Kuvatud on postitused sildiga isamaa patrioot. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga isamaa patrioot. Kuva kõik postitused

neljapäev, 14. märts 2019

Emakeeleaasta ja e-etteütlus 2019

Head emakeelepäeva!
Minu jaoks on ilus emakeel alati tähtis olnud. Vähemalt keskkoolist alates, kui meile suurepärane eestiaegne Õpetaja Aino tuli. Ma nautisin iga tundi, lugesin suurima heameelega läbi kõik klassikud (välja arvatud "Kuristik rukkis, seda üle kümne lk. lihtsalt ei suutnud), käisin vastamast ka siis, kui 1,5 kuud kodus kipsis istusin. Tema õpatas mind jälgima erinevaid keelenüansse, mistõttu on ka täna väga valus kuulata/lugeda, kui keegi ajab segi enne/ennem, pärast/peale. 
Igatahes, olin ma kunagi 12 aastat tagasi väga rõõmus, kui Vikerraadio e-etteütlust hakkas korraldama. Olen iga aasta püüdnud ikka osa võtta. 
Täna oli kirjutamine suht komplitseeritud, kuna olin koolitusel, kuid kõrvaklappide ja kahe nutitetefoniga tegin ära!
Tulemus oli tavaline - 3 viga :/ Seekord siis sidekriipsud, alternatiivsed variandid olid muidugi mul õiged, aga noh...

laupäev, 24. veebruar 2018

Eesti 100!!

Kallis Eesti!
PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS!!
100 aastat, milles vabad oleme olnu vaid vähem kui poole... Paneb mõtlema - eile õhtul, kui Pärnus oli ausamba avamine ja suur rahvapidu, olid platsid rahvast täis, täna hommikul, kui heisati samas kohas -17 kraadises karges imelises hommikus lippu, oli kohal vaid kümnendik eilsest rahvahulgast... Mõtlema paneb, just seetõttu, et kui reaalselt on meie Eestimaad vaja kaitsta, siis kas on kaitsjaid? Või peidavad inimesed end (veel)soojadesse tubadesse, pakivad kiiruga kohvreid või kummardavad kuulekalt uue võimu ees? Jah, oli külm, oli vara, igaühel on mingi vabandus. Aga siis ei ole ei külm ega vara, kui oma kodumaa sünnipäeval sõita kolonnis naabervabariiki viina järgi?? Ei kiida ka mina praegust päevapoliitikat, kohe üldse mitte. Alkohol jätab mind isiklikult külmaks, on palju asju, mis meie riigis on nii-nii valesti, et süda murdub tuhandeks väikeseks tükiks mitu korda päevas, kui tööpäeva jooksul inimeste lugusid kuuled, kuid see ei tekita minus soovi hüpata autosse ja Lätti sõita. Häbi on inimeste pärast. Ei usu mina, et see on protest, see on ikka rohkem lauslollus ja ülbus. Mine sõida parem maale vanaema juurde, kes sind niiväga ootab, aita tal tuua tuppa puud ja vii midagi head-paremat külakostiks, ära sõida Lätti! Mõtle, kuidas saad olla kasulik om riigile ja luua lisandväärtust oma kogukonnale, mitte lihtsalt olla ja kiruda. Riik see oleme ju meie ja meie riik on meie nägu. Mina tahan olla selle helge, karge ja isamaalise riigi nägu, kes mulle täna hommikul lipuheiskamisel vastu vaatas! 
Elagu meie Eestimaa!!!

kolmapäev, 2. september 2015

pagulastest

pean ikka ka sõna võtma pagulasteemal.
eellooks niipalju, et ma olen rahvuslane, marurahvuslane vast mitte, aga ikka väga eestluses ja Eestis kinni. mulle meeldivad laulupeod, rahvuskombed ja -tähtpäevad, ma ei salli muulasi siin meie maal, ükskõik kui toredad nad ka poleks - võõras pole oma.
mulle meeldib, millised me eestlased oleme ja kuidas oleme. jah, ma saan aru, et meid on vormitud aastasadade jooksul vere segamise teel, aga siiski oleme valdavalt heledad ja heledanahalised. ma ei ütleks, et ristiusku, pigem jõulu-usku, sest kirikus käiakse heal juhul korra aastas. millesse või kellesse eestlane usub? iseendasse või rahasse :/
meil on siin väga võrdõiguslik suhtumine mees-naine tasandil. mina ei ole kunagi tundnud, et mees on rohkem inimesena väärt kui naine (palganumbrites vast küll, aga inimese kui sellise tasandil mitte). ma ei ole kunagi adunud, et poisslaps on väärtuslikum perelisa kui tütar, sellist asja lihtsalt eestlaste hulgas mu meelest pole. või noh, kui sul on 5 poissi, siis jah, oldaks vast tütre sünni puhul rohkem rõõmus ;) 
ja nüüd terendab oht, kus meie sekka hakatakse pikkima tumedaid, moodustuksid täiesti teistmoodi kultuuriruumi ja mõttemaailmaga kodukonnad, mille üle riik kiiresti kontrolli kaotaks. riik on väga liberaalne, iga väike otsus kaalutakse Euroopa seadustega 100 korda läbi, seega konkreetsust ja keelamist ei julgeta rakendada. võibolla isegi tahetakse, aga ei julgeta. või siis mõeldakse, kuidas seda kavalalt teha, et mitte meepotist kõrvale jääda. 
tekiksid tegelased, kes on kasvanud teadmisega, et naine on midagi madalamat, temaga võib teha, mida tahad või et siis naine on omand. üksi see mõte on jube! vastik lausa! praegu räägitakse, et pagulased pikitakse mööda maad laiali, kus nad sulanduksid. Euroopa räägib, et need tegelased nii ei taha ja koonduvad ikka kokku ühte punti - loogiline, mina ka ei tahaks üksi olla võõral maal. samuti ei taha see seltskond tööd teha, lihtsalt pole kombeks. lõunamaal, jah, võibolla nii saab, aga külmal maal peab enese elus hoidmiseks teatavad ressursid siiski olema. kui raha töö eest ei tule, siis võetakse see vägisi, varastades, röövides. ja siis juba läheb põrgu lahti! sest eestlane ei salli, kui temaga ülekohut tehakse - tuleb omakohus ja kõik muud jubedused. seda ma üldse mõelda ei taha, mis sünnib, kui need kuradima neegrid valgete naiste kallale kipuvad. millegipärast on noorte naiste seas mingi oreool musta mehe ümber. mina seda ei jaga - vastik! loodan, et valdav enamus eestlasi mõtleb ikkagi samamoodi ja meil ei ole 20 a pärast pooled tited pruunid laiade lamedate ninadega. neid on praegugi mu meelest juba liiga palju. 
inimlikult on mul väga kahju Süüria sõjapõgenikest. see on hirmus, kui sul pole enam kodu ja maad, kus turvaliselt elada. millegipärast nende vastu mul sellist vastumeelsust pole, kui neegrite vastu, keda lihtsalt Aafrikast raha eest kohale tuuakse. olen vaadanud neid videosid peredest eikellegimaal piiride vahel hirmunult jooksmas ja magavatest lastest rongides kuskil tundmatu riigi vaksalis jne. õudne! kui ma mõtlen, et ise peaks sellises olukorras olema, siis ma vist sureks hirmu ja teadmatuse kätte. neile mul jätkub kaastunnet. tahaks isegi aidata. 
mulle sobib, kui Eesti võtab omale aidata peresid, kes on reaalselt sõja eest põgenenud või lapsi, kes on oma pere kaotanud. ma arvan, et minu südames oleks vajadusel kindlasti see ruum, et oma peres üles kasvatada üks mandlisilmne laps. sellest ma saaks aru, et kui on häda käes, siis peab aitama! aga mustal mandril on hädad kõik iseenda tekitatud. jah, suures osas on valge inimene selles süüdi, aga olgem ausad, aastakümneid on mööda läinud, oleks aeg ka ise vastutust võtta ja oma riigid ree peale seada. 
nii et jah, loodan südamest, et kogu see teema ei muutu meil nii aktuaalseks, kui see juba väga lähedal on ja meie riigiisadel on eestimeelsust, et see jama karmilt ära lahendada.
edit: panen siia lõppu ühe minu mõtetega hästi haakuva kirjatüki Marileenult, mis ütleb ka ilusti, miks ma võõraid meile juurde ei taha. miljon on nii väike rahvaarv, rohkem võõraid me lihtsalt välja ei kannata, kui tahame rahvuse kui sellisena püsima jääda!

kolmapäev, 10. september 2014

hää meel vol viimane

1. Eesti on vaba ja meil kõigil on võimalus oma elu nii elada, nagu ise oskame/tahame, mitte teiste taktikepi järgi. vaadeldes hetkesündmusi maailmas (või oma piiril), tekib kahtlus, kui kauaks veel? kuid ega midagi teha pole, tuleb mis tuleb, peaasi on anda enda parim hullema vältimiseks. tahan siinkohal lihtsalt veel kord öelda, et vabadus ei ole iseenesest mõistetav ja see on tõesti väga habras. elades sellises kohas, kus me elame, on paratamatu, et meie kaldaid ja kuldseid liivasid endale tahetakse... hoidku meid kõik kõrgemad väed, et eelmise sajandi õudused niipea ei korduks!!
2. mul on hea meel, et meil on ilus soe kodu ja mul on tore pere! ükskõik, millised jamad mujal ette tulevad, on mul alati olemas Inimene, kelle juurde oma murega minna ja vastupidi ka. lihtsalt nii hea, et me oleme üksteisel olemas. tingimusteta, alati!
3. sügis on lõpuks käes kõigi oma imeliste lõhnade ja värvidega!! minu lemmik :) see on hetk, kus ma saan rahulikult jaki selga panna, luku kurguauguni kinni tõmmata ja lehtedesse sahistama minna. ei mingit palavust, higistamist ega midagi. ei, suvi meeldib mulle ka, aga sügises on midagi, midagi erilist! teate seda lõhna, kui külm esimest korda on üle hoovi hiilinud? vaikelu algus. kui veel ei taha taimi peenardelt ära koristada ja ootad veel selle viimase astri õienupu avanemise ära, aga samas sa ju tead, et see aeg on käes. Kuldrenett muutub klaasjaks, esimesed linnuparved sõuavad laisalt lõuna poole, seened on metsas, kass hakkab rasva koguma ja lehed muutuvad päev-päevalt kollakamaks. ilus, rahulik, vaikne.

tänud kõigile, kes viimaste päevade jooksul minu elu hetki lugesid! annaks selle toreda võimaluse oma päevade toredaid momente kirjeldada edasi Klarile, Kristinale ja Triinule. Julgemad võiksid seda siis FBs teha, või siis teised oma virtuaalkodus :) 

esmaspäev, 14. juuli 2014

aja puudutus

 
Inimmeri
Vahepeal on toimud nii palju. Oli laulupidu, oh imeline aeg! Pool aega ma lihtsalt ei suutnud laulda, sest liiga ilus oli ja pisarad tikkusid silma... iga korraga on tunne veelgi ülevam.
Uus koorivorm
Ühtlasi oli see aeg minipuhkus perekonnast - hää sõbrants K. pakkus oma kodu mulle peatuspaigaks, nii et ei pidanudki kooli põrandal ööbima. Sain kokku Norras resideeruva kalli sõbrantsiga, kellega sai väheke kaotatud aega tagasi teha :-) 
Pere tuli laupäeval järele ja veetsime koos mõlemad laulupeo päevad. Mina käisin vahepeal laulmas ja mees toimetas lastega. Nad olid väga tublid!
Pidu lõppes, emotsioon on hää!
Lapsed said endale selle päris eestluse tunde sisse, kui lapäevasel kontserdil kõik koos kaasa kõikusime ja püapäeval tantsupidu vaatasime. Herr Abikaasa arvas aga, et ühtki järgmist Pidu küll vahele jätta enam ei tahaks! Esimene emotsioon oli võimas olnud. Ma ei teagi, mitmes Pidu see mulle oli, aga alates 5. klassist olen kõigil käinud!
Järgmine kord jälle!!

laupäev, 18. jaanuar 2014

"Koit"

Olen laulupeo lainel. Tulen just kooriproovist, kus muu hulgas harjutasime ka Koitu. Ma ei teagi, kas olen kirjutanud, et käin juba poolteist aastat Sütevaka segakooris laulmas?! Ju ikka olen :-)
Täna oli proov koos nootekooriga ja meid oli palju, mis tähendab, et kõik kõlas eriti võimsalt!
Koitu lauldes voolasid mälestused minust üle. Olin tagasi oma esimesel laulupeol, kui olin viiendas klassis. Seisin kuskil laulukaare paremalpool all ääres, kui Koitu laulma hakati. Lauldi, kõik oli väga pühalik ja äkitse kostus kaare all imetluskohin ja seejärel juubeldus. Esiti ei saand ma midagi aru. Kaare all ju kedagi kaasas pole, kes seletaks, et näe, tuli süttis. Aga ometi mingi hetk ma selle ära tabasin inimeste pilgu suunast ja nägin laulupeo tuld esimest korda elus! See oli elamus! Ma arvan, et midagi ei olnud mu noores elus kunagi nii sügavat jälge jätnud. Sellest ajast peale olen igal tule süütamisel kohal olnud. See on ülim hetk ja see läheneb taas! Ärevuse ja suure ootusega ootan juulit, et üheskoos tunda jälle - eestlane olla on kõige parem ja oma kodumaa ja emakeele heaks oleme kõike nõus tegema!
http://m.youtube.com/watch?v=17kAz4X-zY4

pühapäev, 24. veebruar 2013