müran Karinaga voodi peal - kõditan last, tema rõkkab naerda ja vingerdab nagu üks õige vihmauss, ise ülimalt rahul, et jäägitu tähelepanu temal on. järsku jääb vait, vaatab mind ja küsib: "Emme, kas sa läksid hulluks?" no mida sa kostad sellise avalduse peale? pean vist sagedamini mängu-emme olema ja asjalikud asjatamised tahaplaanile jätma, et laps ei arvaks, kui temaga möllama tulen, et ma hulluks läinud olen.
