oodatud kohtumine

me oleme elanud siin linnalähedases külakeses 5 aastat. alates esimesest suvest, kui põldudele ja metsalankidele hakkasid hommikuti ja õhtuti ilmuma udulaamad, on mul peast läbi käinud mõte, et ükskord näen ma udus seismas kuusenoorendikku mugivat põtra. raielanke on meil nii siin- kui sealpool teed, seega minuarust täiesti õigustatud ootus. no umbes midagi sellist:

http://fotomosaiik.com/karvased/

jagasin oma unistusi mingi hetk ka Herr Abikaasaga, kes aga metsa- ja jahimehena teatas, et ei, liiga tihe asustus ja liiga vähe metsa põdra jaoks. aga olge lahked - täna hommikul, kui ma tööle sõitsin, traavis kohe pärast esimest metsatukka üle tee täiesti elusuuruses põder!! võiks isegi öelda, et üleelusuuruses - no küll oli jurakas, kui ta niiviisi paraja sörgiga täiesti ükskõikselt üle maantee traavis!! koib oli ikka eriti kõrge. sarvi seevastu polnud. aga suht vasika nägu oli alles :D seenemetsas ja kanuuga jõel olles olen põtra ikka varem ka hästi lähedalt näinud, aga metsas kõrge rohu sees ei saa aru, kui kõrge jalaga nad on... niimoodi nii lähedalt autoteel enne kohtunud polegi. mõned korrad on põder seisnud Tallinn-Pärnu mnt. kõrval kraavis - ikka mitu korda on nii olnud, ei mina tea, kas jahutavad kapju või mis asju nad seal ajavad, aga paigal nad seal piki kraavi seisavad.

niiet vaat kus lops - ei näinud ma kodukandis majesteetlikult mändi krõmpsutavat põtra, vaid jooksupõtra. aga fakt on, et meil on siis põdrad! läks ta nüüd ujuma või teiselpool teed on maitsvamad männid - mine sa võta kinni...

Emma pulmad

rahvasuus levib kõnekäänd - sigivad nagu küülikud. sellest saaks nagu järeldada, et küülikute paaritamine on lihtne ja kiire toiming, aga võta näpust, ei ole ikka küll! siinkohal väike ülevaade, mida ma kõike tegin, et asjast asja sai ;)

alustame siis algusest: küülikupreili Emma on juba peaaegu aastane. kui ta meile tuli, tekkis kohe ka mõte, et mõned küülikupojad oleks väga armsad (kujutage nüüd ette Herr Abikaasa rahulolevat nägu ja madalat häält nämm-nämm!). tegelikkuses on 5-kuune lihaküülik paarituseks valmis, kuid vastu talve ei tahtnud ma seda teemat üles võtta. mida kevade poole aeg liikus, hakkasin otsima, kust leida isast Viini Sinist tõugu isast küülikut, kes ei ela Peipsi ääres ega oleks meie oma lähisugulane. üsna keeruline teema. endale praegu isast küülikut me võtta ei plaani, seega tuli daam küla peale viia.sain mõned vihjed ja võtsin ühendust. algselt sain jutule ühe küülikukasvatajaga, kes pakkus, et toob oma isase meile (kasvuhoone oleks paras paik neile olnud) ja siis viime mingi hetk tagasi. asi aga venis, päevad ei sobinud ja lõpuks läksin oma küülikuga ikkagi neile külla. 

vahepeal rääkisin pehmeks ühe vet.arsti, kes müüs mulle kaasa vaktsiini ega pidanud küülikut sinna vedama. sain kodus ise Emma ära vaktsineerida (neid peab vähemalt 1 x aastas peamiselt sääskede abil levivate haiguste vastu vaktsineerima). polnud varem kunagi süstalt käes hoidnud, veel vähem seda kellessegi torganud... aga kõik käis väga kiirelt ja valutult, sest loom isegi ei võpatanud. rohi sattus õigesse kohta ja ma ei torganudki nõela kahekorra läbi kasuka. 

ühesõnaga, ma olin hästi ette valmistanud. lugenud läbi kõik kaasaegsemad küülikukasvatuse raamatud, erilise tähelepanuga uurinud paaritamise, poegimise ja noorloomade peatükke. sain ikka jupi maad targemaks. kui Emma võtsime, lugesin ka põgusalt, aga tol hetkel ei olnud pulmamäng prioriteet, eksole.

põhitõed siis: emane viiakse isase juurde, mitte vastupidi (sest emased kaitsevad oma territooriumit väga kiivalt) või siis leitakse neutraalne pind. esimesel juhul on töö kiire ja korralik, teise variandi puhul loomad harjuvad oludega, tatsavad niisama ringi ja siis võibolla, kui meeldivad üksteisele, läheb asjaks. kuu pärast sünnivad pojad, neid on tavaliselt üle viie. kui midagi ei sobi, emaküülik ehmub või on muidu pooletoobine, hävitab ise oma pojad :/ olen igasugu FB kogukondade liige, kus neid surnud/külmunud/söödud sardelle olen näinud. loodan südamest, et meil mõni ikka kasvama jääb!

aga eilne päev sõnas ja pildis: pakkisin Empsiku pappkasti koos maiustusega (kuivik) ja sõitsin ~15 km lõuna poole. porimülka läbimisel leidsin ennast karjalauda juurest, kus tiirutas ka mitmekümnepealine veisekari ja mitu koera. perenaine ka õnneks :) suures laudas oli puurides 30-40 eritõugu küülikut, paljudel juba pojad ja mitut sorti erinevaid kanu. asetasin meie daami kastiga peigmehe puuri juurde ja avasin kaane. neiu nuhutas õhku - tundus meeldivat. igasugu uued-veidrad lõhnad ja hääled, ikka on ju huvitav. siis pani käpad juba kasti äärele ja noorsandi juures ta oligi :) tutvuti-vaadati, tehti mõni kepsakam tiir tagaajamist. kui aga kogenud isaküülik tahtis mehetegusid tegema hakata, siis meie küülik, nagu üks viisakas preili kunagi, istutas end puuri tagumisse nurka, pani saba maha ja tegi mkmm!. hea et pead ei raputanud, ma ütlen... mida teha? 

viini sinised Emma ja Ruudi tutvumispeol, tublid rexi-tõugu
meeleolutekijad kõrvalpuuris :P

küülikutel on nö jooksuaeg teatud perioodidel, mitte üldsegi kogu aeg (on kuni 10-päevased sobivad ja siis mingi 4-5-päevased mittesobivad ajad, laias laastus). õnneks oli kogenud küülikukasvataja varnast võtta ja asus tegutsema. tema arvas, et meie preili lihtsalt ehmus igasugu häältest ja teiste loomade lõhnadest. vajab ergutamist. toimetati siis nii, et kõrvalpuuri tõsteti üks teine paar, kes kohe tegudele asus ;) see ergutas meie paari ka liikumisele - isaste lõhn ikka meelitas Empsikut - hakkas ringi kalpsama, isast nuuskima ja ringi vahtima. siis lasigi isase ligi :) long story short - vajas ettenäitamist :D

jätsime viisakalt ja tänulikena hüvasti ja sõitsime kodu poole. karjamaa veerel maas vedelevast surnud vastsündinud vasikast ma vist ei hakka siinkohal rääkima. maaelu...

koju jõudes on daam kuidagi väga rahulik. ei rabelenud ega midagi. läks aga rõõmsalt puuri ja kadus kõige sügavamasse nurka peitu. õhtul talle süüa pannes ei lasknud üldse ligi, ei saanud pai teha ega midagi. urises lausa. söök ei sobinud esialgu üldse. endal oli selline segaduses nägu ees, nagu seediks, mis minuga nüüd juhtus. hommikuks oli ninaesine kadunud, aga pai ikka ei soovitud. küllap peab mu peale viha, et ma ta neiupõlve niimoodi äkitse lõpetada lasin :)

nüüd polegi muud, kui vaadata ja oodata. kui paari päeva pärast puuri sisemus "läbi küntakse"(heinad aetakse segi, kõik anumad lükatakse ümber jms.), siis on lootust! kui kahe nädalal pärast pesa ehitama hakatakse, siis ei ole lootust (ebatiinus), aga kui 4 nädala pärast pesaehituseks läheb, siis on pojukesed tulemas. põnev-põnev! profid muidugi papleerivad küülikut (manuaalne läbi kõhunaha embrüote olemasolu katsumine poole tiinuse pealt), aga ütleme nii, et ma parema meelega ootan ja vaatan, kui lasen end puruks tõmmata või küülikule viga teen. 

võrratu vahtramahl

vaher jookseb kolinal! isa tõi just mitu suurt pudelit. esiti lausa usutlesin teda, et kas on suhkrut juurde segatud - niivõrd magus on vahtramahl tänavu :) 

juba mõned nädalad tagasi tõi mehe isa liitrise purgitäie sedasama nektarit - küll oli hea! arvasin siis, et esimene kord ja just hakkas jooksma, küllap seepärast nii hea magus. tegelikkuses on vahtramahl alati magus, kui on külm talv olnud. olgem ausad, sel aastal oli ikka päris kõva pakane vahepeal. ei ole halba ilma heata, eksole.

hädatapp

seekord ei ole pealkiri mõistukõne, päris tõsilugu kohe. 

nagu kõik teavad, liigub Eestimaal seakatk. Herr Abikaasa vanematel on ka alati mõned ruikamid laudas olnud, nii ka nüüd. millegipärast kevadel uusi põrsaid ämm ei võtnud, ju ta siis aimas midagi... a too viimane oli ikka juba väääääga suuuuuuuur. õnneks neil oli 1 siga, ümberkaudsetel on ikka mitu. neid kõiki korraga ju maha ei löö, seega ehitavad palehigis nüüd aedu ja soetavad desovanne jms. 

ükspäev siis ämm helistas, et nüüd tuleb siga ära lõpetada, sest katk on liiga lähedale tulnud juba ja noh, eks elukas on suur ka. nädala jalu edasi ka ei julgenud enam lükata, et jahedamat ilma oodata. 

käivad ju kõik metsas marjul-seenel-jahil, maal inimesed ikka rohkem suhtlevad üksteisega: ajavad juttu poe juures, käivad üksteiselt mune-piima-kartult ostmas, ühesõnaga liiguvad ja kannavad jalgadega kõike laiali, mis aga külge jääb. oleks naiivne arvata, et Pärnumaal katku pole. seega nuga tuli teravaks ajada.

tavaliselt on meil selle töö peal 3-4 meest, seekord põhitööjõudu polnud, sest noh, nad lihtsalt ei saanud appi tulla. ei mul ega Herr Abikaasal vendi pole, seega pidime ise hakkama saama. äi muidugi ka, aga ta juba eakam. minu roll on läbi aastate kuidagi kujunenud nii, et olen vaadanud, kuidas siga rippu tõmmatakse ja soolikad välja lastakse. siis juba siseelunditega toimetanud. eelneva, ehk torkamise ja karvavõtmise osa olen toas mööda saatnud (või siis ukselt piilunud). seekord siis tuli käed külge lüüa. torkamise osale õnneks küll mitte. imelugu, et nad kahekesi selle maailmatuma eluka laudast kätte said ja kõik nii lihtsalt läks!

ega's midagi, hakkasime toimetama, kui siga täitsa surnd oli: soe vesi vanni (väga soe, +72 kraadi olevat see temp., mille juures karvad hääste lahti tulevad, nii et vett tuleb hoopega timmida), siga kettidega  sisse tõsta, siis nö. seapesu ehk siis loksuta ja tõmba, et vesi igale poole ligi pääseks ja oma töö teeks. ja siis tuli võtta nuga ning karv maha kraapida. ütleme nii, et uus ja huvitav kogemus. kõrvu ja koonu ma ei puutunud, aga mujalt tuli see karv tõesti nagu ludinal :) 

siis tuli elukas rippu vinnata (no mingi raudlati, nööride ja pulkadega pusimine see on ja iga kord jääb siga veidi viltu, aga tehtud see saab), siis juba noaga kõht lõhki, kogu kraam ettevaatlikult välja (sest soolikaid ei taha ju keegi vigastada, et teatavat lehka vältida) ja ennustama. suvise põrna pealt küll ei ennustata, seega tulevase ilma kohta ma teile teateid ei oska anda. küll aga saan öelda, et põrn oli suur, kopsud kuidagi liiga roosad, neerud suured ja süda väike, rasva peaaegu nii suure looma kohta polnudki. maks oli maitsev, nagu alati (ämm praeb seda kohe värskelt ja mõned julgemad söövad tüki tooreltki...)

Herr Abikaasa lõi sea pooleks ja sinna ta meist rippu jäi, nagu iga kord. tükeldatakse ja külmkapi kolitakse liha juba järgmisel päeval. kui on soe aeg, siis kaetakse liha jahtumise ajaks linaga, et porikaid eemale hoida. 

ongi kõik! meie viimane siga. sest katk pidi ~10 aastat säilima. seega ei tasu riskida. küll aga on saadaval hulganisti Mardi-Hansu mahemune :) äi nendega majandab ja nüüd, kui ruumi üle, siis tõenäoliselt soetatakse veel sulelisi juurde.

ah et kus lapsed sel ajal on? esimese osa ajal oma toas peidus, telekas taustaks mängimas. edasi juba vaatavad pealt. ma ikka püüdsin neid varematel aastatel eemale hoida, aga kui on niiiii huvitav, mis ma siis ikka kätt ette panen - maalapsed. 

ratastel

kuna uued rattas nihelevad ootusärevalt kuuris (ja nende omanikud kojusõidul autos), siis pidi neid ju suuremale proovirallile viima ;)

kuna ilm oli õhtupoole ilus, siis läksime kolmekesi rallima. mis nüüd viga sõita, kui kõigil on suuremad rattad ja käigud :) lisaks veel uus kergliiklustee. 

mulle küll maanteemüras ei meeldi sõita, aga K-d tahtsid väga sileda asfaldi peal ringi tuhiseda. Pärnu linn ei suvatsenud kahjuks 1 km pikkust juppi eelmisel aastal valmis ehitada, et Jaansoni rajale edasi saaks linnapiirist, seega keerasime mitte tagasi, vaid jõe poole Tammiste metsarajale . Õigupoolest jõudsime sinna kogemata, kui jõgi oli äkitse elamurajooni lõppedes vastu tulnud :) Varem pole ma sinna kunagi sattunud. Ma ei viitsinud tagasi sõita, lootsin, et jõuame mööda seda teekest oma külla tagasi, aga valisin laiema metsaraja, mis viis meid põhimõtteliselt Hooldekodu juurde tagasi... ja sealt siis kimasime mööda kergliiklusteed tagasi koju. mingit endomondot mul töös polnud, aga kui täna arvestasin, siis sõitsime umbestäpselt 7 km  :)

too metsarada iseenesest on tore, tee on sõidetav ja infotahvlid on täitsa huvitavad. tegime 3 peatust, kus lapsed jalgu puhata ja jänesekapsaid nosida said. kohtusime sammalpehmete metsalagendike, värske rebasehaisu ja hulgaliste laululindudega varakevadises metsas. jõe ääres avastasin igati kena RMP lõkkeplatsi piknikualusega ja väga palju ilusaid jõevaateid männimetsa vahelt. varasemalt pidime rattasõitudel iga mõnesaja meetri järel puhkama, sest kaua sa ikka tillukesi rattaid lühikeste väntadega edasi kerida jõuad, eksole. nüüd on ikka hoopis teine tera!

matk läheb lähiajal kordamisele, et ka sinililli ja ülaseid leida.

VIRMALISED!!!

VIRMALISED väärivad suurtähti!! olen neid otsinud sel talvel iga jummala õhtu ja ei midagi. eile õnnestus nende vehklemist lõpuks näha :) :) olen oodanud 13 aastat taaskohtumist, aga ei midagi. nüüd siis lõpuks.

meil Pärnu lähistel olid virmalised õhkõrnad helehallid virvendused taevalael, sekka tugevamaid pikitriipe keskpõrandale kokku - nagu mingi püstkoda moodustus taevasse. kuuldavasti 5 km teiselpool jõge olevat nähtud rohekas-roosasid. ma olen kade, aga ikka parem, kui üldse mitte :) 

kusjuures ma ei lugenud netist, et võib näha, täitsa ise avastasin. 

lapsed on ka virmaliste vaimustuses, see oli nende esimene kord. mulle tundus, et nad kartsid natuke. eks ole ju tõepoolest kõhe, kui taevas liiguvad mingid suured tuled, mida seal tavapäraselt ei ole. vaatasid veidi ja tahtsid tuppa tagasi. mina vahtisin pool ööd kael kõveras :D tegelikkuses see virmaliste-jaht oli mul justnimelt laste pärast olnud. nemad kuskil lastefilmis nägid ja küsisid, et miks meil pole. ma siis lubasin tähelepanelik olla ja ükskõik mis kellaajal nad üles ajada, kui juhtumisi öösel virmalisi trehvan. eile läks õnneks - õhtul kaheksa paiku saime juba loodusimet kaeda. 

virmalistes ei ole muidu midagi erakordset, neid ikka on. siinkandis aga mitte. seega minu jaoks väga suur asi, lausa lummav.

viimati kohtusime aastal 2002 . siis oli septembrikuu ja üle Eesti olid võimas roheline püstkoda taevasse joonistunud. olin parasjagu L.-i juures pidus ja lihtsalt vaatasin ja vaatasin ja vaatasin. vahepeal lausa rohul pikali lamades :) nii ilus oli see. ja esimest korda kohtusin arvatavast aastal 1997. umbes. toona olid loodekaare metsaveerel tugevad rohelised virmalised, mis helkisid kaua-kaua. ja lummus algas... :)

Oktoobritorm

huvitav, kas Jaanuaritorm saab nüüd noorema venna Oktoobritorm? Vaated on igatahes muljetavaldavad. Liikusin hommikul veidi mere äärt mööda ringi ja seiklesin linnas. tormi-ilm on lihtsalt nii LAHE!!!!!!!! ainult rannaniidu-veistest on kahju, kes sõrad vees kuivemale maale toimetamist ootavad :(

hüppes

jääaeg sai eile jälle mõneks ajaks otsa, seega otsustasin pärastlõunal lapsi LA-st tuues, et lähme veidikeseks luusima. kuna seeni eriti metsas pole, siis seadsime sammu mere poole. ei-ei, suplusilma päris polnud ;) aga liikusime neid kuulsaid linnalehmi vaatama Raeküla rannaniidule. K-d on seal korra juba käinud vanavanematega, mina aga mitte. 

üllatusin väga, kui nägin, kuivõrd suur on see ala, mis karvaste muruniidukite kasutusse on antud. nüüd lugesin veel juurde, et nad toimetavad ka Vana-Pärnu all. 

tean omast käest, et rannaniitudel on alati lehmi karjatatud, isegi minu vanaemal oli omal ajal Raekülla kolides lehm ja selle pidi enne tööleminekut rannakarjamaale viima (no andis ikka vantsida, sest praegu on see karjamaa ~km kaugusel, toona oli vast lähemale minna, sest päris mere ääres maju polnud). lehma jalutas kas vanaema ise, minu isa või onu. vanaisa oli kahjuks Siberis, nii pidid vanaema ja poisikesed ise hakkama saama, vahetustega töö vanaemale, et majaehitus kuidagigi edasi läheks ja lehmapidamine, et miskit hamba alla panna oleks. jaa, see polnudki ju nii kaua aega tagasi, nii umbes 55 a ehk... vanaisa tuli õnneks koju tagasi! rannaniidud olid puhtad, lehmad söönud ja õhk puhas. nõukaajal lasti niidud käest ja seal on paras padrik olnud niikaua kui mina mäletan. nüüd on aga plats ühe suvega täitsa tühjaks söödud.

jalutada jõudsime nii umbes paarsada meetrit, kui nood Šoti mägiveised meile reageerima hakkasid ja ammuutades kohale kappasid. imelik oli see, et ammuutamist kuulsin nii lehmade poolt kui oma seljatagant, kuigi kogu ala on piiratud elektrikarjusega... lähematele saime paar kaasavõetud maiuspala anda, kaugemalt tulijad leppisid heameelega metsõunapuu võrsetega :) edasi minnes kohtasime teerajal lehmakooke, mis tundus samuti kahtlane, sest kõndisime ju siinpool karjust. ja tõesti-tõesti, mingi hetk hakkas metsatukast kostma raginat ning uudishimulikul sammul lähenes beežikarvaline sarvekandja, et saada ka osa sellest, mida me tema suguõdedele pakkunud olime. eeldasin, et ta on inimestega harjunud, aga paitama kohe ei asunud. loom ise oli näoga nagu sooviks teiste juurde tagasi. jätsime ta sinnapaika ning jalutasime edasi, mispeale kohtusime veel teiseltki poolt vastujalutava mägiveisega. sellel oli nägu juba suht nutune, et tarast väljas peab konutama. otsisin siis lehmapidaja kontaktid ja helistasin. tema juba teadis, et loomad lahti ja oligi hetke pärast kohal :) saime teada, et karjuses on elektripinge madalavõitu ja nii need aktivistid ülehüppele tulevad. katsuvad sarvega ära kui suure suraka saab ja siis hüppavad :P omanik rääkis veel, et toit on loomadel nüüd otsa saamas ja kohe varsti kogutakse nad kokku ning viiakse Viljandimaale talvituma, et kevadel uuesti tulla :) meist jäi peremees lehmi püüdma (olenemata leivaviilust pani jooksik kohe raginal padrikusse, kui peremees teda meelitama läks), meile jäid toredad emotsioonid ja lubadus, et tuleme neid veel enne lund vaatama.

rohkem saab uurida siit: https://www.facebook.com/pages/Linnalehmad-ehk-Urbancows/528020503899427 

Kui issi kaitseb riiki, siis meie...

... oleme seenel, et aeg kiiremini liiguks ja lasteaeda sügisnäitusele midagi viia oleks

miisud - vasakul Karina, keskel minu ja paremal Karita miisu. ütleme nii, et Karita on meie peres meisterdamise terav pliiats, samal ajal kui Karina laseb kõik enda eest ära teha. kõik, mis Karita kassi peale kleebitud-maalitud, on ta enda töö. 

tegelikult on pühapäev issita väga kurb. aeg on aeglane, linnulaul on kurblik kaeblemine ja tuju pole ollagi. või noh, on ju ka, aga sära silmades pole, lihtsalt ei ole. 

väga ammu pole juhtunud, et Herr Abikaasa pühapäeval kodus pole. hing oli kuidagi väga tühi ja ma ise ekslesin ka, nagu siil udus, lastest rääkimata. aga riik tahab kaitsmist ja sel korral tõsisemalt, kui kunagi varem...

silmiksuru

leidsin sellise iluduse

herr Abikaasa julges kätte ka võtta, püsis ilusti paigal, üldse ei rapsinud. meie esimene kohtumine selle kaunitariga.

liigikirjeldus siin:
Silmiksuru (Smerinthus ocellatus) on Eestis väga tavaline ning kohata võib teda mai keskpaigast augustini kõikjal. Röövikud toituvad kitsalehistel pajudel. Puhkeasendis meenutab liblikas puukoore tükki, kuid häirimisel paljastab taga­tiibadel olevad silmlaigud, mis peavad häirijat hirmutama. 
Suru tunneb ära pikkade kitsaste eestiibade, palju väiksemate tagatiibade ja massiivse keha järgi, mis välimuselt meenutab sigarit. Lend on kiire ja jõuline ning iseloomulikuks jooneks on toitumise ajal õie kohal paigal lendamine ehk surumine, samal ajal küünitades imilondi nektarini. Reeglina nad toitumise ajaks õiele ei maandu. Troopilistes maades võib neid segi ajada koolibrite või meelindudega nii lennupildi kui suuruse tõttu.
Röövikutel on keha tagaosas iseloomulik oga- või sarvekujuline jätke, umbes seal, kus loomadel on saba. Talvitumine nukuna on liblika normaalseks arenguks meie kliimas tingimata vajalik. Nukud talvituvad pinnases. Reeglina on Eesti surudel aastas üks põlvkond.
Peamiselt tegutsevad surud öösiti või videvikus, kuid on liike, kes tegutsevad päevasel ajal.
Maailmas on teada tublisti üle 1000 liigi surulasi, kellest Eestis on registreeritud 17.
Kui soovid teada, kas ka sinu maakodu lähedal surud elavad, aseta öösel või videvikus valge lina majaseinale ja suuna sinna lamp (näiteks autotuled, tugev taskulamp). Vaata, kes linale maanduvad!

Lordi tembutab

kassile maitseb koldnokaliha, selge, mis selge. 

ühesõnaga istus teine kuldnoka puuri all kaseoksal ja ootas, et need koju tuleks. ei tulnud, tuli hoopis mu linnukaitsjast ema ja äsas kassile sõbraliku vopsu mingi imepika toikaga. kass, vaeseke, muidugi seda oodata ei osanud - tuli laperdades, nagu lauluväljaku tuvi, sealt puu otsast alla...

järgmisel päeval olla väga lipitsev ja sõbralik olnud, ju tundis süüd. 

selguse mõttes olgu öeldud, et kuldnokad sõi ta juba ilmselt lõunaks ning kui ema jaole sai, ootas õhtusööki. täna pole ühtki kuldnokka enam nähtud.

tuletasin siis emale meelde, et kass, keda ta linnuhuvilisena materdas, on meie kullast kiisu, kellel on tagakoivas kruvid ja plaadid ning kelle eluleravitsemine paar pensionit 2007.a. maksma läks. siis natuke ikka taltus ja tegi paar paid :)

P.S. eelmisel aastal oli sarnane stsenaarium Lordi, veevooliku, kastanipuul oleva kuldnokapuuri ja emaga :D toona jäid linnud söömata. aga ega kumbki ei õpi, eksole - üks ikka linde sööma ja teine tiivutut looma puu otsast alla ajama. eh, elu!

leevike

eile koju jõudes istus meie lillepeenras kaunis leevike :) ju on pikk külm metsalinnud ka linna ajanud. ja mis tal siin kuusekäbisid täis oksal vigagi peaks olema, eks. igatahes oli ta veidi liiga rahulik. ju põrutas vastu aknaklaasi ja sai pisut põrutada. meie jaoks oli õhtu kohe sisustatud - jutuvada K-de esituses oli väga linnuteemaline. kui veel Lastetuba saate lõpuks leevikese laulu lasi, siis oli päris ametlikult see meie leevikese-päev.

nüüdseks oleme kõik haigused seljatanud ja normaalne elurütm taastunud. oh milline rõõm oli eile jälle tööl olla. ma poleks uskunudki ;)

käisin korjel

vaasis Karita korjatud kimbuke, esiplaanil minu nopitud kodune köharohi/rahusti

kevad on täies hoos, eksole. täna oli kohati suveõhkugi külma mere rannikul tunda. viimane aeg on koguda talvevarsusid. ajan segast? üldse mitte, kui tegemist on nurmenukkude ja muu seesuguse kraamiga, mida külmema perioodi saabudes hää tassi segada on. varud ise pärinevad herr Abikaasa tädi metsatalu aasadelt, kuhu peale põlluvaherada ei vii ühtki tolmutavat või heitgaasirohket teed. idüll missugune - puhas loodus! kui siia lisada veel võililli näkitsev lammas, kukkuv kägu, pesaehitvad pääsulinnud ja erkkollane nurmenukupõld, mis läheb edasi ilveste kodumetsaks, võib unustada, et polegi muinasjutus.

koduteel tegime puisniidul peatuse lillebukettide korjamiseks, mille tüdrukud innukalt ära kasutasid. kimbust leidsin nii nurmenukke kui kullerkuppe, ülaseid ja kannikesi. mingid lillakasroosad käpalised olid ka, aga neid ma targu korjata ei lubanud. ütlesin, et las midagi jääb siia ka. kui need võikad sääsed (mida on mustmiljon :S ja ma ei liialda!!!) välja arvata, oli eile suurepärane ning asjalik päev! sai veidi nurmenukke koju kuivama toodud, täna võtsin minu vanemate poolt ka mõned värsked piparmündid tee jaoks. sidrunimelissi veel polnud teekoguse jagu, aga küll tuleb. 

naabrimemm tõi õhtul ka veel peotäie nurmenukke, mille maalt kraavipervelt korjanud oli, nii et päev missugune!
"kullerkupp" on aga selline sõna, mida meie 3-aastaste suud veel välja ütlema ei väändu. naera ennast herneks, kuidas nad seda väänasid ja käänasid :D

päev iseendale Türi Lillelaadal

nagu igal aastal juba traditsiooniks saanud, avab aiahooaja Türi Lillelaat. meie suguvõsa mõistes küll rohkem kasvuhoonehooaja, aga pms sama teeb välja :)

kevad on erakordselt külm ja hiline olnud, mis väljendus ka suht nirudes taimedes. sõitsin sel korral laadale koos emaga, kes asus tomati-, paprika- ja kurgitaimede jahile. tavaliselt on ta saanud õitsvad kurgi- ja paprikataimed ning lausa väikeste tomatitega tomatitaimed. sel korral tomatid isegi ei õitsenud veel, kurgid olid ainult 6-lehega enamus, paprika, tõsi küll, õitses :) ostsin esimest korda elus õunpaprika, mis pidavat magushapukas olema ja eriti lastele meeldima. loodame! muidu söön meie peres paprikat ainult mina. selle ostu tegin koos presidendiprouaga, kes ka õunpaprikate kasuks otsustas. lonkis teine nagu vana hipi kirjude sitsipükste ja kompadega, ainult päänupuke oli lille löödud, nagu alati. 

mina jahtisin põhiliselt püsililli lahkunud vanaema hauale. eks see selline kibemagus otsing oli, aga taimed said vähemalt kenad. isa on mul teada okasvormide armastaja, sinna vahele sobivad madalamad püsikud kenasti. endal mul palju peenrapinda pole, aga ei taha ka kõige tavalisemaid võõrasemasid-petuuniad sinna. üheaastaste õitsejatega veel see jama, et vajavad pidevat kastmist. püsikud saavad mõned päevad ka kõige kuumemate päevadega veeta hakkama, kui ise juhtun ära olema.

rahvast oli loomulikult murdu, ilm kahjuks erakordselt halb, aga läbi autoakna paistis ilus kevadine Eestimaa. ja selle eest suured tänud!!

ja ta lõppes siiski! (see jõletu talv ma mõtlen)

ilmade paranemisega on tugevnenud soov tegutseda. viimasel ajal olen (oleme):

• käinud lasteaia talgupäeval, kus kraapisin maha terve seinatäie vana krohvi (õigupoolest küll tagusin kõigest väest haamriga, et see soostuks seinast lahkuma). ega midagi suurepärast sellest veel välja tulnud, aga vähemalt on kõik liivakastid ääreni uut liiva täis ja aknad puhtad. ah jaa, rühma vaibad vedasin ka välja ja kloppisin ära :)
• töörahva püha hommik sai tegusalt aknaid pestes sisustatud
• lillepotis uhkeldavad nüüd laste valitud kollase-lillakirjud võõrasemad (ma ise oleks küll punakad võtnud, aga noorte daamide soove ei saa ju eirata)
• teinud esimese grilli (ei kõrbenudki ära. kui, siis Karina näpud hästi õrnalt, aga loodetavasti on tal pikaks ajaks nüüd teada, et kuuma vastu käsi panna ei tohi)
• tehtud imehäid ahju-küüslaugukartuleid
• käinud Valgerannas, möllatud, merevaadet nautitud ja kohatud tuhandet hane golfiväljakul päikest võtmas
• vaadatud ja imestatud, kuivõrd vahvad on 3-aastased lapsed 

edit mälupeetuse tõttu 1 päev hiljem:

• 1.mail kuuldud esimene midli-madli-kudli-kadli ehk nähtud esimesi pääsukesi!

KEVAD!!!

lõpuks ometi!!! on igati loogiline, et kui talv saabub alles jaanuari lõpus, siis ei taha ta väga varakult ära minna. täna siis sai kevadisest päevast täiel rinnal rõõmu tunda. millegipärast on kohe nii, et terve töönädala särab päike taevas, puhkepäevadel kallab mistahes olekus sademeid taevast alla. eilne päev oli kõnekas näide :S sellist tähelepanekut teen ma juba aastaid igal aastaajal. mulle üldjuhul sobikski nii, et õhutemperatuur on +16 kuni +20, vesi +23, 24. nii et kevad ja sügis on mu suured lemmikud. vesi selliseid temperatuure küll ei omanda, aga unistada ju võib ;)

aga täna õnnestus mul lastega 2+3h õues olla! herr Abikaasa on loomulikult metsas. tavapärane värk, et kevadeti me teda ei näe. jõudsime sõita ratastega koduümbruse tänavatel, tühjaks tõsta liivakast (selle üle mul väga hea meel pole, aga kogu aeg ei jõua õiendada ka, eksole), ohjeldamatult kiikuda, taasavastada rannapromenaadi mänguväljak (ja nõmedad emad, kes siirdit juues oma lapsed lihtsalt unustavad, nii et need väiksematest üle astuvad. ikka väga kurja minupoolse õiendamise peale, kui ma olin tolle poisi oma lapse seljast ära tõmmanud ronimispuul, hüüdis ema kaugemalt, et poja tule siia. mispeale poiss tutistada sai. oleks emale tahtnud sedasama teha! see nagu rohkem lapsevanema tegemata töö, kui laps absoluutselt käituda ei mõista ja isegi korduvale korralekutsumisele kuidagigi ei reageeri. aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida), plädistada silmipimestavalt kiisklevas merevees, kilgata ja joosta, päikese käes nurru lüüa ning 2 masinatäit pesu õues ära kuivatada! 

väga produktiivne päev mu meelest.

vahtramahl tilgub!

 

tilgub jah ja nii hea magus on sel aastal! ma ei oleks küll veel selle peale tulnud, et auk puusse teha, aga isa võttis kätte ja asus puurima. eile käisime lastega otse puust mahla joomas :) vaatasid ja imestasid esialgu, aga kui isa ette näitas, siis läks kohe kaubaks. tundub, et mahlahooaeg tuleb tänavu pikk, sest üearu kiiret kevadet ei paista praegu kuskilt.