Teisipäev, 1. veebruar 2011

jumal anna kannatust!

mis päev see täna küll oli? lapsed polnud absoluutselt hääljuhitavad, tuul tahtis ümber puhuda ja tuppatulek võttis teatud jonnipunnil 32 minutit täiest kõrist kisa saatel :S saa siis lapsest aru - väljas kisab nagu ratta peal: "tu-ppa, tup-paaaa!" jõuame ukseni, hetk vaikust ja siis laseb lihtsalt nagu torust tuleb edasi ulguda... milles asi oli, ei saanudki aru, kahjuks! sest too kisa oli artikuleerimata. Karita vaeseke viimasel ajal vaatabki õe hulluhooge pealt, tassib talle kõiki oma mänguasju, aga midagi ei aita. mis mul ikka teha oli - läksime Karitaga tuppa ära ja seal ta siis omaette kisas. piinlik küll oli naabrite ees, aga ma ei saa ju endast lasta üle ka astuda pidevalt.  niigi ma päevast-päeva teen kõike nende soovide järgi. lõpuks tuli uksest sisse, vaatas juhmi näoga, lasi kombe ära võtta ja läks rõõmsalt mängima...
Karina on meil üldse kohutav laps. iga väikese asja peale on kisa, mis kuidagi vaibuda ei taha. lisaks sellele on ta täielik mömm - laseb endalt kõik asjad ära võtta, end ümber lükata, lumehange kinni jääda, ei oska püsti tõusta, jne. samas suudab ta õde senikaua kiusata, kui kõik eelmainitud asjad juhtuma hakkavad. siis loomulikult tuleb minu juurde õigust nõudma ja veel imestab, kui ma tema poolele ei asu! ja oh sa mait, kui ma tal midagi teha ei luba - vihaga tahab tagasi minna, ise lõugab nagu ratta peal :S (no ei saa ju vannitoas pistiku kallale lasta, sest see liigub seinas + märg ruum, jne.) temal on vaja ja kõik!
Karitaga on teistmoodi - ta küll protestib kõvasti  ja ajab oma kiusu ka, aga seda hetkeks. rahuneb suht kenasti ja ajab oma asja edasi. teda ma ei pea 10 x ära võtma mingi pahanduse pealt. piisab 1-2 x pragamisest. 
sain vist kõik hetkel ära kiutud nende peale. parem väga ei hakanud...