haigused vol 2 ja nimemüstika lasteaias

vaatame, millise numbriga toalisi pealkirju siia kevadeks tekib, ah? pole midagi parata, 4. lasteaianädala lõpuks on K-d jälle tõbides - õhtul oli Karita kuidagi soe ja öösel algas mõlemal köha. vaevlesid hommikuni. nina nuusata, vett või teed juua anda ei lastud. said 3 päeva rühmas käia, kui sealne köha külge hakkas :S ma olen suht nõutu tegelikult - kuidas võivad meeletu köhaga lapsed rühmas olla? seadus ütleb jah, et ainult palavikuga last ei ole LA kohustatud vastu võtma, aga reaalselt pole nagu asi õige. oleme siis kodusel režiimil jälle. ega Karita minna tahagi. seni, kui uksest sisse, kombe ära ja sandaalid jalga saab, on kõik ok, aga vat rühma sisse minek on üks kole asi, siis tuleb kohe see kojuminemise jutt ja nutuvõru ümber suu. 

teine teema, mille üle ma muudkui mõtisklen, on tänapäevased laste nimed. meil väga palju suguvõsas lapsi pole ja need, kes on, on ikka suht normaalsete nimedega - suupärastega, võiks öelda. töö juures on aastatega igasugu koledaid nimesid läbi jooksnud, mida aeg edasi, seda hullemaks. tipp oli see, kui vastuvõtule tuli konjakinimeline laps... lasteaias aga, oh sa aeg, on igasugu imenimesid kuulda. ses mõttes, et vaatad, suht normaalne lapsevanem, aga on oma tütrele nimeks pannud kodumaise hitt-koeramultika peategelase nime...  mis seal salata, on teine natuke selle koeraplika nägu küll ;) mine võta siis kinni, kas oma laps räägib õhtul kodus tollest tüdrukust või nad vaatasid multikat. siis on veel riidekappidel näha nimesid, mida ma kõige parema tahtmise juures välja ei häälda. ühte pusisin tükk aega, siis sain aru, milline ingliskeelne nimi see olema peab, mis häälduspärase kirjapildi saanud (lisaks muidugi veel paar c-d ja y-it, et uhkem oleks). hetkel on rühmas 1 normaalse nimega poeglaps (herr Presidendi nimeline), teistel kõigil rahvusvahelised või imelised (huvitav, kas lapsevanemad tõesti loodavad kohe lapse sündides, et nende võsuke Eestist vehkat teeb?) mina küll ei taha, et minu väikesed eestlased siit ära lähevad. tütarlastel on enamikel rühmas keerukas nimi. imelikul kombel ei ole poistel traditsioonilist Kevinit või Mattiast. ei tea, kas see ring sai mõned aastad tagasi täis, nagu tüdrukutel Miia. me muuseas kaalusime ka nimepaari Piia ja Miia, aga sugulaste laps sündis 8 kuud varem ja omastas tolle hittnime ära, nii et see varinat langes välja, õnneks! Piiast on muidugi kahju, see on lihtsalt nii ilus ja lihtne nimi. Siis mõtlesime veel Piia ja Marii, aga kuidagi polnud kumbki Marii moodi. see oleks eeldanud mu meelest sellist peent preilikest, kes kohe veidi kõrgilt sulle otsa vaatab, aga polnud taolist kusagilt võtta, olid ainult teki sees kaks imearmast titte :)

oma laste nimesid ei pea ma ei keerukateks ega imelikeks. tavalised. ise oskavad välja öelda kenasti. kuna nime originaalpilt on c-ga, siis kaalusime seda, aga jäid ikka K-ga. nendest nimedest on jõutud ka juba variatsioonidega esineda: vanaisa küsis, et mis te nendest ka-dest sinna ette panite, oleks võinud kohe Riina ja Rita olla :D ülihea, mu meelest!! ja siis paljud vanemad inimesed panevad rõhu i-le, nii et nimi muutub venepäraseks - Kariina, Kariita. töö juures mul vene kolleegid kohe hääldasid nii. ja kui ma olen parandanud neid valerõhulisi, siis nad ei saa üldse aru, mis valesti on. meie jaoks on aga rõhk esimesel silbil ja kõik tähed ühekordselt hääldatavad.

ma nüüd teed keetma. ingver, va imerohi, ikka aitab!