Teisipäev, 16. veebruar 2016

mandlikreemi-õuna kringel

otse ahjust
inimene pidi elama 35 a vanaks jõudmaks järeldusele, et pärmitaigen ei ole mingi kole koll :p sellest saab küpsetada küll, kerkib ja puha ning maitse on nagu päris. 
lapsepõlvest mäletan, et emal oli selle saia/piruka/kringlitaignaga ühtepuhku üks jama - kerkis liiga palju/ei kerkinud, jäi taignarulli külge kinni, ahjust tulles läks jahtudes kohe kõvaks, pirkuad lõid lahti ja täidis tuli välja jne. see tegi tiba ettevaatlikuks, nii oma 15 a ettevaatlikuks :D eks ma olen ikka mitu korda emalt uurinud ka, et kuidas ta seda tainast teeb, sest porgandipirukad on väga hää kraam. tema stampvastus kõigele on alati tunde järgi. no kuidas teha tainast umbes, tunde järgi? ei oska... kuna lapsed olid vahepeal haiged ja vastlapäeval me kuhugi ei liikunud, siis tegin ise kukleid. otsisin netist retsepti ja tegin. tulid välja küll. ise ma proovida ei saanud, aga räägiti, et täitsa kukli maitsega.
kringli tegin sama taigna järgi, sisse läks mandlikreem ja õunad. pärmitaigna tegin selle retsepti järgi ja martsipanikreemi segasin kokku nii:
100 g võid
2 muna
70 g mandlijahu
60 g suhkrut
1 tl vanilli
(kõik toasoojalt segada, siis tuleb parim)
kui kringlipatsid põimimiseks valmis olid, mõtlesin veel, et jube palju manti sai vahele. kui aga ahjus kringel 5 x suuremaks paisus, siis süües ei olnud seda manti eriti üldse tunda... teinekord olen targem. endale meeldetuletuseks panen veel kirja, et kaneeli ja suhkrut võib vabalt palju rohkem panna ja õunu ka. seekord parandasin vähese magususe šokolaadiglasuuriga. sööjad mugisid ja kiitsid. ise ma jällegi ei saanud isegi proovida. kui dieedi aktiivosa läbi, küllap siis teen uuesti.  nüüd ju pärmitaigen selge :)