Laupäev, 14. mai 2011

potiteema vol 2

kõigepealt oli 2 roosat potti ja 2 tüdrukut, kes neid mööda tube ringi vedasid mõeldes, et emme on jälle uued mänguasjad toonud. istusid ka vahel nagu toolis. tol hetkel oli väga paanikas emme, kes mõtles, et ma olen viimane inimene, kes oma lapsi potitama hakkab (suht õigesti liikusid mu mõttes, võin kohe ära öelda). eelmainitud seigad juhtusid umbes eelmisel suvel. 
aeg läks linnutiivul ja mingit iseeneslikku progressi ei toimunud. siis kui plikad said 2, võtsin asja käsile. nagu te juba teate, oli Karita koostööaldim ja Karina keeldus isegi potile istumast.
nüüd on kaadripakk ümber jagatud - Karina võib potil istuda kasvõi pool tundi järjest, resultatiivselt :) Karita ei istu, kui siis ainult tol hetkel, kui kohe-kohe tuleks muidu püksi või suure veenmise/moosimise peale (vahel annan psitist ka, aga väga harva). see kõik on juhtunud viimase paari päevaga. enne oli ta valmis suht kohe potile istuma, kui ma teema päevakorda võtsin. Karina pani tavaliselt putku. lapsed muutuvad ikka nii kiiresti, ma ütlen. sellisest meelemuutusest ei saa ma muidugi üldse aru. midagi katasroofilist pole vahepeal juhtunud. kui siis ainult see, et issi on ära Kevadtormil.
ja veel - kui mähkmed on ära, siis naljalt püksi enam ei tule, välja arvatud õues, sest seal on nii palju teha, et lihtsalt ei tule meelde kinni hoida, eksole! aga kumbki ei küsi ka (mis on väga paha!), ei toas ega väljas. kuidas asja edendada, ei tea. minu mõistus on otsas, ju tuleb ajafaktorile loota ja ise lollilt järgekindel olla.
toda viimast on kõige raskem teostada, eriti kui kodanik vanaema on kõrval ja mõnel tuleb jonn peale. vanaema ei suuda ju "nutvat" last vaadata ja laseb tal kõike teha (õigupoolest mitte teha :S). eile näiteks tegelesin enne väljaminekut 40 minutit potidraamat: Karita muudkui veiderdas, ulgus ja itsitas vaheldumisi - ükskõik mida, et mitte potile istuda. Karina vaatas seda jama pealt ja muudkui istus truult :) vihma hakkas juba sadama, enne kui õue saime. olin piisavalt järjekindel ja sain ikka jonnipunnilt ka tilga kätte (puhas töövõit ja närvide mäng, ma ütlen!!).
ok, lõpetan oma loba ära ja vaatan Eurovisiooni edasi. ühesõnaga, läheb aega veel selle potiteemaga. ohh!
muuseas, eelmise aasta Eurovisiooni kohta pole mingit mälestust, aga üleeelmisest mäletan niipalju, et loomulikult oli jälle Kevadtorm ja herr Abikaasa metsas, mina 1-kuuste K-de ja ämmaga kodus. tean, et kui lapsed lõpuks magama sain, oli Eesti laul juba kõlanud. vajusin oimetult diivanile, vaatasin paar laulu unelauluks ja oligi kõik :P