paranoia

kuna lapsed on eelmisel hooajal NII PALJU haiged ja ka juba sel aastal on Karital 1 ja Karinal lausa 2 tiiru haige olnud, siis mul on tekkinud hirmud, igasugused imelikud hirmud või lausa paranoiad. no näiteks kui heliseb telefon, siis enne, kui ma jõuan ekraanile vaadata, lasen peast läbi mõtte, et  helistatakse lasteaiast ja kes nüüd haigeks on jäänud. selle murdosa sekundi jooksul jõuan veel üle mõelda, kas hommikul ikka vaatasin lapsele kurku, ega pea palav polnud, kas köhatas või mitte, jne. :( hulluks on see haiguste jada ajanud ühesõnaga. 

veel on mul tekkinud tõrge rõõmustada selle üle, et lapsed terved on (mida nad hetkel õnneks on!). teate ju küll, kui miskit räägid ja ära sõnuda ei taha, siis sülitad üle õla või koputad laua pihta. seda ma nüüd kogu aeg teengi... kui keegi küsib, kas lapsed terved, siis vastan umbmääraselt ebalevalt ja kohe kirun end, et liiga positiivselt reageerisin, sest nüüd kindlasti kohe keegi haigeks jääb.

ma siinkohal nendin ära fakti, et Kartia on kuu aega terve olnud (mis on LA perioodi rekord) ja Karina on 1 nädala rühmas käinud pärast viimast haigust, mil ta 2 nädalat kodus oli ja rohtu ka sõi. sellega seoses ongi juba tekkinud tunne, et nad on nii kaua terved olnud ja kohe-kohe hakkab midagi juhtuma.

eks siis nüüd näib, kas sõnusin ära või ehk ikka mitte. fingers grossed!