lumi on laste jaoks ikka midagi üliolulist. ma ei tea, kuimitu korda (või kui mitusada) ma olen kuulnud jutte lumepallidest, -memmedest, suusatamisest, kelgutamisest, lumehelbekestest jne.suusatamine oli siiani midagi müstilist, sest enne oli seda vaid telekast nähtud ja issi ettevalmistusi rajale minekuks suud ammuli vahitud. nüüd siis sai ise proovida :)
ootusärevus/kepitreening |
installatsioon (herr Abikaasa leidis, et "Tillude" nahkrihmad olid vanasti ikka tunduvalt paremad) |
Karina on sillas, kohe oli näha seda tahtmist ja sõidurõõmu |
tegelikult toimus ülespildistatu juba tükk aega tagasi, kuid blogger ei soostunud vahepeal minuga koostööd tegema :(
suusad ootasid nukralt kuuris juba mitu kuud, mida polnud, oli lumi... siis ta lõpuks tuli, oluliselt hiljem muidugi, kui mujale Eestis, aga ta tuli ikkagi :) esimese proovi tegime oma hoovis. oi kui väga lapsed suusatamist ootasid! rõõm oli piiritu ja kombedesse poeti suusajutu peale nagu väledad vihmaussid.
I suusasõidu tulemused: Karina nautis iga minutit - sõitis kenasti jalg-jala kõrval pikki ringe ja muudkui säras. kepid olid tiibadeks kõrval, lumme ta neid panema ei soostunudki. vahel võttis nö laskuja poosi need kepid moepärast, muidu aga sirutas kõrvale kogu aeg. väga koom oli vaadata :D kukkus ainult korra vist.
Karita lasi rõõmuga suusad alla panna, kukkus suht kohe, ajas end püsti ja oli näha, et neiu mõtles hetke, mispeale pärast väikest proovimist ja teistkordset kukkumist otsustas need lauad alt ära võtta. ja oligi tema sõit sõidetud. pärast lasi veel korra alla panna, sõitis kenasti tiiru ära, isegi keppe kasutas sihtotstarbeliselt, aga hetk hiljem ikka pidas paremaks labidaga lund lükkama minna.
paar nädalat hiljem otsustasime lausa rajale minna, ehk siis Raeküla metsa alla suusarajale. suur lubaja kursavend (härra Pärnu Linnavolikogu esimees) kirjutas eelmisel suusahooajal lehes, et Raeküla valgustatud radadele tuleb lausa lumekahur hankida ja nö keskust välja arendama hakata, sel talvel ei saa isegi klassika rada sisse lükatud... poliitikute värk :( mingi isesõidetud raja me siiski tuvastasime ja neiud sööstsid iseteadlikult teele. mingi 300 m lausa sõitsid kenasti ära, aga siis oli isu täis ka ja kiputi vägisi autosse tagasi. kui me oleks jalgsi tulnud kodust, oleks pidamud 2 x 14 kg süles koju tassima vist.
proovime kindlasti veel, sest potensiaali ja soovi on.
Väga tublid tirtsud!
VastaKustuta