Teisipäev, 17. veebruar 2015

õnnelik laps

Karina (õhtul hambaid pestes vannitoa peeglisse vaadates): "Issi, mul silmad säravad!?"
Herr Abikaasa: "Sa oled õnnelik laps, sellepärast sul silmad säravadki."
Karina: "Jah."
Täpselt nii ongi smile emoticon Ja seda oli nii tore teisest toast kuulata! Uurisin Karitalt ka eile õhtu, kas tema on õnnelik laps. Vastus oli selge ja kõlav "jah!" 

Nii hea meel smile emoticon smile emoticon

Esmaspäev, 16. veebruar 2015

sõbralik nädalalõpp

ma pole ammu kirjutanud siia oma nädalavahetustest. parandame vea. ei, koristamisest ma kirjutama ei hakka ;)
viimastel kuudel on kuidagi nii olnud, et alati on midagi teha, kuhugi minna, kõik vabad päevad on planeeritud ja esmaspäeva asemel oleks vaja veel üht päeva nädalavahetusest puhkamiseks :D eks minu tihe laulugraafik on sellega seotud, aga see on omamoodi tore ka.
sel korral oli kõik teisiti, sest meil puudusid nädalavahetuseks igasugused plaanid - lihtsalt kulgesime nagu tuju tuli. laupäev, kui sõbrapäev, algas meie majas uhke suure orhideega mulle ja UNO kaartidega lastele ja las mehe kink jääb saladuseks ;)
mugisime minutehtud võileivatordi nahka ja maiustasime veidi tordiga ning hakkasime unot mängima. on see vast vahva. Herr Abikaasa küll esiti arvas, et K-de jaoks vara, aga ei, jummala hästi said pihta, mis ja kuidas ning lõbu oli laialt :) :) märgin siinkohal ajaloo annaalidesse ära, et laevade pommitamise loogikale on K-d viimaste nädalate jooksul ka pihta saanud, sest Herr Abikaasa oli ju jalutu mingi aeg ja tal oli aega nendega istuda ja pommitada. selle puhul arvasin mina, et vara, aga ei - said aru küll.
 kui ümber laua istumisest kõik kanged olid, läksime Valgeranda õhuvanne võtma või noh, õigupoolest jääle jalghokit mängima (jäätükiga jalgpall). tüdrukud muudkui halavad, kui kalamehi Pärnu jõel näevad, et need upuvad ära. merejääl on mu meelest julgem kõndida, sest põhjaminemist põlvini vees karta ei ole. seal oli nii ilus sile uisujää, kui ka lahvandused ja jäämäed. kõik sai üle uuritud, jää paksust mõõdetud ja niisama lustitud. Herr Abikaasa ka liigub juba täitsa rahuldavalt, nii et üks valgeranna-jalutusring oli talle igati kasuks. ja nii see laupäev läbi sai, sest koju jõudsime pimedas, lapsed keerasid väsinult magama ja meie jälgisime pudeli punaveini juurest Eesti Laulu. "Goodbye to Yesterday" sai finaali - jeeiiiiii!!
pühapäev oli super ilm. mingeid plaane polnud. K-d tahtsid suusatama minna, mida sai ka tehtud. avastasin mingi päev, et üks onkel suusatab ümber kodulähedase vibustaadioni. uurisime asja lähemalt, ja rõõm-rõõm - keegi tubli inimene on endale sinna raja sisse sõitnud ja piigad kasutasid seda kohe ära. meie võtsime niisama päikesevanne ja vahtisime valget lund (d-vitamiin tuli mis mühises!). muud tarka ei teinudki. panime tihastele uue peki ja muud nokaesist, lasime kassil klaasi taga vurru väristada, sest uus kraam tõi kohale suurema hulga sulelisi. ah jaa, pidasime vannitoaehituse plaane ka. asi ehk  hakkab lähiajal ilmet võtma. ideid jagub, jaguks nüüd ressursse ka...
kokkamise poole pealt ei olnud sel nädalavahetusel eriti usin - reede õhtuks tegin pardipugu praadi õunte ja mustade ploomidega koos aurutatud riisiga; hilisõhtul nikerdasin laupäevaks valmis singi-ananassi-juustu võileivatordi rukkijahust saial (ikka väga hea kombo sai sellest), lõunat sõime väljas ja õhtuks oli võileivatordi ja sõbrapäevatordi teine pool; pühapäeval sai tehtud omletti rohke maitserohelisega ning õhtuks pizzat. mu uus suur lemmik on hapukoorepõhi, sest a) ma ei ole pärmiga mätserdamises osav b) see pärmitaigen tahab kerkida ja mulle eriti ei meeldi paksupõhjaline pizza. ma olen seda põhja nüüd paar korda teinud (võib igasugu soolase piruka põhjaks ka kasutada ega pea üldse rullima, võib vabalt näppudega laiali lükata, aga mu meelest peaks jahu tiba rohkem panema, et käte küljest lahti lööks) ja kuna seekord oli tegu pizzaga, siis panin pizzamaitseaine ürdid taignasse. väga mõnus tuli. katteks läks kodune ketšup, laste lõigatud salaami ning singiviilud, sibulaviilud, ananass, paprika ning loomulikult riivjuust. kõik sõid ja kiitsid. järgmisel korral paluti coca-colat ka juurde, siis pidi nagu päris olema ;) ah jaa - avokaado-rukkola-maasika salati serveerisin ka kõrvale.
täna on väga hea tunne, üldse pole lisa-puhkepäeva vaja!

Teisipäev, 3. veebruar 2015

kargutaja

eelmise kuu eelviimasel reedel nokitses kirurg Herr Abikaasa põlve kallal, õigupoolest küll selle sees ja võttis tüki meniskit välja. oli teine nii pool-salaja rebenema hakanud ja tegi viimaste aastate jooksul omajagu valu. avastati see olukord üldsegi teise jala probleeme uurides, aga parem hilja kui...
teostati seda Tallinnas Taastava Kirurgia Kliinikus dr. Mihkel Mardna poolt päevakirurgia korras. töö oli kiire ja korralik, nii et poole lõuna ajal saadeti ta juba kodu poole. 
ettevalmistus oli mulle naljakas, Herr Abikaasale mitte nii väga :D tema, õnnelik inimene, pole peale mandliopi haiglate vahet pidanud varem eriti käima. teadmatus tekitab hirmu ja nii ta ikka üsna häiritud olekus haiglasse jõudis. julgesin talle meelde tuletada, et pea 6 a tagasi 06.04. hommikul kell pool 6, kui mind hakati laste sünniks ehk keisrilõikeks ette valmistama ning ma sealjuures pisardasin, teatas ta mulle, et mis sa hädaldad, varsti on kõik möödas. ütlesin talle sedasama, ei olevat mõjunud. oma vabanduseks toonasele "ilukõnele" ütles A. vaid, et siis see polnud ju tema, keda lahti lõikama asuti :D 
mina seevastu sõitsin Pärnust päälinna jummala külma kõhuga, teades, et kahe väikese auguga op ei saa miskit hullu olla. ega olnud ka :) lihtsalt kui inimene on nii kokku pandud, et narkoosist ärkamine võtab kaua aega ja paar päeva pärast seda ka eriti maailma asjadest aru ei saa, siis ei teagi, kas kaasa tunda või ajab muigama. poodidesse, kuhu ma algselt tema toibumise ajal minema pidin, siiski ei läinud, tundsin, et pean haiglas olema ja sisetunne ei petnud - olin vajalik.
mainin siinkohal ära, et keemilisi valuvaigisteid ma talle opi järgselt ei andnud ja olime juba varem kokku leppinud, et kasutab homöopaatilisi terasid. nii oligi, alustuseks Trauma 200 (mis aitas lisaks valuvaigistavale toimele ja keha šoki taandamisele ka narkoosist välja tulla), jätkasin Arnica 200-ga ning praegu võtab veel Ruta30, et põlv ikka ilusti paraneks. mõningad rakusoolad muidugi lisaks :) ohtralt on kasutusel jääkott ja kohevad padjahunnikud ning kargud, alates eilsest ka taastusravi võimlemine/ trenažöörid. hakkab tasapisi looma :) jalga palju veel maha ei pane, on teine jube jäik, aga valud kadusid ikka vähem kui nädalaga ja torisevast karust on saanud nüüd enam-vähem okkavaba diivanikaunistus :)
ja mina olen taksojuht - hommikul on tiir umbes selline: kodu-haigla taastusravi-lasteaed-töö-haigla-kodu-töö, õhtul: töö-lastead-trenn-pood-trenn-kodu, vahepeal uisuväljak ka. ja nii nüüd umbes iga päev veel paar nädalat. aa, nädalavahetusel käisin mõlemal päeval koorides laulmas ja neljapäeviti käin ansamblis. oi, ma olen endale suure tüki hauganud, aga kuna viimased tegevused annavad niiiii palju, siis jõuan küll!
tervist!!