esmaspäev, 17. juuni 2013

elu esimene kalalkäik

lapsed on ikka imelised! tänu neile sain ma aru, kuivõrd mõnus on käia kalal!
Karina 
Karita
K-d ajasid juba ammu peale, et nemad tahavad kalale minna. oleme korduvalt jõe ääres näinud proffe, kes lups ja lups hõbedasi särgi välja tõmbavad. ju see neid lummas.
kuna ma kohtusin Jyskis 99-sendiste õngedega, siis tundus täitsa hea mõte need koju tarida. missest, et bambusest, selle 10-minutit, mil lastel huvi püsis, pidasid need ilusti vastu :D
pühapäeva hommikul kell 9 ei suutnud me herr Abikaasaga enam tungivatele nõudmistele kalale minna vastu seista ja ajasime kummikud jalga. ussikesed kaevati ka murukamara seest karpi ja sammud seatigi jõe poole. mis meil nüüd viga minna - jalutad 10 min ja kohal!
kolm kanget kalameest :D
kätte küll kahjuks ühtki kala ei saanud, aga kõik vihmaussid söödi kellegi poolt vee all konksu küljest küll ära :p ja lapsed olid sillas, sest nad said ise usse konksu otsa panna, õnge vette loopida (Karital tuli kuidagi väga hästi välja) ja hiljem, kui õnged armulikult meile üle anti, et näete, emme-issi, püüdke ka, ohjeldamatult vees plärtserdada ja mööda kallast ringi joosta. herr Abikaasa arvas, et paadist oleks veel eriti änks kala püüda, elame-näeme.
ühesõnaga, oli üks väga tore pühapäevahommik :) ühtki sääske ei kohanudki :)) ja mulle kohe väga hakkas see jõe ääres vees seismine meeldima :))) 

sulnis pühapäevahommik Pärnu jõe kaldal

teisipäev, 11. juuni 2013

Meie Mirri

palun saage tuttavaks - Mirjam, omadele Mirri
mõnnab
ei saanud ju ometi nii, et meil on nüüd suur õue ja maja käes, aga loomakest pole. ma kuulsin laste suust juba mitmel korral jutte, et eksju me võtame endale kassi, kui uude majja kolime? ;) ikka võtame, Lordi kolis ju vanavanemate juurde juba ammu-ammu, kus tal on ülimõnus rammusa koore peal elu ah et miks koera ei võtnud? ma pole koerainimene, kui siis ainult õuekoera, aga selle teemaga läheme edasi alles siis, kui herr Abikaasa päriselt Pärnus elab. 
uurisin siis ääri-veeri, millist kassi noored daamid soovivad. üpris üksmeelselt tuli jutt, et halli. hiljem sain teada, et neile meeldib Tom&Jerry multika kass - selge siis. 
asusin halli kassipoja otsingutele. no mida pole, seda pole. need on hirmus popid praegu - Vene Sinine on moes :) tõukassi päris ka ei tahtnud. siis ikka ühe äbariku leidsin. käisime teda vaatamas, kui oli vaevu 1-kuune. oi kui hale ta oli! aga selline armas ja teistsuguse kasukaga, kui ülejäänud selle pesakonna loomad. 
uurisin kodus netist, et Vene Sinised ongi omamoodi karvastikuga: Tema kasukas on tihe ja kohev ning aluskarva tõttu peab see hoidma kehast eemale. Iga karva ots on heledam, mis annab kasukale hõbedase läike (karva tüüpi nimetatakse “tipped”). See ka selgitab, miks ma Mirrist ühtki head pilti pole saanud. kõik jäävad kuidagi udused või värelevad :D muus osas vastab meie väike pereliige üsna hästi tõutunnustele, küll aga "rikuvad" pilti ja pakuvad omapära üks kreemjas käpaots ja samakarva tuust rinnaesisel :) titena polnud neid iluvigu üldse märgata. täiskasvanuna peaks praegu pildil aimatavad triibud ka ära kaduma.
Mirri oli alguses tegelikult Pallike (kuna tal alguses oli AINULT kõht), aga loomakliinikus vaktsiini saades selgus, et tegemist hoopiski tüdrukuga, vist... loomaarst ei saanud ka täpselt aru :D see seletab ka, miks ei sobinud talle ükski poisslapse nimi, aga Mirjam tuli kohe üle mu huulte, kui diagnoos "emane" oli üle arsti huulte veerenud :) 
nii et meil on nüüd kass. Karita kiusab teda hirmsasti, aga kuidagi nii kavalalt, et kass teda pole lõhki veel tõmmanud. eks kassititele meeldib ka, kui keegi teda väntsutab, muidu ta ju ei laseks. kui enam ei meeldi, laseb kohe hädakisa valla. Karina alguses kartis Mirrit hirmsasti just nendesamade teravate küünte tõttu, aga teisel päeval ikka leebus. eks ma endale paraja nuhtluse kaela võtsin - nüüd pean looma vähemalt terve suve oma hullumeelsete käest päästma :D aga ta on ju niiiii armas!!
rohkem pilte tuleb siis, kui meie majja kunagi nett jõuab.

esmaspäev, 10. juuni 2013

jutt jummala õige!

Ülihästi ja otse naelapea pihta klipid! väga vajalikud ka, minu arvates. ma tõesti ei arva, et võrdse panuse eest peaks keegi saama rohkem või vähem.
ise olen alati olnud julge ja oma arvamuse välja öelnud ja õigused nõudnud, seega nii teravalt ma seda ei probleemi tunneta. 
aga pean tunnistama, et on küll veider mees-kassapidajat näha... ja meie kodus on ka ikka meeste- ja naistetööd, aga pigem sellel alusel, et mul lihtsalt tuleb söögitegemine paremini välja ja herr Abikaasa jõuab raskeid asju lihtsamalt tõsta ning oskab juhtmeid ühendada. loomulikult, kui ma kätte võtaks, õpiksin ka torude ja juhtmete ühendamise ära, aga pole vaja, sest meil on sõbralik tööjaotus ja tema juba oskab seda, mina oskan nt. peenemat näputööd see-eest :D hommikuti teeb kohvi herr Abikaasa, nõudsid paneme masinasse mõlemad, laste eest oleme alati koos hoolitsenud, põrandaid peseb meil mees näiteks, sest mulle see lihtsalt ei meeldi :p mina võtan see-eest tolmuimejaga :) 
ühe koha pealt ütlen küll, et soorollid võiksid jääda paika - sõjaväes. ma olen oma abikaasa kõrval olnud 10 aastat, vaid ühel korral olen kuulnud tunnustavaid sõnu naissõduri kohta. ei, mehed ei halvusta naisi kaitseväes, aga tõsi ta on, et lahingüksuses või rännakutel, kus tuleb kogu oma kraami ise seljas kanda, jäävad naised hätta. lihtsalt mehe keha on tugevam ja vastupidavam. üks näide ka: keset suurõppuse lahingtegevust tõusis järsku metsaveerel koos oma üksusega puhanud noor daam laigulises vormis püsti ja läks aasale lilli noppima. no tule taevas appi naine! seal käis ju sõda!!! missest et mängult, aga ikkagi. 

reede, 7. juuni 2013

E-suits - paha-paha!

lugesin eile, et riigil on plaanis võrdsustada E-sigaret tavaliste suitsudega, mis tähendab, et avalikus siseruumides sellega vehkida ei või :) mulle see mõte meeldib! jah, ma pole suitsetaja ja olen selle tegevuse kategooriline vastane (sest see hais on ülimalt vastik mulle. mida aasta edasi, seda rohkem suitsuhais mind iiveldama ajab. mõned aastad tagasi sel lõhnal veel sellist toimet ei omanud, veider, eksole). 
ma saan ju aru küll, et sel pole mingit lõhna ja ta ei erita organismi tõrva, mis kopse kahjustaks, AGA kuna väidetavalt on see kahjutu, siis TEGELIKULT kasutab inimene toodet hoopiski rohkem ja saab suurema nikotiinikoguse kui tavasuitsudega. 
tundub, et just naised on selle vidina endale sõbraks võtnud, kui uue aksessuaari, igatahes netiäri nendega on suures hoos. meil siin töö juures on üks meeskodanik, kes seda riistapuud omab ja ma näen, kuidas tal see pidevalt tossab ja ta iga natukese aja pärast jälle mahve tõmbab. eks härra on varem suur suitsusõber olnud ja jooksis suht tihti õue oma sõltuvust rahuldama, aga nii tihti ta küll ei käinud, kui praegu e-sigaretti tõmbab. ja olgem ausad, ega see meeldiv pole, kui keegi keset tuba vestluse käigus ülbelt suitsu kisub. 20 a tagasi oli see vist norm, aga õnneks on ajad muutunud. 
sestap ongi mul väga hea meel, et tolle vidina kahjulikkusele tähelepanu juhitakse, sest tõenäoliselt pole valdav enamus kasutajatest endale neid teadvustanud. ja kui saadi hakkama avalike ruumide suitsuvabaks muutmisega, küllap saab ka sellega. 

teisipäev, 4. juuni 2013

mmmmmoos :)

pilt netiavarustest
kes ütles, et rabarberimoos hea ei ole? on, isegi väga hea! 
ma eile tegin mõned purgid prooviks, nii 2-3 kilo jagu vast oli rabarberit, lisasin 2 apelsini, vanilli ja suhkrut. büreerisin ära ja jäi väga ilus kollane. lapsed sõid ja kiitsid, mina võtsin saia ja piimaga. kujutan ette, et pannkookide peale või kuhugi koogi vahele on selline hapukas moos eriti hea. 
peaks nüüd proovima rabarberitšantit teha lihatoitude tarbeks või brie juustuga röstsaia tarvis

oma maja rõõmud

väike nimekiri asjadest, mis ühe õhtuga tehtud sai:

  • 1500 m2 niidetud muru
  • moodustatud uus lillepeenar, ääristatud kividega
  • koristatud toad
  • vahetatud kassi liivakast ja tõstetud väikesele nälgurile 3 x õhtu jooksul süüa juurde
  • pestud pesu
  • lahutatud kolme pidevalt üksteise kallal kraaklevat last (naabriplika ka samavana meie omadega ja pidevalt käib üks kraaklemine stiilis mul on suurem kui sul :S)
  • õngitsetud laps välja lillekastmise ämbrist, kuhu ta pahaaimamatult sisse plärtsatas
  • naerdud vaese lapse üle, sest see oli NIIVÕRD koomiline :D
  • lohutatud  ja kuivatatud solvunud läbimärga last
  • istutud õhtu lõpuks üksi pimenevas ja lõpuks vaikinud toas ning mõeldud, et elu on ikka nii ilus!

kolmapäev, 22. mai 2013

head rallimehed ikka küll :S

need kuradi Gumball 3000 mehed tahtsid mu eile surnuks sõita :S mina liikusin täiesti normaalse piirkiirusega maanteel, vastu tuli rekka ja meie vahele ilmus ei-tea-kust must madal gumballi-kleepsudega spordikas, kes täiesti sihilikult kolme rida tegi. mina ja rekkajuht olime sunnitud oma sõidukid järsu roolinõksuga teepervele juhtima, et see idioot läbi saaks. kusjuures see tuli nii kiiresti, et oma suurtest taga- ja küljepeeglitest ma autot ei näinudki.
ei, ma ei ütle, et sellist üritust korraldada ei või, aga no palun, keset tipptundi linnast väljasõidul sellised manöövrid!? kusjuures ma ise ei ole mingi 50-90 sõitja, ikka tahab jalg gaasipedaalile ununeda, aga ma teen seda siis, kui kellelegi ohtlik pole. eile käis ikka nõks seest läbi, kui see must kurat oma manöövri ära oli teinud. lapsed ehmatas ka ära. 
selle üle on mul väga hea meel, et politsei neid hoolega kinni pidas, trahvis ja arestis, siis teinekord teavad, et Eestis peab väheke tagasihoidlikumalt võtma või selle maa vahele jätma. oleks ikka jube küll, kui nad kellegi surnuks sõidavad. kõike saab raha parandada, aga inimest enam tagasi ei too. politsei oleks võinud trassi peal usinamalt väljas olla ka Pärnu ja Häädemeeste kandis, mitte ainult Tallinna ümbruses.
iseenesest oli vahva vaadata, kuidas noorus ristmikel ja teeperves autodest pilte vehkis teha, kaasa elasid ja ennast eksponeerisid. noortel vähemalt midagi teha, äkki annab mõnele tuule tiibadesse, et autospordi- või tehnikamaailma siseneda. aga seda ei saa ju teha elu hinnaga.

pühapäev, 19. mai 2013

tare-tareke

Meie uus kodu :)

03.05.2013 oli see päev, kui meist ametlikult majaomanikud said. võtmed anti üle sel reedel ja kolima hakkame ka kohe-kohe. eestlaste rahvussport - muruniitmine - kah juba uues kodus tehtud :D
ma võin kaht kätt südamele pannes öelda, et see on minu unistuste kodu - täpselt paraja suuruse, kuju ja õuega. meie tarekesel on kõik, mida hing tahta oskab - soe süda suure pottahju näol, parajalt ruumi ja ka eraldumisruumi, mitmed viljapuud ja -põõsad, mõni viirg maasikaid-vaarikaid-rabarbereid, igat sorti ilupuid-põõsaid (mis veel äratundmis ootavad). ruumi on igasugu ideede teostamiseks, mis aju tagasopis pikemat aega laagerdunud on :) meie tare-tareke on rahuliku koha peal, samas ühistransport, pood ja maantee pole ka teab mis kaugel. need pole küll majaostul primaarsed asjaolud, aga kui mõtlema hakata, et järgmised 15 a tuleks oma laste autojuht olla, siis on ikka parem, kui järelkasv ise liikuma pääseb.
kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis meie majaotsimine on kestnud üle kahe aasta. kõik sai alguse sellest, kui herr Abikaasaga Lõuna-Eestisse kaasa kolisime. milline vaikus seal oli! siis ma sain aru, kuivõrd ma looduse keskele tagasi igatsen. ka mees rääkis sama juttu - maalapse asi :) 
äratundmine oli toimunud, nüüd tuli tegutsema asuda. alguses kammisin niisama müügikuulutusi, mõne aja pärast hakkasime maju vaatamas käima nii linna sees kui ümbruses. oh õudust, mida inimesed on endale kokku ehitanud selle buumi ajal - vaesekesed/lollikesed! kuidas nad küll sellistes pappkastides elavad või neid müüa kavatsevad, ma ei tea, aga üks oli kindel, peale paari taolise nägemisest -  meie lollidekülla ei koli. ma ei halvusta siinkohal kedagi, lihtsalt kurb on vaadata, kuidas inimesed on suure hunniku raha matnud millessegi, mis seda väärt ei ole ja isegi sooja ei pea. sellest ma üldse ei räägi, et tänava alguse esimese maja aknast läbi vaadates näeb viimase maja toa tapeedi ka ära (mingit haljastust ju pole ja majad on nagu linnupuurid koos).
kaalusime ka vana maja ostmist ja ise selle üles kõpitsemist. reaalsus oli aga see, et siis saaks maja elamiskõlbulikuks heal juhul 10 a pärast, sest paari päevaga, mil herr Abikaasa kuu jooksul kodus veedab, maja ei ehita ja kust see teine pool raha võtta, mis vanasse majja matta tuleks... niisiis otsisime elamiskõlbulikku maja. 
hinnast niipalju, et alustasin otsimist umbes 40000€ kanti pakkumistest. seda eelkõige seetõttu, et tol hetkel olin  ma kodune, vanemahüvitis lõppenud ja see summa oli suht pangalaenu ülempiir, mida tol hetkel laenata oleks saanud. loomulikult nägi selle raha eest ainult hurtsikuid. liikusin sujuvalt 10000€ kaupa järjest kõrgemale, lõpuks sain aru, et maja, mis on tõesti maja, tuleb otsida 100000€ kandist. õnneks nii hullusti ei läinud, aga hinnad on ikka uskumatud. samas on see investeering kogu eluks, nii et ikka etem, kui osta 20000€ maastur ja elada 1-toalises üürikas.
maaklerid, kes meile maju tutvustasid, võiksid kokkuvõtlikult endale uue ameti õppida, sest kogu selle aja peale kohtasin üht inimest, kes seda tööd teha soovis, oli aktiivne ja viisakas ning selgitas ja juhendas. teiste puhul paremal juhul teostati stampkülastus objektile ja kiideti sõbrast müüja sara taevani, halvimal juhul ei ilmutud kokkulepitud ajal kohale ja helistasimise peale oldi väga pahane, justkui see polekski tema töö. võin kergendusega ohata, et nüüd on see läbi.
saatus hoidis/juhtus meid ka natuke - olime esimesed, kes tarekest vaatama läksid. õuelt vaatas vastu äädikapuu, minu suur lemmik. olen alati unistanud, et kui mul on päris oma kodu, siis äädikapuu ja kibuvitsapõõsad ma endale istutan. endine peremees rääkis optimistlikult, et oma korteri olid nad ka esimestele vaatajatele müünud. nii oli, nii jäi. lahkusime herr Abikaasaga selge tundega, et oleme oma kodu leidnud, lausa pisarad tükkisid silma. ega ostuprotsess lihtne polnud, kohe väga pingeline ja lausa hulluksajav, aga nüüd on see kõik seljataga. viisin läbi ka mõned puhastusrituaalid, et endiste elanike probleemid nendega ühes läheks ja meie oma energiaga sisse mahuks ja täna õuest tuppa astudes tabasin end imetlemast, kuivõrd ilus ja armas kodu mul nüüd on! lihtsalt istusin ja armusin, veel ja veel.
kallis tare-tareke, saame sõpradeks ja kestku meie sõprus eluaja!

kolmapäev, 15. mai 2013

ülistades õpetajaid

ma imetlen inimesi, kes on valinud õpetaja ameti. mõni neist on ka õpetaja suure algustähega, enamus küll niisama asjaarmastajad, aga ikkagi.
mul on lapsed kohe 2 aastat käinud lasteaias. vanasti olid lasteaias kasvatajad, nüüd õpetajad. olen näinud kõrvalt viie erineva inimese tööd, sest meie lastele on sattunud see õnnetu rühm, kus personal muudkui vahetub. inimesed on ikka nii erinevad, aga asi, mis õpetajaid ühendab, on kannatlikkus või kannatus või kuidas iganes seda nimetada. see on ikka omaette oskus kohe jõuda ära oodata, kui laps jõuab ise sinnamaani, kuhu paari käsklusega ta suht kiiresti viia võiks. 
eriti paneb mind imetlema ja mütsi maha võtma üks teine õpetaja - nimelt pilliõpetaja! see on uskumatu, kuidas ta kuulab ühtsama lugu sügisest kevadesse. ma nimelt olen ukse tagant kuulanud Pärnu Kunstide Majas oma laste tantsutrenni ajal ühe akordioniõpilase arengut. sügisel algas lugu vaevu-vaevu äratuntavalt-nooti veerides, millest talveks sai esinemisküps pala jõulukontserdile ja nüüd kevadeks juba on kuulda näppude alt tulemas lisaks viisijupile ka tundeid ja muusika voolamise tajumist. küll see võib olla õnnis hetk ühele pilliõpetajale, kui ta kuuleb Lugu, mitte enam kääksutamist.
mäletan enda muusikakooli aegu ja seda ärapiinatud õpetajat, kes kuulas mu klaveriklimberdamist, sest kes siis kodus ikka harjutada viitsis... see oli piin meile mõlemale, ausalt! mis teha, kui sai õppida ainult seda pilli, mida vastu huvi puudus. tänapäeval vast saab igaüks õppida just seda pilli, mille vast kirge tunneb.
aga suur-suur kummardus kõigile Õpetajatele ja vabandused mu klaveriõpetaja Tiiale, et ma selline loru olin! oleks võinud ju natuke ikkagi pingutada ;)

teisipäev, 14. mai 2013

imelik tunne on

kurgus ja ninas kipitab, tursub ja on igat imelikku moodi veider. 
mõtlen juba mitu kevadet, et peaks allergiateste tegema minema. nüüd on vist ikka päris tõsi, et mingi puu õietolmule ma allergiline olen. iga aastaga on need tundmused tugevamaks läinud. varem kestis see nali paar-kolm päeva, sel aastal aga algas reede öösel hullu kurguvaluga ja pole seni mingeid taandumise märke andnud. mõtlesin, et olen külma saanud, aga kui toas olles valu ja turse alaneb ja õues viibides kõik süptomid taasavalduvad, siis pole asi vist päris õige...
ise pakun, et sarapuu, aga kask võib ka vabalt olla.
 

neljapäev, 2. mai 2013

ei olnud hullem, hoopis parem sai :)

võtsime täna lapsed ja viisime veekeskusesse - Estonia Termidesse. igati mõnus olemine oli :) tähelepanu väärib fakt, et kaasa ostetud kätiste abil omandati paugupealt pinnal püsimise oskus ja oh seda lusti, kui K-d aru said, millised võimalused vee peal püsimine annab! vettehüpped ja vees puristamine olid kahtlemata päeva hitt :D tõele au andes toimus see vee peal püsimine küll püstiloodis, aga peamine on praeguses vanuses mu meelest veega sinasõprus sõlmina ja mõne aasta pärast tehnika omandamine.
hiljem pisteti joonelt nahka kõik, mis meil kaasas oli ja joodi liitrite kaupa Häädemeestet peale. siis ostsime endale veel hiinakast nuudleid, luristasime need mõnuga ära ja sõime kodust pudingut ka veel peale. kui juba, siis juba,, eks ;)
nüüd saab kõik ainult ülesmäge minna. peab minema!

kolmapäev, 1. mai 2013

julmad naljad

läksin mina täna kodupoodi. lihtsalt piima-leiba-vorsti ostma. palusin endale vorsti kaaluda, soov täideti kenasti, siis soovisin veel tükikese sinki. müüja läks sinki lõikuma, mina silmitsen tühjal pilgul kaalu tablood. järksu kõik numbrid kadusid ja asemele jooksis tekst: 
HOMME ON VEEL HULLEM
Totaalne šokk minu poolt, sest te ei kujuta ette, milline päev mul täna olnud on. ma ei taha sellest siinkohal rääkida, aga take my word, eksole. jummala normaalne, kui poe vorstikaal nii ütleb. mõnel kaalupoisil on vist igav olnud :D
iseenesest täiesti koomiline situatsioon, aga et ma seda kirja just täna märkasin, on lihtsalt uskumatu! küsisin siis müüja käest (kellega me iga kord small talki arendame), et mis värk? tema vaatas siis samasuguse tühja pilgu ja punase nina/nutetud silmadega mulle otsa ja kommenteeris, et homme ei saa VEEL HULLEM olla. nõustun 100%-liselt!

teisipäev, 23. aprill 2013

Lordi tembutab

kassile maitseb koldnokaliha, selge, mis selge. 
ühesõnaga istus teine kuldnoka puuri all kaseoksal ja ootas, et need koju tuleks. ei tulnud, tuli hoopis mu linnukaitsjast ema ja äsas kassile sõbraliku vopsu mingi imepika toikaga. kass, vaeseke, muidugi seda oodata ei osanud - tuli laperdades, nagu lauluväljaku tuvi, sealt puu otsast alla...
järgmisel päeval olla väga lipitsev ja sõbralik olnud, ju tundis süüd. 
selguse mõttes olgu öeldud, et kuldnokad sõi ta juba ilmselt lõunaks ning kui ema jaole sai, ootas õhtusööki. täna pole ühtki kuldnokka enam nähtud.
tuletasin siis emale meelde, et kass, keda ta linnuhuvilisena materdas, on meie kullast kiisu, kellel on tagakoivas kruvid ja plaadid ning kelle eluleravitsemine paar pensionit 2007.a. maksma läks. siis natuke ikka taltus ja tegi paar paid :)
P.S. eelmisel aastal oli sarnane stsenaarium Lordi, veevooliku, kastanipuul oleva kuldnokapuuri ja emaga :D toona jäid linnud söömata. aga ega kumbki ei õpi, eksole - üks ikka linde sööma ja teine tiivutut looma puu otsast alla ajama. eh, elu!

pühapäev, 21. aprill 2013

Kuldmikrofon ehk K-de esimene solistide konkurss


Karina esinemas
Karita lõõritab
päeva juhtisid sõbralikud klounid Piip ja Tuut :)
kirjutan paari sõnaga juurde, kuidas siis oli: üldkokkuvõttes K-d olid väga tublid. mina närveldasin imelikul kombel oluliselt rohkem. ega ma ju tea, mis lapse hinges toimus, aga välja nad kuidagi ärevad küll ei näinud. minul tahtis süda rinnust välja hüpata, kui oma laps lavale kutsuti. lavaproovi ajal läksid sõnad meelest ja viis sassi, eriti Karital, kuid kontserdi ajal tuli kõik ilusti välja. keskendusid, vaatasid lakke või seina ja laulsid ära!
ise arvan, et klounidel oli ikka suur osas päeva sujumisel ja üleüldisel soojal õhkkonnal - iga laps kutsuti ilusti lavale, tutvustati last ja laulu ning õpetajat, pärast sai igaüks ise endale kingi valida ja anti ka diplom. 
tulemustest niipalju, et anti välja grand prix ning kuld- ja hõbemedalid. ehk siis pooled lapsed said hõbeda, pooled kulla :) K-dele seekord hõbemedalid. esimese korra kohta igatahes suurepärane, sest sujuv lavaleminek, julge ja õige esinemine ning kena käitumine oli ise kulda väärt! 
väheke võin ikka norida ka, mitte oma lapsi, vaid züriid. ikka stangaaeg tuli tagasi, kui medaleid jagama hakati. näide? aga palun: nooremates gruppides läks kuldmedal korraldaja tütrele, ühe kooli direktori tütrele ja muidu tähtsate lauluõpetajate lastele. mitte et neil kõikse paremini välja tuli või sõnad meeles oleks olnud. mis teha, käsi peseb ikka kätt. ses mõttes isegi hea, kui mittekellegi tuttavana kunagi lastel mõni lauluvõistlus tulemuse poolest hästi peaks minema, siis on tunnustus õige ja aus.

esmaspäev, 8. aprill 2013

kuidas aru saada, et lapsele meeldib saadud kingitus?

väga lihtne - ta kiljub.
ja jah, ma ei aja mingit udu teile siin praegu. lugu järgmine:
saabusid sünnipäevale maalt vanaema ja vanaisa, kandes suuri kingikotte, mis sisaldasid beebinukke. Karita tõmbas enda oma välja ja teatas: oi beebi! Karina pusis usinasti oma koti kallal edasi, tõenäoliselt ei kuulanud ta õe mula. ja kui ta selle paki siis õiget pidi keeras ja lutiga beebinukku nägi, siis kostis üle maja õnnekarjatus. jah, just-just - õnnekarjatus! ma muudmoodi ei oska seda nimetada. see kõlas umbes niimoodi, nagu siis, kui teismeline tüdruk saab teada, et kodulinna/Eestisse tuleb esinema tema lemmiklaulja. meie kõik pahvatasime naerma ja see naer nakatas tervet seltskonda kohe tükiks ajaks, niivõrd ehe oli see õnn :D ja kui ta veel aru sai, et see nukk liigutab käsi-jalgu, laulab-nutab-imeb lutti, siis ta lihtsalt istus ja hoidis teda hellalt-hellalt kaua-kaua. Karina on ikka nii armas! Karitale meeldib nukk ka väga, aga teda valdas pigem hasart, et mis veel tulemas on.
pean mainima, et kauaoodatud rattad ja kiivrid ei tekitanud sellist emotsiooni. tõenäoliselt oli asi üllatusmomendis ;) õhtul kokkuvõtteid tehes jäi aga ratas ja kiiver kindlalt esikohale ja nukk oli kohe järgmine.
Suured tänud kõigile, kes I peole tulid ja imetoredaid kinke tõid!
Ja suure lombi taha Roosile ka suur aitäh hellokittinduse eest! meil on nüüd kõik kohad lipsukesega kasse täis kleebitud :)