reede, 25. august 2006

tööinetrvjuu

käisin siis vestlusel. imelik oli. eriti seetõttu, et mind istutati väga kenasse keskkonda maha, teiselpool lauda oli 3 inimest, kes ei tutvustanud enaast ja hakkasid muudkui pärima. meesterahvas rääkis ja rääkis ja rääkis, mina sain vaid "jah", "noh" ja "m-mh" vahele öelda. nagu oleks mind juba tööle võetud ja selgitataks asutuse töökorda. üks neui oli veidi sõbralikum, teine istus lõpuni kortsus kolmuga ja vaikis.
iseenesest töö on tore ja oleks väljakutseid ka üksjagu, kuna tuleks kõik nullist luua. ma kohe täitsa läheksin ennetustöö peale. aga on üks suur AGA - minu soovitud palka nad iseenesest mõista maksta ei suuda. selles mõttes ei saa ma asutustest aru, kes soovivad CV-d, kus on peal palgasoov alates ..., ja kui ma nüüd selle kirja panen, siis ei peaks olema kahtlust, et sellest allapoole ma nende juurde ei tule ja kõik ülejäänu on ajaraiskamine! selles suhtes oleks pidanud kohe telefonis ütlema, et raha pole. nii et jah, järgmise nädala lõpuks öeldakse, kas ma lõin läbi või mitte ja kui lõin, siis hakkan mõtlema, kas tasub segima hakata, sest järgmisest aastast tõuseb praegusel töökohal palk nagunii ja siis pole enam vahet. meil tõusel vähemalt iga aasta, päästeteenistuses pole kindel.

peale selle kõige muu pean ma täna mingi tite sünnipäevale minema. teadupärast mulle ei meeldi lapsed, eriti sellised, kes karjuvad, iga asja peale näo pahupidi pähe tõmbavad ja kõike valimatult laua pealt maha tõmbavad. aga see on loomulikult minu viga, sest "lapsed on ju armsad" on nad jah :( sellest ei saa ma ka aru, kuidas vanemad end üldse ei kehtesta. osade tuttavate lapsed on jummala normaalsed, kui ema 2 korda keelab, siis nii on, teisele räägi või tee mida tahad, ikka on püsti kurat. igatahes ostsin ma eile Maarja ja Rannapi kontserdipileti täna õhtuks, siis saab vähemalt kiiresti jalga lasta.

C.