kolmapäev, 7. jaanuar 2015

2014 lõpp

kui pärast jõulupidude hullust sai hoo paariks nädalaks maha võtta, oli oi kui hea tunne. ega need peod küll väga tempot ei lisanud, aga ikkagi, kuidagi pingeliseks kujunes. 
LA pidu oli pigem tagasihoidliku repertuaariga, kuid super jõuluvanaga, nagu alati. 
K-d on kõige keskmine sirgeim :) küünlapaar
Rühi pidu oli suurejooneline spordihalli üritus. rahvast palju, esinejaid üle saja. K-d olid tohutult närvis - päev läbi pidev nihelemine, isegi enne lavale minekut rivis oli näha, kus sahkerdasid pidevalt. mul oli neist nii kahju. teha polnud aga midagi, sest esinemine oli kell 18 ja terve aeg see ärevus kruvis... tegime küll päeva jooksul igasugu trikke, et mõtted mujale viia, aga ei miskit. varem pole sellist asja niiväga täheldanud. loodan, et rohkem esinemisi tähendab pingega harjumist. ennast teades see muidugi nii ei juhtu... 
võimlemiskavad olid vahvad, eriti hea meel oli mul selle üle, et K-d end väga kokku suudavad võtta ja maksimumi peale teha esinemine õigel hetkel :) tublit tööd tehakse trennis, kaks õpetajat korraga on ikka super (üks on põhiõpetaja, kes juhib tundi, teine, noorem, käib laste seas ringi, kohendab asendit, näitab reaalselt põrandal kõik ette ja abistab)! hiljem, kodus, esitasid nad kava veel külalistele mitmel korral ja ka tuli ilusti välja. 
kuuse tõime sel aastal riigimetsast, Herr Abikaasa maskis ilusti riigiõivu 3 m kuuse eest ja suundusime kodu lähedale raiesmikule. oh sa jutt, kus seal olid tihedad kuused - valguse käes kasvanud puu on ikka midagi muud, kui meie oma põlismetsa alt võetud isend. puu kaunistamine oli küll täielikult tüdrukute teha ja see tuli neil igati ilusti välja. toimetasin terve tunni või rohkemgi ja pärast heitsid puu alla õndsusohkega pikali :) mäletan oma lapsepõlvest täpselt samasugust reakstsiooni :) puukene on praegugi väga ilus ja okkaid on ta poetanud ainult moe pärast. väga ilus ja tubli puu.
enne jõulu käisid kaksikud H-d oma empsiga külas ja see oli niiiiiiiii tore - meied lobisesime ja tegime süüa, lapsed mängisid täielikus rahus. tahan veel ja enne suve paluks!! ;) 
perepilt 2014 jõuluvana ja jõulupuuga
kodune jõul oli 24.-dal koos päris jõuluvanaga, kes oli igati ülesannete kõrgusel :) kutsutud olid emad-isad ja onutütre pere. kõik lugesid salme, laulsid ja oli tore. kokkamine koha pealt läks kergelt - minu valmistada oli ainult hani ja suupisted. kapsad, vorstid ja seapraad tuli külalistega kaasa. no hea küll, jäätise kõrvale õunakooki tegin ka, aga see oli rohkem nagu oma lõbuks :) 
25.-dal käis veel mehe tädi pere ja lastel oli omavahel toimetamist küll ja veel. 26.-dal sõitsime mehe sugulaste manu maale, tegime seal surnuaiaringi ja külaringi ning õhtuks tagasi koju. hästi mõnus on, kui niimoodi rahulikult saab toimetada.
aastavahetuseks oli plaanis sõbrad küll kutsuda, aga ühed jäid kõhugrippi ja teised sõitsid päälinna ning kolmandad olid oma metsatares, seega veetsime leboõhtu ETV ja muu parema seltsis kodus laua ääres oma perega ning rakettide ajaks läksime linna kuuse alla. näha polnud midagi :D hull udu! kuulda liigagi palju, sest ilutulestiku paugud olid liiga kõvad ikka 5-aastatele kõrvadele kell 00:00 öösel, kui neil tegelikult kõikse parem uneaeg on, eksole. aga üle elasime. purjus noored olid muidugi jubedad, sest ma pole sellist nähtust ikka palju aastaid enam kohanud. ehk nüüd mõned aastad jälle ei kohta ka. tulevikus jääme pigem säraküünalde ja õnnevalamise peale - inimlikum ja maalähedasem.
õnnetina sulamas
kodus valasime vana-aasta õhtul traditsiooniliselt õnne ka. minul oli väga selgelt püssimees ja karu :D mehel ja lastel kõigil oli koera moodi elukas, Karinal veel ka saar tuuliku ja kadakatega (no nii selgelt oli see pilt) ja Karital liblikas/printsess tiibadega ning lohe. Herr Abikaasa ütles praegu, et temal oli ka printsess (!) mida iganes see tähendab.
head uut aastat Lindi raba vaatetornist!


uue aasta esimesel päeval läksime traditsiooniliselt rappa, seekord kondasime Lindi raba ääres ja pidasime vaatetornis piknikku. nii hea oli maaõhku hingata. ülejäänud päevad sai lihtsalt olla ja puhata, raamatuid lugeda. aeg oli aeglane, mõnus!
head uut aastad, mu lugejad!! 

reede, 12. detsember 2014

kutsun võimlemispeole!

Võimlemiskool Rüht esitab sel pühapäeval, algusega kell 18:00, oma talvekavasid. Tulge vaatama Pärnu Spordihalli, piletiprii! Esinevad kõik rühmad - see tähendab, et minu väikesed Rapuntslid ka Lepatriinude rühmaga (vihje siin).
Kes nüüd mõtleb, et jama, siis see on tiba valearvamus ja tasub kohale tulla, et vastupidises veenduda. Olen külastanud Koolitantsu ja Gymnafesti ning teate mis - võimlemine on kordades ilusam vaadata juba nende kostüümide tõttu :)  Ja teades, mis töö selle kõige taga on, siis müts maha (suured käivad 5 x nädalas trennis vähemalt)
K-d said eile uhiuued võimlemistrikood (vaarikaroosad!) ja seelikukesed selga ja esimese trennigi nendega tehtud. selg läks kohe rohkem nõgusaks ja spagaat tuli nagu iseenesest välja :) Ma kohe ei jõua seda pühapäeva ära oodata!

teisipäev, 9. detsember 2014

ei jäta elamata

lugesin eile ühe jutiga läbi Vahur Kersna raamatu "Ei jäta elamata".
õudne, aus, hea. uskumatu tahte- ja vaimujõuga inimene, kellele on antud nii palju. kõigile ei ole. ego on ka muidugi suur. aga eks ta võib väikest üleolekut lubada.
räägib õigeid asju, sain raamatust palju, eelkõige just uusi tuuli oma raamaturiiulile. 

teisipäev, 2. detsember 2014

aiajuttu

kirjutasin aiajutte 2014.a. suve kohta. 

aeg iseendale

deit-night oli igati edukas ja film ka suurepärane! PÖFF-i vitamiin, nagu öeldi :) hiinakas viis nagunii keele alla.
vaatasime siis filmi 100-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus. raamatut tahaks nüüd ka lugeda, sest ma kujutan ette, et kirjapandult on detaile rohkem, kui filmi jõudis. räägitakse, et lugemist tasub ka raamat Vanaproua, kes röövis panka. kõlab huvitavalt, samalaadselt küll, aga teise nurga alt vast.
ma olengi viimasel ajal liiga palju lugenud igasugu sügavamõttelist jura ja reisiraamatuid.nüüd tahaks naerda! härmas puud, ahjus põlev tuli, kakao ja raamat - mmmmm :)

esmaspäev, 24. november 2014

koos või koos?

vahel on hea poolvõõrastega või pooltuttavatega juttu puhuda, sest ise ju ei näe palki enda silmis, eksole.
ühesõnaga üks teema viis teiseni, rääkisime lastest ja puhkusest ja oma ajast jne. mulle siis öeldi, et ma olen liiga kanaema ja ma peaks üksi/sõbrannade/mehega puhkama, mitte alati lapsi kaasa vedama. tekkis lühis ja ühtlasi probleem, sest a) ma üksi ei taha, b) mul pole selliseid sõbrannasid, kellel oleks aega-raha-tahtmist vist (kui on, siis palun antagu teada ja lähme koos kuskile välja), c) Herr Abikaasa on niigi vähe kodus ja tahab lastega koos olla (ja mina tema ja perega). seega olen ma alati perega puhkust plaaninud. kas siis Eestis või väljaspool, aga perega. tollest Türgist juba tuli pärast hull jama, kui lapsed nädala meieta olema pidid...
seedisin teemat veidi ja siis nädalavahetusel, kui üks kiun ja ving sugugi lõppeda ei tahtnud (kuigi me olime terve päeva ainult lastele mõeldud toredusi teinud - kelgutamine, suusatamine, pannkoogid, värvimine, raamatud, kabe, muud lauamängud jne.), rääkisin nondest tarkusesõnadest mehele ka. kuulas ja küsis, et kuhu me siis lähme? :D ma olin kohe üllatunud, peaks ütlema :) nii tore!
kui nüüd keegi haigeks jääda ei suvatse, siis meil on laupäeval deit - jeeiii!! vihjeks niipalju, et PÖFF on Pärnus(!) ja resturaanid on avatud. mine tea, äkki on mõni virmaline ka üle 12 aasta saadaval ;)

esmaspäev, 17. november 2014

kasvavad raginal

miks ma imestan, et nr 116 riided K-dele enam selga ei lähe, kui lapsi mõõtes saime pikkuseks 118,5 ja 117,5 cm ning kaalunumbrid olid 21,4 ja 20,8 kg 5,5-aastaselt. kribu ikka kribum :D kuigi kumbki pole mingi kribu.
tegin suure garderoobi sorteerimise ka eile - hullumaja puhvet! viskasin välja 2 suurt kotitäit väikseks jäänud riideid (enamus kaltsud, mida olin ma ei tea miks alles hoidnud. mis sobilikud vast ainult kaltsuvaibaks veel). selle askeldamisega seoses sooviti tungivalt selga proovida peokleite, mis parajaks saamist ootavad. trenniskäimise tulemisena on tekkinud olukord, kus käisteta kleit on nagu natuke õudne, sest piitseps on võimas :) mõtlen tugevalt varrukate :D six-pack on ka olemas! jaa, ma olen väga uhke, et nad tahavad ja viitsivad füüsilist teha ja et me oleme Herr Abikaasaga  sedaviisi toimetanud, et loodetavasti tulevikus on K-del soov ja harjumus trenni teha. kui pooleteistaastastega iga jummala päev ikka 1-2 km kõndida, siis on sellest tulevikule mõeldes kasu!
ise olen ikka emalt-isalt küsinud, et miks mind kuhugi trenni ei pandud. on öeldud, et aeg oli teine. kahju... tegelikult ju oli nii tennis kui ujumine kui sõudmine täiesti olemas (need mulle on alati meeldinud). põhipõhjendus on olnud, et kes sind oleks vedanud. mu meelest veider, sest ma nagunii ju käisin bussiga ise igal pool alates 1. klassist ehk 6.-dast eluaastast. aga mis läind see läind. nüüd jääb laste üle heameelt tunda.

neljapäev, 13. november 2014

ma ei suuda oma lapsi igal sammul kaitsta

ja neid kordi tuleb üha juurde, kus ma pean õppima lahti laskma ja mitte kanaemandama. oi kui raske see on! toda kooliaega ma ei kujuta veel üldse ette, sest siis kaob mul ju kontroll nende toimetamiste üle ja hirm poeb südamesse. teisalt ma hullult olen oodanud seda aega, kus saan lapsed üks pikemaks koju jätta ja näiteks öelda: tsauks, ma lähen ujulasse, tuleb 2h pärast! aga eks näis, tõenäoliselt tuleb see kõik nii loomulikult ja valutult, sest K-d on tublid, terased ja kohusetundlikud. Pean õppima end talitsema, et lastele rohkem vabadust ja vastutust anda. 
aga vahel on ikka tunne, et ma pean neid kurja maailma eest kaitsma. näiteks eile oli LA-s tuletõrjeõppus, mis lapsed totaalselt endast välja viis. nad lihtsalt ehmusid niiväga. kurb oli õhtul, sest ma ei saanud nende heaks/aitamiseks midagi teha, sest ma ei teadnud sellest midagi :( pärast aga kuulda, et su lapsed olid nii ehmunud, et üks värises tükk aega ja teine ei suutnud nutmist lõpetada - õudne! lisaks on ühel lapsed r-häälik jälle paigast ära, sest suur ehmatus mõjub talle nii. ja mitte keegi ei helistanud mulle, et ma oleks üle õue saanud joosta ja neid kallistada :/
no mida teha, kuidas käituda? reageerin ühe? võibolla. minu seisukoht on aga alati olnud, et uudsetest olukordadest tuleb lastega enne rääkida, selgitada ja siis tegutsema asuda. nii on kõigil parem ja lihtsam. võtame kasvõi toredad asjad - reis tundmatusse. ikka ju selgitad, et mis ja kuidas. kui eeltöö jääb tegemata, siis on kõik pinges või ülemäära elevil ja keegi ei saa nautida. kui aga enne teemat avada, saavad kõik maksimumi võtta.
Edit the next day: lasteaia juhataja võttis minuga ühendust ja vabandas, sest jah, õpetajatele oli tehtud ülesandeks õppusest üldsõnaliselt lastevanematele rääkida ja ka lastele pidid selgitama, et selline asi võib majas toimuda ja kuidas siis käituda. ehk siis üldisemalt - kuidas käituda tulekahju korral. töö oli tegemata, sellest ka taoline ärevus. õpetaja õhtul ka vabandas, nii et tunnen end paremini. sisetunne ikka ei petnud, et oleks pidanud teatatama. K-d õnneks taastusid hommikuks, r muidugi veel mitte. 

teisipäev, 11. november 2014

HjaM :)

ükspäev ma hakkan lootma, et see suurepärane H&M, mis Pärnus mõned kuud tagasi avati ja mida ma hirmsasti siia igatsesin, varsti kinni pannakse. miks? aga sellepärast, et ma viisin sinna eile just 65€ ja paar nädalat tagasi veel 20€ ja siis esimesel korral oli vist ka 30€ kanti... pean muidugi mainima, et kõik ostud olen teinud lastele :)
jaa, on küll nii, et nõme uus religioon see H&M, aga mis teha, kui Pärnu kaubandusest lasteriideid ostes on tunne, et peale H&M-i ning Lindexi omade võib kõik asjad pärast paari pesu minema visata. Lindex aga on kallis. H&M-iga nii ei ole. Vaatasin juba siis, kui pliksid tited olid, et need bodyd lähevad pesus ilusti puhtaks ja ei muutu kohe topiliseks, samuti hoiavad riided vormi. teine selline bränd on Next, aga seda pole siinmail kuskilt võtta... aa, ja kas ma seda juba mainisin, et seal on igat suurust rohkem kui 1 saadaval!! kaksikute emale puhas õnn :) :) ja need on ilusad ka. väikeste tüdrukute jaoks on see ju nii oluline, et Frozeni Anna või Sofia pilt peal oleks, eksole ;) on ainult 1 miinus - sellised on kõigil seljas :/ aga ilusaid lillemustreid või triipe ikka leidub ka.
üks poose pilt ka :D
eile siis juhtuski nii, et pärast K-de garderoobi läbisortimist olin olukorras, kus parajaid pikakäiselisi pluuse oli täpselt 3 paari. ilmselgelt on seda vähe (ma ausõna ei viitsi iga päev pesumasinat tööle panna, aga iga hommik tahaks lastele puhtad pluusid selga anda küll). no ok, tuunikaid ja kleite on veel, aga pluuse kulub ju ikkagi kõige rohkem kuidagi. saatsin lapsed trenni ja sukeldusin kaubandusse (ja ei naudi ma seda mitte üks teps). paar komplekti pluuse valisin välja (4.99€/per pluus) ja juba hakkasin alla tagasi minema, kui jalutasin jopede eest läbi. no ja siis ma nägin selliseid praeguse aja 0-kraadi jopesid ja siis veel veste, mida pikalt vaadanud olin, aga kalliks pidasin sale´i peal. no mis te arvate, kas ma pidin need kõik ära ostma? ikka! 15€ jope ja 7,49€  kapuutsiga soe vest on igati ok minu jaoks. tavaliselt on sellise hinnaga saada kasutatud kraam... rahustasin siis ennast, et on ju vaja küll, Herr Abikaasale helistasin ka, et saada üks "ei!" kaalukausile, aga ta ütles muidugi, et osta! loodan, et selleks hooajaks on riietega kõik! enam ei viitsi. nüüd on suur kasvamine ka vast tehtud selleks hooajaks ja enne kevadet pole vaja poode tuulata. jalanõude suhtes ma nii kindel poleks. eile skoorisin juurde ühed uued talvesaapad 17€/paar ja need on tõelised tibikad (lilled- liblikad-kõrge säär-karvane vooder jms.). ehk saab Tallinna mingi hetk, siis on lihtsam.

kolmapäev, 22. oktoober 2014

nii pole aus!

valmistusin mina eile suureks jalgpalliõhtuks. kuidas teistmoodi saab olla, kui TV6 lõpuks suvatseb näidata Meistrite Liigas Müncheni Bayerni mängu, eksole. ettevalmistusteks olid päeval klubi FB lehel toimuva jälgimine ja näiteks sellise ilusa pildi vaatamine, õhtul valasin siis endale klaasi punaveini ja lõikusin veidi brie juustu taldrikule ning maandusin diivanile teleka ette süda rinnus ootusärevalt põksumas. 
no ja siis 35.-ks minutiks oli seis 5:0 minu meeste kasuks. Lõppskoor jäi 7:1. ei ole ju normaalne! ootad suurt matši ja siis tuleb selline saun. jah, mul oli esimeste väravate üle väga hea meel! AS ROM ei ole mitte nõrk meeskond, aga millegipärast olid nad eilseks kõik oma mänguoskused minetanud... seega juubeldamise asemel olin pettunud. oleks selline seis play-offides, siis ma juubeldaks! hirm hakkas hoopis - Bayern võidab praegu kõiki suurelt nii koduliigas kui rahvusvaheliselt. kui aga tuleb aega mängida tiitlitele, siis võib kett juba maas olla. see poleks ju esimene kord. ma tõesti väga-väga loodan, et sel aastal läheb teisiti. 
eks nad vist ise ka kardavad natuke, käisid praegu paavsti vastuvõtul ja viisid talle nimelise särgi :D

teisipäev, 21. oktoober 2014

ma ei oska enam kirjutada

otseses mõttes noh! lapsed näitavad üles huvi kirjatähtede vastu. ise ma neid omast peast õpetada õigesti ei mõista, seega oli abimeest vaja. no ma siis uurisin veidi ringi, et millist vihikut osta. koju tõin sellise kirjutamise-õppimise töövihiku ja sama autori matemaatika vihiku ka. numbrid on kuidagi oluliseks muutunud viimasel ajal (uuritakse, mis nr. jope seljas on või kui suur on saabas). minu suureks rõõmuks tuli välja, et lastaia õpetaja teeb kirja eelharjutusi sellesama töövihiku järgi :)
kui töövihikud koju ilmusid, hakati neid kohe suure õhinaga täitma. Karita on meil hull tuisipea. tema arvates võidab see, kes kiiremini tehtud saab. mina küll räägin, et kirjutamises on kõige tublim see, kellel kõige ilusamini välja tulevad tähed, aga seda juttu ta lihtsalt ei kuule... 
http://koolibri.ee/download/?action=real&id=2495
no igatahes olin üksõhtu olukorras, kus Karina nõudis, et ma kirjatähti ette kirjutaks talle. olime enne neid hoolega vaadanud ja uurinud. rääkisin oma lolli peaga talle, et need kirjutatakse kõik omavahel kokku. näita! nõuti kohe. no ja siis ma proovisin - püha jumal! - ei oska, üldse enam ei oska. arvutis trükkimine on täiesti käekirja ja kiiruse hävitanud. ja kui ma seal vaevaliselt nagu 1. klassi laps pusisin, siis tegin väikest analüüsi, kuidas nii juhtus. 
kõik sai alguse vist sellest, et mul pole kunagi ilus käekiri olnud. proovisin siis vähemalt omapärane olla. muundasin r-i, k, s-i ja v sarnasteks, nagu trükituna need leiate. tähti enamasti omavahel kokku ei kirjuta ja arusaadavus võõrale ka just kõikse parem mu arvates pole. saate te aru, et ma otsisin praegu netist, kuidas kirjutatakse suur I täht käsikirjaliselt!? uskumatu? küllap vist. aga kui ikka oled põhikoolist alates mõnda tähte kirjutanud teistmoodi, kui eelkoolis seda õpetati, siis ei pruugi meelde tulla küll.
nii et ma olen kooliminekuks valmis :D on vaja meelde tuletada, kuidas miski käib ja baasteadmised kõigis ainetes ei tee tõesti paha. ma kujutan ette, et loodusõpetuses  saan ma paari aasta pärast juba palju targemaks, kui praegu olen (kuigi mulle väga meeldis see tund, lihtsalt arvan, et praegu antakse oluliselt rohkem teadmisi ja huvitavaid fakte kooliprogrammi).

neljapäev, 16. oktoober 2014

tasuta tööjõud

sel ajal kui mina toas toimetasin ja siis korra õue küsima läksin, millal daamid õhtust süüa soovivad, avanes mulle selline pilt:
sorry, pole kõige parema kvaliteega pilt, aga ma olin lihtsalt väga üllatunud ja liigutatud!
rehad olid ju kuuris ja mina polnud mingit vihjet andnud selle tegevuse vajalikkusele. igatahes mõne aja pärast olid kõik puualused endale värvikirevad hunnikud saanud. hiljem selgitati mulle, et neid hunnikuid teevad nad lehtedes hullamiseks, aga millegipärast hullamine jäi ära ja võisin vabalt lehed kompostrisse kallata :)
tasuta vabatahtlik tööjõud - jehuu!! suvel vaatan, äkki neil on hull huvi rohimise vastu ka ;)

reede, 10. oktoober 2014

tuttmütsid

ülimõnusad lotud
sügis on peal. vahepeal kiskus juba külmaks ja K-del polnud miskit mõnusat pähe tõmmata. otsisin aga vardad välja ja asusin töösse :) ma pole suurem asi kuduja (no ses mõttes, et heegeldada on iga kell mõnusam), aga valmis need said. üksiti tuli välja, et kudumine üle pika aja on puhas rõõm :)
alapaka-lõngast mütsid jänesesaba tupsudega
kasutusse läks merino-alpaka lõng Käsitööaidast, mille võtsin kahekordselt, et tuul väga kõrva ei puhuks. nr. 3 varrastega jäi igati mõnus. kahest ostetud vihust on mingi osa järgi, nii et kaelused saab vast ka veel.
tutiga oli keerulisem lugu - nimelt ei leidu käsitööpoodides hea hinnaga ilusaid tutte. kuna K-de soov oli kindlasti karusnahkne või selle sarnane tutt, siis lõngast tehtu ei sobinud nagu hästi... karusnahast tutt maksab aga 14€/tk. :/ mõtlesin mis ma mõtlesin, aga lõpuks läksid käiku diivanipadja tupsud, mida on väikesed käekesed padja küljest aegade jooksul vargsi eemaldanud. olen neid kogunud mõttega, et õmblen tagasi, aga nüüd tundub hoopis, et padjad lähevad väljavahetamisele. seega tekkis hoobilt veel 30 vaba tutti! tutinduse lõpetuseks pakkus lasteaias õpetaja, et võiks otsida hoopis mobiilitarvikute letist, sest moblade küljes ju ripuvad tibidel alatasa miskid karvased tuustid :D
eks tuleb luurele minna, sest need roosad kaunitarid on mulle tööd toonud - tellimusi tutimütsidele muudkui tuleb.

uhked omanikud teel lasteaeda kiitlema, kuivõrd roosad uued mütsid neil on :)



reede, 3. oktoober 2014

verd loovutamas

üle 8 aasta jõudsin jälle doonoripunkti, endiselt on kõik sama tore nagu toona. miks ma sellega küll nii kaua venitasin? lapsed saavad varsti 6! alguses jah, olin beebindusest ja magamatusest kutu, aga paar aastat tagasi oleks juba võinud vabalt. enne lapsi ei olnud võimalik tervislikel põhjustel, hilisema osas puuduvad mul aga igasugu vabandused. aga noh, parem hilja kui mittekunagi, eks!
korra aastas jõuan nüüd kindlasti sinna, kui tervis korras. lubasin endale :)
aeg oli vahepeal veretalituses ka edasi läinud - seinal olid kirjad, et enne vereloovutust tuleb juua külma ja pärast sooja jooki. varem oli teade, et juua tuleb. ja joogid olid kõik masinate sisse pistetud. no et vajutad sobivat nuppu ja tassitäis voolab välja. ennevanasti oli tädi, kes kannuga morssi tegi ja kohvi keetis, klaase-tasse pesi. issand, kõlab nagu nõuka-ajal, aga see oli aastal 2006 . no igatahes sai valida vee ja erinevate Rõngu mahlade vahel ning kohviautomaadist tuli 6 erinevat kohvi + 2 kakaod ja teed olid vist kah. kui ma kakaoni jõudsin, enam edasi ei lugenud :D tassitädi oli alles :)
nii et kes kõhkleb või pole viitsinud, minge ikka, sest kunagi ei või teada, millal endal abi vaja läheb.

teisipäev, 23. september 2014

seikluspargis ronimas

tarzanid liuglemisvalmis
kunagi suvel juhtus sünnipäev, Herr Abikaasa sünnipäev. kinkisin talle Valgeranna Seikluspargi külastuse. olin tähele pannud, et alati, kui me sealkandis ringi luusisime, vaatas ta üsna kadeda pilguga noid radu mändide ladvus. sünnipäeva päeval oli aga mega tuul ning +30 varjus. kõrgusekartusele vihjates jäi tooma minemata. nüüd siis kasutasime ära vananaistesuve imeilusat ilma ja kõlkusime väheke puude otsas :)
exremu rada puuladvus
Herr Abikaasa oli rahul, eriti meeldisid talle muidugi need laskumised iga raja lõpus. esiti arvas ta, et radade läbimine saab füüsiliselt väga raske olema (sõbra juttu uskudes), aga hiljem rääkis, et ainult viimane 5. rada pakkus väljakutseid, teised olid läbi-jalutatavad, lihtsalt tasakaalu pidi hoidma. mina teda eriti tegutsemas ei näinud, olin laste turvaja.
laste osas oli nii positiivseid kui negatiivseid üllatusi: Karina läbis 2 rada (maast 1m ja 3m kõrgustel) lenneldes, nautis igat hetke ja tundis suurt uhkust, kui kellegi abi ei vajanud. karabiinid ja rullikud pani ise kõik külge. mina vahel tuletasin lihtsalt meelde, et kogu aeg peab vähemalt 1 karabiin trossi küljes kinni olema. no ja korra ulatasin üht köit ka, kuna ta käed lihtsalt ei ulatunud selleni :) ta oli ülitubli! pärast rääkis vanavanematele ja lasteaiakaaslastele, et käis puu otsas kelgutamas :D keegi ei uskunud! aga päriselt ka - käiski, sest seal on üks rajaosa, kus tuleb puukelgule istuda/seista ja end siis trossi pidi teise puuni vinnata :)
Karita 2. rajalõigul
enesega võitlust pidamas
Karina sõiduveel
Karita, kes on meil muidu hull akrobaat, alati kribinal-krabinal igal pool esimesena turnimas, tuli välja, et kardab kõrgust... päris hullust vist kohe, sest 3m kõrgusele rajale sööstes (pärast esimese madala raja kiiret läbimist), tardus keset esimest rajajuppi ja hakkas haledalt nutma. rada nimelt kõikus ja tema vaatas alla ja ei suutnud enam  midagi teha. tagasi ka ei tulnud, sest õde oli juba eest läinud ja tema ei saanud ju ometi kehvem olla. läbi pisarate ta ponnistas end järgimise puu juurde. uurisime, kas tahab maha või edasi või tagasi. miski ei sobinud. proovis veel ühe lõigu ja siis võtsin ta ikkagi alla. värises täitsa ja muudkui seletas, et jube kõrge oli. see kõrgusekartus on meil suguvõsa viga osadel. nii ei jäänudkui muud üle, kui madalamat rada 10 x läbida, vahepeal issit vaatamas käia ja Valgeranna soojal liival hundirattaid visata ning varbaga vett katsumas käia. 
tegelikult olime kõik väga rahul, Karita lubas järgmisel aastal kindlasti 2. raja läbi teha ja Karina piisavalt pikaks kasvada, et 3.-le rajale ulatuda :) mina lubadusi ei anna ;) aga seda ütlen küll, et 5€ eest on lapsele seal terveks päevaks tegevust küll ja veel. 
lahe päev oli!