kolmapäev, 14. detsember 2011

enesepiinajad


http://www.keepufits.com/if-uncomfortable-fashion-high-heels.html


olen ammu tahtnud siia kirjutada neist enesepiinajatest, kes igapäevaselt 10 cm kontsadega ringi liiguvad. platvormidest võib veel kuidagi aru saaga, kes ikka väga lühike on. aga täna tuli tänaval vastu neiu (vast 14-15, mitte rohkem, täitsa lapse nägu oli alles), kellel olid peene kõrge kontsaga saapad jalas. neiu lonkas! vahepeal seisis, siis läks aeglaselt jälle edasi. kohe esimesest pilgust oli selge, et lonkamine on tingitud sellest, et saapad oli üliebamugavad ja ta ei oska nendga kõndida. kusjuures need olidki sellised tänavasaapad, mitte bling-bling pidukad. mõtlesin instinktiivselt, mis siis saaks, kui ta sõbrannedega koos oleks. kas siis julgeks iitsataga, et valus? vaevalt. ööklubides on küllaga näha tibisid, kes on endale taolised jalga ajanud ja vaevalt ringi komberdatud saavad, tänaval sellistega liikudes lausa lukustuvad neil aeg-ajalt põlved... võeh!! 
ma ostsin endale ka sügisel väikese kontsaga saapad (3-4cm). väga mõnus on, aga pikema kappamise peale hakkavad jalad õhtul valutama ikkagi. ma olen muidu igipõline kontsapõlgur, aga neid saapaid nähes oli kohe selge, et tulevad minuga sealt poest koju  :) kusjuures üldse polnud plaani saapajahile minna tookord. aga nii need parimad ostud tavaliselt teoks saavad, kui äkitselt OMA silma hakkab, eks! väga mugavad on ja ilusa lõikega, kontsad klõpsuvad ka natuke ;) muidu liigun ikka täistallal ringi. eks mu pikkuses või pigem oma mehe lühiduses on asi, aga ega mul pole nooremana ka meeldinud kontsi kanda.
tean naisi, kes on eluaeg kontsi kandnud ja nüüd eakana peavad kodus sussil ka konts all olema, sest lihased on lühikeseks jäänud ning ilma on valulik kõndida. vot see on karm! 
tekib küsimus, kus on nende lastevanemate silmad, kes on lastel sellised jalavarjud soetada lubavad? või käivad nad ise ka taolistega ringi? 
muidugi ei tohiks ma siin praegu üldse sel teemal sõna võtta, sest endal ka 2 tulevast teismelist kasvamas, aga millegipärast ma loodan, et ise normaalne olles kasvavad nemad ka normaalseteks. eks mingid faasid käivad meil kõigil üle, aga nii üldjoontes, ma mõtlen ;)
praegu on kusjuures silmapiiril ühed lumesaapad, mis on ikka mõnusalt lumeinimese omad. kas ostmiseks ka läheb, näitab talv.

pühapäev, 11. detsember 2011

tormab

see torm on fantast, ma ütlen! käisin ennelõunal rannas olukorda oma silmaga üle vaatamas. esmalt tabas mind muidugi pettumus, et meri tänaval vastu ei tulnud (nagu aastaid tagasi), aga Rannahoone juurde jõudes oli emotsioon võimas! hetkeks tundus isegi, et kaks sammu tegin õhus :D lained tormasid randa muljetavaldava  kiirusega ja näkku ei pritsinud mitte ainult vihm, vaid suured märjad liivalärakad - nii kõva tuul oli. püstiseismine ja merele vaatamine olid suht keerukad tegevused. natuke nurga all pidi olema, vastasel juhul ei suutnud silmi lahti hoida... minu sealviibimise hetkel oli vesi kohe-kohe Pärnu Rannahoonet alla neelamas, vesi loksus vastu seent ja nagu ma kuulsin, siis mõne tunni pärast tuligi parki välja. järelikult järgmisel aastal on lilleõied taas lopsakad, sest looduslik väetis on parim. eelmisel korral õitses küll kõik eriti rikkalikult, küllap ka nüüd. 
ajaloo huvides olgu öeldud, et sellist tormi pole minu kõrvad enne kuulnud - eileöine ulgumine ja kohin olid võimsad!! müstikat lisas täiskuu, mis looduse mängu keset ööd jälgida lasi. jaanuartormi magasin ma õndsalt lihtsalt maha, ei kuulnud midagi. eile öösel aga olin enamuse aja üleval. praegu olen ka. päeval tegin unevaegust tasa, nüüd siis jälle unetu. homme enam ei maga päeval, saan elurütmi tagasi.

kolmapäev, 7. detsember 2011

haigus vol 7 & 8

nii, tervelt nädala sai Karita LA-s käia, kui reede õhtul ülivirilaks muutus, öö läbi nutuselt tundmatu päritoluga valu kaebas ja hommikul isutu oli. lõunaks oli 39 palavik platsis ja suhu vaadates selgus ka põhjus - mandlid puha paistes ja punetavad. valgeid plekke ei leidnud õnneks! seda kinnitas esmaspäeval arst ka. angiin ikka ei ole veel. aga kuna ta on oma viimasest haigusest ~ kuu tagasi ikka aeg-ajalt köhinud, siis määras ikka AB. siinkohal võin öelda, et olin tark, et koju ootama-vaatama ei jäänud ja kohe arstile tormasin, sest see tundub eriti õel viirus olevat - pärast 3 päeva AB-d on ikka palavik ja laps suht loid. 
tänaseks oleme sealmaal, et Karina liitus haigete seltskonnaga (sest mina köhin ikka veel ja mu meelest nüüd jälle rohkem). palavik 38,4 ja tuju ülihalb. tegelikult oli ta eilsest õhtust saati nagu tige herilane, isegi magamine ei aidanud - hommikul jauras ikka edasi. tema paha tuju näeb välja nii - käib ringi, nägu mossis, suust kõlamas pidev joru, mis ei lakka hetkeksi; loobib asju, mis ei meeldi, tirib õelt asju ära, endale ligi ei lase, sülle ei tule, lohutada ei saa. suht jube! hommikul LA uksel muutus tavapäraseks inginäoks ja vudis rühma. 
nad pidid seal üldse nagu kaks kukupaid õnneseent olema - jagavat mänguasju ja aitavat teineteist, olevat asjalikud ja rahulikud. kodus on kõik täpselt vastupidi. oi ma annaks palju ühe sellise päeva eest, kus nad lasteaialapse moodi oleks!!! esmaspäevast alates on Karita minuga üksi kodus olnud, elu ühe lapsega on ikka lill! te võite vaileda, palju süda kutsub, aga on. mitte, et mulle ei meeldiks oma lapsed, aga lihtsalt ühega on kordades lihtsam. vahepeal, kui ta omaette mängis, tekkis juba kahtlus, et kas laps ikka on toas ja aju ütles, et kuidagi imelik - aaa - vaikne on :D
Karinal muidu kõik sümptonid sarnased, ainult mandlid ei ole veel nii paistes. eks siis näis, mis tulevik toob. tööle sel nädalal ei saanud, ehk järgmisel võtab mees hoolduslehe. iga kord, kui nats looma hakkab ja ma töökoormuse suurendamise avaldusele mõtlema hakkan, annab universum märku, et see pole ikka hea idee...

laupäev, 3. detsember 2011

my first

"Šikk igapäev" (punased klaashelmed-must Švarovski-hõbedased vidinad)




































































kõrvarõngasõltlase ammune unistus sai teoks - õppida ise neid vidinaid tegema. kunagi ma mõtlesin, et endale, pärast tänast tundub selline nikerdamine niivõrd tore, et võiksin natuke sõpradele-tuttavatele ja kõigile teistele ka meisterdada, kellele minu ilumeel istub :)
kõik see nikerdamine toimus koos heade sõbrannedega Maarja Magdaleena Gildis "Ene 7 Asja" õpikojas, ka materjalid olid juhendaja poolt. 
valiku tegemine, mida kasutada ja kuidas, oli päeva kõige raskem osa, sest kõikvõimalikke helmeid-pärleid-kivikesi-jubinaid oli seal silmikirjuksvõtvalt palju (ma proovisin vist punaste kolmnurkade juurde 10-15 erinevat helmest umbes 100 korda erinevates kombinatsioonides, enne kui lõpuks rahule jäin!). minu isiklik kiiks kõrvarõngaste puhul on kaunid pärlikapslid, nõelapead ja kvaliteetsed haagid, neid palju valida polnud, aga eks tulevikus saab osta vastavalt oma maitsele ja hinnaklassile. nüüd veel mõned vajalikud tööriistad ja Jõuluvana kingikott saab jõudsalt täituma hakata :)
rõõm, puhas rõõm!!


neljapäev, 1. detsember 2011

mu meri

meri on midagi sellist, mis minu elus alati olemas on olnud. see ei pea kogu aeg silme ees loksuma, aga teadmine kusagil kuklasopis peab olema, et sinna on soovi korral kuni poole tunni tee, teeb meele rahulikuks ja rõõmsaks. vahepeal mujal elades on mind alati miski häirinud, ning alati, kui mere äärde olen läinud, siis mõistan, et just mere puudumine häiris mind sisemaal elades. jõgi ei ole ikka kellegi meri, järvega sama lugu, aga veel hullem: sogane põhi, veidrad elukad, veetaimed, voolust rääkimata, liiva (tavaliselt) ei kusagil.  
suvised rõõmud on igaühele teada, mida meri pakkuda võib, aga muudel aastaaegadel ei asenda teda ükski veekogu. see peegelduse, tuule ja helide keel, mis iga kord omaette teosena sinust üle rullub, on õhku ahmima panev. ikka iga kord uuesti ja omamoodi. tormiilmade nautijana on sügisene meri minu selge lemmik. iga samm merele lähemale on tahtmatult eelmisest kiirem, iga soolaniiske hingetõmme eelmisest sügavam ja vabaduse tunne piiritu, kui laine lõpuks varbaist üle rullub. just, üle, mitte kinganinani! ja siis paar sammu tagasi - omasoodu väljakujunenud rituaal või nii. tinahall vaikne sügisene meri on samuti lummav oma salapäras ja sünguses. või siis madala sügispäikesega külmakirmeline mereviirg, kus juba natuke on näha talve märke. 
talv on muidugi vaikelu, nagu natüürmort. aga selles piiritus valges väljas on samuti midagi, võibolla teadmine, et seal kuskil kaane all käib viglas elu. 
kevadine meri on algul must ja kole - nagu ikka lumesulamise aegu, siis veidralt kohisev ning seejärel juba lõbusalt sillerdav ja kutsuv, nagu üks meri kõigi arvates olema peab. 
peabki, aga võib teisiti ka. täna kohtusin ma hallist pilgeviirust vaevaliselt läbipiiluva külmkollase päikesega vahuseguste lainete kohal, kes ootas kaitsvasse mere kaissu pugemist. lained veeresid rahulikult randa, vesi oli puhas, liiv laineline, tormijärgselt teokarpidest pungil. meri ise aga kauge ja eemalolev, samas jõuduandev, nagu alati. küllap ta valmistus uueks tormiks, sest mõõn ja rahulikkus on tavaliselt ikka vaid näilised. 

kolmapäev, 30. november 2011

keelevärelused

just enne sain teada, et tainast mitte ei rullita, vaid veeretatakse :D autoriõigused kuuluvad Karitale. lauses kõlas see nii: "tahan ka taignat veeretada rulliga!" parandasin paar korda, andsin tüki tainast kätte ja rõõmu oli tükiks ajaks. taignarulliga toimetasid ka nagu vanad mehed. nüüd on neil siiski selge, et tainast rullitakse, mitte ei veeretata. kuigi ka seda tehakse mõne küpsetise tarvis, kui päris aus olla, eks. mina sain rahumeeli selle veeretamise ajal pizza valmis seada, ahjus ära küpsetada ja kausitäie salatit kapis vedelenud kraamist kokku keerata :) 
veeretamise teema tuleb vist lasteaias toimuvast, sest kohe otsiti välja mänguasjad, millega sai taignasse kujundeid ja südameid vajutada, ma andsin veel väikesed pitsid ka, nendega vajutasid koogi ja siis sinna peale kaunistus - väga loominguline kollektiiv oli meil täna köögis ühesõnaga. nüüd on pizza söödud, salat valmis ja tainas näppude küljest lahti kraabitud. jõuluvana peab vist koju ka plastiliini laadset ollust mingis koguses tooma ;)

keele teemadel veel: kas on kiik-kiigu või kiik-kiige? minu loogika ütleb kiigud, osadel kiiged.

laupäev, 26. november 2011

juuksuris

2 aastat tagasi tegime nulliga, et juuksed kenasti kasvama hakkaks
Nüüd on juuksed piiiikaks veninud ja Karina naudib iga hetke selles toolis
väga asjalik ja rahulolev Karita juuksuritoolis
nikerdusi isadepäevaks
õnneseened
Esimene kord päris juuksuri juures: midagi eriti maha ei võetud - 4-5cm vast. Kamm ei käinud eriti läbi enam, nüüd hea mõnus siluda :) Lokid jäid natuke nirumaks, aga küll nad jälle kasvavad. Nagu näha, meeldis neile väga. Ootamise käigus roniti läbi peapesutool, vaadati hulgaliselt moeajakirju, valiti välja lemmikmodellid ja nihverdati niisama. Meie juukrus Piret on muidugi super-tore ka - tnx!

neljapäev, 24. november 2011

kuidas veeta sudune ennelõuna

kui kõik algusest ära rääkida, siis tuleb alustada sellest, et magamisgraafikud on selle kodus-passimisega totaalselt segi läinud või on see sügise pimedusest - mine võta kinni. igatahes täna tegime silmad lahti natuke pärast üheksat! olid ajad, kus äratus oli kuuest, vat see oli jube :S hilisel ärkamisel on oma võlud, aga pahupool ka ikka - siis on KOHE süüa vaja (mina ärkangi tavalist Karita mangumise peale: emme, tõuse üles, lähme sööma!). see tähendab, et pudru tegemiseks pole aega, saavad jogurtit ja kõrbinaid või puuvilju. siis on probleemiks veel lõunaunne jäämine, sest kuidas sa lähed magama, kui öösel 12 h puhatud on. hetkel ongi kell kaks ja teisest toast kostub ikka veel sosistamist (muidu on enne ühte ikka vaikus). seejärel on jama nende ülessaamisega, sest ei taha ju 4-ni lasta magada ja siis ööunne panekuga. nad küll lähevad kenasti voodisse, kui õige aeg käes on, aga sellise nihkes päevakavaga toimub see alles pärast üheksat ja see mulle ei meeldi, sest õhtud on minu-aeg.
tegelikult tahtsin ma rääkida sellest, et sügistormiga on väga šeff lastega väljas olla - tormavad koos tuulega nagu hullumeelsed ringi, teevad kätega lennukit ja vuhisevad mäest jooksuga alla. lasteaias ei olnud täna ükski rühm õues, kuigi vihma ei sadanud. eile just üks õpetaja kiitles, et sõimerühm käib iga ilmaga väljas. no ei ole ju nii... minu lapsed said vähemalt värsket õhku täna. kui korra nina asjaajamiste pärast rühma ukse vahelt sisse pistsin, siis oli näha kamp hullumeelseid energiaülejääkidega lapsi...
ja siis me läksime kodupoodi nätsu ostma. see oli viga! tähendab, näts oli hea, aga pärast tuppatulekut määris Karina selle endale keset pealage - oli teisel nagu patsiga pandult tutt juukseid pealae peal püsti :( nuta või naera, ausõna. kusjuures ma olen korduvalt rääkinud, et ärge juustesse pange (see on sama teema nagu vanaema jutt, et mida iganes te teete, ärge uba ninna toppige. ja loomulikult on naastes uba ninas kinni...). Karinal olen korra juba enne ka välja kamminud, seda suure kisa saatel. õnneks seekord oli kodus šokolaadi, mis enam-vähem nätsu ära lahustas ja sai libedamalt välja kammida, kui eelmisel korral. šokolaad tuleb ära sulatada muidu, vastasel juhul ei mõika. hädakisast siiski ei pääsenud, aga see oli selline kannatlik protest, sest iga inimene (isegi Karina) mõistab, et pole mõtet vastu punnida ja näts on tarvis eemaldada, eksole.
õhtuks ei tundu ilm paranevat, seega lähen kana tegema.