midagi täiesti imelikku juhtus pühapäeva õhtul. nimelt hakkas meie, Herr Abikaasa kass mulle mingi hetk järgi käima. no me olime just Tallinnas tagasi jõudnud ja ma eeldasin, et küllap ta süüa tahab. andsin. ise kiirustasin pliidi alla tuld teha ja sööki valmistada paralleelselt. aga Mirri ikka käis mul järgi. õues oli ta ka juba tiiru ära käinud, seega ma lihtsalt ignoreerisin teda, sest ta suht sageli üsna tüütult käib ja kräunub.
panin just vanni vett jooksma, kui ta mulle vannituppagi järele tuli ja vastu sääri nurruma hakkas. pani veel käpad vanni äärele ja vaatas armsa-kiisupai näoga otsa. no ma võtsin ta sülle ja saate aru, ta istus seal vagusi, nurrus ja mõnnas, ei üritanud hullumeelselt minema rabeleda. kuidas see nüüd juhtus, Mirri?
tavaliselt ma võin talle heal juhul mõned paid teha, kui ta voodis ise mu puusakondile istuma tuleb. kui kassipreili vedeleb diivanil, siis pai vastu ei võeta või kui, siis läbi sügava une või altkulmu põrnitsedes. hiljemalt kolme pai pärast vingerdab ta end käe alt minema ja vallutab diivani teise seljatoe...
Herr Abikaasaga on muidugi teine lugu - tema võib Mirrit rahumeeli alati paitada, temale joostakse järgi nagu kutsikas ja nurutakse pai. diivanil keerab veel teise külje ka ette, kui üks pool on läbi paitatud. saate aru jah? ega ma ei ole vähe kade üldse, onju???
ärge nüüd valesti aru saage, eks. ta ei ole normaalseks muutunud, et mul eile süles oli. täna hommikul pani täiesti suvaliselt mulle käpaga :/
selline hetkeline hellushoog tuletas mulle meelde, kuidas ma tahaks endale kassikest, kes tuleks sülle, hõõruks põske vastu põske ja nurruks ennastunustavalt ning oleks maailma pehmeim karvakera.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar