Reede, 30. aprill 2010

õues

kui nüüd väga hästi läheb, siis varsti on meie neiud kiikude ja liivakasti võrra rikkamad. saime kõik peaaegu kokku, aga siis tegi akutrell "surra-murra" ja suri välja. nüüd siis akulaadimispaus. hakkab looma igatahes. meie asfaltõuest hakkab saama mänguväljak selle väikese lapi osas, mida me muruks kutsume :)
täna tõestasid tüdrukud muide, et nad saavad omapäi õues suht hästi hakkama. meie asjatamise ajal silkasid tegelased naeru kihistades mööda õuet ringi, kui vahepeal kaugele hakkasid kaduma, hõikusime ja lapsed vudisid jälle tagasi. nii kulges see pea tund aega, kui kuri vihm meid ära tuppa ajas. aga liivakast (missest et alles nö skelett on koos) võeti juba täiesti omaks, vähemalt seal sees istuda on igati boss, kui veel liiv ka tuleb, küll siis on pidu!

Pühapäev, 25. aprill 2010

keha/näomaalingud

oli plaanis teha kaunis pühapäevane maalitund, aga välja tuli nagu alati :D
pildil Karita issiga

siin asjalik Karina, tema võttis veidi tagasihoidlikumalt ja väga tõsiselt, aga värviseks saime ikkagi kõik

Karina ja emme romantiline pläkerdus :)

Karita ja issi kunstiteos ;)

kogu selle rõõmu eest peame tänama tädi Klarit, kes tipsidele sünnipäevaks näpuvärvid tõi. tõe huvides peab mainima, et pakendil olevat infot värvide hea mahapestavuse kohta ei tasu väga tõsiselt võtta, sest pärast põhjalikku vanni ja küürimist läks Karita ikka sinise ninaga magama...

Kolmapäev, 14. aprill 2010

ilupildid






nummimeeter põhjas, eks!


meid püüdis purki www.stuudio8.ee

Esmaspäev, 12. aprill 2010

uskumatu

ma ei tea, kuidas see on võimalik, aga üks mu lastest oksendas endale selja taha pluusi peale... täitsa keset selga. ma ei kujuta ette, kuidas seda teha saab, aga nii juhtus. neiu ise ei saanud aru,et miks ma teda toolist välja kisun ja pluusi ära hakkan võtma. noh, emaduse rõõmud ;)

Teisipäev, 6. aprill 2010

Karina 1. sünnipäeval:

11,7 kg

76 cm

6 hammast

Esimene hammas laekus 1. novembril.

Samal päeval katkes tal kannatus ja soov liikuda võidutses –meie tütreke hakkas roomama!!! Õigupoolest küll meie mõlemad lapsed jätsid roomamise vahele ja asusid kohe käputama J

Kõndimine on aga tunduvalt huvitavam liikumisviis, püsti vinnas Karina end esimest korda oma voodis novembri alguses ja päriselt käima hakkas 27. veebruaril vanavanemate juures maal. Eelnevalt tehti 2-3 nädalat väikesi katsetusi. Teate küll neid linnupoegi, kes tiibu katsetavad ja pesa kohal õhku tõusevad või üliuhke näoga naaberpuul maanduvad. Just samasuguseid sammukesi võttis ka Karina ja tahtis uhkusest lõhki minna ;)

Karita 1. sünnipäeval:

11 kg

74 cm

6 hammast

Karita seljatas õe hammaste tulekus pika puuga, tema esimene hammas lükkas end läbi igeme 18. oktoobril.

Roomamise põhitõed said selgeks ja 27. november rakendati need praktikasse.

Jalad võttis Pätu alla oma voodis suure kisa saatel end pulkipidi üles vinnates, sest mis lugu see olgu – proovi ja proovi, aga mitte ei saa! Teeb ju südame täis!? Püsti ta sai ja kõndima läks õega täpselt samal päeval, samas kohas. Tulid teised vudinal üle toa, ise rõõmust kilgates J

Kui nüüd teha kokkuvõtteid emaks olemisest, siis minu meelest ei ole esimese aasta kirjeldamiseks õigemaid ega tõesemaid sõnu, kui järgnevas luuletuses.

"Enne kui sain emaks"

Leelo Tungal

Enne, kui sain emaks,
tegin ja sõin sooja toitu.
Mul olid ilma plekkideta riided.
Mul oli vaikseid telefonivestlusi.

Enne, kui sain emaks,
magasin nii kaua kui tahtsin ega muretsenud, kui hilja magama läksin.
Kammisin juukseid ja pesin hambaid iga päev.

Enne, kui sain emaks,
koristasin iga päev.
Kunagi ei komistanud lelude otsa ega unustanud unelaulu sõnu.

Enne, kui sain emaks,
ei mõelnud, kas minu toalilled on mürgised või mitte.
Ei mõelnud kunagi vaktsiinidele.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud minu peale kunagi

oksendatud,
kakatud,
sülitatud,
hammustatud,
pissitud
ega näpistatud väikeste sõrmedega.

Enne, kui sain emaks,
oli mul täiuslik enesevalitsemine
- mõtete ja keha kontroll.
Magasin kogu öö.


Ei olnud kunagi hoidnud karjuvat last, et arstid saaksid teha uuringuid või süsti.
Ei olnud kunagi vaadanud pisarates silmadesse ja nutnud.

Ei olnud kunagi olnud ääretult õnnelik pelgalt naeratuse üle.
Ei olnud kunagi öösel kaua istunud vaadates magavat last.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi süles hoidnud magavat last lihtsalt sellepärast, et ei tahtnud teda voodisse panna.
Ei olnud kunagi tundud südant purunemas miljoniks tükis, kui ei saanud valu ära võtta.

Ei olnud kunagi teadnud, et keegi nii väike võiks minu elu mõjutada nii palju.
Ei olnud kunagi teadnud, et võiksin kedagi nii palju armastada.
Ei olnud kunagi teadnud, et ma armastaksin emaks olemist.

Enne, kui sain emaks,

ei teadnud seda tunnet, kui süda on kehast väljaspool.
Ei teadnud, kui hea tunne võib olla näljast imikut söötes.

Ei teadnud sidemest ema ja lapse vahel.

Ei teadnud, et keegi nii väike võiks panna mind ennast tundma nii vajalikuna.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi tõusnud öösel üles iga kümne minut tagant, et kontrollida, kas kõik on korras.

Ei olnud kunagi tundnud seda soojust,
rõõmu,
armastust,
südamevalu,
imetlust
või rahulolu, mida emadus tekitab.

Ei teadnud, et võiksin nii palju tunda...

Jah, ma olen tõesti kõike seda tundnud ! See on müstika, see on hullumeelne, see on usukumatu, see on raske, aga see on päris, sest see on meie elu ja ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu! Ausalt!!!

Lõpetuseks: ma armastan oma meest! Armastan selle eest, et ta oli tütarde esimestel elukuudel minu saamatusega võrreldes rahulik ja tegus; suutis säilitada kainet mõistust, kui mina olin uppumas pisaratesse ja emotisoonidesse. Armastan, sest ta armastab piiritult meie lapsi!!!

Laupäev, 3. aprill 2010