nagu siin mitmed head sõbrad-tuttavad maininud on, olen ma koduse inimesena äärmiselt laisk ega viitsi üldse blogi kirjutada. proovin end parandada, aga lubadusi ei anna.
vahepeal on asjad niikaugele saanud, et tapeet on seinas ja voodid käes (ja koos), kummut paigas, ruloo laes, kardinad õmmeldud. lamp, mis mu meelest hiiglama armas on, ei ole veel lakke rännanud, aga lootused on eesootava nädalavahetuse peal :) tuba on muideks väga nummi! ma pean pilte üles panema, aga need vast ikka koos beebidega, seega hiljem.
veel lastemaailmast: riiete osas on vist piir juba kätte tulnud, sest Mari-Heiko pärandasid oma Mia Lota riided meile ja nüüd saatis Elis Iirimaalt ja veel terve kohvritäie asju, mida ma eile pool päeva imetlesin. jube armsad on ikka kõik asjad kahekaupa! nüüd oleks vast nali, kui ikkagi selguks, et mõni neist poiss on... eks siis tuleb roosalembene noorsand ;)
muidu on nii, et ma hakkan natuke ikka raseda kuju ka võtma. lõpuks, võiks öelda. aga sellist tunnet küll veel ei ole, et veeren. ega pikkadel seda vist ei tule ka.
seda peab ka kindlasti mainima, et mälu on kadunud, täiega! millest on väga kahju. ma kohe tunnen end juhmina, oma tavapärasest teravast mõistusest pole miskit järgi ja see on jummala tajutav mulle endale ka (ei kujuta ettegi, mis teised veel arvata võivad). kõige kurvem näide on kontsert, millel ma lihtsalt päevad segi ajasin ja pärast ikka väga kurb oli, kuna piletid olid olemas ja asi ise väga hea :(
kui nüüd tavainimese juttu rääkida, siis ma fännan täiega seda kevade tulemise värki - no et kõik nii veidralt vahva on ja et peaaegu hiirekõrvus puudele järgneb 30 cm lund. lahe!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar