laupäev, 24. veebruar 2018

Eesti 100!!

Kallis Eesti!
PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS!!
100 aastat, milles vabad oleme olnu vaid vähem kui poole... Paneb mõtlema - eile õhtul, kui Pärnus oli ausamba avamine ja suur rahvapidu, olid platsid rahvast täis, täna hommikul, kui heisati samas kohas -17 kraadises karges imelises hommikus lippu, oli kohal vaid kümnendik eilsest rahvahulgast... Mõtlema paneb, just seetõttu, et kui reaalselt on meie Eestimaad vaja kaitsta, siis kas on kaitsjaid? Või peidavad inimesed end (veel)soojadesse tubadesse, pakivad kiiruga kohvreid või kummardavad kuulekalt uue võimu ees? Jah, oli külm, oli vara, igaühel on mingi vabandus. Aga siis ei ole ei külm ega vara, kui oma kodumaa sünnipäeval sõita kolonnis naabervabariiki viina järgi?? Ei kiida ka mina praegust päevapoliitikat, kohe üldse mitte. Alkohol jätab mind isiklikult külmaks, on palju asju, mis meie riigis on nii-nii valesti, et süda murdub tuhandeks väikeseks tükiks mitu korda päevas, kui tööpäeva jooksul inimeste lugusid kuuled, kuid see ei tekita minus soovi hüpata autosse ja Lätti sõita. Häbi on inimeste pärast. Ei usu mina, et see on protest, see on ikka rohkem lauslollus ja ülbus. Mine sõida parem maale vanaema juurde, kes sind niiväga ootab, aita tal tuua tuppa puud ja vii midagi head-paremat külakostiks, ära sõida Lätti! Mõtle, kuidas saad olla kasulik om riigile ja luua lisandväärtust oma kogukonnale, mitte lihtsalt olla ja kiruda. Riik see oleme ju meie ja meie riik on meie nägu. Mina tahan olla selle helge, karge ja isamaalise riigi nägu, kes mulle täna hommikul lipuheiskamisel vastu vaatas! 
Elagu meie Eestimaa!!!

esmaspäev, 5. veebruar 2018

Kadunud jääkuubiku juhtum

Talvistel teemadel: valmistasin mina  maitsevett, kuhu oli vaja külma säilitamiseks mõned jääkuubikud. Kuna ma kodus valmistatud kuubikuid kunagi normaalselt pakendist kätte ei saa, palusin Herr Abikaasalt, et pusi ise. No üsna kohe kõlas jäine kolin ja justkui mööda põrandat pikk lend. Kuubik otsustas ka tema käest vehkat teha. Asusime otsima, sest veider oleks ju ka, kui külalised jääkuubiku otsa selili käiks... Ei olnud seda külmunud jäätükki kuskil näha, appi sai võetud nii taskulamp kui lapsed, kes diivanialuseid läbi otsisid, kuid kuubikut ei kusagil. Kõik külalised jäid õnneks terveks.
Järgmisel hommikul võikusid tegema asudes vaatan mina, et köögi laual mingi väike veeloik, jäätükike keskel. Suur oli mu imestus. Ausalt, meil on toad väga soojad ja köögilaua juures asub pliit. Aga seal see eelmisel õhtul kaduma läinud poolsulanud jääkuubik siiski oli 😁 seesama, mis minu arust pika lennu ja liu teise toa otsa tegi. Sellisel proosalisel põhjusel ostan ma jääkuubikuid meelsamini poest, sest noh, külaliste ees mööda põrandaid kuubikuid taga ajada on tiba ebameeldiv.