pühapäev, 19. mai 2013

tare-tareke

Meie uus kodu :)

03.05.2013 oli see päev, kui meist ametlikult majaomanikud said. võtmed anti üle sel reedel ja kolima hakkame ka kohe-kohe. eestlaste rahvussport - muruniitmine - kah juba uues kodus tehtud :D
ma võin kaht kätt südamele pannes öelda, et see on minu unistuste kodu - täpselt paraja suuruse, kuju ja õuega. meie tarekesel on kõik, mida hing tahta oskab - soe süda suure pottahju näol, parajalt ruumi ja ka eraldumisruumi, mitmed viljapuud ja -põõsad, mõni viirg maasikaid-vaarikaid-rabarbereid, igat sorti ilupuid-põõsaid (mis veel äratundmis ootavad). ruumi on igasugu ideede teostamiseks, mis aju tagasopis pikemat aega laagerdunud on :) meie tare-tareke on rahuliku koha peal, samas ühistransport, pood ja maantee pole ka teab mis kaugel. need pole küll majaostul primaarsed asjaolud, aga kui mõtlema hakata, et järgmised 15 a tuleks oma laste autojuht olla, siis on ikka parem, kui järelkasv ise liikuma pääseb.
kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis meie majaotsimine on kestnud üle kahe aasta. kõik sai alguse sellest, kui herr Abikaasaga Lõuna-Eestisse kaasa kolisime. milline vaikus seal oli! siis ma sain aru, kuivõrd ma looduse keskele tagasi igatsen. ka mees rääkis sama juttu - maalapse asi :) 
äratundmine oli toimunud, nüüd tuli tegutsema asuda. alguses kammisin niisama müügikuulutusi, mõne aja pärast hakkasime maju vaatamas käima nii linna sees kui ümbruses. oh õudust, mida inimesed on endale kokku ehitanud selle buumi ajal - vaesekesed/lollikesed! kuidas nad küll sellistes pappkastides elavad või neid müüa kavatsevad, ma ei tea, aga üks oli kindel, peale paari taolise nägemisest -  meie lollidekülla ei koli. ma ei halvusta siinkohal kedagi, lihtsalt kurb on vaadata, kuidas inimesed on suure hunniku raha matnud millessegi, mis seda väärt ei ole ja isegi sooja ei pea. sellest ma üldse ei räägi, et tänava alguse esimese maja aknast läbi vaadates näeb viimase maja toa tapeedi ka ära (mingit haljastust ju pole ja majad on nagu linnupuurid koos).
kaalusime ka vana maja ostmist ja ise selle üles kõpitsemist. reaalsus oli aga see, et siis saaks maja elamiskõlbulikuks heal juhul 10 a pärast, sest paari päevaga, mil herr Abikaasa kuu jooksul kodus veedab, maja ei ehita ja kust see teine pool raha võtta, mis vanasse majja matta tuleks... niisiis otsisime elamiskõlbulikku maja. 
hinnast niipalju, et alustasin otsimist umbes 40000€ kanti pakkumistest. seda eelkõige seetõttu, et tol hetkel olin  ma kodune, vanemahüvitis lõppenud ja see summa oli suht pangalaenu ülempiir, mida tol hetkel laenata oleks saanud. loomulikult nägi selle raha eest ainult hurtsikuid. liikusin sujuvalt 10000€ kaupa järjest kõrgemale, lõpuks sain aru, et maja, mis on tõesti maja, tuleb otsida 100000€ kandist. õnneks nii hullusti ei läinud, aga hinnad on ikka uskumatud. samas on see investeering kogu eluks, nii et ikka etem, kui osta 20000€ maastur ja elada 1-toalises üürikas.
maaklerid, kes meile maju tutvustasid, võiksid kokkuvõtlikult endale uue ameti õppida, sest kogu selle aja peale kohtasin üht inimest, kes seda tööd teha soovis, oli aktiivne ja viisakas ning selgitas ja juhendas. teiste puhul paremal juhul teostati stampkülastus objektile ja kiideti sõbrast müüja sara taevani, halvimal juhul ei ilmutud kokkulepitud ajal kohale ja helistasimise peale oldi väga pahane, justkui see polekski tema töö. võin kergendusega ohata, et nüüd on see läbi.
saatus hoidis/juhtus meid ka natuke - olime esimesed, kes tarekest vaatama läksid. õuelt vaatas vastu äädikapuu, minu suur lemmik. olen alati unistanud, et kui mul on päris oma kodu, siis äädikapuu ja kibuvitsapõõsad ma endale istutan. endine peremees rääkis optimistlikult, et oma korteri olid nad ka esimestele vaatajatele müünud. nii oli, nii jäi. lahkusime herr Abikaasaga selge tundega, et oleme oma kodu leidnud, lausa pisarad tükkisid silma. ega ostuprotsess lihtne polnud, kohe väga pingeline ja lausa hulluksajav, aga nüüd on see kõik seljataga. viisin läbi ka mõned puhastusrituaalid, et endiste elanike probleemid nendega ühes läheks ja meie oma energiaga sisse mahuks ja täna õuest tuppa astudes tabasin end imetlemast, kuivõrd ilus ja armas kodu mul nüüd on! lihtsalt istusin ja armusin, veel ja veel.
kallis tare-tareke, saame sõpradeks ja kestku meie sõprus eluaja!