olin eile peale puhkust terve õhtu üksi kodus. väga veider!! vaikne, igav, ekslev... 3 nädalat täiskoosseisus ja pool aega sellest veel kuskil reisul, mis tähendab, et lapsed on enda lähedusse aheldatud võõras ümbruses pea kogu aeg ning Herr Abikaasa on ka pidevalt olemas. minu jaoks veider, sest tavaolukord on ju teine...
ah et miks ma siis kodus olin ja kuhugi ei läinud? esiteks sellepärast, et olen hankinud endale abaluude vahele selga närvipõletiku ja liikumine ei ole mõnus, parem käsi näiteks üldse ei liigu, kui, siis ainult läbi suure valu (katsuge nii hommikul juukseid harjata ja need siis ÜLES panna). teiseks seetõttu, et kinos ei ole mitte midagi vaadata :S no tõesti mitte midagi, sest möllukad mulle ei meeldi, õudukas on liiga õudne, noortekas on jama, aga ulme on praegu liiga arvutimänguline. seega jalutasin küülikut ja vihmahoogude vahel sõin vaarikaid, tikreid ja maasikaid.
vaarikate kohta tahaks kohe eraldi sõna võtta: need on sel aastal nii võimsad, suured ja maitsvad! Herr Abikaasa siin mainis ükspäev, et võtame maha, me nagunii neist midagi ei tee, keegi korjata ei viitsi, lihtsalt kasvatavad naati. tema punktid on kõik õiged, aga, aga... nii head on, mulle väga meeldib õhtul põõsasse minna ja sealt 100 rammusat vaarikat hiljem välja tulla :p kuna vaarikaistandus on meil ääristatud, siis naat on ainult taimede all, mitte ei voha omatahtsi ja seegi on viimasel ajal taanduma hakanud, sest muruniide ja küülikupuuri allapanu rändavad sinna multšiks. võibolla ongi suurte vaarikate saladus see multš :) küllap lihtsalt on palju vihma tulnud, mis neid kasvada aitab. ah et kui suur on suur vaarikas? no mul on sellised poole pöidla suurused :) kevadel sain pampli ka, loodan, et järgmisel hooajal saab juba nendega maiustada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar