kolmapäev, 3. veebruar 2016

hull maailm

osalesin ükspäev vestluses, kus oli juttu peresuhetest, aususest, truudusest ja austusest. mitte enam esimeses nooruses meesterahva suust tuli selline avaldus: kui sa ikka lähed päevast-päeva koju sellise inimese juurde, kelle vilu varjugi sa näha ei soovi ning kes aina iriseb ja õiendab, siis ongi soov minna ja kogeda midagi muud. 
selgitusena olgu öeldud, et arutluse all oli ühe pere probleem, kus on koolieelikust laps ja isa on leidnud endale uue naise, kuid käib ka oma pere juures. ükspäev lubatakse maad-ilmad kokku, teisel päeval ei huvita teda ei laps ega pere majanduslik toimetulek karvavõrdki. 
ma olin selle vanema mehe sõnadest niivõrd hämmingus, et ei osanud selle peale kohe midagi kosta. ütlesin vaid, et mina ei ole sellist tunnet oma Abikaasaga küll kunagi tundnud. seepeale tuli lisa: te olete nii vähe aega koos elanud ja te ei elagi üldse koos. rutiini ei teki, see on teil kõik teistmoodi. mõtlesin siis õhtul mis ma mõtlesin, aga ei saa temaga kuidagi nõus olla. ma tõesti ei ole KUNAGI tundnud, et ma ei taha koju oma pere juurde minna, alati rõõmuga ja ootusega. jah, me elame kaugsuhet, see on teistmoodi. samas on perioode, kus oleme mitu kuud järjest koos ja siis on koos väga hea, mitte paha või vastumeelne. minu suurim unistus on, et ma saaksin iga õhtu oma Abikaasaga koos olla! ja kõige olulisem punkt - me oleme koos olnud 14 a, 10 sellest kohe abielus! ei olegi nii vähe mu meelest :) mul tõesti ei ole kunagi tulnud pähe mõtet, et mul on nõme mees, et ma ei taha teda nähagi. 
eks tõesti, igas suhtes tuleb ette madalpunkte. minnakse ka lahku, aga minu arust on kõige alus ausus ja austus. armastus muidugi ennekõike, aga just ausus ja austus on need, mille abil on võimalik suhet elus hoida. tohutult kurb on kõrvalt vaadata, kuidas inimesed omadega puntras on. veel kurvem ja imelikum on kuulda, et mingi osa peab petmist normaalseks ja seda õigustatakse. õigustatakse irisemisega!!? miks siis naine iriseb? minu meelest tuleb ikka peeglisse vaadata - kui su teine pool on õnnetu, siis sa ei tee teda õnnelikuks. vingutakse ikka põhjusega. kui neid põhjusi ei ole võimalik kõrvaldada ja inimesed ei ole koos õnnelikud, siis tulebki lahku minna, kuid teha seda ausalt läbi rääkides, mitte nii, et mind ei huvita, võta oma laps ja lao. kuidas saab nii OMA LAPSELE teha? ah, keegi, palun öelge mulle?? ma tean, et saab, aga ma ei saa aru, kuidas! 
eile hakkas mul korraga väga kurb, kui sain aru, et too mees ei olegi elanud õnnelikult ja rõõmsalt. kuigi ma tean, et ta naine on talle kallis, kindlalt tean. 
eks mul on hea targutada - olen päriselt õnnelikus suhtes ja meile on isegi piltide järgi öeldud, et see on armastus, mis pildi pealt vastu vaatab. nii on. ja mul on selle üle lihtsalt nii hea meel!!

kolmapäev, 27. jaanuar 2016

Simeonsi 2. ring

olen Simeonsiga teisel ringil. hetkel umbes-täpselt poole peal. seekord on kõik palju loomulikum, lihtsam. esimesel korral oli algusnädal ikka väga-väga raske ja igasugu isud käisid peale, siis seekord aju juba teadis, mis tulemas on ja vist lülitus ise ümber. kõht tühi pole eriti olnud, kaetud laual taga saan tuima näoga istuda nii, et näpud suu vahet ei käi :)
praeguseks on arengud sellised, et 7,4 kg oli täna hommikuks lahkunud. kokku juba -20,5 kg!! me happy :D
kartsin väga külmal perioodil dieeditamist. kaloraaž ikkagi väga väike ju ja enamus toidud nö külmad. olgem ausad, mul on pidevalt väga külm. pikk pakaseperiood ei aidanud ka kaasa. muudkui külmetasin. nüüd on väheke parem. õnneks kaalu langust see ei pidurda. kui ikka õigeid asju parajas koguses süüa, siis kõik toimib. sellest hoolimata ootan ma alati õhtut, et saaks sooja supi/kapsahautise, mis  kõik seest mõnusasti soojaks teeb.
mul on praegu 2 kompanjoni ka, kellega samaaegselt sulan :) kuidagi mõnusam on.
üks naljakas seik ka: teen lastele õhtuks salatit, telliti kartulisalatit. mis mul selle vastu olla saaks, eksole. ise ma seda ei armasta, seega on väga mõnus teha toitu, mis ei isuta. hakkisin-tikkisin kõik ära ja hakkasin hapukoort hulka segama. sinna paki külge jäi koort, nagu tavaliselt, ja mida tegin mina? õige - tõmbasin näpuga ära ja suhu :S hetk hiljem juba taipasin oma viga ja palavikuliselt mõtlesin, et appi-appi, mida ma tegin?? kuidas ma selle nüüd ära saan??? igasugune rasv on ju keelatud! ütleme nii, et ma pole ammu suud nii põhjalikult loputanud :D  loo moraal -  harjumuse jõud on suuuuur. 
ma üldse ei imesta, kuidas inimesed räägivad, et nad ei näksi/ei söö liiga palju magusat, aga kui kõik täpselt kirja panna, mis päeva jooksul suhu jõuab, siis hakkab endal ka hirmus. Briti telesari kinnitab seda ilmekalt, vaadake Salasööjaid. 

teisipäev, 26. jaanuar 2016

ärevusest

kuna koolis, kuhu me oma võsukesi õppima tahaks suunata, on lastevanematele koolikatsed (ja-jaa, õigesti kirjutasin/lugesite), siis me käime Herr Abikaasaga korra kuus huvitavaid jutte kuulamas, mida kooli poolt pakutakse. 
seekord räägiti ärevusest, selle vormidest, väljendumisest, abi andmisest. kuna lektor oli tõeline oma ala proff (Elen Kihl Senusest, olen temaga varem koos töötanud), siis tõi ta väga täpseid, samad humoorikaid näiteid. ehk siis, kui te tunnete endas ära liialt Leiutajatekülast Bruno ema, siis on aeg muutusteks, et te oma lapse psüühikale viga ei teeks. liigäreva lapse näide on aga sealtsamast raamatust kes? õige - Albert! Alberti isa, kahjuks, on teine teema ja temal on tõsisem diagnoos, aga Alberti ema aitas oma last kenasti sotsiaalärvusest üle: küpsetas talle koogi ja saigi poiss endale imetoreda sõbra Lotte näol :)
ma siiralt loodan, et minu lapsed on väikesed Lotted, kes elust mõnusalt läbi keksleksid ja ma suudaks vähem Bruno ja rohkem Alberti/Lotte ema olla!

Põnev kelgusõit

Herr Abikaasale meeldivad kelgukoerad. ta unistab neist juba aastaid stiilis, et kui Pärnu töökoha saan, siis kohe võtan endale husky, malamuudi ja veel palju muid ilusaid loomi. ma siis nuputasin väheke jõuluvanana habet kratsides, et mida härrale kinkida. koerakelgusõit jäi sõelale ja nii juhtuski, et eile käisime "jõuluvana" kinki realiseerimas Mutimuudide juures.
neil on kokku pea 40 koera vist. enamik Alaska huskyd, terve pesakond malamuute ja üks linnukoer ka. kirjust kassist rääkimata ;) Alaska husky pole midagi sarnast Siberi huskyga. teate ju küll neid kurjade kulmudega sinisilmseid koeri? vot aga see Alaska variant on kõhn ja sile, ainult silmad on sama hirmutavad :D
kõik koerad oma aedikutes olid meie saabudes muidugi ülijoviaalsed, haukusid ja hüplesid. kui aga kelgu ette rakendamiseks läks, siis tekitasid need loomad selliseid hääli, mida kõrvalt kuulates küll enam koerale ei omistaks... 
läksime!
igatahes kelku ronisime me paarikaupa (mina-Karina, A.-Karita) ja 4 km ring võis alata. oh sa jutt, kui kiire see sõit tundub, kui ise kelgus oled!! lumi tuiskab, koerad jooksevad, valge väli kiiskab vastu. ütleme nii, et joostes on täielik vaikus ja keegi enam ei klähvi ;) mulle meeldis, Karina arvas kohe pärast sõitu, et järgmine aasta kirjutab ta jõuluvanale, et toogu ta veel selline kelgusõit :) kui meie ring tehtud sai, oli teiste kord. kõrvalt vaadates liikus koerarakend aga nii aeglaselt ja vaikselt. tegelikkuses on lumel olles hoopiski kihutamise tunne. Karita oli tulles täiesti seitsmendas taevas ja ütleme nii, et Herr Abikaasa samuti :)
ootusärevus

sõidult tulles näod kõrvuni peas :p
hiljem vaatasime veel tubastes tingimustes perepoja ja peremehe poolt välja võidetud karikaid ja ajaloolisi pilte ning nosisime õunakooki.
igati väärt kogemus, soovitame!!


reede, 22. jaanuar 2016

heegeldatud korvike


poekorv
tuulasin ükspäev kaubanduses ja silma jäi üks korvike. olen otsinud juba ammu midagi, kuhu salvrätid ilusti sisse mahututksid ja suvel tuulega väljas süües minema ei lendaks. too korvike poes oli suur, aga mõte hakkas tööle - paar kiiret klõpsu ja koju heegeldama ;)
kuivab
materjali on mul ju igasugust, valisin tiba toekama heegelniidi kui poekorvil oli, et ilus tihe jääks ja hakkasin nokitsema. õhtuks sai valmis. järgmisel päeval uurisin veidi, kuidas korv ilusti vormi jääks. tärgeldamine ei anna ju soovitud tulemust, ikka mingi hetk on lösakil... otsustasin siis PVA-liimi kasuks. see on ülilihtne - 1:1 lahjendada liim veega, heegeldis sisse, kummikinnastes kätega kõik tugevasti läbi mudida, üleliigne välja pigistada ja vormile kuivama tõmmata. vorm tuleb enne muidugist toidukilega üle tõmmata, muidu ei ole suurt lootust hiljem korvi kätte saada. 
minul kuivas korvike öö läbi köetud pliidi juures ja hommikuks oli täiesti kõva :)
valmis :)
nüüd on ilus romantiline lauakaunistus olemas. tuli välja, et lisaks salvkadele mahub sinna vajadusel ka soola-pipraveski ja noad-kahvlid :)
täidab otstarvet küll

neljapäev, 21. jaanuar 2016

lapse enesehinnangu tõstmine lausvale abil - jah/ei?

pildike lasteasutusest: söögitädi kammib lapse juukseid ja kiidab patsipunumise juurde, kuidas tüdruku juuksed on nii ilusad ja paksud. endal sõrmede vahel paar harva õlgadeni karva. kõrval kepslevad ringi tüdrukud, kelledest ühe punupats on 3 x paksem, teisel on pipipatsid ja selle üks pool on ka paksem, kui kiidetaval neiul kõik juuksed kokku... kolmandal on lihtsalt ilusad kohevad pikad vööni juuksed hobusesabas. 
siit minu küsimus: kas lausvalega on õige lapse enesehinnangut tõsta? 
ok, ma saan aru, et tüdrukul on raske lapsepõlv ja ta on selline paras uss rühmas ja vahel on vaja temale üksi tähelepanu pöörata, et ta end ka hästi tunneks ja ei peaks tähelepanu eest võitlema, aga kas just sellise valega? ma mõtlen, et 7-aastane saab juba ise väga hästi ka aru, kui jutt ei ole päris õige. vähemalt minu lapsed küll oskavad võrrelda, kellel on paksemad/pikemad juuksed, suurem muskel või parim varbasirutus. 
eks me kõik kiida oma laste joonistusi, kui pildil olev koer on lehma moodi või valmisehitatud padjaloss on maailma lahedaim. see on normaalne ja innustab last edaspidigi pingutama/tegutsema/looma. aga asjade kohta, mida ei saa muuta (pikkus/välimus/minupärast kõnepuue), ei näe ma küll tavaliselt inimesi niimoodi valetamas. pigem ikka seletatakse asi lahti või ei pöörata asjale valetähelepanu.
ju siis oli seekord selline päev. mina ei osanud midagi kosta, aga mõtetesse jäi situatsioon küll ketrama...

esmaspäev, 18. jaanuar 2016

Mirr läks hetkeks lolliks/normaalseks

midagi täiesti imelikku juhtus pühapäeva õhtul. nimelt hakkas meie, Herr Abikaasa kass mulle mingi hetk järgi käima. no me olime just Tallinnas tagasi jõudnud ja ma eeldasin, et küllap ta süüa tahab. andsin. ise kiirustasin pliidi alla tuld teha ja sööki valmistada paralleelselt. aga Mirri ikka käis mul järgi. õues oli ta ka juba tiiru ära käinud, seega ma lihtsalt ignoreerisin teda, sest ta suht sageli üsna tüütult käib ja kräunub. 
panin just vanni vett jooksma, kui ta mulle vannituppagi järele tuli ja vastu sääri nurruma hakkas. pani veel käpad vanni äärele ja vaatas armsa-kiisupai näoga otsa. no ma võtsin ta sülle ja saate aru, ta istus seal vagusi, nurrus ja mõnnas, ei üritanud  hullumeelselt minema rabeleda. kuidas see nüüd juhtus, Mirri? 
tavaliselt ma võin talle heal juhul mõned paid teha, kui ta voodis ise mu puusakondile istuma tuleb. kui kassipreili vedeleb diivanil, siis pai vastu ei võeta või kui, siis läbi sügava une või altkulmu põrnitsedes. hiljemalt kolme pai pärast vingerdab ta end käe alt minema ja vallutab diivani teise seljatoe... 
Herr Abikaasaga on muidugi teine lugu - tema võib Mirrit rahumeeli alati paitada, temale joostakse järgi nagu kutsikas ja nurutakse pai. diivanil keerab veel teise külje ka ette, kui üks pool on läbi paitatud. saate aru jah? ega ma ei ole vähe kade üldse, onju??? 
ärge nüüd valesti aru saage, eks. ta ei ole normaalseks muutunud, et mul eile süles oli. täna hommikul pani täiesti suvaliselt mulle käpaga :/
selline hetkeline hellushoog tuletas mulle meelde, kuidas ma tahaks endale kassikest, kes tuleks sülle, hõõruks põske vastu põske ja nurruks ennastunustavalt ning oleks maailma pehmeim karvakera.

Pähklipureja

küll oli ilus, järgmine kord jälle
peenete daamede-härradega
Täna nutikale lapsele ja koostööaltile jõuluvanale (patsutan endale tunnustavalt õlale ;) külastasime Estonia teatrit ja nautisime balletti Pähklipureja. K-de esimene balleti kogemus. Ja ausalt öeldes meile Herr Abikaasaga ka täiskasvanueas. nii läheb, kui oma linnas vastavaid võimalusi pole. mina olen kooliga korra Luikede Järve vaatamas käinud ja mehel on ka mingi hägune mälestus, aga seekordne käik oli ikka ilus. 
Pähklipureja on just selline ilus ja huvitav ballett, mida 6-aastased huviga vaatavad (saalis oli ka palju väiksemaid ja vaatasid ka ilusti). samas oli ka endal vaatamist kuhjaga ja igav ei olnud kordagi. I vaatlus on rohkem selline etendus ja II tantsud, mis on kõik väga erinevad ja saab suurepärase ülevaate, mida see ballett endast kujutab. 
tüdrukud muidugi õhkasid selle priimabaleriini kleidi järele :D eks see oli tõesti kena. Karita ikka arvas, et tema hakkab balletti nüüd õppima. vaatame sügisel seda asja. kui huvi on endiselt olemas, siis palun :)  ma pool aega vaatasin laste emotsioone etenduse ajal, sest väikese inimese näoilmed on kirjeldamatud, kui nad jälgivad lummatult ilu, müstikat ja tantse. 
kohvetamas
kuna läksime piisava ajavaruga, siis uudistasime ka maja ja üllatusime, et see saali osa tegelikult nii väike on. vaheajaks oli meil laud hea paremaga broneeritud, nii  polnudki vaja järjekorras seista. jummala äge süsteem, Pärnus võiks ka olla. 
ma tahaks parkimise korraldust ka kiita - nimelt on Estonia teatri hoovis võimalik Barking äpp'iga parkida väga mugavalt (vabade kohtade olemasolul. äpp ütleb, kas on kohti, isegi tiba saab ette broneerida) ja normaalse hinnaga - üle 3 h läks mul 4,04€. selle tõttu saime ilusti kingadega otse autost minna ja igasugune sumpanime ja külmetamine jäi ära :)
nüüd on tee selge ja maitse suus, tahaks veel!

neljapäev, 14. jaanuar 2016

veider

kohtusin eile inimesega, keda ma olen alati imelikuks pidanud. no teate küll, sellist, kellega vesteldes tundub, et kõik ole ole nagu päris õige, aga ei saa aru ka, kas on häda mõistuse pärast või lihtsalt arvab asjadest teistmoodi.
ühesõnaga üritati mind tõmmata võrkturundusskeemi, kus annad osa oma arvuti kõvakettast mingi programmi abil tundmatule firmale kasutada, selle sisu sina ei näe ja raha tuleb. väikese pisiasjana mainin, et kõige odavam osalustasu on 225€, kalleim oli vist 2000€ ! 85% oma rahast saad tagasi (kui saad) siis, kui läbi sinu on liitunud järgmine ohver. kui ohvreid on 10, siis saad juba (!) 3% kasumit. kujutage seda juttu nüüd ette selliste entusiastlike silmadega ja žestikuleeriva proua suust ... 
mina siis tagasihoidlikult mainisin, et kui tegemist on minu arvutiga, milles on minule teadmatu sisu ja too firma, kes seda teenust minult nö ostab, talletab sinna midagi kriminaalset, siis mina olen pärast kaassüüdlane ja pistetakse trellide taha. proua nagu mõtles korra, siis aga jätkas oma mantrat, kui huvitav ja hea võimalus see ikka on teenida raha, kui sa ise näiteks magad. siis mõtles veel natuke ja rääkis, kuidas keegi olla talle juba seletanud, et nii võid sattuda enda teadmata ka lapsporno omanikuks. aga ikka ketras oma jutukest edasi.
sellel hetkel oli kõik selge - selge inimene see küll ei ole, kahjuks.
kui nüüd mõtlema hakata, palju tegelikult ongi selliseid heausklikke ullikesi, siis hakkab kurb. 
kusjuures ma ütlesin mitu korda lihtlausega, et see on kuritegelik ja lihtsalt raha rööviv ettevõtmine ja selles ei tohi osaleda. oma kolm korda kindlasti ütlesin. ma niiväga loodan, et ta ei panusta oma viimast 225 või 500€ sinna.

esmaspäev, 11. jaanuar 2016

talverõõmud


paar pilti, mida ei saa jagamata jätta:

1. tuldi värisedes õuest tuppa, kisuti kõik külmad vammused seljast ja Karina võttis otsejoones suuna ahju äärde. tõstis üht jalga, siis teist vastu ahju, aga ei saanud vist piisavalt sooja. siis viskas end käpuli ja voila! - kohe mõlemad jalad soojad :D ega õde kaks korda mõelnud, kohe ikka samamoodi. ütleme nii, et minul pole sellist geniaalset ideed mitte kunagi pähe tulnud. küllap mängib siin rolli võimleja taust ;)
2. paberkonfeti-sadu. rõõmu kuipalju, olgugi et kõik asjaosalised olid külmast nii kanged, et konfette pidi laskma Herr Abikaasa. aastavahetuseks mõeldud meelelahutus jäi toona teostamata ka külma ja pimeduse tõttu. nüüd vaatasime, et hea ongi, neist sai hoopis vahva talvevaheaja lõpetaja!
külm oli lastel aga seetõttu, et kodu juurde ei näidata mingil juhul enne nägu, kui külm on võtnud võime liigutada. kelgutada on ju vaja ilmast hoolimata.
tegelikult avastasime üleeile meie kohaliku metsatuka rüpest ilusa sileda  jääga metsatiigid, mille peal on igati mõnus uisutada-suusatada. tol päeval lustisime niisama, eile vedasime suusad ka kohale. millegipärast ei ole keegi enne meid seal suuskamas käinud (uisutamise jälgi oli küll näha). peab muidugi tõdema, et Tammiste kandis on lund tõesti liiga vähe, et suusatamisele mõelda. tiigi peal on aga täpselt parasjalgu :) 
Herr Abikaasa sõitsis klassikajälje ette ja K-d panid järele. kuna lumi on praegu hea kohev, siis libisemine on super ja jälg ilus. ma arvan, et üks tiigitiir on nii 600 m. kuna tuul kiusas väheke, siis tiirukese tegimegi. aga nüüd on teada, kus hea lähedal suusatamas käia.


neljapäev, 7. jaanuar 2016

külmapostitus

tänavune pikk madalate temperatuuridega periood toob tihti meelde elu Võrumaal 2010-2011.a. talvel. oli see vast ilm! praegu tundub kõik väga krõps, päev-päevalt aga ei olegi enam nii hirmus. mnjaa, kõigega harjub... Võrumaal oli täiesti tavaline, et iga jummala päev alustasime päeva 1. õueskäiku lastega teede lumest puhtaksrookimisega, sest iga öö sadas 10-20 cm lund juurde. siis tegime -20 kraadises jääkristalldest sädelevas õhus kerge kilomeetrise jalutuskäigu, vahepeal külmetasime toas (sest III korrusele ju ometigi soe vesi radikatesse ei jõudnud) ja siis läksime veel tunnikeseks õue, et veel lund rookida või niisama lõpututel valgetel lumeväljadel lustida. sinna vahele mahtus muidugi lõputu riidessetoppimine, tavaliselt 1,5-aastaste kisa saatel, sest kes siis ikka viitsib oodata või karupükse soovib lasta jalga toppida. õnneks radikad ikka nii soojad olid, et riideid kuivatada. kirjutasin toona nii. ja imeliste ilmanähtuste kohta (päikesekoer ja _valgussambad), mida ma enne toda talve näinud polnud nii.
aga nagu Herr Abikaasa ütleb - see oli kole talv. minul küll on see meeles kui kõige ilusam talv mu elus, sest pere oli igapäevaselt koos ja kui saab koos olla, siis pole ükski probleem liiga suur :) tema seisukohast saan ma ka muidugi aru, sest temal algasid päeval kell pool 6 hommikul dilemmaga, kas -32 juures läheb masin käima ja kui läks (enamasti siiski läks), siis kas saab hangedest läbi või mitte. meie vana Sintra päästis alati päeva, kui teised masinad nukralt hanges kükitasid.
sellised ekstreemsused on vajalikud, et ei tekiks soovi vinguda tänase imelise talveilma üle ;) jah, on küll külm. samas riided ja saapad on tasemel, ole ainult mees/naine ja pane need ilusti selga. kass/koer võta tuppa, küülikupuur soojusta ära (eriti põhja alt) ja pane villane riie puuri võre ette. ja käi iga päev kelgutamas/uisutamas/suusatamas või teiste autot käima lükkamas. ega ma ei ütlegi, et tunde tuleb karges õhus viibida, ikka ainult natukese haaval. 
mis mul viga rääkida, eksole - mees kodus (puhkus), tuba soe (liiga soe, sest puhkaja kütab ennastunustavalt), õhtuti töölt tulles saab perega koos olla või miskit head kokata (eile tegime viimase laari piparkooke ja olude sunnil kodust glasuuri) ning nädalavahetusel koerarakendiga kelgusõidule minna :) 
see on meie maja esimene tõsisem külm. ei naksu ega praksu, aga nö vanas osas on tunda, et on vaja põrand ära soojustada. muus osas on kõik kena. 
ega mul soojema ilma vastu ka midagi pole ja oi ma viriseks, kui Herr Abikaasa tööl oleks. õnneks ei ole ja ma saan rahulikult talve nautida :)

kolmapäev, 6. jaanuar 2016

ilus

teatris
nii hea on alati kuulda küsimust, et kas sa oled endale ripsmed pannud? 
ei, ma ei ole endale ripsmed pannud, sest ripsmed on üks asi, mis mul olemas on ja mida on võimalik esile tuua lihtsalt ripsmeduššiga. kui hästi ilus tahan olla, siis lisan veidi lauvärvi või teen suitsusilma ja voila!
ma kujutan ette, et 20 a tagasi tundunuks see sama jabur küsimus kui 30 a tagasi
kinos enne filmi öelda, et ma vaatan korra oma postkasti ja siis, et issand, mul jäi telefon koju :D 
ei, ma tean küll, et kunstripsmed on ammu juba olemas, aga need naaritsad või kes iganes endale karvhaaval külge kleebitakse, seda vist küll ei olnud ;)

ükspäev me käisime teatris ka. vaatasime Endla etendust "Tramm nimega Iha". Mul oli jälle selline tunne, et täiesti tavaline tükk ja ükski närv ei liigu. täiesti tuim. Woyzeck oli ka parem, ausalt! nad võiks Ballettmeistrit uuesti mängima hakata, see oli suurepärane!! Rakvere teatri etendustega, näiteks, mul pole kunagi sellist tunnet, et midagi jääb puudu või et miks ma siia tulin. alati on klomp kurgus, kui tõsisem etendus on, või lihased krambis, kui komöödiat mängitakse. seda  Iha-tükki saatis hull kumu ja et juba lavastuse eelmine versioon olla Endlas nii kuum tükk olnud. no võibolla omas ajas oli see tükk tõesti kuum, aga täna kuidagi üldse ei kõnetanud, kahjuks. näitlejatööd olid korralikud, seda peab ütlema. sellest hoolimata oli üks tore õhtu, sest ma ei tea üle mis aja olin kleidis ja kõik oli ilus :)
meil on üldse väga kultuurne aasta algus tulemas, sest jaanuaris külastame balletti Pähklipureja ja K-del on kuu lõpus Tallinnas võistlused ning veebruaris on Tallinna lausa kolmel korral asja - Manowar, Disney on Ice ja Ooperifantoom!

esmaspäev, 4. jaanuar 2016

head uut aastat!!

ma pole kunagi olnud suurem asi aasta kokkuvõtja või uute lubaduste andja. mul on küll eesmärgid ja ideed. kui need realiseeruvad, on tore, kui mitte, põen ja tegutsen edasi nii, et mõeldu ikka teoks saaks. eks ma unistan ebareaalselt suurelt ka (rahaliselt ei ole ju reaalne teha suvel remont kolmes toas ja osta uus elutoamööbel - diivan, laud, tv-alus ja uus telekas). aga vähemalt kuskilt otsast hakkan minema ;)
võtan siis 2015.a. kuidagi kokku (kuigi mu mälukesega on ikka väga-väga pahasti ja tõenäoliselt unustan ma pooled asjad siin lihtsalt ära.

1. Mida sa tegid aastal 2015, mida sa polnud varem teinud?
sushit, võtsin küüliku, käisin Egiptuses, vaatasin, kuidas tehakse kõrsikuid ja jäätist
2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?
ei anna lubadusi, nagu ülal kirjutasin, pean plaane ja unistan. aga lootsin, et suudan end väheke kokku võtta ja kaaluga midagi ette võtta. võin öelda, et natuke nagu õnnestus :)  selles osas üritan jätkata ja veel tiba kergemaks saada. 
lubasin endale, et vannituba saab valmis - sai
vingun vähem -  kahjuks ei õnnestunud
uued lubadused:
meie magamistoa soojustamine ja remont
lastetubade tapeedi vahetus ja kooliks ettevalmistus
10. pulmaastapäeva reis kuhugi kaunisse kohta või samasse kohta, kus 10 a tagasi käisime ;)
3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?
päris lähiringist mitte, aga kursaõde küll. päris beebid panevad heldima, kui nad armsasti magavad. sel aastal on aga küll L&K beebit oodata ja see on niiiiii tore!
4. Kas keegi su lähedastest suri?
õnneks mitte
5. Mida sa sooviksid omada aastal 2016, mis puudus aastal 2015?
rahu südames.
ja siis uut voodit ja diivanit ;)
6. Mis riike külastasid?
Läti, Egiptus; Saaremaa, Hiiumaa, Muhumaa 
7. Mis kuupäev aastast 2015 jääb igaveseks su mällu? Miks?
ei mäleta kuupäevi
8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?
vannitoa valmimine
9. Mis oli su suurim läbikukkumine?
paigalseis
10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?
mina olin suht terve vist. käöha kimbutab aeg-ajalt, aga see on "nohu". Karital oli peapõrutus, see ehmatas küll natuke ära. Herr Abikaasal põlveoperatsioon, mis pani tükiks ajaks meie liikumistele ja pitseri peale.
11. Möödunud aasta parim ost.
vann :D
12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?
Herr Abikaasa
13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?
president ja peaminister oma pagulaste soosimisega (kuigi ma saan aru, et kõik meie toetused ja abid sõltuvad sellest, kuivõrd paindlikud me ise oleme)
14. Kuhu läks enamik su raha?
vannituppa ja lennukipiletitele
15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?
minu Emmeliineke :)
16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2015 meenutama?
ei ole sellist ühte lugu
17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:
i. õnnelikum või kurvem? sama
ii. kõhnem või paksem? väheke kõhnem
iii. vaesem või rikkam? rikkam

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
liikunud, õppinud, kogenud
19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
vingunud
20. Kas sa armusid aastal 2015?
eeeee... ei või kui, siis ikka oma Abikaasasse, kui ta midagi ekstra ilusat tegi
21. Kui palju üheöösuhteid?
null, loomulikult
22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?
Grey anatoomia ja Su nägu kõlab tuttavalt
23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?
ei
24. Parim raamat, mida lugesid?
Mart Laar "Pööre"
25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?
pean kahetsusega nentima, et ma ei kuula endiselt muusikat. ehk uus aasta on selles osas edukam
26. Mida sa tahtsid ja said?
küüliku ja vannitoa
27. Mis oli selle aasta parim film?
Pahupidi oli üks hästi lahe lastekas, Vehkleja meeldis ka hästi
28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?
toitsin külalisi, sain 35. järgmine aasta tahaks midagi muud teha ;)
29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?
kui maailm ei oleks hulluks läinud ja ei oleks pidanud seda hullu maailma kartma
30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?
nagu iga eelmist
31. Mis sind mõistuse juures hoidis?
Herr Abikaasa
32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?
ei ole ühtki lemmikut. Eesti inimestest meeldis, et Kersna ütles välja mõned õiged mõtted Ilvese kohta. 
33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?
ikka see õnnetu pagulaskriis ja ISIS
34. Keda igatsesid?
vanaisa rahu ja arukust, H-d USA-st koju
35. Kes oli parim uus tutvus?
Annika :)
36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2015 õpetas
ülemuretsemine pole kunagi midagi head toonud. oma sisetunnet on vaja usaldada.

teisipäev, 29. detsember 2015

Egiptimaale päikesele külla

vürtsi- ja teepood
et kõik algusest ilusti ära rääkida, siis alates Türgi reisist 3 a tagasi, oleme mõlgutanud mõtet minna täies koosseisus päikest püüdma. nüüd tundusid lapsed piisavalt suured ja kuna koolilastega on juba keerukam sobivat reisiaega leida, siis tahtsime minna sel aastal. ootasime väga, meie kõik :) 
bookisime reisi mitu kuud ette, kõik näis kena. meie ootust varjutas aga selle õnnetu Vene lennuki allakukkumine... hirm puges südamesse, kaalusime ka reisist loobumist. ei taha ju olla loll turist. kui tulid teated Hurgada lennujaama kontrollist ja heakskiitmisest ning tagasiside turistidelt, et hea rahulik, venelasi pole, inglasi vähe, siis ikka otsustasime minna. 
vaade hotelli sisehoovile (ja merele taamal)

lendasime Egiptusesse, Hurgadasse, pesapaik oli Titanic Palace 5* hotell. liikusime ka linna peale ja Luxorisse kultuuriväärtusi vaatama. hotell oli Egiptuse kohta vist ok. on teine nö sõsarhotell Titanic Beach-iga, ööklubid, restod, veepark ühine. ses mõttes oli valikut rohkem ja rahulik territoorium suurem. viiest tärnist võib muidugi und näha, aga väga hullu polnud, kui toapoisile $ jätta, sai põrand ka pestud ja käterätist luik voodile :) iga õhtu oli lastele ka minidisco ja pärast seda kohe "kultuuriprogramm", kus hotelli meelelahutusdiim esitas erinevaid tantse, a la Aafrika tantsud, kõhutants, rahvusvahelised tantsud jne. mõnel õhtul oli täitsa huvitav. lastedisco oli muidugi K-dele nagu kirss tordi peale :)
meil võiks ka selline katuseaken olla
lapsed lustisid enamus aega päevast veepargis, meie mõnulesime päikese käes. veepargis külastasime mõnd suuremat atraktsiooni ka, aga pärast Herr Abikaasa koledaid grimasse ma teda enam kiirtorusse parvetama ei kutsunud. lastel polnud probleemi, kõik sobis!
merre ei saanudki, sest meie lahesopis oli pidevalt mõõn ja õhtul pimedas mitte ei julge kaheksajalgade ja merisiilide vahele ujuma minna, värvilistest kaladest rääkimata. kuna ilmad olid suht tuulised, siis paadiretkele me ei läinud, küll jõuab siis, kui lapsed ise snorgeldajad on.
enne minekut suhtlesin kohaliku eestlase Merikesega, kes korraldab soovijatele igasugu ekskursioone-tuure. mõtlesin, et on hea omada üht eestlasest kontakti, kes tunneb kohalikke olusid ja oskab soovitada, teab eemale hoida, kui miski ohtlik tundub. külastamiseks valisime seega Hurgada koos lähiümbrusega (El Gouna Veneetsia-laadse rikkurite linnakesega) ja Luxori kultuurimälestised.
kala otse merest
Hurgada moššee minaretid
lasti sisse küll
Hurgadas liikusime koos kohaliku Hussama'ga, kes on väljaõppinud turismitöötaja. seda oli täitsa tunda, et inimene ei ole isehakanud soss-sepp, igal pool ikka väga seletas ja juhendas ja vajadusel turvas. nägime suurt moššeed, saime sees käia, jalutasime läbi kalaturu, mis on otse sadamasse püsti pandud ja kala muudkui tuuakse paatidest juurde. külastasime Punase Mere akvaariumit, kus enamus värvilisi kalu ja haid lähedalt näha olid.
El Gounas päikeseloojangut nautimas
El Gounas nägime imelist päikeseloojangut, jalutasime puhta(!) linna peal ja külastasime ristiusu kirikut. õhtu lõpetuseks käisime Hurgada suurel toiduturul, kus lisaks aedviljadele, majapidamiskaupadele oli saadaval tuvid, küülikud, kanad ja muud elusad pudulojused. need siis toiduks,  mitte lemmikloomadeks... mis teha, soojal maal püsib toit turul ainult nii värske. tegelikult oli turul üsna kõhe, sest oli pime, tänavad olid täis end päeva jooksul pilve kimunud kohalikke mehi, kes jälgisid sind ikka väga imeliku pilguga. väljamaalasi ma seal liikumas ei näinud. õnneks oli meil Hussama, kes maasikad, tee ja halvaa meile ära ostis ja siis hotelli tagasi viis :)
Luxoris külastasime Kuningate Orgu, Hatšepsuti templit ja Karnaki templit. See oli väga pikk päev. Meie saatjaks ja autojuhiks oli kohalik advokaat Said, kes vedas meid läbi lõpututest relvastatud kontrollpunktidest, viis õhtul tagasiteel meid ka oma koju, pakkus kohalike tavade kombel õhtusööki, tutvustas oma suurt pere ja näitas loomi. sõit oli pikk, kuid mõnus, sest liikusime eraautos, mitte suure reisibussiga. saime vajadusel peatuda, koibi sirutada ja ümbrust vaadata.
Hatšepsuti tempel - privaatkülastuse päev, ainult meile
minule jättis kõige sügavama mulje just kuninganna Hatšepsuti tempel. rahvast oli minimaalselt, mäeseinas asub palee imeline ja õhkkond suurepärane!
sellesse aega ja paika võib end elama kujutada küll 
Herr Abikaasale meeldis oma hiiglaslikkuses aga Karnaki. jah tõesti, kui hakata mõtlema, kuidas tol ajal sellised ehitised ja kunstiteosed püsti pandi, siis see on täiesti hoomamatu.
Karnaki templis
Karnaki templist ulatusid sfinksid Niiluseni ja sinna oli ikka hea jupp maad...
Kuningate Oru elamuse rikkusid ära kohalikud rahakerjajad, kes igal sammul sulle hauakambris midagi "tutvustada" soovisid ja siis koheselt raha küsisid. igavesti vastikud tegelased! maalingud ja värvid on muidugi muljetavaldavad, seal tahaks rahulikult ringi kolada, ilma "saatjaskonnata".
pliksid sfinksi seljas El Gounas
all-in-all: lastega reisida on raske, kuigi nad olid supertublid! vastutus on ikka kogu aeg kuklas tiksumas, end lõdvaks lasta ei saa. 7 päeva on vähe, 10 oleks ok, siis jõuaks vahepeal selle lennukis passimise jubeda osa ära unustada. lastel olid lausa kohanemisraskused ja koduigatsus, aga esimese pika reisi puhul on see vast ok. kui minna soojale maale, siis peaks ikka nende mõistes sügist sihtima, mitte talve. soe olgu ikka väga soe. see +25 jäi meile väheseks. oleme väga rahul, et ei võtnud säästureisi ehk siis lastega minnes on väga hea, kui on olemas kõik toidud-joogid-näksid ja normaalne hotell.
kas ma Egiptusesse tagasi tahaks? praegu kindlasti mitte. võibolla kunagi kauges tulevikus, aga siis Kairosse püramiidide manu ja muuseumidesse. 

laupäev, 26. detsember 2015