Kuvatud on postitused sildiga põlvkondade lõhe. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga põlvkondade lõhe. Kuva kõik postitused

esmaspäev, 12. detsember 2016

see jube Klassikokkutulek

vaatasin eile õhtu Klassikokkutuleku ära. miks? no telekast tasuta tuli. kinno ma seda vaatama ei julgenud minna, kartsin, et liiga labane. no ja tõesti, kui see taies oli poole peal, mõtlesin küll, et miks ma seda ikka veel vahin.
juhtusin nägema ka selle filmi eel intervjuusid näitlejatega. neil nagu polnud häbi, et nad selles kaasa tegid. kuigi peaks! eriti veider oli lõik, kus Ago Anderson rääkis, kuidas esilinastusel oli ka ta  8-aastane tütar, kes täitsa naeris, kuigi kõigest aru ei saanud veel. 
andke andeks, aga mis maailmas me elame? filmi alguses on selgelt kirjas, et see ei sobi alaealistele. terve linateos on ainult üks k*pp ja tagumiku välgutamine ja see on 8-aastasele tüdrukule tore meelelahutus. whaaat??? ma ei tahtnud, et minu lapsed sellest silmatäitki näeksid, sest igas stseenis oli mingi rõvedus ja mõtet polnud nagu üldse sees. tavalises eesti filmis on ikka nii, et mõtled veel mitu päeva, mis alltekst(e) film sisaldas ja siis tuled mitu aega hiljem mõtte peale, et oi, seda vist mõeldi ka veel. käesolev ogarus oli aga täiesti mõttevaba :/
oligi täpselt nii halb, kui ma arvasin. jah, eks ikka on naljakas, kui prillideta hästi ei näe või midagi lavalaudade vahele kinni jääb, aga kõik see muu - uhh! 
mis mind veel hämmastab - et nii mitmed head näitlejad on olnud nõus seal kaasa tegema. miks? eks ma tean vastust: nii väike riik, ikka mängid, kui kutsutakse, vahet pole, et ajuvaba. ma saan aru, et sellist filmi on homeeriliselt naljakas teha, aga lõpptulemus võiks natukenegi parem olla.
no ja minu peamine point, nagu alati - kui pidevalt räägitakse, et suhted purunevad ja monogaamsus on iganenud nähtus, siis hakkavadki kõik seda normaalseks pidama ja oma suhte hoidmisega ei tegele enam keegi. sest, noh, nagunii suhted ju purunevad. haigemaja!! äkki tuleks siis paremini valida ja enne natuke tausta uurida, kui kellegagi oma elu jagama hakkad? ah? eks? klassikokkutulek ja firma suvepäevad ongi koht, kus korra elus/aastas oma kaasat petta - jälle mingi uus norm vist. not! 
et siin mulle ei meeldinud see film, vaataks 10 x enne Seenelkäiku või Ristumist peateega :)
EDIT ~1 h hiljem: ikkagi paneb see film mõtlema :) jõudsin järeldusele, et kui enamusele see film meeldib, aga mulle mitte, siis ma lihtsalt olen liiga noor :D

reede, 4. detsember 2015

milleks jõulude ajal kingitused?

minu jaoks on see kingiralli nii veider. ok, ma saan aru, et lastele. see on nii armas ja tore, kui väiksed inimesed mitu kuud mõtlevad ja plaanivad, siis kirjutavad Jõuluvanale kirja ja ootavad. kui siis 24.12. saabki selle kauaoodatud aarde, siis need kilked ja särasilmad on super!!
täiskasvanutega on aga teine teema. oma mees on kallis, ta niigi teeb minu heaks kõik, toob lilli, peab tähtpäevi meeles jne. mina temale millegipärast ei tee alati kinke, minu kink on pidulaud. seetõttu jõulu ajal tahan kindlasti talle ilusat kinki teha (uut telekat siiski mitte, eksole).
aga emad-isad-lähisugulased. see on selline teistmoodi teema. iga aasta muudkui mõtle ja nuputa, pärast on veel pragamine, et mulle pole midagi vaja. ja nii iga aasta. mulle meeldiks hoopis rohkem, kui tuldaks kokku, kellelgi ei ole KIIRE ja toodaks kaasa erinevaid hõrgutisi (see tähendab, et ma ei pea terve päeva üksi kokkama), siis saaks lihtsalt olla, ajada juttu ja olla.
tavaliselt olen ma 24.12. õhtuks jummala küpse, ma olen 100 x end eelnevatel päevadel lolliks vihastanud mingite suguvõsa suhtedraamade peale ja pärast mõelnud, et mis see minu asi on. aga on ju! kuidas siis ei ole, kui võlts naeratusega(ta) istutakse pärast ümber laua...
ise ma kinke väga ei armasta. vist seetõttu, et keegi peale mu oma mehe ei tunne mind piisavalt, et üllatada mind just sellega, mida südamesopis loodan. ninni-nänni võib olla, aga kuna ma tarbimisühiskonda ei poolda, siis pigem jäägu olemata. samas sünnipäevaks saadud vannisool oli super kink ja ma naudin seda iga nädal (tänks Kriss.!) selles mõttes on looduspoe kinkekaart või selline trikiga kinkekaart alati hea mõte, nii enda kui teiste peale mõeldes. tavalised kaubamajade kaardid on tavaline värk. mulle ikka meeldib miskit põnevat välja mõelda ;)
sõpradele tahaks kinke teha. samas kõigile ei jõua. siis mõtlen, et tahaks lihtsalt kohvitama minna, et kuulata, mis elu inimesed elavad või millest nad unistavad. ehk õnnestub. 
ma nii südamest loodan, et sel aastal ei tee ma ühtki asist kingitust (ainult emotsioone) ja näen ainult sooje armastavaid inimesi enda ümber!
seniks-kuniks kaamos asendub lume ja jõulutundega, paneme vähekeseks varbad sooja vette ja laseme päikesel tedretähnid peidust välja tuua ;)

reede, 7. september 2012

muutuste aeg

olgu see siia ka kirja pandud ja välja öeldud: tulin töölt ära.
juba pikemat aega on mulle tundunud, et see töökoht ei paku mulle enam väljakutseid ning ma ei too ka ise sinna lisaväärtust juurde. eelkõige tekitas sellise tunde ümberkorraldused minu lastega kodus oldud aja jooksul. pabermäärimise hulk oli vahepeal hullusti kasvanud. mul tekkis tunne, et ühe kliendiga tegelemise puhul tuleb täita 10 paberit või avada samapalju erinevaid dokumente arvutis ja igale poole praktiliselt sama jutt kirja panna. ja nii päeva jooksul vähemalt 10 x järjest. Juhe jookseb täitsa kokku, aga tulemust nagu ikka pole - raban päev otsa tühja ja ikka on liiga palju teha. 
nii juhtuski, et kui isa firmas tekkis olukord, kus hakati mõtlema uue müügijuhi-asjaajaja peale, siis ma spontaanselt teatasin, et pole vaja otsida, ma tulen ise. pärast seda lühidalt lauset tundsin, kuidas raskus õlgadelt kadus ja kõik hetkega paika loksus. see oli nagu väljapääs pikast pimedast tunnelist, kus ma pikalt ekselnud olin. loomulikult on mul omad kahtlused isaga koos töötamise pärast, aga ma arvan, et mida rohkemma asjadele pihta saama hakkan süsteemiga tutvudes, seda rohkem  ta pensionile mõtlema hakkab :) vähemalt selline ta plaan on. 
ma olen viimasel ajal palju mõelnud olukorrale, et ühest küljest ma hülgan oma identiteedi sotsiaaltöötajana, kes ma viimased 10 aastat olnud olen. kui siia lisada veel 5 aastat õpinguid, siis on kahju küll. teisalt aga, kes ütles, et eluaeg peab sama tööd tegema? eriti veel, kui see amet sai valitus 18-aastaselt ülikooli sissesaamistulemuste järgi, mitte südamekutset arvestades. nii noorelt inimeselt ongi liiga palju tahta, et ta teaks, mida terve elu teha tahab. mina ei teadnud paraku. siis kui kool hakkas läbi saama, tõdesin, et see pole päris see ja mõtlesin, et mulle sobiks selline ringisebimise-asjaajamise-läbirääkimiste töö palju paremini. nüüd saan siis seda proovida. 
teate mis töökoha vahetamise juures kõige hullem on? see, et kolleegid, kellest 10 aastaga sõbrad on saanud, jäävad maha :( ikka väga kurb on neist lahti lasta. me oleme ju 10 aastat oma elusid jaganud, osadega ka koolipinki. kõik hea ja halb, mis on olnud, oleme koos läbi teinud, tugevamaks ja ühtsemaks saanud. ja halba on selle asutuse juures üksjagu olnud. ma detailidesse ei taha hakata laskuma, aga peamised asjad, mis seal töötamise väga jamaks muutsid, olid kindla seljataguse puudumine ülemuse poolt ja juhtkonna üldine üleolev suhtumine. vähemalt selline on minu mulje. palgast ma parem üldse ei räägi. ja kui pooled osakonna töötajad ütlesid mulle lahkumispeol, et nad tahavad ka ära minna või otsivad lausa uut töökohta, siis on asi ikka organisatsiooni tasemel mäda...
sildu enda järelt ära ei põletanud, käin väikest viisi endises töökohas kohakaasluse alusel 1 x nädalas tööd tegemas. just seda osa, mis mulle kõige rohkem meeldib :) loodan, et see saab nii jätkuda pikemalt kui 1-2 kuud. kui mitte, küll siis elu uusi võimalusi toob. 
tulevikku vaadates näen end hommikuti rahulikult lapsi valmis seadmad, neid lõbusasti lasteaeda saatmas. seejärel saan ise koju tagasi tulla, rahulikult kohvi juua ja susside sahinal II korrusele tööle minna :) just-just, mu uus töökoht saab olema samas majas, kus me elame. seda ma ei karda, et töö koju kaasa tuleb, sest seal on kombeks uks kell 16.00 kinni keerata ja järgmisel hommikul kell 9.00 vaadata, mis edasi teha. ühesõnaga tööpäev on lühem, lapsi ei pea hommikul vara taga sundima ning alati on võimalik päeva jooksul kontorist ära käia, kui vajadus tekib :)
hetkel lähen puhkan oma minipuhkuse nädala viimast päeva edasi, et esmaspäeval uutele väljakutsetele selge peaga vastu minna.
minu soovitus kõigile, kes tunnevad, et praegune töö midagi ei paku - võimalusel tuleb muutuste otsus ära teha, teate, palju kergem hakkab!

kolmapäev, 11. aprill 2012

läheb lõikamiseks

täna sai kinnituse tõsiasi, et K-del tuleb 10. mail minna adenoidide operatsioonile. eks see otsus oli tulemas juba märtsi algusest, aga täna arvas kõrva-nina-kurguarst ikka väga kindlalt, et see asi tuleb kiiremas korras ära teha. doktor lausa imestas, et lapsed veel nii aktiivsed on olukorda arvestades. 
põhimõtteliselt on nii, et nina ja kõrva vaheline käik on ummistunud adenoidi tõttu. see tähendab, et läbi nina hingamine on raskendatud, kõrvakile ei saa korralikku õhutust, mille tõttu ei ole see korralikult pinge all ega ka kuiv. loomulikult on selline pidev niiske ja soe sisekliima patsillustele liigagi hea arenemiskeskkond ja kõrvakuulmisele ei mõju selline olukord ka teps mitte hästi. kõrvauuringu tulemus oli pehmelt öeldes masendav.
õnneks ei ole vaja veel kurgumandlite kallale minna!
kui kõik planeeritult läheb, siis hommikul päevaravisse sisse, lõuna ajal koju. kõige hullem pidavat olema hoopiski rahuliku režiimi pidamine järgneva nädala jooksul. seda ma usun muidugi väga ja see nädal keset suurt kevadet saab tõeline katsumus olema.
ja nüüd kõikse hullem faktor: VANAEMAD! ja nende hell süda. et ikka jube ja kole, lapsed nii väikesed alles. valus ja puha. mina isiklikult olen näiteks oma ema liiga hella südame tõttu pidanud kogu lapsepõlve ja noorukiea kannatama lõputu kurguvalu ja angiinide käes, sest ta lihtsalt ei julgenud minuga sellele operatsioonile minna :S mu põhiline mälestus ongi see, et KOGU AEG kurk valutab :( isegi minu jutt teemal, et lapsed võivad kurdiks jääda, kui seda asja ära ei tee, ei lõpetanud oigamist... aga õnneks pole mina nemad ning loodan väga, et operatsiooni järgselt saavad mu neiud järgmisel talveperioodil oluliselt tervemad olla. suur suvi ka vahel, taastumiseks aega seega maailm.
nii et jah, läheb lõikumiseks.