kas teile ei tundu, et Saatpalu muusika ja Kivirähu raamatud käivad oma stiililt kuidagi kokku? mulle tundub, isegi väga. sattusin lugema parasjagu Kivirähu "Jutud" kui plaadimängija vahetas plaadi Saatpalu loomingu peale. minu meelest on nad mõlemad kuidagi väljaspool seda reaalsust loomise hetkel ja see sürreaalsus muutub sinna sisenedes nii lihtsaks ja loomulikuks.
aga päriselt ka, kes kujutaks oma mõttes ette, et hundid lüpsavad või et üks normaalne meesterahvas imepeenikest häält tehes on ikka sama mehelik. nende puhul on see normaalne, eksole. Saatpalu on mind oma tekstidega ja viisidega lummanud juba õrnast teismeeast alates. ja Kivirähk, no tema on juba klassika. ootan põnevusega aegu, millal oma lastele saab tema lasteraamatuid lugema hakata ;)
siinkohal tänud Tõnisele laulukoorist, kes mind Kivirähu lummavasse maailma juhatas. õigupoolest oli ta juhtoinaks tervele koorile, kui loksudes kuskil Poola-Saksamaa vahel, luges öösiti bussi mikrofoni Ivan Orava mälestusi. olid ajad, ah!?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar