läkski juba liiga hästi

lasteaiaga, ma mõtlen. nimelt jäi Karina eile õhtul päris haigeks - 39,1 oli kell 22 :( päeval möllas ja jooksis vanavanemate pool end oimetuks, tagasiteel vaatasin, et kuidagi näost punetav ja lössis. koju jõudes oligi juba üle 38. mingeid muid tunnuseid nagu polnudki, lihtsalt palavik, nüüd ikka tundub nohu ka algavat. eelmise nädala lõpus kiskus nina tal vesiseks ja aevastasid ka mõlemad tihedalt, aga see kadus ära. ei tea, kas jäi vimm sisse või mingi uus asi. lasteaias oli reedel 3 last puudu, kõik haiged... ju ikka sealt. või siis on probleem selles, et neid ei vaadata piisavalt üle enne õueminemist. sokid on küll pidevalt kand eespool jalas, pluus veel taguspidi pole olnud. ma vean sinna küll igasugu riideid, et ikka ilmale vastavalt riietatud saaks, aga vat et tea, kas neid ka kasutatakse (kapp on pidevalt sassis). veel piinab mu südant asjaolu, et kui jopel on kapuuts, siis kas seda kasutatakse, kui väga tuuline on. 

oi kuidas ma tahaks olla kärbes lasteaia seinal!!! algaja lasteaialapse vanema "rõõmud" ja soovid.

homme siis jälle kodused lapsed mul. Karitat korra proovisin välja meelitada täna, kui mul ema siin oli. tuli ka korra, tegi paar tiiru rattal, lükkas selle siis ise kuuri ära ja marssis otse tuppa õe manu. pole nad ju eraldi üldse olnud, ei tasu homme rääkidagi talle üksi lasteaeda minekust. ja ega ma teda viia ikka saaks, kuhu senikauaks haige laps panna?

statistikaks siis niipalju, et käisid 2 nädalat, teise neist poolpikad päevad s.t. magasid ka lasteaias, koju tulid kolme paiku. magama harjutamine läks muidu väga edukalt, mingit virinat polnud. ainult et magasid ikka oma tavapärase tunni, reedel 1,5h (muidu peaks 2,5h magama). 

Karital oli kolmapäeva hommikul väike tagasilöök aeda mineku ees - nuttis teine haledalt ja hoidis kõvasti-kõvasti kaela ümbert kinni (ei lähe emme tööööööleeeeee!!!), aga kui õpetaja Külli tuli (saate aru jah, et ühe nädalaga jõuab laps juba seisukohale, kes on toredam õpetaja), siis saime ikka päeva käima :) õhtul teatati mulle, et tal oli paha tuju lihtsalt ja tõesti-tõesti, järgmisel hommikul oli kõik ok. eks oma rolli mängis ka see, et too paha tuju hommik oli alanud väga vara ja õde oli talt veel teki ka ära tõmmanud. juhtub.

ei tasu siin midagi töö-mõtteid mõlgutada.

ah et kus on laste isa? ikka metsas :S uskumatu! tegin veidi statistikat: herr Abikaasa on kõigi laste haiguste ajal 1 kord kodus saanud olla, kõik ülejäänud korrad on ta metsalaagris oma KRDi töö pärast. sel korral on ta ka ise väga õnnetu, sest talle on see lasteaeda harjutamine kuidagi väga rängalt mõjunud. lisaks sellele üritas üks rekka täna teda ää tappa, nii et sõit lõppes nende sõjaväeautol kraavis, rekka võttis täisnurkset kurvi ainult ühe külje ratastel, aga olevat siiski püsti jäänud. ise õnneks Abikaasa terve, aga hääl värises küll omajagu, jalgu ma ei näinud. olge te, jumalad, kõik tänatud, et mu lastel ikka isa ja mul abikaasa on!!