töö ja vile

kas teil on ka nii, et reedel mõtled, et terve nädalavahetus on nüüd ees ja küll on mõnus ning pühapäeva õhtul tunned, et sai justkui maratoni joostud? ma kohe seletan lähemalt oma tundeid ;)

reedel tuled töölt, isegi mehe töötelefon jääb mingi hetk vait ja siis lihtsalt oled, naudud olukorda, et järgmisel hommikul ei ole vaja kella peale tõusta. teed aias ringi - vaatad, kuidas tomatitaimed on kasvuhoones jälle võssa kasvanud ja poole pikemaks veninud, näed, et maasikad on valmis ja vaarikates ei sumisegi enam mesilased, vaid okstele on õite asemel ilmunud ilmatu palju vaarikabeebisid, murust on saanud pehme-pehme ristikheinavaip ja laste onn on päris valmis saanud, küülikupoeg on jälle vaksake pikem. siis teed midagi süüa, midagi head, reede ju ikkagi ja siis lihtsalt oled.

laupäeval magad ja oled ja käid kuskil ja ongi päev pärastlõunas, siis vaatad kodus, et jälle vaja süüa teha (või esimest maasikamoosi teha nii 10 kg!! tegemata ju ka ei jäta, kui niisama koju kätte tuuakse). siis ongi päev läbi või tuleb veel kuhugi seltskondlikule kokkusaamisele minna (näiteks kuldpulmapidustustele!)

ja siis tuleb pühapäev. taipad, et kodus on kõik tegemata. ei oska kuskilt otsast pihtagi hakata. korjad ennast siis kokku ja hakkad toimetama. tiir saab peale tehtud nii köögile, tubadele kui vannitubadele, samuti aiale ja kasvuhoonele, õhtune toit tulele pandud ja ongi äkitselt juba öö. siis tabadki ennast mõttelt, et justkui jooksuvõistlusel oleks käinud :)  ja nii iga pühapäev. 

aru ma ei saa, miks ma laupäeval kõike seda ära ei võiks teha ja siis pühapäeval puhata, ah!? aga nii ta on. puhkuse ajal on ka samamoodi - esimesed nädalad puhkan ja viimase toimetan. siis tööle naastes on tunne, nagu polekski puhanud...