neljapäev, 1. detsember 2011

mu meri

meri on midagi sellist, mis minu elus alati olemas on olnud. see ei pea kogu aeg silme ees loksuma, aga teadmine kusagil kuklasopis peab olema, et sinna on soovi korral kuni poole tunni tee, teeb meele rahulikuks ja rõõmsaks. vahepeal mujal elades on mind alati miski häirinud, ning alati, kui mere äärde olen läinud, siis mõistan, et just mere puudumine häiris mind sisemaal elades. jõgi ei ole ikka kellegi meri, järvega sama lugu, aga veel hullem: sogane põhi, veidrad elukad, veetaimed, voolust rääkimata, liiva (tavaliselt) ei kusagil.  
suvised rõõmud on igaühele teada, mida meri pakkuda võib, aga muudel aastaaegadel ei asenda teda ükski veekogu. see peegelduse, tuule ja helide keel, mis iga kord omaette teosena sinust üle rullub, on õhku ahmima panev. ikka iga kord uuesti ja omamoodi. tormiilmade nautijana on sügisene meri minu selge lemmik. iga samm merele lähemale on tahtmatult eelmisest kiirem, iga soolaniiske hingetõmme eelmisest sügavam ja vabaduse tunne piiritu, kui laine lõpuks varbaist üle rullub. just, üle, mitte kinganinani! ja siis paar sammu tagasi - omasoodu väljakujunenud rituaal või nii. tinahall vaikne sügisene meri on samuti lummav oma salapäras ja sünguses. või siis madala sügispäikesega külmakirmeline mereviirg, kus juba natuke on näha talve märke. 
talv on muidugi vaikelu, nagu natüürmort. aga selles piiritus valges väljas on samuti midagi, võibolla teadmine, et seal kuskil kaane all käib viglas elu. 
kevadine meri on algul must ja kole - nagu ikka lumesulamise aegu, siis veidralt kohisev ning seejärel juba lõbusalt sillerdav ja kutsuv, nagu üks meri kõigi arvates olema peab. 
peabki, aga võib teisiti ka. täna kohtusin ma hallist pilgeviirust vaevaliselt läbipiiluva külmkollase päikesega vahuseguste lainete kohal, kes ootas kaitsvasse mere kaissu pugemist. lained veeresid rahulikult randa, vesi oli puhas, liiv laineline, tormijärgselt teokarpidest pungil. meri ise aga kauge ja eemalolev, samas jõuduandev, nagu alati. küllap ta valmistus uueks tormiks, sest mõõn ja rahulikkus on tavaliselt ikka vaid näilised.