vässind

nüüd vist hakkabki peale see periood, kus enam üldse ei jõua. kõik ressursid on otsas ja ma ei mõtle siin ainult füüsilist jõuetust (see veel alles kindlasti suure hooga tuleb), vaid ka pea on raske, samas tühi, teotahe on täiesti kadunud. endale teeb ka nalja, kui mõtlen, kuidas töö juures mööda koridore liigun - aeglaselt, võimalikult vähe jalgu põrandast kõrgemale tõstes, et ei põrutaks, kõhust kinni hoides.
samas enamiku jaoks väljaspool mu tutvuskonda, ei ole ikka vist veel aru saada, et ma rase olen, jummala veider - üle poole aja on ju täis, ma ootan kaksikuid ja ikka ei ole arusaadavat kõhtu...
ja veel, ma söön tihti, aga vähe. söön öösel ka, sest jube nälg on, aga kaal ei tõuse :) vahel see hirmutab (et kas kõik on ikka korras), siis jälle rõõmustab (sest mul ei ole tõesti vaja grammigi juurde võtta). ja magamine on luksus. selles mõttes et paned pea parjale ja ärkad kella peale. oh ei, sõbrad, nii see pole! uinumisega pole tõesti mingeid probleeme, aga jama on selles, et ma ärkan pidevalt üles, kas hirmsate unenägude peale või mõttega, et on aeg tõusta. ja kui on aeg tõusta, siis tahaks magada - sügavalt ja pikalt.
sellised lood siis. kindlasti homme on kõik ristivastupidi ;)