kõik vanemad on mingil hetkel mures oma lapse kõne arengu pärast (ühed mu sugulased välja arvatud, kelle tütar moodustas puhtaid 5-sõnalisi lauseid siis, kui 1a 8k vanune oli). ma olin ikka ka, nüüd enam mitte. aga hiljuti sain tööl teada ühe tõe, mida tundub mõtekas siia ka kirja panna - ehk on kellelgi abi või tulevikus endal vaja.
asi järgmine: kuula oma last! oleme ju kõik öelnud ja kuulnud järgmiseid fraase: räägi rahulikult! ütle uuesti! ära kiirusta! mina isiklikult olen suht palju kasutanud järgmist: emme ei saanud aru, proovi uuesti öelda eesti keeles, titakeelest ei saa ma aru, mille peale jäi eriti Karita suht arusaamatu näoga mulle otsa vaatama. no ja nüüd selgus, et on väga oluline oma kõne tempot jälgida ja seda oluliselt aeglasemaks ja selgemaks muuta. pole vaja lõputult kiireid käsklusi vuristada, sest laps ei jõua seda nagunii jälgida, kui tal parasjagu mingi mure või jonn on. ja kõige olulisem - kuula oma last! ütledki, et mul on aega sind kuulata ja kuuladki. seejärel peegeldad kuuldut.
vaat mina ei teadnud, aga lapsevanema liig-kiire kõnetempo võib põhjustada 2-3-aastastel lausa kogelust :(
oma lastest niipalju, et Karina on juba mitu kuud lauseid moodustanud, pean küll mainima, et need ei sisalda käändelõppe, aga asesõnad on olemas. viimasel ajal suurt progressi pole täheldanud, kõiki sõnu ütleb küll meelsasti nagu papagoi järele nii nagu oskab. Karita on rohkem vait olnud või pudikeeles rääkinud. viimase nädalaga on ta minu kõrvade jaoks omandanud oskuse ja julguse rääkida korralikke lauseid, olen kuulnud ka 5-sõnalist lauset, kus kõik sõnad olid õigesti välja öeldud ja õiges järjekorras! puhas rõõm. tema räägib üldse puhtamalt ja vahel tuleb mõni käändelõpp ka juba. pudikeelt ei kohta ma enam pea üldse või ei oska sellele tähelepanu pöörata, sest omavahelised jutud saame ikka selgeks juba räägitud ilma keeleparjäärita :) on kaks kaksikute-keelset väljendit, mis tekkisid kohe, kui nad rääkima hakkasid ja on alles siiani. lahti kodeerinud neid me mehega ei ole. kõlavad järgmiselt: a-ka-vaaa! seda kasutatakse eriti siis, kui telefonivestlust jäljendavad või muidu asjalikud püüavad olla. teine on ai-aaaaaa! see on kasutusel kuhugi otsa ronides, kui tippu jõutakse. selline sõjakas rõõmuhüüe, et vaadake kõik, sain hakkama või siis, et siin ma nüüd olen.
eks ma ka püüan nüüd kuulata oma lapsi, et mis või kuidas, püüdke teie ka.
saan aru,et sulle pudikeel ei meeldi, a ma ikka mõtlen, et korralikult rääigvad nad suurema osa oma elust, aga seda loomingulist ja vahvat titekeelt,kus tahetakse öelda, ilma et oleks oskust ja käepäraseid keelelisi vahendeid, seda ei kuule kaua, ja seal on nii palju vahvaid uuendusi ja lihtsustusi. praegu mu plika 7 ja poiss 5, ning tüdruk on hästi tähelepanelik keele suhtes, poisi väiksed eksimused on aga hirmus armsad, et võtaks ja kallistaks kohe ühe ärmiselt püüdlikul ropu "tersse" peale :D
VastaKustutamõnusat kuulamist