Teisipäev, 7. detsember 2010

kulgemine

olime juba ammu planeerinud, et laupäeval kulgeme Pärnust tagasi oma mägimaa-koju. et just sellel päeval lumetuisk algas, oli üsnagi ettearvatav. veidi irooniline nagu ka, sest terve nädalal oli ju päike taevas siranud. igal juhul saime oma diivani isa autosse pressitud (järelkäru variant langes ära sellisel proosalisel põhjusel, et käru tuled ei hakanudki põlema), tipsid minu autosse tuttu sätitud ja sõit (loe: lumes sumpamine ja liuglemine) võis alata.

ja nüüd, kõik väga lugupeetud juhilubade omanikud (tundub, et enamus juhtudel ostetud): KUI TE SÕITA EI MÕISTA, SIIS ÄRGE TEE PEALE RONIGE!!! ma saan aru, et tee on veidi lumine ja ei taha kiiresti sõita. sellised teosammul liiklejad ajavad närvi küll, eriti kui iga sekund on magavate lastega arvel (kui ärkavad, siis läheb põrgukisa lahti, sest autosõit ei ole tore tegevus), aga mis teha, kui ei julge. hea et oma oskusi üle ei hinda. aga need kuramuse surmapõlgurid, kes panevad ikka 120-ga, võiksid vähemalt oma teepoolel püsida :S üks tegelane tuli kurvis ikka üks ratas jummala üle telgjoone ja signaalitas ka veel, justkui mina oleks midagi valesti teinud. siis käis küll korraks jõnks seest läbi, et nüüd on minek. õnneks auto ei teinud trikke. ju 11 aastat juhikogemust aitas kaasa.
teine teadaanne on sahajuhtide käsutajatele: KUI VALLA EELARVES ON ETTE NÄHTUD MAKSUMAKSJA RAHA TEEHOOLDUSEKS, SIIS TULEB SEDA KA KASUTADA JA SAHK VÄLJA SAATA, KUI MITU PÄEVA JÄRJEST ON LUND SADANUD!!! mida rohkme lõuna poole jõudsime, seda lumisemaks teed muutusid. läänes oli vähemalt näha jälgi mingi ajaühik tagasi liigelnud sahast, lõunapool polnud seda elukat üldse veel teedele lastudki. ma saan väga hästi aru, et kui lumesadu algab, siis koheselt ei torma sahk teele, aga mõne päeva tagant ikka võiks lükata või mis!? kõige tipp oli meie enda koduvald, kus esimese tiiru tegi sel talvel sahk eile õhtu pool viis... mainin siinkohal, et hetkel on meil maja juures umbes 30 cm lund, vaaludel rohkem. mehe töökaasalsed räägivad, et  siinkandis ongi nii kombes, et igaüks vaatab, kas ja kuidas ona plekkhobusega liigeldud saab. kurb, eriti seetõttu, et me oleme lastega lumevangis, kui teid puhtaks ei lükata. miks? aga selleks, et nii väikesed ilmakodanikud ei suuda sellises (neile puusadeni) lumes sumbata. muudkui kukuvad ja kutsuvad mind haledalt appi :( kelk on tore abimees küll, kuid ma ei jõua neid mäest üles vedada ja olgem ausad, ega nad seal väga olla ka ei taha, sest külm hakkab. seega jääb üle oodata puhast teed ja ikka oma vana hea käru app võtta. sellega saame sõita kiiresti liumäe juurde, mäest alla lasta ja koju tagasi kärutada :)
ega suurt midagi muud polegi hetkel lausuda. aaa - külm on :( mulle ei meeldi külm! õnneks lapsed on terveks saanud ja ma ka. Karina küll ragises tükk aega, aga saime jagu.
nüüd kulgen magama ;)