-köha, saab ACC lastele mõeldud siirupit, mõlemad saavad õigupoolest. lisaks veel Quixx ninna, sest arst nägi suhu vaadates sekreeti kurku valgumas, aga ninast ei tule tegelikult midagi - selline peidunohu.
kuna on koolivaheeag, siis meie perearst puhkab, oli asendaja arst-resident. olen teda varem ka kohanud ja muljed on ülihead! põhjalik-hoolitsev-huvitundev - kõik, mida ühes perearstis tahta võiks, lisaks kommentaarid neiude sitside-satside ja patside kohta :) helistas mulle ise, kui vereproovi vastused sai, uuris veel põhjalikult eelmisi haigestumisi ja ravimeid ning helistas veel kord tagasi, kui digiretsepti valmis oli teinud. suurepärane tunne jäi lihtsalt temaga suheldes. püüan täna uurida, kas ta kuskil ise ka vastu võtab, läheks kohe tema nimistusse üle! karta on, et veel ei oma praksist. 
Karina tunneb end juba paremini, need AB-d on ikka võimsad! nõuab muudkui õue ja lasteaeda. hetkel ei kujutagi ette, kuidas ma teda veel terve nädalal kodus hoian...

paar sõna endast ka - megaköha, kaasneb hull peavalu ja 38 palavik. ma pole nii haige aasta ega olnud :(  õhtul võtsin lausa paracetamoli. ah jaa, kõik lihased ja selggroog valutab ka. võimas! mehel suht sama seis, ilma palavikuta esialgu. manustame siis ohjeldamatult teed (pärnaõis, köhatee, islandi samblik - öäk!), mett, mingit vees lahustuvat pulbrit ja teeme auru.
ah jaa! meil on nüüd inhalatisooniaparaat :) kui Karinaga EMO-s käisin, siis sealne arst mitu korda rääkis, et väga vajalik asi väikeste lastega, siis oma perearst tegi sellest juttu ja nüüd too asendaja ka soovitas soojalt. ostsin siis ära, rahakotile oli küll valus, aga kui ma pean nendega aastaid haiguslehel istuma, siis see on vist veel valusam. pidavat väga hästi aitama köha ja muude hingamisteede haiguste puhul - niisutab ja leevendab. endal on küll väga hea tunne pärast protseduuri. lähengi nüüd auru tegema, selg on juba istumisest valus.

palun võtame kassi!

katkend hommikusöögilauast mingi paar tundi pärast seda, kui öökullidest ärkajad olid hävitanud hunniku jogurtit, babaani ja õuna ning oleks pidanud valmis olema jälle midagi suhu pistma:
Aimur (lootusrikkalt): võta aps muna
Karita: ei taha!
Aimur: aga sinki?
Karita: ei ta-ha!!
Aimur: leiba?
Karita: EI!
Aimur: mine siis kassi saba alla!
Mina: siis me peame kassi võtma, sest praegu pole tal kuhugi minna
Aimur: võime Reidu sõita, seal on Lordi (meie endine kass, kes sinna kolis, kui me vahepeal Võrumaal olime)
Mina: see on liiga kaugel, laps unustab ära, miks ta sinna saba alla minema pidi
sööme rahulikult edasi, laps vajub mõttesse.

natukese aja pärast:
Karita (moosivarga näoga): palun võtame kassi!
Meie: AH-AH-HAA :) :)

esimene palve lemmiklooma võtmiseks oli siis 2 a 6 k 3 n ja 1 päevaselt Karitalt. Karina nõustus otsemaid :)

kolmapäev, 26. oktoober 2011

haigus vol 4

nii! läheb lahti, jälle. soovijad lugege, teised nautige haigustevaba elu!
ühesõnaga: Karinal ei ole see köha ära kadunudki, millega tal eelmisel korral palaviku lõi, taandus lihtsalt. andsin Prospani köhasiirupit 7 päeva. seejärel vaatasin, et pole rohkem mõtet, tulemust pole. viisin neiu siis lasteaeda, sest ei ole midagi hullemat mu meelest, kui vaadata lapse südamepõhjani solvumise pisaraid, et õde saab minna ja tema peab jälle koju jääma. Karinale niiväga meeldiv LA-s käia. kuna seal kõik köhivad, siis julgesin arvata, et vahel köhatav laps pole just see kõikse hullem. käis eelmise nädalal N ja R ja selle nädala E ning õhtuks oli palavik 39... mina pidin muidugi teisipäeval tööle minema ja Karita tuli LA-a, teine jäi vanaemaga koju. hingepõhjani solvununa muidugi. hommikul nuttis mitu korda täiesti lohutamatult. 
see on selline nutt, kus laps ise saab aru olukorra paratamatusest, aga üüratu kurbus ajab nutma - kõigepealt hakkab lõug värisema, kui ma kurva uudise teatavaks teen, siis vajuvad suunurgad kõhuni ning korra püüab ta piuksuda, et on küll terve ja läheb ka õega kaasa. kui talle õigust ei anta, siis pöörab pea ära ja hakkab maailma kõige kurvema häälega nutma. jube on vaadata teda sellistel hetkedel. süda lõhkeb sees. valu-nuttu või jonni ma võin kuulata, siis ma tean, et valu läheb üle ja jonn vast ka, aga kui on pettumus-nutt - õudne! endal tulevad ka pisarad silma. 
kuidagi ta siiski koju jäi ja pärastpoole muutunud täitsa rõõmsaks. palavikutas 38-piiril ja oli suht asjalik. õhtul Karitat kohates oli selge, et sel nädalal on LA-ga kõik - tal ka tugev köha. mitte et nad terve päeva köhiksid, aga hommikul hullult ja päeval siis, kui ringi tormavad mänguhoos. öösel ei köhinudki kumbki. hommikul oli jälle 38 platsis, Karital õnneks pole.
täna siis arstile ja ma tahab diagnoosi! mingi tühise viirusega ma sealt ära ei tule :S ei ole ju normaalne, kui laps on üle kuu aja mingis tõves olnud!? nagu näha, siis käsimüügi ravimid mõju ei avalda, peab organismi vähekese aitama, et terveks saada. mingi tõhus köharohi oleks teretulnud. mulle endale ka, sest eile hommikul tekkis minulgi köha :( täna on juba suht hull. lähen praegu põdrasambla teed keetma (teate küll, see jubedus, mida Kingpool jõi) ja siis kaalun Sinupreti ja Stodali vahel. küsin arstilt. suht bronhiidi tunne on tegelt, eks siis näis. mees on muideks haiglane, tal lisandub veel peatäis nohu... öösel tuleb, siis me perekond tõbised :(

esmaspäev, 24. oktoober 2011

tantsudest


Eelmistel aastatel on „Tantsud tähtedega“ blogijate huljas kuidagi populaarsem olnud. Vähemalt nende hulgas, keda ma jälgin. Vaatasin ja mõtlesin eile, et kuidagi vähe on neid tähekesi, keda valus vaadata ei ole. Et mis mõte käib läbi inimese peast, keda saatesse kutsutakse ja ta teab, et mingit kuulmist ega rütmitaju pole, jaatavalt vastab?  Kole, kui inimesel pole õrna aimugi, mida oma käte-jalgade-kehaga peale hakata, missest, et teda on juba mitu nädalat koolitatud on... Isegi Erki Noolt polnud nii valus vaadata mõni aeg tagasi. Lugesin just Eve Kivi raamatut ja ta kirjutas, et tütarlapsel on noores eas vajalik osaleda võimlemis- või tantsutundides, et teada, mida oma käte ja kehaga peale hakata. Väga õige märkus mu meelest, mäletan isegi mingis vanuses, et käes olid nii ülearused, et midagi hullu - kuhugi ei osanud neid panna. Kuigi ma käisin päris väiksena võistlustantsu-trenni 2 hooaega. Kui keskas seltskonnatantsu mõttes tantsu teema jälle üles võeti, siis tekkis keha tunnetus.
Saate positiivse poole pealt nüüd ka: Kati, Anna ja Getter on teisest puust. Jan ka :) Teisi mehi kahjuks sel hooajal siia ritta panna ei ole. Stig on muidugi pandav. Igas naisteseltskonnas jõuab jutt lõpuks selleni, nii et pole mõtet tõde varjata ;) Aga ta ju seisab ja on lihtsalt ilus, puus ei liigu üldse.
Minu isiklik lemmik on Kati. Vahet pole, mis rahvas räägib, temas on tohutult töötahet ja perfektsionismi ihalust. Minu moodi ses mõttes (ikka peab ise tegema, kui tahad, et hästi tehtud saab. Ja kui ei saa, siis pole mõtet poolikult tegema hakatagi – kui, siis juba täiega!).  Anna on lihtsalt geniaalne ja sportlik ja ilus – kõik toimib. Getterist on tantsija potensiaali – liigub hästi, jagab tantsu olemust suht hästi ja tahab seda asja teha. Janil on lavaka taust. Ses mõttes peab selline inimene teadma, mida oma kehaga teha. Ja praegu tundub, et ta on ok (no et ei joo või ei pane hullu) ja teeb täiega. Ja jummel, milline jalgade töö! Viimases saates võttis küll vaadateski põlved nõrgaks.
Ennustada on suht raske praegu. Ennast tundes jõuan veel mõne postituse enne finaalsaadet teha. Aga praegu pakun, et finaalis näemegi Jani ja Katit (loodetavasti!), aga pigem Getterit tema populaarsuse tõttu.

reede, 21. oktoober 2011

Setude manu

sellel kesknädalal toimus väike nostalgiareis mägieestlaste manu ehk o. asja oli ka (need, kes teavad, mis sealkandis eriti soodsalt kätte saada on, aimavad). muuhulgas skoorisin suurepärased k/s saapad iseendale :D jopetu olen ma paraku ikka, sest pole leidnud oma kehale/rahakotile/meeldivusele sobivat isendit... aga Võru kaubamaja soovitan soojalt, sealt lihtsalt on veidralt hea valik, võrreldes Pärnuga näiteks.
väga tore oli eelmise sügis-talve kodukandi radadel jälle varbaid liigutada. lapsed olid ka äraütlemata vaprad. olenemata veidratest sõidukellaaegadest suigatasid kergeks päevauneks ja üle poole tagasiteest magasid ka maha. koju jõudes jäid paari minutiga uuesti magama, mis oli esmakordne omalaadne sündmus meie majas :)
suurt kultuuriprogrammi muidugi ette võtta ei saanud, kuna 2 +2 h sõitu võttis päevast oma osa. tegime siis väikese pikniku-pausi Pigilinnas järve ääres, kus olid eriti aplad ja sõjakad pardid, trallisime Tamula järve äärsel promenaadil (ma ei saa jälle mainimata jätta, et Pärnul on ikka NII PALJU arenemisruumi oma promenaadi osas), einestasime siestalikult Võrus ja asjatasime niisama. 
tibinad said endale ka telefonid ja päikeseprillid, mille üle nad eriti uhked on. tänapäeva mänguasjad on nii PÄRISasjade sarnased, et hetkeks olen juba segadusse sattunud ja nõudnud issi telefoni silmapilkset tagasipanemist :D ise on neiud muidugi ülimalt rahul.

nüüd läks mees pärast 2 n puhkust jälle tööle ja on lootust, et kolmapäeva õhtul kohtame teda taas. mina kallan pokaali veini naha vahele ja jään kelgukoeri ootama. seda vist ei peaks mainima, et täna sain silmad lahti kell 10.30, millele järgnes mõnus lõunaeile linna peal, aga tõe huvides vist ikka peaks ;) noh, tööloomad, kadestage!!! ma kadestan teid vastu, kui palgapäev tuleb ;)

laupäev, 15. oktoober 2011

haigus vol 3

Karina hakkas köhima lasteaia 2. päeval. vahepeal ei olnud ta siis 2 n lasteaias käinud. neljapäeva õhtul oli juba suur köha ja reede hommikul näitas kraadiklaas 37,6 ... lõunaks oli see juba 38.6 peale roninud :S uskumatu ikka! rühmas köhivad paljud täpselt samasugust rögast köha. ja kedagi ei jäeta koju, k***di-k***t! ma ütlen. ma saan aru, et teiste lastest on ükskõik, aga enda omast võiks ju ikka hoolida.
õnneks piirdus palavik ühe päevaga, nüüd lihtsalt köhib, ma juba veidi vähem. Karital on kerge variantsioon õe haigusest. mõnemad rõõmsad ja asjalikud. 
Karinal suus veel mingi katt või soor vms. kunagi beebina oli ka, panen praegu sama geeli peale, mis toona, ja tundub mõjuvat. endal mul muidugi mingisugust mälestust sellisest probleemist polnud, aga emal tuli meelde. nii hea, kui kellelgi mälestused on!

Karita, tubli laps, lõpetas neljapäeval poole tee peal lasteaeda, vingumise ja on sellest peale igati rõõmus ja valmis rühma minema. isegi reedel, kui õde koju jäi, tahtis ta minna. sellisest meelemuutusest ma aru ei saa, aga tore, et see toimus. ikka suht karm oli nutvat või jala külge klammerduvat last sinna jätta. reedel olevat bossanud ja ringi tuhisenud :) mitte et ta muidu vaikselt nurgas istub (ükspäev nägime läbi akna, kuidas ühelt poisilt mänguasja käest tõmbas ja kui see tema tooli peale istuda julges, siis tõmbas tooli lihtsalt alt ära nii, et poiss vaibale pudenes...), aga nüüd siis sai õitsele lüüa ;)

mõtlen siin nüüd, et mida teha esmaspäeval - jätta koju mossitama, kui teine laps aeda läheb (reedel ta solvus südamepõhjani, et õde üksi minna sai ja tema pidi koju jääma) või viia ka? seal ju nagunii kõik köhivad-tatistavad. vaatame homse õhtu pealt, kui ainult veidi köhatab veel, siis ikka saab minna.

neljapäev, 13. oktoober 2011

mõnus mittwoch

asjalood on nüüd niimoodi, et kesknädalal on K-del popipäev. ja nii hakkabki olema! ses mõttes, et veidi tervist toetada ja niisama mõnusalt leboda. nüüd hakkab järjest varem õhtuti pimedaks ka minema, siis saab tööpäevadel vähemalt ühel päeval valgel ajal pikalt õues olla.
mittwoch kujunes aga eile selliselt, et hommikul käisime Estonia Termides mõnulemas ja õhtul lastega esmakordselt hambaarsti juures. olgu kohe öeldud, et neile meeldis mõlemas kohas üliväga.
alustame siis viimasest: teatavasti on hambaravi üks kallis tegevus, aga Eesti riik on nii hea, et laste ravi makstakse kinni. ma jagasin selle mingi hetk ära ja lõpetasin muretsemise. valisin kõige kenama interjööri ja toredate haigla hambaravist tuttavate heade arstidega asutuse ja kõik oli tõesti tore. lastele oli ooteruumis oma laud-toolid, joonistamistarbed ja hambateemalised raamatud, meie sättisime end pehmele diivanile ritta. kui sisse läksime, muutus Karita veidi kartlikuks, aga minu poolt pikalt väljareklaamitud liikuvat tooli nähes, istus minuga sinna peale küll :) loomulikult näidati talle ette kõiksugu riistapuud, lasti põlema panna lamp ja anti julgustuseks isegi suurehambaline pehme orav kätte. doktor luges hambad kokku ja hindas seisukorra heaks. Karina vaatas seda nalja seni issi sülest pealt, aga kui õega ühele poole saadi, asus ka kohe platsi :) tema, kui suurepärase hammaste pesija kohta, ütles arst, et igemepiiril on märgid tulevstest probleemidest, kui põhjalikumalt ei pese. mul on hirm just teise lapse pärast, aga et temal, oeh! ühesõnaga lühidalt öeldes tuleb võimalikult lai hambahari leida, et see korraga igale poole pääseks, sest kunagi ei või teada, millal väikesed lõualuukesed - klõpsti! - kokku käivad ja pesemise tuju otsa saab. millegipärast kitseneb lapse vanuse kasvades hambaharja mudel pidevalt - veider. aga õnneks harjastel polevat vahet, nii et võib tite oma osta küll. preemiaks said printsessi-sõrmused, ise valisid ja puha. väga uhked olid mõlemad :D
hommikupoolne programm oli väga vesine ja soe. lapsed nautisid täiega ja ma usun, et aeg, millal Karita ujuma läheb, ei ole enam kaugel. ta on ikka väike saarmas meil :) kuna Karina passib kogu aeg issi süles, siis tema kohta ma väga ei oska öelda, aga kuna herr Abikaasa ei oska ujuda ja on suht pelglik sügavama vee suhtes, siis ma nägin teda üsna kõvasti last kinni hoidvat, nii et teisel lapsel läheb rohkme aega. muidu on estonia Termid lastega olemiseks hea koht - pole liiga suur, samas on mitu basseini (lastekad, mullikad, erinevate jugadega värk ja tavabassein) ja erinevad saunad (kuhu küll meie lapsed sisse minna ei julge, kahjuks!), lisaks mõnus loodusvaade. oh, ma ootan talve, kui saab ise vees mõnuleda ja akna taga keerlevaid lumehelbeid vaadelda! soovitan minna pigem pärastlõunasel ajal, siis on soome eakam kontingent juba linna peal kohvitamas ja basseinid tühjad ;)
iga nädal nii vahvat programmi läbi viia ei saa, sest issi peab tööl ka käima, aga puhkuse ajal ikka võib. järgmisel nädalal vast Võrru korra - ma nii ootan juba väikest nostalgialaksu! eelmise talve ilus elu kummitab, mis teha.

esmaspäev, 10. oktoober 2011

kaunis pühapäev pildis

sügis Valgerannas

õnnetünn sealsamas rannas - lihtne ja lahe!! sinna nad olekski kõikuma jäänud. merehaiguse märke ei täheldanud :)

Valgeranna promenaadile on lisaks vaatetornile ja tagurpidi hiidpaadile paigaldatud ka lastele atraktsioonid



mänguköögis

kahepoolesed K-d

neljapäev, 6. oktoober 2011

mu tütred on juba 2 a 6 kuud vanad - uskumatu!!


Alates 2009.a. 6. aprilli hommikust kell 9.08-st olen ma ema. Saate aru jah!? Ma olen juba 2 a ja 6 kuud ema olnud. Täiesti sürrealistlik tunne oli tol hetkel. Ja rpaegu on ka, kui tagasi mõelda nende aastate ja kuude peale. Kuhu küll see aeg kaob? 
Ausaltöelda, mingit ürgemalikku jõnksu küll läbi ei käinud, ju olin liialt loksutatud ja ärev tolle avatud operatsiooni pärast, mille abil nood tited päevavalgele toodi. Vaatasin ja imestasin pampu, kes hiljem mu juurde toodi. Ja siis natukese aja pärast veel kord teise lapsega sama tunne J Ise haigla-inimesena teadsin igasugu juhtumisi. Püüdsin kohe lastel kõik näpud-varbad üle lugeda ja suhu piiluda, et ikka kõik korras oleks. Oli! Olge te kõik jumalad tänatud!!! Ja minu keha ja meie geenid ka, et meile ilusad terved lapsed tootsid!
2  aastat 6 kuud on pikk aeg. Osad emad siin väidavad, et kõik valud ja vaevad ununevad. Mina nii ei ütleks, kõik see sagimine ja hirm, mis tollel hommikul kella 6-st algas, on väga selgelt meeles, liiga selgelt. Kodune beebiea-hullumaja on suuresti mälust kadunud, mille üle olen kurb, sest see tähendab kadunud mälestusi. Kahjuks kurnatuse tõttu juhtus nii... Toda fustreerivat jonni ja piiride katsetamisi ei unusta ma kahjuks vist kunagi! Või ehk siiski?
Loomulikult olen väga uhke oma kaksikute üle. Edevate inimeste asi – ikka ju tore, kui tähele pannakse või massist välja paistad. Raseduse ajal oli ikka tore mõelda, et kaksikud tulevad. Ema mul vahel ikka veel ahhetab, et nii juhtus. Ta ei saa ka üle :D Ausaltöeldes on see tähelepanu vahel aga väga häiriv. Kui oleks võimalik neid erinevalt riietada, siis teeksin seda, aga ma ei jõua seda hädakisa ära kuulata, kui ühele miskit kenamat selga saab teise arvates... Seega ikka täielik kaksikute värk – kõik on täpselt ühesugune (ok, patsikummid võivad erinevad olla).
Emasid on erinevaid: ühed on ninnu-nännu titemammad, teised asjalikud põngerjatega toimetajad ja kolmandad mingid beib-freekshow tüübid, kes maast-madalast oma lapsest tibi kasvatavad. Beebindus on väga kurnav, selles ei olnud minu jaoks midagi nauditavat. Ainus aeg, mis mulle meeldis, oli uneaeg :D Aga võibolla on see kaksikutega seletatav, ühe lapsega äkki oleks teisiti. Ise pean end teise tüübi emaks. Ma arvasin juba aastaid tagasi, et naudin aega, kus ma saab lapsele/lastele maailma asju seletada ja küsimustele vastata. Ja nii ongi J Nüüd ma olen hakanud end tõeliselt hästi ja emana tundma, kui lapsega saab rääkida arutada ja ta sulle vastu argumenteerib või lihtsalt noogutavalt mmm-mh ütleb. Naudin, et mul on lapsed. Naudin jalutuskäike, kiikumist, autosõitu, poeskäiku, vanni jne. Veel mõned kuud tagasi oli see tappev rutiin, aga nüüd on tore. Ainuke tilk meepotis on söögiaeg, aga küll see ka kunagi korda saab (no ei suuda ma keelitada-meelitada neid sööma ja kui söövadki, siis tõusevad juuksed kuklal püsti lollitamise peale, mis sellega kaasneb!).
 Ja teate – mu ema on suutnud hakata end veidi kehtestama laste suhtes. Mul on selle üle siiralt hea meel, sest muidu ta pistis kasvõi pea ahju, et neile meele järele olla, nüüd aga suudab pahanduste peale ka kurjemat häält teha. Ja see on vajalik, sest muidu astutakse temast varsti lihtsalt üle.
Ah et miks ma lastest ei kirjuta? Kohe!
Mu kallis Karina on ikka veidi õest suurem (14,1 kg, aasta tagasi kaalus 900 gr vähem; pikkust on ta mingi 8-9cm juurde visanud ja hambaid on hetkel 20 + 2 poolikut) ja tema sisse mahub hetkel  hiiglama palju jonni ning sihilikku pahategemist. Samas on ta veidi kannatlikum, kui asi puudutab mingi uue tegevuse juures püsimist või millegagi pusimist. Laulmises on lõoke ja joonistamises kah juba miskit tuleb. Talle meeldib KOHUTAVALT, kui teda kõditada. Uskumatu, kui edev too noor daam olla võib – kui tähelepanu on temal, siis juba naljalt minema ei saa – võtab su lihtsalt konksu otsa. Lasteaeda läheb  Karina rõõmuga, talle väga meeldib, alati :)
Karita, mu õrnake, on veidi pisem (13,4 kg, aastaga juurde tulnud 1,1 kg ja 10 cm; hambaid 20 + 1 poolik) ja hellem, samas väga iseteadlik ja nõudlik. Mõtleb lolluse välja, aga minu reageeringut teades tõmbub õigel hetkel tagasi, nii et pahandada saab õde. Ma arvasin seda juba beebieas, et nii see olema hakkab. Ju ta on siis veidi teravam pliiats või Karina lihtsalt ei hooli, kui temaga pahandatakse. Talle meeldib õde kiusata, lausa haiget teha... kui tagasi tehakse, siis on kisa taevani. Mina õigust ei anna ja lohutama ei lähe. Kui on korduvalt (pidevalt) seletatud, et löömine või juustest tirimine on keelatud, siis peab inimene sellest aru saama. Siis oskab küll kohe kituma tulla, kui Karina temale ülekohut teeb. Muidu meeldib Karitale väga tantsida, lastelaulude CD-sid kuulata ja voolida.  Laulmises ei saa veel aru, kas sealt tuleb lõoke või mitte (ma niiväga loodan, et ikka viisi peab! Ei ole midagi jubedamat, kui lauluhimuline laps, kellel mingi musikaalset kuulmist pole). Joonistada talle meeldib, igale poole :S Füüsiliselt on ta vastupidavam – jõuab ja tahab rohkem joosta ja kõndida. Mõlemale meeldib seltskonnas olla, teised lapsed on teretulnud nähtus. Lasteaias võib kah hädapärast käia, kui just peab minema. Hiljem muutub rühmas asjalikuks ja rõõmsaks  :)

Kui nüüd kõik hästi läheb, siis tuleb hiljem väike kohviku-tuur. Oi kui elevil nad on ;)

esmaspäev, 3. oktoober 2011

lehtede riisumise võimalikkusest kahe kaheaastasega

kõik eeldused selle töö edukaks sooritamiseks olid olemas: tahe, ilus ilm, reha ja kilekotid. segavad faktorid samuti: tuul ja 2 kaheaastast. peibutuspartidena oli kaasa võetud minirehad, ämbrid tammetõrude korjamiseks, pallid, nukukärud.
algul vaadati mind suht hämmeldunult, kui riisuma hakkasin, siis sooritati trepilt hüppeid samblale ja aeti veidi kokkuriisutus lehti laiali. edasi hakkas ving ja hala teemal IGAV!!! aga teha polnud midagi - mina olin lastega üksi, ilmateade lubas koerailma ja see asi tuli ära teha. siinkohal võib kohe ära mainida, et paar tõru korjati, ülejäänud mänguasjad jäid täiesti puutumata, no reha veeti paar korda enda järele. jalgvärava olin ka kinni sidunud, et tänavale ei pääseks. lapsed on aga jube leidlikud - läksid üle :S õnneks sain nad teolt tabatud ja käsutasin oma silma alla. siis aga, oh õnne, avastati prügikotid! elu muutus kohe ilusaks, sest paarist tühjast prügikotist andis välja võluda uhke mütsi, voodilina ja teki ning sai ohjeldamatult end murul rullida või kott järel mööda õuet ringi liduda :D
lehed said riisitud ja kõik need tuhanded tammetõrud ka. õhtuks oli muidugi umbes samapalju tammelehti taas muru peal maas, aga mis teha, igasügisene saaga see. nüüd jääb vaid üle loota, et Naabrinaine teeb järgmise riisumise ja mulle jääb viimne kraabe ;)

P.S. meil 10 vana tammepuud ümber maja - jee-jeee :(

laupäev, 1. oktoober 2011

elulood

viimati, kui raamatukogus käisin, võtsin endaga kaasa mõned tuntud Eesti naiste elulooraamatud. olid seal riiulis reas ja ma olen ikka vahel mõelnud, mida sellistes kirjutatakse. nüüd ma siis lugesin ja paha tunne on. paha sellepärast, et kätte juhtusid raamatud naistest ehk emadest. kõik nad kirjeldasid oma noorust kui tormilist: üks pidu ajab teist taga, üks töö jookseb teisele sisse, lõputud ringreisid ja väljasõidud, poole öö ajal või vastu hommikut koju jõudmised. lapsed olid siis vanavanemate või mehe kantseldada või lausa korviga lava taga kaasas... ja siis nad uhkustavad seal, et nende suureks kasvanud lapsed olid nii iseseisvad ja asjalikud. mis neil muud üle jäi, kui ema polnud kunagi kodus, kellega rääkida või lihtsalt sülle pugeda. eriti imikueas :(
seda on kuidagi väga võigas lugeda. teiselt poolt ma adun, et ise ma elan praegu väga lastekeskses ühiskonnas - kogu pereelu keerlebki laste heaolu ja arendamise ümber - kuidas ikka neile parem oleks. vene ajal, tundub, mulle, olid lapsed lihtsalt olemas, ema-isa ajasid rohkem oma asja (tööd, hobid, peod) või püüdsid ots-otsaga kokku tulla. ja veel enne seda oli lihtsalt peredes hulka rohkem lapsi, kes üksteist valvasid ja nende järelt kasisid, sest kord oli kõvem ja vanematel tuhat muud tööd, kuna masinaid veel polnud.
peaks mõne veel lugema, äkki sattusin lihtsalt selliste rongaemade otsa...