on teada tuntud tõde, et ootamine on raske. oma kogemustest võin sellele väitele kahe käega alla kirjutada (kuigi vasakuga ei oska eriti). ei oskagi öelda, kas asi on minus või oludes, aga viimane ring tuli ikka eriti raskelt.
ükspäev tabasin end mõttelt, et see sõda on minu närvikava palju põhjalikumalt tuksi keeranud, kui mehe oma. tema on rahul, isegi rahulolev, endale kõike tõestanud ja leidnud, et on tuleproovi läbinud. minul ei olnud midagi tõestada, ei olnud ka eesmärgi pool aastat üksi vastu pidada. ma ju tean, et olen selleks suuteline. lõppude-lõpuks, paljud inimesed elavad üksi ja elu on ilus. ongi ilus, aga ainult siis, kui see on sinu valik või kui kogu aeg ei vasarda kuklas mõte, et kellelt järgmine telefonikõne olla võib või mis sisuline see olema saab.
no ja nüüd ongi olukord, kus ma olen pidevalt hoopis teistsugune kui varem. ja ma ei saa sinna mitte midagi teha. endal on paha ja teistel on paha. ehmun pidevalt ja kõikide asjade peale, öösiti ärkan võpatades, kui kass voodist maha hüppab või kui naaber uksest käib. kõik on igav, tavaline. kõik need asjad olid enne täpselt samamoodi ja ei häirinud mind mitte üks raas, nüüd aga küll. ja ma muudan end nii sõltuvaks, kuhu on kadunud see tugev tüdruk, kes kõigega hakkama saab ja oma mehele toeks on? ei tea. tahaks teda tagasi, väga! pole kahjuks kuskilt võtta...
